Kuna ma otsin endiselt oma kohta siin maailmas, siis olen järjega jõudnud ühte ülikooli, kus olen 6 nädalat ja siis vaatame edasi mis saab. Siiani on möödunud juba kolm ja pool nädalat.

Kes mind veel ei tunne, siis emotsionaalselt olen ma meeletult nõrk. Mu pisarakanalid ei jõua vist korralikult äragi kuivada, kui juba töötavad nad jälle. Ma võin nutta pisiasjade pärast iga kell, ütle ja ma nutan! Ja siis on suured asjad, mis meelde tulles kohe pisarakanali aktiveerib. Eks ma ikka proovin rohkem pissil käia, ehk nutan vähem aga ei.. Mul on sisseehitatud allikad piiramatu veevaruga..

See nädal on UK's olles kõige raskem olnud. Jah, ma mäletan seda aega, kui ma töötasin suvel siin ja pidin Eestisse tagasi ülikooli minema. Kaks päeva enne juba hakkasin keset lõunasööki nutma, sest mulle meenus, et lennuni polegi enam nii palju aega...  Aga see on köömes. Nagu päriselt.

Tolles ülikoolis töötades oli minu armsaimaks sõbrannaks aprillis 87ndat sünnipäeva tähistav Peggy, kes oli majahaldjas.
Tema oli see, kes hommikul mu kontoris soojaõhupuhuri tööle pani, et mul oleks soe, sest ta teadis, et mul on KOGUAEG külm.
Ta küsis mult iga jumala päev vähemalt 50+ korda (kusjuures seekord pole see liialdus..) et "alright darling?" et lihtsalt teada, kas mul on mõni mure.
Ta istus mu laua vastas ja jõi oma hommikukohvi, rääkides et mis ta päevaplaanid on.
Ta tuli iga kord enne uue töö ette võtmist minu juurde, et anda teada, kus ta on kui keegi peaks teda otsima.
Nädalaid hiljem ta tuli mu juurde teise kontorisse küsima, et millal ma jälle registratuuris olen sest talle nii meeldib kui ma seal olen ja ta saab minuga rääkida.
Ta rääkis kõigile inimestele, et "isn't she lovely?" ja kuigi ma polnud inimestega kohtunud, nad teadsin mind. Sest Peggy rääkis neile.
Ta rääkis kõigile kuidas ta tütar helistas mu kontorisse et Peggyle sünnipäevaks õnne soovida aga Peggy polnud seal tol hetkel.. Ja siis ma hiljem proovisin ise tütart kätte saada, kui Peggy minuga kohvi jõi, et Peg ikka õnnesoovid kätte saaks, nagu ta tütar oli palunud. Peggy lihtsalt ei oodanud, et keegi tema jaoks vaeva näeb! Ta käis ja tänas mind iga päev.
Ta hiilis mu kontorisse ja ütles, et "I am so glad you are here with me, darling". 
Ta tuli mu juurde iga kord enne koju minemist, et öelda, et "I am going now, darling". Mitte ükski kord selle kolme nädala jooksul ei läinud ta ära mulle headaega ütlemata. Mitte. Ükski. Kord.
Ta pesi mu tasse, kui olin päeva lõpus mõne oma lauale unustanud.
Ta korrutas mulle iga kord, et ma ei pea ise oma kontorit koristama ja prügikasti tühjendama.


Reedel enne kojuminekut ütles Peggy, et ta ei tunne end hästi ja "I am going now darling". 

Esmaspäeva hommikul taas tööle tulles märkasin, et soojaõhupuhur ei töötanud. Küsisin, et kas keegi teab Peggyst midagi, et reedel ei tundnud ta end hästi.
Tund hiljem tuli sõnum, et Peggy ei ole enam.

