Monday, March 21, 2016
Thursday, March 10, 2016
Mammutpostitus!
Ma isegi täpselt ei mäleta, millal Adam teatas, et ta läheb tööasjus Makedooniasse. Olime vist just sissekolinud, sest ma mäletan mõtet sellest, et issand, ma pean siin korteris Pixliga kahekesi olema. Kodu üle kurta ei saa- hubane, kodune ja turvaline. Paraku on aga ööd üsna talumatud olnud (just siis, kui pole terve päev midagi teinud, mistõttu öösel pole nii väsinud ning ärkad iga krapsu peale üles). Miks? Sest linnarebastel on ilmselt paaritumishooaeg ja nad hauguvad! Meie magamistoa suuremast aknast näeb nii meie aeda kui ka ülevalt naabrimehe aeda (jep, kordan üle: ta elab teisel korrusel aga tal on ikka oma aed..). Ja noh, üksik mees nagu ikka, teda see aed ei koti. Ei koti see mis olukord seal on ega miski. Seega ta aias on auk kust tulevad rebased sisse, hüppavad üle aia ka meie omasse. Ja kuna nad luusivad siin igalpool ringi, siis pole ime, et me kuuleme nende haukumist. Mis omakorda lülitab Pixli aju sisse ja hakkab temagi haukuma, kuna "oma territooriumi" on ju vaja kaitsta. Samas elame ka haiglale lähedal, mistõttu ikka ja jälle kuuleb sireene (inglise tuletõrje/kiirabi/politsei sireen on reaalselt kõrvulukustav ja inimesed ei kata kõrvu sellise "äää, nii vali" pärast, vaid see päriselt ka on valus.). No ja nende vilkurid ka veel..
Ühesõnaga. Mõtlesin, et joomaijoo, ma ei julge vist ikka üksi kodus olla kui Adamit pole ja ei tule. Aeg läks edasi, Makedoonia jutt vaibus maha, kuni ühel hetkel läks piletite ostmiseks ja kaks kärbest ühe hoobiga- teeme sellest puhkusereisi, sest seda ärivärki pidavat olema vaid paari tunni jagu seal. Ok.
Vahepeal sain ma endale töö, neile justkui sobis mu nädalane puhkus..
Seega. Me ei julgenud väga Adami vanematelt isegi enam küsida, et kas nad tahaksid Pixlit endale nädalaks, sest kratt elas neil ju teab mis aja! Küll aga Adami vanaema, kellel oli omal koer kunagi, oli rõõmuga Pixli vastu võtma. Elab ta üksi niikuinii ja noh, seltsis ikka toredam.
Laupäeva hommikul pakkisime kodinad autosse, et sõita Londonisse ja viia see Southendi pagulane Pixel suurlinna-vanaema juurde. Kuna UK ei vaheta Makedoonia denaare, siis plaanisime vähemalt naelad eurodeks vahetada, sest eurosid seal mõnes kohas ikka aktsepteeritakse. Pakkisime pere autosse, kui märkasime et ohhoo, tee peale jäi postkontor. Jooksin sisse ning küsisin, kas nad vahetavad seal ka raha. Öeldi et jah. Jooksin tagasi autosse, et Adamile teatada, et nad jah vahetavad. Viimane võttis siis oma rahakoti, läks postkontorisse ja.. postkontor oli kinni. VÄHEM KUI MINUTIGA pandi postkontor kinni, kuigi ma ütlesin, et ma olen kohe tagasi. WTF?
Okei. Las ta olla siis. Laupäev ka veel ja noh, mis seal ikka.
Olime natuke maad edasi sõitnud kui tuli meelde, et kurrjam, tahtsime vanaemale viia muffineid mis ma töölt kaasa haarasin ja no ilmselgelt on need külmkapis! Sõitsime tagasi, sest ei tea mis nad nädalaga siin teinud oleks..
Lõpuks saime maanteedele ja kõik läks libedalt. Kiire koolitus vanaemale (nali-naljaks, aga Pixel keeldub konserve söömast, ükskõik millist me talle ka ei pakuks. Preiliks ära läinud sellega, et me talle kodus valmistatud toitu anname, kuigi see võib olla igav nagu kartulipuder või riis..). Kui lahkuma hakkasime, siis Adami vanaema ütles veel, et "las ma võtan Pixli sülle ja näitan talle teisest aknast õue ja te saate minema hiilida." . Naersime end ribadeks, sest see kõik kõlas nagu Pixel oleks laps ja peaks ta tähelepanu eemale juhtima, kui "vanemad" ära lähevad. :D
Kuna lennuni oli siiski maa ja ilm, võtsime tee peal Starbucksist kohvid. Kui tõenäoline on, et kaks inimest järjest tellivad väikse mocca? Tõenäosus oli olemas, sest kui barista küsis, et kas moccale soovid ka vahukoort peale ja ma ütlesin jah, ning vastu sain siis topsi Jamesi nimega, siis .. Ups. See oleks pidanud minema mehele enne meid!
