See, et ma ei ole siin midagi kirjutanud ei tähenda seda, et ma poleks ÜLDSE kirjutanud. Tavaliselt ongi nii, et huh, istun maha oma kohvitassiga (ma tean, et Eestis väga piimakokteile ei osteta ja kui ostetaksegi, siis on see justkui luksuskaup. Siin ei ole see aga väga midagi erilist, törtsu on kallim kui piim.. Aga kuna Adami vend oli külas ja ta armastab piimakokteile, siis külmkapp oli kokteile täis laetud ja nüüd tegin kohvi vaniljepiimakokteiliga.. mmmmm, olete proovinud?!). Igastahes, alati potsatan ma arvutilaua taha maha suure innuga, et noh, nüüd kirjutan eepose. Kirjutan ja kirjutan ja siis.. siis vajub ära lihtsalt. Ja ma ei viitsigi lõpetada. Salvestan endale ära ja sinna see jääb. Nüüd on mul missioon kõik 13 postitust lõpetada ja see kübevik taaskäivitada. 


Kui keegi küsib, et kus ma elan, siis enamasti vastan ma lühidalt "Londonist tunnikese kaugusel, mere ääres". Siin on tunniajane autosõit sama mis Tallinnas Koplist Baltasse sõita põhimõtteliselt, sest noh, riigi suurus on teine ja inimesed palju paindlikumad. Ma võin veel lisaks mainida, et Southend'is, KÜLL AGA ma jätan enamasti selle pisikese detaili mainimata, et see on Essexi maakonnas. Teadupärast pole Essexil üldse head mainet, sest siin on kõige imelikumad inimesed. Või noh mis imelikud- igal pool on imelikke. Siin on aga hoopis teine elustiil, riietumisstiil ja justkui oma keel.

Mainin kohe ära, et minule ja Adamile pole see veel külge hakanud, siin on megakogus normaalseid inimesi ka, aga kui mõni inimene on ette võtnud ja hakanud korralikuks täiskohaga essexlaseks, siis nad ikka panevad täie pasaga. 

Mis siin Essexis siis toimub? 

1. Kõige hullem essexlane on ilmselt noormees nimega Joey Essex- meie häbiplekk siin. Ma tahtsin teile video siia panna, aga teada värk, et keegi ei viitsi mingeid videosi vaadata. Igastahes- noormees kellel puudub igasugune mõtlemise võime, isegi kui talle vastus ette öeldakse. Kuskil küsiti, et kust on pärit Taani saiakesed ja poiss oli kindel, et Saksamaalt. Või et ta oli kindel, et ruudul on kuus külge ja viisnurgal seitse nurka.. Või et Walesil on ühine piir Venemaaga. Ja no kui talle öeldakse õige vastus, siis ta ei tunne piinlikust, vaid on pigema "midaaaa?? Päriselt väää?"-stiilis üllatus.  Okei, need küsimused võib ehk "intelligentsi" alla liigitada, aga kui 26-aastane läheb "kumb on raskem- kilo rauda või kilo sulgi?"-küsimuse õnge ja raiub vastu, et raud muidugi on raskem, siis no I beg your pardon. 

2. Sõna "mate". 

Suht imelik oli alguses kuulda tööl, kuidas Fish mind meidiks kutsus. Tähendus oleks sellele ju nagu "semu", pigem meessoost . "Alriighht mate?" on ikka söögi alla ja söögi peale. Pole vahet, kas räägid mehe, naise või lapsega. Samuti see "orait me-i?" ei eelda kunagi vastust. Ma eeldan, et selle tõlge oleks "kuidas läheb?" või "kõik on hästi?" aga tegelikult on see lihtsalt "tere". Samas ma ei tea endiselt, kuidas sellele reageerida. Olla vait? Niiiiiiii tihti on mul tööl sellised vestlused:
Mina: "Hiya!"
Tema: "You alright?" 
Mina: "eeeöööö... How can I help you today? We've got all the flavours up on the board..." 