Minu Peggy.
Minu Peggy, keda ma ootasin esmaspäeval, et kohvi koos juua ja juttu rääkida. See tundus nii ilmselge! Kuidas see võimalik on, et Peggy enam ei ole ja ei tule ka? Iga kord kui keegi mu uksest mööda käib, loodan ma, et see on Peggy. Ta oli mu jaoks palju enamat, kui lihtsalt majahaldjas. Ta oli mu teine vanaema..
Ja nüüd.. Nüüd ma ei suuda soojaõhupuhuristki mõelda, ma ei ole kohvi joonud, iga kord sõna "darling" kuuldes tunnen, kuidas silmad hakkavad higistama.. Ma ei ole oma prügikasti neli päeva tühjendanud, isegi tassi pesemine on mu jaoks nii raske. Mind ajavad närvi inimesed, kes istuvad tugitoolis, kus Peggy hommikukohvi jõi, sest see on ju TEMA tool. Ma ei saa banaanegi vaadata, sest Peg sõi alati kaks banaani päevas, see oli tema reegel.

Tol esmaspäeva õhtul voodisse vajudes vasardas mul peas ainult üks mõte. "Peggy is gone. I can't believe she is gone." Täna on neljapäev ja ikka mu esimene mõte hommikul ja viimane mõte õhtul on täpselt sama. She is gone. Minu ainus motivaator, minu ainus inimene, kelle pärast ma ootasin tööle minekut.. Ja nüüd, istun ma päevadläbi kontoris, toksin tuimalt klahve, täiesti eesmärgitu..  Ei oska istuda ja ei oska astuda.
Ma võin unustada, mida ta mulle rääkis, aga ma ei unusta kunagi seda, kuidas ma end tundsin koos temaga olles.

Jah.. "I am going now darling".
Tõesti, seekord sa läksidki.

Teate seda hetke, kui vaatate Youtubes uut muusikavideot ja pool tundi hiljem olete jõudnud märkamatult vaatama videot, kuidas tühja veepudeliga üksikul saarel ellu jääda?

Täna keerasin ma pikka jalutuskäiku koertega diivanile kerra ja pool tundi hiljem vaatasin ma videot, kuidas 3-aastasel lapsel on OCD. Kas OCD on eesti keeles ka kuidagi? Obsesiiv-kompulsiivne häire siis? Tubli Triin, näita kõigile kuidas sa ei tea elementaarseid asju.. You go girl! Ja ühel hetkel kuidagi avastasin end mõtlemast, et see ei ole ju NII imelik. Umbes et laps keeldub söömast jogurtit, kui selle kilejas kaan pole KORRALIKULT ära tulnud ja väike riba oli kuidagi ääre külge jäänud. Või et tossupaelad pole ühe tugevusega kinni seotud ja pikkus on ka veel erinev...

Ma olen OCD'st kaugel, aga viimasel ajal avastan, et ma näägutan. Palju. Kohutavalt palju. Sest no ikka KOHUTAVALT PALJU asju käivad mulle närvidele, just sellised asjad mis muidu nagu ei käiks.. Samas teisest küljest vaadates, ehk ma lihtsalt kasvan suuremaks? Sessuhtes, et ma hakkan endas ära tundma enda ema, kes ilmsel(gel)t mõtles täpselt sama moodi miski 10 aastat tagasi? Või no kuidas öelda.. minu enda 10-aasta tagused teod hakkavad mind nüüd marru ajama? Muide, fun fact, ma kolisin oma vanemate juurest välja peaaegu et 5 aastat tagasi! Aga mõtlesin, et sheerin teiega ka oma mõtteid teemal, et mis mind 24-aastaselt kohutavalt närvi ajavad, KODUERI.