Seega jah. Tere, olen James.
Andsime auto ära (naljakas, et autoga Southend-London-Luton on odavam sõita (ja parkida nädalaks) kui osta rongi- või bussipiletid..) ja kobisime lennukasse sisse. Nali naljaks vol2 aga olin enne teinud nalja, et me peaks mainima igalpool et "ahhh me lähme mesinädalatele", et saada kõik lisamugavused tasuta. :D Ja no Adam võttis sellest kinni ja lennujaama toolidel mainis ta ehk liigagi kõva häälega et "yes, honey, we will have wondeful honeymoons" kui teiste reisijate pilgud hakkasid keerama. :D Paraku Adam on juba selline, et kui ta saab mu marki kuskil täis teha, siis eks ta lajatab ka. Kuigi tõsi, mitte kunagi õela naljana.
Ma ei saa öelda, et ma oleks elus palju lennanud. Või noh, Eesti ja UK vahel olen lennukit kasutanud nüüdseks 17 korda (17!!!!!!!!!!!!!) aga mitte kordagi pole ma lennanud üle Londoni, sest Tallinna poole lennates pole vaja lihtsalt Londoni poole lennata. Küll aga tol õhtul 19.30pm lennuk lendas üle Londoni ja ma pean ütlema- see oli vägev!
Adam oli veel auto rentinud Makedoonias, et ringi liikuda. Ajasime asjad lennujaamas joonde ja saimegi auto kätte. Ütleme nii, et noh, "mis ma ikka sellest kirjutan". AGA.. Mäletate, et liiklus UKs on teistpidi? Ja kuna autoga sõidab siin ainult Adam, siis Makedoonias parempoolne liiklus oli tema jaoks ikka üsna wtf. Istusime natuke aega autos keset ööd, et ma talle kõik asjad saaks ära seletada, kuidas miski töötab. Õnneks meil joppas sellega, et kell oli üle südaöö ja Aleksander Suure lennujaam on nii tilluke, siis mingit liiklust ega midagi ei toimunud. Panime sisse meie ööbimiskoha aadressi, mõtlesin korraks veel et kuidas GPS näitab et me jõuame sinna viie minutiga, kui kodus vaatasin et see võtab aega 25 minutit. Arvasin, et ma lihtsalt blondiin ja jätsingi selle niimoodi. Sõitsime ja sõitsime, kui järsku hakkasid ees maanteel suured tuled vilkuma ja nõudma meilt tollimaksu. Täielik joppamine vol2 et ma olin kodust juhuslikult leitud paar eurot kaasa võtnud!!!
Usaldasime GPS'i, sest me kumbki pole kunagi Makedoonias käinud. GPS viis meid reaalselt Vene külla, kus ehitused olid poolikud, aiad lagunenud ja üldse poleks osanud arvatagi, et seal keegi elab. Istusime ja mõtlesime, et wtf, GPS ütleb, et me oleme kohal. Me olime seisma jäänud maja ees, millel oli vaid vundament.
Lülitasime sisse oma kalli interneti telefonist ja see juba rääkis selgemat keelt: 20 minutit ja Skopje kesklinn. Okei! See juba kõlas paremini. Adam oli segaduses, aga nii kui mainisin, et parem hakkame minema enne kui mõni mees kuskil toas püssi laadima hakkab, siis läks gaas põhja ja päriselt, me naersime aga me mõlemad kartsime ka! :D
Tuletasin Adamile koguaeg meelde, et "hoia paremale", sest ikka ja jälle leidsime end vastassuuna vööndisse kaldumas. GPS ei aidanud ka enam ühel hetkel ja tüdrukud tänaval ka mitte, kui küsisin, et kas nad teavad kus asub see koht kuhu me tahame minna. Uitasime ja uitasime, kui lõpuks helistasime omanikule ja see siis seletas. Tuli välja, et me olime enne olnud põhimõtteliselt sama maja ees! Saime oma korteri kätte, mis me üürisime ja nali vol4324325 võis alata. Me lihtsalt puhkesime naerma, kui nägime seda kohta. Mul on siiralt kahju et me fotosid ei teinud, sest plaanisime tegelikult seda naljanumbrit videona esitleda, aga .. loe edasi. Voodeid polnud, oli aga üks suur diivan ja kaks väikest magamiseks. Voodipesu polnud, või noh oli aga mitte sobivad: kombineerisime kahest väiksest linast kokku ühe suure lina. Üks üheinimese tekk oli ja paar fliisi. Katsime padjad igaksjuhuks käterättidega (mis tundusid puhtad olevat) kuna need padjad polnud lihtsalt väga.. usaldatavad. Helistasime omanikule ja palusime ühe teki juurde. Mis ta tõi? Veel ühe fliisi! Kes magab fliisiga?! Või noh.. Mina, aga mul on kodus fliis JA TEKK . Vannitoas polnud isegi seinal kohta kuhu duššivoolik(?) kinnitada, tirud olid põrandast väljas ja no ei pea mainimagi, et sealt tuli ikka väga räiget aroomikest. Köögis tundus kõik kuidagi "enne pean üle pesema, kui kasutan". Kaks paari flipfloppe oli koridoris ootamas ja noh, märkamata ei saanud jääda ka minu suur lemmik- seinale riputatud kaunis pilt mis teatas et tuleb ikka iga päev väärtustada seda mis sul on, kallistada lähedasi ja olla õnnelik ... ja see pilt oli ikka veel kilepakendis!!!! Haha. Ei noh, mida ma vingun, nii pisike asi, aga .. Kuidas sa paned pildi seinale kui sa seda isegi pakendist välja ei võta? :D
Samuti oli võimatu märkamata jätta seda värsket ja megatugevat suitsuhaisu, mis tegelikult oli ilmselt juba mööblis kinni. Kuskil seal suitsetamiseks keelumärki polnud, seega arvasime et noh jah, inimesed lihtsalt kasutavad seda ära. Samas tundus see korter nagu oleks see kellegi kodu, mitte nagu hotell vms.
