Naljakas kui pime ma olen.
Ilmselt ma vajasingi väikest meeldetuletust, et see olen MINA kes seda blogi kirjutab ja ma peaks ju ENDA mõtteid kirjutama. Mitte et pläkutama teisest inimesest, kes vahetevahel särab oma tegemistega. Eks te mõistate.

Eks ma siis halan natuke. Teie valikuks on a) lugeda seda või b) pöörduda tagasi FBsse inimesi stalkima.

Olete te kunagi mõelnud, missugune te tundute teistele inimestele? Ma ei räägi lähimatest sõpradest või perekonnast, kes tunnevad teid nii või naa. Ma just pean silmas neid inimesi, kes seisavad veidi eemal.

Näiteks..
Olen kasutanud vahel FB gruppe "Pärnu-Tallinn-Pärnu" või "Haapsalu-Tallinn-Haapsalu", kus inimene X kirjutab, et "sõidan kell 8.00 Tallinnast Haapsallu, kui tahad liituda, kirjuta mulle, 4€" . No saad kiiremini, mugavamalt ja odavamalt. Selle kõige juures on siiski üks risk ma pole kunagi muretsenud et keegi mind ära rööviks sest ... phah, mõttetu mind röövida. . Kõige jubedam asi selle juures on awkward silence. Ma olen niimoodi sõitnud kellegagi koos (võõraga) ma pakuks et 5+ korda. Iga kord olen sattunud väga värvikate inimeste peale.
Esimesel korral sõitsin Pärnust Tallinnasse noormehega, kes nägi FBs mu perekonnanime ja  seetõttu eeldas, et kasvades "korvpallikallakuga" perekonnas jumaldan ma kossu ja tean iga pisidetaili sellest.. Ja nii me sõitsime TERRRRVEEE tee Tallinnasse, tema rääkides üliõhinal korvpallist ja mina kaasa noogutades.
Teisel korral sattusin ma autosse, kuhu pidi tulema kaks inimest veel (juht + mina + kaks reisijat veel) . Kahe asemel tuli kolm kui me läksime neid peale korjama ja nii olime suvel palavaga tahapingile kokku pressitud. Mina ja kaks punkarit. Laaheeee.
Kolmandal korral sõitsin taas noormehega, kes ainult pendeldas autode vahel ja sõitis kõigist mööda nagu oleks mega hädaolukord. Ma päriselt ka mõttes palvetasin, et ma jääks ellu ja lubasin, et ma ei sõida kunagi enam võõrastega.
Neljandal, mu lemmikul, korral sõitsin ma ühes autos kahe noormehega - üks oli surfar ja omas/omab surfikooli Eestis, teine oli, arvake ära, MUSTKUNSTNIK. :D Ma olin just Londonist tulnud ja ka päris "omanäoline" .. Juttu jätkus kauemakski.
Viiendal korral sõitsin ma ühe toreda noormehega (sõitsin juba Keilast Tallinna kui too kirjutas, et ta võiks mu Keilast peale korjata et siis Haapsallu sõita .. Kohtusime Tallinna Bussijaamas kust ma oleks bussi pidand võtma aga selle asemel sain auto peale, sõitsime ikkagist Keilast läbi teetööde pärast Tallinna-Haapsalu maanteel .. :D :D ), kes oli ka äärmiselt tore. Samuti oli ta üks esimestest, kes mainis et "ma märkasin kohe et sa oled teistmoodi .. Kuidagi su kõnemaneer või aktsent või su sõnastus kui midagi ütled .. Pole väga eestilik mis teebki su eriliseks." . Samuti tõi ta mu veel koju maja ette ja ütles, et tal oli nii tore et ta ei taha mu raha. Hiljem suhtlesimegi FBs edasi veidi kuid vaibus. Nüüd on ta juba noor isa ja õnnelikus suhtes. :)
Kuuendal korral sõitsin kahe neiuga. Juht vandus koguaeg ja ma ta kõrval proovisin lihtsalt üle elada. Eks midagi vahepeal ikka kommenteerisime aga noh .. vaikus. Aga mitte ebamugav kusjuures.
Ja seitsmes kord .. Pärast kõva bassiga üritust sõites Tallinn-Haapsalu läks pidu autos edasi. Noormees ja neiu. Okei, kuna käisime ühel üritusel (aga olime siiski võõrad, st koos ei käinud) vahetasime muljeid jms. Noormees tundus väga mõistlik ja jutukas. Mõtlesin, et okei, ma ei taha ka see "tüütu koll" olla ja jätsin nad natukeseks rahule. Mõne aja möödudes küsisin jutu jätkuks, et noh, kas nad on Haapsalus kohalikud ja mida nad üldse teevad. Ma ei küsinud seda mõttega, et ma tahaks megasõber olla, aga lihtsalt jutujätkuks. Vastuseks sain ma et "me jah haapsallased, ma õpin TTÜs ja ta pole veel ülikooliealinegi". Ja teate mis siis juhtus? Noormees keeras muusika kõvemaks (bassikõlar oli mu selja taga seega ma ei kuulnud laulu mis tuli esikõlaritest vaid bumtššššš .. TERVE TEE) . Ei, ma ei eeldanud, et meist saavad sõbrad. Aga vastad mu küsimusele ära ja keerad kohe muusika kõvemaks?