1. Klaasid

Nimesid nimetamata, algab A'ga ja lõpeb -dam'iga, joob kohutavalt palju vett, mis on ülipositiivne, sest mina seda kommet kuidagi külge pole saanud. Mul peaks pudel vist koguaeg juures olema koos meeldetuletusega, et no hakka jooma! Aga igastahes, kuna meie köök on reaalselt 3 meetrit pikk ja üks meeter lai, siis isegi kui üks pott on pesemata, näeb köök välja nagu oleks seal räigem teismeliste läbu käinud. Seepärast ma koristan kööki ikka väga tihti, et oleks tunne, et siin elavad 24+ vanused elanikud, mitte 13+. Ja ma vannun, hetk hiljem, kui ma olen viinud käterätikud pesumasinasse, on köögikapile, KRAANIKAUSI KÕRVALE ilmunud kolm veeklaasi. Isegi mitte kraanikausis pole, aga selle KÕRVAL.

Okei, räägin kiirelt ära. UK's on kombeks kraanikausis hoida pesukaussi, kuhu paned nõud ja kui see siis täis saab, lased selle vett ja seepi täis ning pesed selles. Ja ära mõtlegi loputada! Olete näinud filmides kuidas nõudekuivatusrestile pannakse Fairy vahused nõud? Ilmselt see saade on inglaste oma.. või austraallaste. Aga kuna ma olen ikka eestlane ja taon rusikaga vastu rinda, siis olen nõus maksma rohkem veearvet selle võrra, et ma ei peakski seepi sööma taldrikult koos oma toiduga.
Tegelikult ma ei tea, mismoodi see haakub mu veeklaasi-jutuga, aga no saate aru onju. See on suhteliselt sama nagu jätaks noa kraanikausi kõrvale, sest see on ju rahvusvaheline märk "ma võib-olla tulen teen veel ühe võiku". Ja see sama A'ga algav ütleb, et ta ilmselt tuleb joob veel vett. Jah, tõsi ta on, ta tuleb ja joob, AGA võtab uue klaasi. Muidu mul nagu probleemi poleks, aga siin majas ei pea väga kaks korda arvama, et kes peseb nõusid.. Või kes on see, kes a) tuleb kööki jutuga, et ärgu ma pesku, ta peseb ise veidi aja pärast VÕI b) kes ilmub iga jumala kord kööki jutuga et ta just mõtles et hakkab nõusid pesema, kui ma kraani kinni keeran.

Samas sealt võiks edasi tulla see, et ma ei saa aru, miks inimesed eelistavad siin küürida kuivanud toiduga potte, mitte et panna need kohe kraanikaussi sinna pesukausi sisse ja koos Fairyga likku jätta? "Sest see vesi läheb nii rõvedaks". No halloo, ma iga kell katsuks seda rõvedat vett kui et prooviks pesta kuivanud pudruga potti..

2. Rätikud

No seda ma ei hakka mainimagi, et vannitoa nagidest võiks jääda mulje, nagu elab siin neli inimest. No mina ja siis veel kolm. Miks? "Mulle ei meeldi duši all käia nii, et välja tulles ma pean kuivatama end niiske rätikuga ja sellepärast peab valikut olema".  Aga siin on konks. See on isegi üllatav, kui nende "ülejäänud kolme" rätikud olekski vaid vannitoas.. Ei, üks väike eestlane peab need sinna riputama pärast seda, kui ta on need kõikidest teistest tubadest üles korjanud. Samas ma jälestan seda, kui need kuivavad kuskil elutoa või vannitoa radikatel.. Jah, need saavad palju kiiremini kuivaks, aga no need rätikud.. VÕEH! Meil on vannitoas ka nö radikas või "rätikute kuivataja", on siis raske see ÜKS rätik sinna peale visata, et 24h hiljem kui uuesti pesema lähed, on sul kuiv võtta? Isegi lisarätikute peitmine ei aita, need "kolm" leiavad need ikka üles, sest hea on ju kapist puhas pehme rätik võtta.. No ma ei tea, kas need rätikud paljunevad salaja kuskil, aga need on lihtsalt igal pool!!!