Olime nii väsinud, et kobisime oma miljoni fliisteki alla magama lootes, et lutikaid ikka pole eksju..
Järgmisel hommikul ärkasime suure naeruga, sest ega me kumbki väga aru ei saanud, mida kuradit me seal teeme. Kaesime üle selle imetoreda kodukese, kus laekaunistused lõppesid poole pealt ja laelambi pirnid olid allapoole sulanud..
Võtsime seda keerukat algust puhta huumoriga ja mõtlesime, et no tahaks näha kui hulluks see olukord veel minna saab.
Panime autole hääled sisse ("Keep to the right, Adam, RIGHT!!!!!) ja kuna omanik oli veel kiitnud eelmisel õhtul kell 1 öösel kui kaunis loodus neil siin on, siis jäi mulle meelde Matka kanjon ja noh, mingit plaani meil polnudki, seega kasutasime oma imetoreda GPS'i abi mis autoga kaasa tuli ja sõitsime mägedesse.
Elu Makedoonias on üliodav kui võrrelda sellega, mis me siin maksame. No näiteks Jaffa cakes (teate küll neid "küpsiseid millel on moosirõngas peal ja siis šokolaadi kastetud. Ma ei teadnudki, kas kirjutada et need on küpsised või mis, sest inglastel on aasta
Minu hommikusöök.
Ilmselgelt sõber GPS viis meid Matka Kanjonisse kõige imelikumat teedpidi. Teekalle oli ikka jõhker ja olgem ausad- ainsad masinad mis meile vastu tulid olid traktorid. Kodus ehitatud traktorid.
Samuti märkasime üsna pea väga veidraid põlde. Kuna Adam armastab mind vahete-vahel kutsuda farmeriks kui ma mingi lambise aia-teadmisega välja tulen (kusjuures arvake ära kes eile Aldist vähem kui £4 eest õunapuu skooris? ADAM!) siis nuputasin üsna pea välja: nad kasvatavad maasikaid! Okei, haha, tegelt see kaua aega ei võtnudki. Aga kui keegi seletaks mulle ära selle meeletu koguse kive selle kile peal, oleks tore. Mõtlesin küll tuule-teooria läbi, et noh ehk tuul lõhub kile ja kilet läheb nii palju ja kallis on ka veel.. Aga päriselt?! Kehvavõitu foto on ikkagist..
Ühel hetkel jõudsime LÕPUKS kohta, mis tundus et ehk on ka teid, kus on inimkätt nähtud.. Ja oligi! Me ei pidanud sõitma suurte kivide peal vaid saime asfaldile!
Natuke vaateid ka autoaknast.
Kuna ma koolitan Adamit fotograafia vallas, siis kui muud pildid ei õnnestu, siis mõni nõme ikka õnnestub. :D :D :D
Ma tean, et ma võiks fotode kallal vaeva näha, aga kuna neid on maa ja ilm siis ma tõesti ei viitsi kontrasti muutma hakata. Ehk siis teen, kui välja lasen printida. Aga senini näete kräppe.
Makedoonias on koeri ringi hulkumas nii nagu Keilas kasse. Koerad on lihtsalt igal pool! Meie öömaja juures oli vähemalt neli-viis erinevat koera, kes niisama istusid, võtsid päikest ja olid. Kõrvades on neil need kollased täägid, mis muidu Eestis lehmadele pannakse.