Veidi hiljem järgneb "thanks mate" (mis ei ole "meit" vaid ikka "mei-õ")

3. Naiste välimus.
Eks selle saab kiirelt kokku võtta ühe sõnaga: kohutav! Siit ehtne näide:

Arvate, et see on vaid klubiõhtu välimus? Oo ei, oo ei. See on tavaline igapäevane. Naiste välimusest võiks isegi lausa eraldi postituse kirjutada, aga teen seekord kiirelt ja lühidalt. Iga teine äri peatänaval on spreipäevitus (mitte solaarium! Mis sa arvad, et neil on aega et oma nahka järk-järgult pruunistada? Ei! Kohe ikka orantšiks.), ripsmepikendused, plastikküüned (mitte geel ega akrüül, sest need vajavad ju hooldust!!!). Facebooki kohalikus müügigrupis näeb ringlemas palju juuksepikendusi ja nõudlus on nendele suur. Kleite mina siit kohalikest brändipoodidest ei leia, sest nende kleidid on mulle särgid või lihtsalt vajaks ekstra-voodrit alla, sest noh, ei tunne eriti mugavalt, kui mu riided läbi paistavad (mitte kumavad, vaid PAISTAVAD).

Ma ei tea moest midagi, minu moeteadlikkus tuleb sellest, mida ma tänaval näen ja siis olen ikka nii julge ja ütlen endale, et Triin, ei, sina seda ei kanna mitte kunagi.
Paar näidet ka.
Selle suve hitt on bow-back tracksuit, ehk siis selliseid "pidulikumad" dressid lipsukestega. Pidulikumad dressid, hahahahaha. 

Tunnistan üles, et mulle alguses täiega meeldis, sest tundub ju nii mõnus kodune riietus. Samas on mulle alati meeldinud, kui riietel on mingi nunnu kiiks küljes. Kas siis et teksade taskute peal on mingi lipsuke või kampsunil on ilustuseks pitsilised õlad või noh.. you got me. Aga ühel hetkel hakkasin nägema, et no jeerum mis sardellid selle komplekti on selga tõmmand. Too lipsukestega pluus oleks ju kena teksade või mustade retuusidega, aga kuna siin on selle komplekti koos kandmine justkui must-be, siis hakkasin ma kergelt iga kord öökima, kui keegi sellisega vastu tuli. See materjal on justkui selline, nagu odavad köögikäterätid, mis ei kuivata. Samuti on seda kõikides värvides (enamasti pastelsed siiski) ja silma on hakanud ka ussinahamustrilised ja leopardikad.. Üliveider. 

Selle komplekti juurde kuulub ka vastav soeng. Üks võimalus on see, et tehakse endale lohakas krunn nii, et need juuksed, mis kõrvadest allapoole jäävad, jäävad vabalt lahti. No nagu oleks mingi imelik salk lahti unustatud.. Teine variant on selline: 

Häbilugu küll, aga ma ei tea seda täpset terminit, kuidas googeldada seda juukseklõpsu, millega kohalikud oma "tuka" üles lükkavad niimoodi. See sonks sellel pildil on isegi viisakas veel. 

Oh jah.. Isegi kui naabrile külla lähed, näed sa tänaval sellist moeshowd et paha hakkab. Ühest küljest toetan seda, et no jumala eest, kanna seda mida tahad. Teisest küljest mõtlen, et no jeerum küll, kata midagi kinni või ära näe nii odav välja. 

Oleks ma vaid videode tegija, vlogija, ma tahaks täiega järele proovida, missugune ma näeks välja siis, kui ma olekski reaalselt essexi piff.. 

4. Meeste välimus

Kellel rohkem muskleid, see tahab seda musklimäge ka kõigile näidata. Spreipäevituses on ka eraldi hinnad meestele, sest kuuldavasti nad tahavad kontuuriga päevitust enamasti oma kõhulihastele ja säärelihastele. No et lasevad endale musklid peale joonistada (või lihtsalt mingi varjuga rõhutada). Asi läks suvel nii karmiks, et tööl pandi sildid ustele, et kui tahad sisse tulla, pead särgi selga panema ja mu kõige põhilisemaks väljendiks, mida ma läbi raadiosaatja teistele hüüdsin, oli et "topless man!!!!!!!".

5. Hüppan kaks punkti tagasi ja räägin naistest jälle. Ja no meestest ka kaudselt. Lapsed.
Panen natuke statistikat teile siia. 2009. aastal oli Southendis 128 rasedat tüdrukut vanuses 15-17. Ehk siis tuhande tüdruku kohta oli 43.7 rasedad neidu. Essexis üleüldiselt oli 814 rasedat ja 1000 tüdruku peale 31. Ma Eesti statistikat ei tea, aga no jeerum küll. See oli 2009 aasta ja see on nüüd hullemaks läinud! Ühesõnaga, see on niii tavaline nähtus, kui tüdrukud tulevad tänaval vastu lükates enda ees titekäru ja jutustavad oma emaga. Ja no aru ei saa, kes selle beebi ema siis tegelikult on! 30-aastased vanaemad on siin nii tavaline nähtus, et hakka või nutma. Eks ma vahel ikka mõtlen, et jumal tänatud et ma 23 olen ja ei ole ühtegi 7-aastast last mu kõrval jõlkumas..
See on tegelikult täiega nukker. Tüdrukute elu tüdrukute eludeks, aga need lapsed.. 16-aastastel pole mingit kannatust, nende suhtlemine lapsega on enamasti karjumine ja ega nad täpselt ei taipa, et lapsele on nemad ju emad, mitte niisama sõbrannad. Kuna 16-aastastele on väga tähtis mood, siis eks nõuavad nad oma vanematelt, et ostetakse lapsele ikka firmamärkidega riideid, et lapsed ikka lahedad oleks. Järjekordne teema, millel ma võiks pikalt vahutada.. Aga jah, enamus naised kes käru siin linnas lükkavad, on alla 18-aastased.