Sama lugu ka köögišvammidega.. Ma olen loobunud ostmast neid mõnusaid kollaseid või mündirohelisi Vileda švamme, sest A jälestab kui need on vettinud ja kulunud. Ja no seepärast ongi mugav kapist kohe uus võtta... Ilmselt olen ma endale karuteene teinud, sest kord tassisin koju £1-poest kolmekümnese švammipaki et poleks kahju neid niimoodi raisata..

3. Pisikesed kogused pakendites

Ma poleks eales arvanud, et PIIMA tilgakese piimakanistrisse jätmine ei ajaks mind närvi,  sest teistpidi mõeldes, kuna siin kõik joovad teed piimaga, siis see, kui pead poodi minema uue piima(tilga) järgi kuna sa enne mõtlesid et "ah mis ma ikka jätan seda tilka sinna punsusse, ma joon kohvi nüüd veidi rohkema piimaga" ajab veeeeeeel rohkem närvi. maailmapikimlause Saite mu poindile pihta? Et parem tilk kanistris kui lisapiim su eelmises kohvis? No umbes nagu parem varblane peos kui tuvi katusel..
AGA.. Ühe šokolaadiruudu säilitamine kapis? Näpuotsa täis riivjuustu? Kolm kirsstomatit? Kolm šampoonipudelt, milles on pool ühekorra pesemise kogust?
No jeerum, on raske need ära kasutada?

4.  Märg vannitoavaip

Kuna meil on see vannitoaradikas, siis pärast igat duši all käiku viskan ma selle üle radika, et kuivaks ära.. No see eksole..

... ja siis läheb järgmine duši alla ja võtab vaiba ja.. jätab selle sinna maha vettima. Mis ma selle kohta oskan öelda?  HELL. NO.

5. Voodilinade pesemine

Ärge valesti aru saage, ma armastan puhaste linade vahel magamist ja mul pole midagi tegelt nende pesemise vastu. Ära võtmine ja uute panemine pole ka miskit rasket. Aga mind kohutavalt ajab närvi see, et ma tean, et ma pean need kuhugi kuivama sokutama. Nüüdsest käibki meil voodilinade pesupäev suht ilma järgi.. Ma isegi vaatan ilmaennustuse järgi, et ahahhh, kolmapäeval on ilus päikseline ilm ja seepärast teisipäeval valmistan ma oma vaimu ette, et ma saaks need kolmapäeva hommikul pesumasinasse laadida ja hiljem õue kuivama panna.
Mind ajab nii närvi, kui mingid suured kohmakad asjad kuivavad ustel. Siis ei saa uksi kinni panna ja mul on tunne, et need tekikotid ja asjad pole puhtad, kui need vanadel puitustel kuivavad..

Meil nimelt pole selliseid pesukuivatusreste nagu mina vähemalt Eestis olin harjunud nägema.. No nagu see suur rest mille "voldid" kahele poole laiali.. Meil on siin sellised:

Ja no sellele väga 2x2m tekikotti peale ei riputa, et see ka kuivaks ühtlaselt..

6. Arusaamine väljendist "närimisvaba tsoon".

Kuna meie närilised Pixel ja Reuben on korraliku hävitustöö teinud meie ajaloos, siis iga kord kodust lahkudes panen ma uksed kinni ja peidan kõik asjad ära, mis võiks mulle pähe üldse tullagi, mida nad närida võiks. Konks on selles, et IGA JUMALA KORD, kui me kuhugi lähme, ohib Adam, et kas ma ükskord oma asjadega ühele poole ka saan või võib ta veel kaks pingviiniparaadi ära vaadata. Aga point ongi selles, et MINA olen valmis isegi enne kui tema, aga tema arusaam närimisvabast tsoonist on teine, sest kui mina valmis olen, siis hakkab minu kodukindlustamine pihta. Talle ei tule pähegi, et võiks nagu aknad kinni panna ja aiaukse lukustada, telekapuldid ära panna, sealhulgas ka xboxi puldid, mille vastu närilised juba huvi on näidanud.. Ja no siis ta vingub, et millal SA valmis saad omadega..