Mägedes oli täpselt samamoodi. Mitte ühtegi kodu seal ei ole, inimesi tegelt ei liigugi, kui ainult inimesed kes võtavad kätte ja sõidavad turistidena ehk. Ja ikka seal on koerad, kes istuvad ja ootavad. :(
Makedoonia keelt lugeda ei mõistnud (st nad kasutavad vene keele tähti segatud normaalsete tähtedega), küll aga ma sain nii mõnestki asjast aru. Teesildid ja tänavate nimed ja marketid jms..
Jahh.. Paraku ma "tupiktee" sildist ei saanud aru ja nii me lõpetasimegi kuskil keset mäge, jõudmata sinna kuhu see neetud geps meid viia tahtis. Pakkisime ta kindalaekasse ja adios. Sõitsime tagasi kuni ristmikuni- Adam valis vasaku ja ma parema. Kes võitis? Eks naised ikka võidavad. ;)
Ja see oli totaalne WIN ikka! Me jõudsime veel vägevamatesse mägedesse!
Selfieeeeee..
.. ja tulemus
Teed olid käänulised ja tõesti, vahepeal päris hirmus ikka, aga mul hakkas nii kahju, et vaene inimene tuleb minuga mägedesse, oma hirmu alla surudes. Lennukis on tal kõik OK, aknast vaadates ka. Aga no reaalselt olles kontaktis loodusega, big no no.
Vaade oli siiski vinge! Mainin kohe ära, et siiani arvame me mõlemad, et too randoomne koht (mis ehk võiski olla Matka kanjon, kuna GPS'iga me sinna ei jõudnud ja me tegelt ei teadnudki täpselt, kus me käisime) oli meie lemmik koht terve reisi vältel.
Makedoonia pole kindlasti mitte rikas riik.
Okei, teeme selle kohe selgeks: ma ei ole teab mis rikas inimene, aga kuna UK on üles ehitatud kui suur ja tähtis riik, siis inimesed hoolivad sellest, kuidas nende (kodu)linn välja näeb, kuidas elu seal käib ja kui heal järjel see on. Sellest ilmselt tuleb ka minu hindamine, et MINU SILMIS kuulub Makedoonia vaesemate riikide hulka.
Kuigi me olime Skopjes, mis on Makedoonia pealinn, siis ootasime mõlemad sellist suure-linna-elu stiilis olemist ja kulgemist. Minu üllatuseks aga osutus Skopje selliseks Lasnamäe-stiilis linnaks (palun, ma ei viitsi minna sellesse "Lasnamägi on tegelikult ilus" vestlusesse. Ma ei öelnudki, et Skopje kole oli. Nende standardite järgi oli see tõesti ilus kuid ma arvan et isegi inimese jaoks kes pole Eesti riigi piiridest väljas käinud, mõtleks, et "tohohh Skopje, mis sinuga juhtunud on?") . Mõni miil Skopjest väljas oli ikka väga jõhker külaelu.
Paistab nagu uhke suurlinn onju?
Siiski enamus maju olid poolikud (väga vähesed kusjuures elavad kortermajades, enamus on eramajad ja seepärast tundubki olevat see riik nii asustatud).
Kuigi ma suutsin pidevalt tõmmata paralleele Eestiga, siis üks asi mida nad UKga proovisid teha olid suured punased bussid! Ja no see klassikaline Pariisi Triumfi kaar.. :D Paraku oli vaid üks peatänav selline..
Kui tavaliselt korjavad inimesed oma reiside pealt suveniire kokku, siis minu eesmärgiks on alati proovida midagi nende riikide köögist. Meie üllatuseks kusjuures me ei näinud terve nädala jooksul ei ühtegi Mäkki ega burgeriputkat. MITTE ÜHTEGI! Ega me tegelt otsinudki, aga eks oma tuttavad brändid tunned kui ikka ära. Tundub, et makedoonlased tõesti armastavad kodus valmistatud sööki ja kiirtoit pole nende teema (kuigi kebabi saab igalt poolt kuna türklaste mõjutus on ikka väga suur, ja tõesti, kebab on neil imeline!).
Võtsime kätte ja läksime õhtul välja sööma.
Me mõlemad Adamiga tundsime end väga.. ülbetena, sest läksime igasse kohta küsides, et kas te räägite inglise keelt. Halb tunne tekkis just seepärast, et noh, inglise keel on meie kodune keel millega me harjunud oleme ja kuidas me lähme teise riiki ja paneme neid pahasti tundma, et nemad ei räägi.. Aga eks me hakkama saime igal pool. Vist.
Palusin kelneril näidata menüüst kõigeKÕIGE makedoonialikum toit ja pimesi selle ka tellisin. Kohutav on teha nalja inimese üle, kes tuleb vastu ja pursib inglise keelt vastu, aga eks me vahetasime pilke Adamiga, kui mees ütles, et see sisaldab "pig, chicken, vegetarian". Noh, seast (pork) ja kanast saime me ilmselgelt aru, selle üle ei tasu nokkida, aga see, kui ta väidab et see on taimetoidulistele.. Siis sekund hiljem saime aru, et ta ilmselt mõtles vegetables mis tegelt niiiii hull viga polnudki, aga väga irooniline lihtsalt. No et sisaldab liha ja siis järsku taimetoidu sööjatele.