Aitab kah vist. Mingitest kohalikest vaatamisväärsustest ma ei hakka jaurama, keda ikka huvitab. Ehk tuleb midagi põnevat meelde, eks siis kirjutan järgmine kord.

Kuna mul on igavusest piss pähe löönud ja teen selliseid asju, mida normaalsed inimesed ei tee (sh otsin ebay'st koertele kollaseid vihmajopesid, googeldan retsepte kas ja kuidas teha KFC-stiilis kana, vaatan youtubest videosi sellest, kuidas torte kaunistatakse...) , siis mõtlesin et jagan parem oma meeeeeeeletuid teadmisi kergelt kentsakatest faktidest, mis ma Inglismaal elades kuulnud olen.. Ma üldse ei väidagi, et need samad asjad ei kehti Eestis, aga noh, vanus selline, et Eestis veel elades mind ei kottind sellised asjad, et võiks midagi kahe kõrva vahele talletada. Nüüd siin elades mõtlen küll, et whaaaaat, kes sellise jaburusega välja tuli?

Tänaseks teemaks siis raha. (Tegelt ma tahtsin kõigest kirjutada, aga kuidagi avastasin, et mul on mingi megakogus randoomseid asju peas just raha ja pangateemadel..)


Ükskord kui sõitsime Adami vanemate juurde kesk-Londonisse, siis maantee ääres oli megasuur maja. Adam haris mind siis põneva faktiga: selles majas trükitakse raha. Here is a fun fact: Sinna trükikotta saab ainult ühte teed pidi ja sealt ära teist teed pidi. Kuna see on täpselt kiirtee ääres, siis ära saab sealt sõita mööda kiirteed vaid ja siis ka Londonist eemale, mitte Londonisse sisse. Näiteks: grupp röövleid käis tehases ja varastas miljonid. Nüüd politsei ajab neid taga, aga nad saavad vaid ÜHTE teed pidi põgeneda, kõrvalteid ega midagi pole. See ainuke tee kusjuures viib punkti, kus eelnevalt politsei autod saavad ta blokeerida. Ühesõnaga, pikk lugu lühidalt: pole mõtet trükikoda röövida, sest sa ei saa ära põgeneda.

Ja veel. Teate neid vihmuteid lagedes jah? No et kui on tulekahju, siis vihmutid hakkavad vett pritsima. Siin pankades on sarnased vihmutid, aga ühed neist on vee jaoks, teised on mingi maagilise vee jaoks. Taaskord näide: see sama gäng, kes otsustas, et ah mis me ikka trükikotta lähme, sealt ei saa ära põgeneda, nüüd otsustasid et oh, rööviks parem panka. Tormavad panka, saavad oma raha (no tegelt ikka ei saa, sest selleks ajaks on terve piirkond teadlik juba, et midagi toimub..) aga nupust saab panna need "maagilised spreid" tööle, mida inimnahk ei tunne, aga see siis langeb raha peale ning muudab raha helendavaks. Nüüd need röövlid proovivad kuskil selle rahaga maksta, aga iga suurem endastlugu pidav firma kontrollib raha ja ei aktsepteeri kuna see näeb välja võlts.

Rääkides veel rahast. Meil prinditakse nüüd plastmassist £5 paberraha. Ei ole see mingi selline kõva, nagu laste mängu kassaaparaatidega kaasa tulevad, selline kilejas lipik suht, mille saab siiski rahakoti vahele panna. Keskel on koht, millest näeb veel läbi ja puha.. Väike aknake noh.