No ja siis on veel hunnik pisiasju..

* Teejoodikutena on igale tassile teejäljed külge söövitatud. Need nö "teeleveli rõngad" tassis sees on igapäevased nähtused..

* Kui ma olen küsinud, et kas kuskil on veel tumedaid/valgeid riideid, mis vajavad pesemist sest ma tahaks pesumasina tööle panna.. No edasi teate isegi..

* Kui koertel on söögikaussides samasugune toidukogus.. Kuigi üks on poole suurem kui teine ja väiksem on niikunii arstiraamatutes kirjas kui ülekaaluline..

* Riiete/nõude kapist võtmine, kui puhtad ja kuivad on nina all. No ma mõtlen seda, et kui sul ikka nii väga on vaja seda kuramuse vett juua, siis võta see klaas parem kuivatusrestilt, mitte kapist.. Või kui sul on vaja musti sokke, musti pükse ja valget särki, siis võta need korvist, kus on asjad mis ootavad kappi minemist niikuinii.

* Vetsupaberirullile kahe-kolme lehekese jätmine.. Bränd, mida meie kasutame, ei liimi neid viimaseid lehti sinna külge nii, et see tuleb ära ribadena. Ka viimased lehed on kasutamiskõlbulikud! Ka neil on tunded!

* Kiirtoiduketi kojutellimise menüüd, mis on postipilust sisse lükatud. No jeerum, neid on päeva lõpuks vähemalt 7-10 tükki kindlasti.. Milline paberi raiskamine!

* Koerad, eriti Pixel, peidavad oma parimaid toidupalakesi diivani nurkadesse (st diivani patjade tagustesse nurkadesse..) ja kui tolmuimejaga hakkad diivanit puhastama, tulevad sealt sellised aarded välja..
Samas ma pean tunnistama, et kord ma tundsin end nii süüdi, et ma leidsin Pixeli lemmikud küpsised ühest diivaninurgast, mis ta Reubeni eest ära oli peitnud ja.. pärast tolmutamist panin ma need sinna tagasi, et ta saaks need maiustused siiski ise ära süüa. No nagu tüdrukutevaheline saladus või nii... :D

* Otsasaav klooriga valgendi (??). No need Domestosed jms. Ma olen lihtsalt täiesti obsessiivne (:D) nende järgi, sest ma tunnen, et kui pärast koristamist kodu ei lõhna kloori järgi siis see oleks sama hea, kui ma polekski koristanud. Vahepeal oli aeg, kui ma naasesin igalt poeskäigult kahe pudeli Domestosega.. Ja no koristustarvikute, sh kodukeemia kapp on meil põhjatu, sest ma lihtsalt armastan kodukeemiat! :D Ma olen iga kord megaelevil, kui ma olen ostnud uue pesuloputusvahendi (mida Adam enamasti tulihingeliselt vihkab ja palub meie riideid eraldi pesta, sest ta polevat lill mida kõik peaksid nuusutama...).

* Muna. Üks toores muna. See üks viimane munakene 15ses munakarbis..

* Telekapuldid. Igalpool.

* Koerte jalutusrihmad kapil, mis võiksid olla 10cm allpool kapi SEES, silma alt ära.. Nope, ain't gonna happen here I'm sayin.. 

* Kuigi mulle meeldib voodilinu kuivatada aias, siis mind ajab nii närvi, et minu palavalt armastatud pesuloputuse vahendi lõhn kaob aias kuivanud riietelt sekundiga. Mulle nii meeldib, kui riietel on oma puhas lõhn (jaa ma tean, et see on puhas keemia ja mitte nahasõbralik, aga .. mulle ikka meeldib!). Seepärast ma kuivatangi padjapüüre ja salle toas, et see "õue lõhn" külge ei hakkaks. Aga no nii närvi ajab, et pesuloputusvahend ei tee oma tööd!



No ma ei tea.. kaua ma veel võin oma listiga edasi minna?