Samuti soovitati eelroaks tellida seened peekoniga(?) ja kohalikku leiba. Ma pean tunnistama, et ma pole päriselt ka elu sees nii häid.. suupisteid saanud. See peekon seal sees oli ikka megatugev ja soolane ja oeh.. mmmmmm.. Näete seda kandikukest, kõik kaunistused ja asjakesed juures.. Hinnaks veidi vähem kui üks nael. RESTORANIS! ÜKS NAEL!
Adam muidugi pani portsupiirangud..
Eks see paras üllatus oli, kui mulle selline kakuke lauda toodi.
Tegu oli kakukesega, mille sees oli sealiha-kanaliha hautis peekoniriba ja juustuga.
Adam võttis mingi hiiglasliku sealiha juurikatega, mis talle soovitati.
Mina ei jõudnud lõpunigi süüa, sest see oli ikka jõhker purakas. Ja no ega need tšillihelbed seal kõrval üldse kaasa ei aidanud, kuna just viimastel aastatel olen ma ülitundlikuks muutunud igasuguste vürtside osas. Jama aga no mis sa teed.
Maja poolt pakuti veel kohvi (kell oli õhtul 10 läbi..) ja otsustasin et no okei, kuna nad pakuvad viisakusest (kelner käis koguaeg küsimas et kuidas maitseb) eks ma võtan siis ühe cappuccino. Üllatus taaskord suur, kui toodi espresso minitass vahustatud piimavahuga. "Ää, linnapreili" ma ei ole, aga tõepoolest olin ma korraks šokis. Kui kohv on nii pisikeses tassis, siis järelikult on see kange. Kraapisin natuke piimavahtu ära ja voila! must kohvi on all. Ladusin oma kümme pakki suhkrut sisse ja proovisin alla loputada. :D Kohv oli ikka KOHV, aga minu jaoks ikka megavänge. Ma siuke lurrisõber.
Lõpuks maksime oma vähem kui kümne eurose arve ära (kaks eelrooga, kaks pearooga, kaks limpsi ja suur pudel vett) ning taas toodi lauda uued "kingitused" resto poolt- shotid! :D Väideti et Jägermeister, aga jääger see siiski polnud..
Inglismaal saaksid samad söögid+joogid ilmselt £50+ eest.
Resto üle ei saa väga kaevata. Elav muusika, mis oli megaarmas tegelikult, atmosfäär ka super, leidsimegi tegelikult selle kohta tripadvisori listist. AGA.. Makedoonias on suitsetamine lubatud igal pool, mis täiega meikis senssi hiljem, kui mõtlesime oma öömaja peale.
Mõlemad veeresime koju.
Samal õhtul käis Adam veel lennujaamas ühel bisnis-partneril järgi, kes pidi temaga järgmisel päeval miitingule tulema. Pikk jutt, sitt jutt: Adami äri tahab laieneda ja Makedoonias on inimesed, kes tahaksid seda teha.
Kuna järgmisel päeval Adam oli hõivatud teadmata ajaks oma äriasjadega, mille pärast me sinna üldse läksimegi tegelt ju, siis otsustasin jalutada linna peal ja vaadata, mis neil mulle pakkuda on.
Makedoonia ei ole turvaline riik, sellest saime me üsna pea aru. Kui ühel hommikul hakkas kamp jorsse tänavatöid tegema, siis oli pilt selge- siin riigis ohutusmärke ei tunta. Risti üle tee võeti meetrilaiune asfalt üles, kaevati ja songiti, lasti veel teerulliga üle ja ma ei tea mis.. Mitte ükski ei kandnud tööriideid, ei ühtegi hoiatavat silti enne seda kraavi, et "terav nurk" või miski.. NULL! Meestel olid isegi kotid risti üle keha, suitsud näppus ja pudelid ka veel teepervel ootamas. Midamidamida?
Liiklus täpselt samamoodi. Iial ei tea kust keegi välja võib keerata, sest kellelgi peateed pole või kui isegi on, siis kedagi ei koti. Ei me saanud aru, milleks valgusfoorid loodud on, sest kui kõik seisid punase tule taga ja ühtegi autot liikumas ei olnud, siis mõni suvaline "punane rida" hakkas liikuma lihtsalt seetõttu et "aga vaadake, keegi teine ei liikunud ju!". Mitte keegi sind vahele ei lase kui sa jõuga ei suru ja samas tegelikult mitte keegi kuri ka ei ole.
