Kuna ma otsin endiselt oma kohta siin maailmas, siis olen järjega jõudnud ühte ülikooli, kus olen 6 nädalat ja siis vaatame edasi mis saab. Siiani on möödunud juba kolm ja pool nädalat.
Kes mind veel ei tunne, siis emotsionaalselt olen ma meeletult nõrk. Mu pisarakanalid ei jõua vist korralikult äragi kuivada, kui juba töötavad nad jälle. Ma võin nutta pisiasjade pärast iga kell, ütle ja ma nutan! Ja siis on suured asjad, mis meelde tulles kohe pisarakanali aktiveerib. Eks ma ikka proovin rohkem pissil käia, ehk nutan vähem aga ei.. Mul on sisseehitatud allikad piiramatu veevaruga..
See nädal on UK's olles kõige raskem olnud. Jah, ma mäletan seda aega, kui ma töötasin suvel siin ja pidin Eestisse tagasi ülikooli minema. Kaks päeva enne juba hakkasin keset lõunasööki nutma, sest mulle meenus, et lennuni polegi enam nii palju aega... Aga see on köömes. Nagu päriselt.
Tolles ülikoolis töötades oli minu armsaimaks sõbrannaks aprillis 87ndat sünnipäeva tähistav Peggy, kes oli majahaldjas.
Tema oli see, kes hommikul mu kontoris soojaõhupuhuri tööle pani, et mul oleks soe, sest ta teadis, et mul on KOGUAEG külm.
Ta küsis mult iga jumala päev vähemalt 50+ korda (kusjuures seekord pole see liialdus..) et "alright darling?" et lihtsalt teada, kas mul on mõni mure.
Ta istus mu laua vastas ja jõi oma hommikukohvi, rääkides et mis ta päevaplaanid on.
Ta tuli iga kord enne uue töö ette võtmist minu juurde, et anda teada, kus ta on kui keegi peaks teda otsima.
Nädalaid hiljem ta tuli mu juurde teise kontorisse küsima, et millal ma jälle registratuuris olen sest talle nii meeldib kui ma seal olen ja ta saab minuga rääkida.
Ta rääkis kõigile inimestele, et "isn't she lovely?" ja kuigi ma polnud inimestega kohtunud, nad teadsin mind. Sest Peggy rääkis neile.
Ta rääkis kõigile kuidas ta tütar helistas mu kontorisse et Peggyle sünnipäevaks õnne soovida aga Peggy polnud seal tol hetkel.. Ja siis ma hiljem proovisin ise tütart kätte saada, kui Peggy minuga kohvi jõi, et Peg ikka õnnesoovid kätte saaks, nagu ta tütar oli palunud. Peggy lihtsalt ei oodanud, et keegi tema jaoks vaeva näeb! Ta käis ja tänas mind iga päev.
Ta hiilis mu kontorisse ja ütles, et "I am so glad you are here with me, darling".
Ta tuli mu juurde iga kord enne koju minemist, et öelda, et "I am going now, darling". Mitte ükski kord selle kolme nädala jooksul ei läinud ta ära mulle headaega ütlemata. Mitte. Ükski. Kord.
Ta pesi mu tasse, kui olin päeva lõpus mõne oma lauale unustanud.
Ta korrutas mulle iga kord, et ma ei pea ise oma kontorit koristama ja prügikasti tühjendama.
Reedel enne kojuminekut ütles Peggy, et ta ei tunne end hästi ja "I am going now darling".
Esmaspäeva hommikul taas tööle tulles märkasin, et soojaõhupuhur ei töötanud. Küsisin, et kas keegi teab Peggyst midagi, et reedel ei tundnud ta end hästi.
Tund hiljem tuli sõnum, et Peggy ei ole enam.
Minu Peggy.
Minu Peggy, keda ma ootasin esmaspäeval, et kohvi koos juua ja juttu rääkida. See tundus nii ilmselge! Kuidas see võimalik on, et Peggy enam ei ole ja ei tule ka? Iga kord kui keegi mu uksest mööda käib, loodan ma, et see on Peggy. Ta oli mu jaoks palju enamat, kui lihtsalt majahaldjas. Ta oli mu teine vanaema..
Ja nüüd.. Nüüd ma ei suuda soojaõhupuhuristki mõelda, ma ei ole kohvi joonud, iga kord sõna "darling" kuuldes tunnen, kuidas silmad hakkavad higistama.. Ma ei ole oma prügikasti neli päeva tühjendanud, isegi tassi pesemine on mu jaoks nii raske. Mind ajavad närvi inimesed, kes istuvad tugitoolis, kus Peggy hommikukohvi jõi, sest see on ju TEMA tool. Ma ei saa banaanegi vaadata, sest Peg sõi alati kaks banaani päevas, see oli tema reegel.
Tol esmaspäeva õhtul voodisse vajudes vasardas mul peas ainult üks mõte. "Peggy is gone. I can't believe she is gone." Täna on neljapäev ja ikka mu esimene mõte hommikul ja viimane mõte õhtul on täpselt sama. She is gone. Minu ainus motivaator, minu ainus inimene, kelle pärast ma ootasin tööle minekut.. Ja nüüd, istun ma päevadläbi kontoris, toksin tuimalt klahve, täiesti eesmärgitu.. Ei oska istuda ja ei oska astuda.
Ma võin unustada, mida ta mulle rääkis, aga ma ei unusta kunagi seda, kuidas ma end tundsin koos temaga olles.
Jah.. "I am going now darling".
Tõesti, seekord sa läksidki.
No comments:
Post a Comment