Ma ei tahaks kirjutada seda moraali tollele viimasele olukorrale. Ma tahan lihtsalt üldiselt jaurata. Aga .. Kui sa oled juba selle "riski" võtnud, et võtad võõra inimese oma auto peale, et taksoteenust pakkuda, siis .. Arvesta sellega, et sa oled kellegagi koos, mitte nagu bussis, kõik ajavad oma joru. Jah, kordan uuesti: meist ei pea sõbrad saama, aga kui sa oled juba kellegi oma auto peale võtnud, siis miks mitte kasutada võimalust ja vaadata, mis tüüpi see inimene on? Või vähemalt olla viisakas.

Just näiteks see olukord on see, mil ma mõtlen, et mida need inimesed must arvavad. Et kas ma tundun nii kahtlane vend et minuga ei kõlba rääkidagi või küsimusi (vastu) küsida? Mitte intervjuud teha, aga väike dialoog ei teeks paha. Või on see jälle mu mitte-eestlasest kaksikõde Trinity kes tahab näha, mis maailmal veel talle pakkuda on ja arvab, et tegelikult oleks tore tutvuda inimestega ja võtta seda 1,5 tunnist autosõitu kui "kiirkohtingut" sõprustasemel? No kuskilt need sõbrad peavad ju tulema. Või olen ma tõesti nii jube, et ei julgeta või taheta rääkida?

Samuti tekkis kord arutelu mu kursakaaslasega, kes on väga hakkamist täis noor naine, väga ekstravert ja väga otsekohene. Ta ütles, et olenemata seltskonnast, ta on alati ühesugune. KUIDAS TE SEDA TEETE?
Ma oleks justkui väga lõhestunud isiksus. Tunnistan üles, sest .. kõigi erinevate inimestega olen ma nii erinev. Üksi, perega, lähimate sõbrannadega, sõpradega, minevikus läbikäinud inimestega, sugulastega, inglastega, inglaste peredega, kursakaaslastega.
Ei, see ei ole see tüüpiline "no sa ju tunned kõiki inimesi eri-levelil, osadega oled lähedasem, teistega mitte." . Ma justkui olekski äravahetatud inimene ja ma tean seda. Sest mu perekond ei tunneks mind ära, kui ta näeks mind ja Adamit kahekesi. Või mu lähimad sõbrannad mõtleksid, et see ei ole Triin, kui ma suhtlen inglaste peredega.
Siiani ükski inglismaa sõber-sõbranna ei ole uskunud, et kui ma oma perega elasin, siis ma kolisin peale koolipäeva oma tuppa, käisin vaid õhtust söömas ja pesemisvõimalusi kasutamas ja mind võis näha alles järgmisel hommikul. Ma lihtsalt armastasin üksi olemist mida ma armastan siiani, ja mulle lihtsalt ei meeldinud oma nägu näidata teistele. See oli vist Anthony kes ütles, et ta pole nii lõbusat ja positiivselt meelestatud inimest oma eluaastate jooksul kohanud kui mina. Nagu .. seriosly, I peg your pardon but wtf. 
Jällegist minnes tagasi kursakaaslaste juurde.. Kunagi suhteliselt alguses grupitöödena valmis meie nägemus meie kursusest. Minu grupil oli mõte joonistada kommikarp ja iga tudeng on justkui üks komm selles suures karbis. Ja igal kommil oli peal mingi märksõna mõttega "mina ütlen karu, sina ütled püksid". No et suurim kontsakingakandja oli ikka "King" ja suurim unustaja oli "Udu". Pakkuge mis ma olin.. ma olin "Õrn" . Ma ei saanud vastu vaielda sest niimoodi olid ju NEMAD mind näinud. Aga mina ja õrn? Siin on jälle see koht kus ma võiks öelda, et pere nõustuks, sõbrannad kahtleksid, minevikust "eks-sõbrad" teavad mu võitlushimu ja jällegist Adam naeraks kõva häälega.