Eks ma põdesin, kui mõtlesin et ma pean linna jalutama, kuna see liiklus on selline, et kui auto alla jääd, siis vedeledki seal teel ja teised sõidavad kaarega mööda ning hüüavad et "nahka sa siin vedeled, tõmba kortsu!".
Ellu ma jäin ja linna ma nägin.
Ei teagi kas me jõudsime kehval ajal, kui kõik oli ehituses või mis.. Samas on kuude ja kuude taguseid kommentaare igalpool samas stiilis, et kahjuks nad jõudsid siis kui ehitati.. Siiski pole see üllatus, kuna Skopjet ehitati KOGUAEG ja polnud ühtegi tänavat, kus kõik oleks valmis ehitatud.
Aa, siit ka põnev fakt: kui maja pole valmis ehitatud (st mingid tarad on kuskilt katusest väljas, hahaha ehitaja tütar eksole..) siis ei pea nad riigile mingeid makse maksma.. Vahel võib maja tegelt isegi valmis olla aga jäätakse need tarad välja, et siis riigile öelda, et "eip, misasja? me alles ehitame!".
Kuna mul ajapiirangut polnud, st ma ei teadnud mis ajal Adam vaba on, siis kondasin ringi teadmata suunas kuni jõudsin lampi bažaari. Või noh, turule.
Oliive?
Ma kusjuures ostsin pisikese kotikese värskeid oliive ja need olid niiii hääd. £3 kilo muide!
Puuviljakasvatus on neil ikka väga lai. Viinamarjad, õunad-pirnid, apelsinid.
Tunnistan, et ma olin ikka megapaanikas kui sealt turult välja sain. Ma tundsin, et mingid vampiirid olid mu tühjaks imenud. Iga lett, millest ma möödusin, tõusid mehed püsti ja naeratasid ja ütlesid midagi nende enda keeles. Ma tundsin nagu see oleks lõputu õudusunenägu ja sellist ahistavat tunnet polegi tundnud. Ja no kui turult välja sain polnud mul ilmselgelt aimugi kuhu ma omadega jõudnud olin! :) :)
Shoppingu-keskuses märkasin NewYorkerit, mida ma üldse ei oodanud, aga ega ma sinna viitsinud kaema minnagi.
Adam väga tol päeval vaba polnudki, tuli poole päeva ajal miitingult koos sõbramehe Mikega. Nali naljaks, aga need uued koostöö partnerid olid Mikele andnud kingituseks mingisuguse kitarrividina ja Adamile ... mineraalveepudelisse kallatud kodust kõmakat. :D :D :D
Eks nad testisid mind, et "näe, joo, kodune õunamahl", aga eks Adamil oli blond hetk, et ta ei mäletanud, et ma tean milline näeb kodune õunamahl välja (too selles rohelises veepudelis oli selline heleheeeleeee kollane) ja noh, eks ma mõikan lugeda ka vene tähti, mis ütles "mineralnaja voda".. Maitsesin ikka ja no joppmaivõi kui kange kraam see oli.
Kohalikud mehed olid nad välja kutsunud õhtul, et muusikat jammida ja mind kutsuti ka kaasa. Algselt mõtlesin, et jaaa, tore oleks, kuid üsna pea sain aru, et no see on nende äri "tutvumise" õhtu, mida mina sinna ikka ronin. Tõin ümber nurga poest veits nosimist (käisin seal poes kaks korda ja mõlemal korral kõik vaatasid mind kui võõrkeha, samas teisel korral tervitati üle poe juba ja pakuti kõike..). Keerasin teleka ette kerra ja raiskasin õhtu lihtsalt olemisele.
Teisipäeva äratuseks oli kõne Eestist mu emalt, et edastada mulle õnnesoovid!
23!
Tollest karbist sealt laua pealt leidsin imeilusa kaelakee kahe teemantiga ja filigraanse sõrmuse koos pärlikesega.
Vahepeal jõudis veel mu isa helistada, mis oli totaalseks üllatuseks! :)
Pidupäeva puhul (loe: viitsimatusest midagi süüa teha) otsustasime leida mõne toreda koha kuhu sööma minna hommikust.
Jubejube hommikune pilt aga ..
Hommikusöök oli nii mõnus. All ääre peal näete Adami taldrikus olevat juustulõigukest. Juust on nimelt Makedoonias väga erilisel kohal, ei teagi mis juustuga tegu oli. Midagi Feta sarnast aga mitte see ikkagist. Aga no nii hea!
Maja poolt toodi veel kooki ka (kõik tahavad midagi maja poolt tuua.. :D ) ja no joppas kuna juhuslikult oli mul sünnipäev!
Kook oli tegelt kohutav.
Nagu tavaline biskviit aga see oli läbivetitatud suhkruveega(??) . See mis pildil on, see on väga algne, sest nii kui kahvliga tüki vajutad, nii sellest seda suhkruvett välja voolas, et hiljem pidid tasakaalus hoidma, et vesi maha ei läheks. Suhkrutase oli niigi laes, kuna tellisime ju pannkoogid meega enne seda..