Kuna tööl käib raha ikka käest kätte, siis olen võtnud kuidagi eriti südameasjaks iga rahatähte kontrollida, kasvõi selle nö veemarkeriga: kui on päris rahatäht, siis ei hakka see "vesi" sinna külge ja miski ei muutu, kui on aga võlts rahatäht, siis see marker jätab sinna korraliku juti peale ja näha on, et see on kopeeritud. Nüüd ma aga ei teagi, kas see marker sellele plastmassile peale hakkab, ilmselt mitte. Samas ei saa seda plastikut nii lihtsalt võltsida ka enam. Muide, uus plastikraha on ka pesumasinas pestav, seda ei saa rebida ja on üldse vist mingi kuuli- ja lollikindel värk see.

Kusjuures, raha võltsitakse siin ikka päris hoolega. Ükspäev tuli mulle töö juurde mees, kes tahtis osta kõige odavamat asja, mis saab: lörtsijooki. Oli hullult jutukas, rääkis ilmast ja tundis piinlikult suurt huvi, et miks meil ei ole klientidele vetse (üle tee on umbes 50 tasuta ühiseks kasutuseks vetsu.. töötajatel siiski on vets olemas meil.) Ühesõnaga, mees käitus jube imelikult. Ulatas mulle siis £20 rahatähe, ise ikka veel hullult jutustas. Kuna ma ei taha endale seda vastutust võtta, et olen aktsepteerinud võlts rahatähe ja siis hiljem pean kinni maksma, siis tõmban iga rahatähe mis saan, kiirelt selle markeriga üle. Ja mis ma näen? Selle kauni £20 rahatähele jäi mu markeri megasuur jutt peale. Alguses ehmatasin ära et "issand, ma rikkusin kellegi £20 ära. Ja siis laksatas: SEE ON JU VÕLTS! Ülesin noormehele ka raha tagasi ulatades, et ma ei saa seda võtta sest see on võlts. Arve tal oli kõigest £1.20 ja ma ju nägin, et tal oli rahakoti vahel palju münte ja sente.. Aga ei, ta tahtis oma £18.80 tagasi saada minu PÄRIS rahas.. Ta oli "megaüllatunud" kui ütlesin, et see on feik ja ta isegi palus mul veel kontrollida, mistõttu koukisin välja veel oma UV-lambi. Jällegist: kui rahatäht on päris, siis hakkab ainult seal number 20 helendama. Kui aga raha on võlts, siis terve paber lööb siniselt särama ja no see ikka särab nagu juudi jõulupuu. Mees vaidles ja vaidles, et ta sai just selle raha pangaautomaadist (just sellest samast, kust ma umbes tund enne ise raha proovisin välja võtta aga too automaat oli katki :D ), aga nägi et ma alla ei andnud ja noh, eks tal oli lihtsam loobuda oma joogist. Küsis veel kiirelt et mis nime meie firma kannab et "ma lähen panka ja ütlen, et ****** firma ütles, et mul on võltsraha." JAAAA MUIDUGI! Ilmselgelt on sul mingi list, kuhu paned kirja et millised firmad kontrollivad raha ja millised mitte. Veits hiljem tuli mu juurde mu boss ja näitas pilte kahest mehest, et kas ma tean neid (st kas ma olen neid üleüldse teenindanud) ja ühe tundsingi ära- kaks meest proovisid kõikides mereäärsetes poodides ja kohvikutes midagi oma võltsrahaga osta.
Kunagi ammu lõi £10 rahatäht ja UV-valguse all särama ja mul oli nii valus seda kliendile öelda, sest too mees oli puudega ja ta oli selles nö puuetega inimeste grupis, kes päevaks mere äärde ilma nautima tulevad.. Vaene vana mees...

Muide, pangatöötajad siin ei tohi töö ajal kätekreemi kasutada, sest tihtipeale tunneb raha käes hoides ära, kas tegu on päris või võltsitud rahaga. Kätekreem ei aita sellele kaasa.

Ja kui pangaautomaadist tahad raha välja võtta, siis automaat sülitab kaardi enne välja kui su raha. Alguses oli kummaline, võtsin oma kaardi välja ja mõtlesin et no nii nikita, kuhu mu kääässshhh jäi? ja siis tuli raha järgi. Seega jah, enne kaart, siis raha.

Ja lõpetuseks fun fact kodust: Adami üks esimestest eestikeelsetest sõnadest, mis ta ära õppis oli "sularahaautomaat". Ma ei jõua ära lugedagi neid vestlusi teemal, et miks eestlased tahavad kõik sõnad pikalt välja öelda ja mitte nagu siin, kui sularahaautomaat on ATM (automated teller machine) . Eestlastel ikka vaja keeruliselt elada ju..