Viisakusest ma ikka toppisin näost sisse, aga tõesti- liiga palju.
Viisime Mike tagasi lennujaama, et ta saaks UKsse lennata (ta tuli ainult bisnisit tegema..) ja sõitsime edasi riiki uurima. Meie öömaja kohast oli alati näha megasuurt risti, mis päeval nägi nagu puurist aga öösel lülitati lambid sisse ja terve linn nägi seda. Paraku sinna mäe otsa autoga sõita ei saanud, seega Adami õudusunenägu muutus reaalseks- me pidime minema mägiraudteega üles.
Üks tore maja veel suvaliselt tänavalt..
Makedoonia on ikka megalt suitsetav riik. Turult võid osta tubakat kilodega ja konid on igal pool. Kõik suitsetavad seal kus jumal juhatab ning kedagi see ei häiri. Väljaarvatud meid. Meist kumbki ei suitseta ja me ei puutu igapäevaselt suitsetajatega väga palju kokkugi, seega oli see väga harjumatu.
Naljakas tähelepanek liiga tihedast suitsetajast, kes kulutab isegi autolt värvi maha..
Transpordivahendid Skopjes oli ikka totaalne naljanumber. Eeslid, hobused, iseehitatud autod ja mootorrattad kärudega, kus lapsed ja koerad sees..
Kuna rohkem plaane meil tegelt tolleks päevaks polnudki, siis läksime taas turule kondama- seekord koos Adamiga tundsin end tunduvalt turvalisemalt.
Jolo adidas
Üks paar, £3
Minu hiiglane salat maksis alla £2 ja see oli lihtsalt niiiiii hea! Rohkem ja veelgi selle raha eest.
Kellelegi Ness kohvi? Valida siis kas kõrvetatud või mudane..
Või kellelegi kana sõrmeotsakesi?
(kuskil menüüs ei suudetud ära otsustada, kas banana kirjutakse bananna või bannana . Tilluke viga, aga banaan oli igas magustoidus või joogis või kuskil.. ühesõnaga väga palju ..
Minu kinnisideeks oli siiski minna õhtul kooki sööma. Me olime mõlemad megaeine päeval söönud, mistõttu otsustasime väikese eelroa jagada ja siis kohe magustoidu juurde minna.
Paraku taaskord- meie arvates odav eelroog oli gigantne taldrik ja palusimegi magustoidud kaasa pakkida- vahvlid banaani/vaniljekastmega ja maasika/šokolaadiga.
Kuna me istusime kohviku väliosas (katus ja kileseinad), siis meie ümber luusisid kassid. Keegi neid ära ei ajanud, ju siis olidki kohalikud. Samas oli jube kahju ikka, et Adamil on ju kassiallergia ja hoidsime mõlemad hinge kinni, et see välja ei lööks.
Samas ei olnud kassid ainsad kerjajad, kes seal restos olid. Ühel hetkel hakkas "vahetustega" tulema selliseid 5-aastaseid lapsi, kellel olid käed ebareaalselt mustad (st oli aru saada, et need olid meelega mingi tahmaga määritud, mitte et tänavamustusest ja kerjamisest see tuli.. + jõgi voolab läbi linna, mine ja pese käed puhtaks..), neil olid karbid/kastid mingite maiustustega, taskurättide ja muu nänniga täidetud ja proovisid neid resto klientidele maha müüa et raha saada. Väga paljud ostsidki neilt, minul tekkis totaalne trots, sest mina tulen siia õhtust sööma eksole ja siis mu vestlust segatakse iga kahe minuti tagant, kuna keegi tahab mulle maiustusi müüa. Ja see polnud isegi mitte siiras, et "palun, mul on väga seda raha vaja.". Samuti ei saanud ma aru, kuidas restorani omanik sellist käitumist lubab? Minu jaoks oli see ärritav ja ma ei sooviks sinna tagasi minna. Hiljem oma "kileseintest" oli näha, et nad lahkusid koos täiskasvanuga, kes nägid täiesti normaalsed välja, puhtad ja kasitud. Ilmselgelt olid lapsed saadetud sisse raha teenima.
Sellistest lastest mul kahju pole, kui ma näen ise, et tegelikult ei ole nad kodutud ja vaesed nagu nad end esitlevad.
Ju siis olen halb inimene.
Järgmisel hommikul, mis oli ka meie viimane terve pikk päev Makedoonias olemiseks, otsustasime autole hääled sisse lüüa ja sõita teise riigi otsa, et näha ainukest suurt veekogu- Ohridi järv.
Hommikusöögiks minu "sünnipäeva" koogi jääk ehk Nutalla, ehk Eurokrem. :D
Autosõit võttis nii 2,5h, mis venis ikka nagu tatt. Samas oli meil mõni päev tagasi tekkinud mäng, et kui näed kollast autot (sest kollased autod on haruldased), siis pane teisele korralik puukas kas siis vastu käsivart või reit. Tegevus oli olemas terveks teeks.
Ühel hetkel aga taipasime, et linna kõik taksod on kollased.. Kurjam.
Selline olukord oli ka täiesti normaalne.. Ainult mina, va lollakas, teen pilti.
Sõidupealt tehtud kiire klõps aga nii lahedalt oli igalpool mesitarud üles rivistatud .. (vasakul pool maja oli samamoodi..).
Lõunalauas saime endale koersemud ka, kes jalutasid meiega ikka mitu mõnusat kilti ülesmäge..
Jõudsime õhtul hilja veel meie algsesse ööbimiskohta ja üllatus oli suur- meie elutoa põrand oli pooleldi kaetud sipelgatega! Midakuradit? Täiesti juhuslikult kopustas just uksele omanik, et mingeid dokumendinumbreid vms tulla võtma, kui Adam juba teatas, et me ei jää viimaseks ööks ja me otsime uue koha kus ööbida, sest see tema korter on olnud kohutav, me saime sooja vett dušist vaid esimesel hommikul ja ta ei uskunud, et seal sipelgad on (ma olin jõudnud nad juba mingi spreiga üle ujutada ja keegi väga ringi ei sibanud, kuna enamus olid oma põrandavahedesse jooksnud..). Kuna me olime sellest korterist nii väsinud, mitte miski ei olnud seal hea (me ju maksime selle eest!), siis kõige lihtsam variant oligi viimaseks õhtuks mingi uus koht leida. Saimegi, tunduvalt paremate tingimustega, ülistiilne ja paar naela ainult kallim. Meil oli soe vesi dušist ja ei pidanudki lõdisema enam! Meil oli voodi! Meil oli umbes viis päris tekki!
Hommikul haarasime veel kiirelt paar kingitust vanaemale tänutäheks kaasa ja käisime söömas. Nii irooniline aga ainuke toit mida ma väga tahtsin Makedoonias proovida, seda sõin ma viimasel hommikul! :D
Selle erilise juustu-spinati pirukas põhimõtteliselt.. mmmmm ..
Kohvi segavad nad nii armsate nuku võlukepikestega..
Lennujaama sõites viis GPS meid JÄLLE sinna samma urkasse kus me kartsime püssi laadivat meest. :D Ma ei suutnud oma silmi uskuda!
Tiirutasime ringi ja jeez milline seiklus! Nali-naljaks, aga me jõudsime mingi mäe otsas olevasse surnuaeda välja.
Taaskord tollist läbi sõites võttis meid rajalt maha.. politsei. Ja no klassikaline "Do you speak english?" kui politseinik sai aru, et me pole kohalikud. Küsis juhiluba ja et kust pärit oleme. Adam vastas, et Londonist, kui mees hakkas pihta et "aaaa, fuutboll..". Me noogutasime agaralt vastu, kui mees küsis, et "ujits diim?" ja Adam omakorda et "Man U." Mees ei saanud esimese korraga aru, aga kui kohale jõudis siis lõi nägu särama ja ütles et "aaaaa, Maantšester junaitid, nu daa, mii tuuuuu" ja saime edasi minna. :D :D
Maandusime, sõitsime Adami vanaema juurde, et Pixel peale korjata. Viisime Oweni veel sealt koju ja tulimegi tulema.
Kuna olime selleks ajaks kodus kõik kütte jms asjad välja lülitanud, siis kodu oli kui hundilaut. Niiiiiiiiii jube külm. Mina nälgisin, sest olin vaid hommikusöögi söönud ja lennukis kohvi haaranud, kui Adam sõi võiksi.. Ja siis tuligi välja et tõõntõõntõõõ! Meie boileris ei ole survet, mistõttu ei saa ei maja kütta ega ka mitte sooja vett! No fokstrott noh! Pugesime teki alla dressides, mul veel kampsun ja sall.. :D Pixel ka veel tekkide all, kuidas sa ikka kõige pisema külma kätte jätad? Sõber Google ütles, et seda tavainimene ei saagi parandada, korralik töömees peab tulema ja midagi remontima (meil mingi asi natuke lekib ka, seepärast oli surve kadunud..).
Hommikul hakkas Adamil nupp nokkima ja saigi asja tööle, ise nii uhkelt teatas veel, et "näed, Eesti mehed oskavad kõike ise parandada, ma kah!".
Nii hää oli Pixel tagasi saada (kuigi provva vanaema oli natuke õnnetu vist, aga lubas ühe Pixli tulevatest kutsikatest endale võtta, kui tulemas on..), oma koju tagasi tulla ja lihtsalt olla.. mmmm..
Subscribe to:
Posts (Atom)