Ja siis ma mõtlesin.. Mul oli palju blogilugejaid, ma õppisin neid sutsu rohkem tundma kui ma panin viimase parooli alla ja lugemisõiguse saamiseks palusin avaldada arvamust blogi kohta. Tavaliselt sain ma "vanasti" ikka tagasisidet oma tegemiste kohta, et nii lapsed mul nii vahvad ja emotsioonid olid nii siirad. Aga .. kuidagi läks kaduma see minu-pool ma ei räägi oma kirjutamisoskusest, aga ma vist ei saanud kordagi tagasisidet selle kohta, milline tundun MINA neile poolvõõrastele lugejatele vaid oma kirjutiste põhjal. Absoluutselt mitte pahaga, aga lihtsalt minu jaoks väga põnev. Sest ma ise ju end tunnen. Eks seal päris arvestatav kogus vingumist oli ka aga kui ma ise olen sattunud vahel mõnda postitust lugema kui mul meeletu igatsus on, siis mõtlen küll, et kas päriselt mina ka kirjutasin ja mõtlesin nii.

Oeh .. Mu mõte on selle kirjutamise jooksul sada korda muutunud. Alustasin tegelikult kirjutamist teemal "mina ja mu mured" aga enamus läks draftina kirja sest see ei haakunud (st järgmised teemad ei haakunud .. :D ) .

Samas .. ma väga väga hindaks seda, kui paneksid kirja nii ausa arvamuse kui sa saad. Blogger lubab anonüümselt kommenteerida. Ma lihtsalt tahaks teada, kas mul on veel erinevaid nägusid ..

Siia sobiks ideaalselt üks veider selfie aga ma ei taha hirmutada.. 

Ma vaatasin pilte siin ja avastasin ühe kummalise foto ajast kui ma aprilli alguses UKs olin üllaülla.

Vabal ajal käin ma niisama poes särkidel käest kinni hoidmas..

Noh .. Minu suurejooneline uue blogi algus imes lurinal (totally sucks and slurps*) . Mus on mingi imelik tunne, sest peas tiksub, et seda jura saavad kõik lugeda. Noh, et avalik blogi. Ma pole harjunuuuuddd! Ilmselgelt see blogi pole saavutanud laia lugejaskonda ja Eesti suhtes on see justkui "üks nendest blogidest mis kohevarsti ära kustub", aga no on hoopis teine tunne ikka, kui kirjutada vanadesse headesse blogidesse, mis olid vaid teatud lugejatele. Mind näiteks pani korraks muretsema, kes on see salapärane S. kes mu blogi follow'ib. Ütleme nii, et neiud S'id on mind natuke muretsema pannud sest üks heiter just S'iga algas ju .. :D No teate küll, mu lemmiku lause omanik "sa oled kyll viimane inimene kelle.moodiollatahaks;)"

(*sucks and slurps- Adam tahtis eesti keelt õppida ükspäev.. No midagi nõmedat. Jõudsin siis väljendini "imeb lurinal" ülekantud tähenduses, kui ma lihtsalt ei suutnud talle selgeks teha, mida see tähendab. Britake tuli geniaalsusega välja, "totally sucks and slurps", mis kõlab mu meelest lahedamalt kui ükski teine väljend inglise keeles. :D Kui keegi nüüdki selle väljendi tähenduse Adamile selgeks teeks, oleks super.)

Kool on pooled närvid ära söönud, missest et käin seal kohal nagu kuuvarjutus. Samas pole minu süü, et õppevorm on nii kehvasti loodud. Nüüd vaatab kapilt meeletu to-do list vastu, et hakka või nutma. Samas kõik mu tegemised on ekstreemsema leveli võtnud- tehes täna tuši-jooniseid, ei viitsinud ma vannituppa minna, sest ilmselgelt kaheksa üleliigset sammu teha on liiga palju, ja kuna kõrval oli hommikune tass siis sündisidki tuši-piparmünditee joonised. Ega siin midagi raisata saa ju! 

Koolilood kedagi niikuinii ei koti.. Kompassi nalja ma olen vist juba rääkinud, mis ajab mind iga kord naerma kui sõna "kompass" kuulen? 

Ei no topelt ei kärise.. 

Kuna üks mu õppejõududest on mehhiklane ja suhtleb meiega inglise keeles, siis eks me kõik saame aru, et keelebarjäär on olemas ja sõnu on nii palju, mille tähendust ei tea. 

Ühel hetkel õppejõud siis küsis, et "Do you have your compasses with you?" . (compass-sirkel). Kursakaaslane, kellel oli sellest ainest kopp ees turtsus mul kõrval omaette "jaa tead mul kompass koguaeg kaasas!". 

Ilmselt üks nendest "ise teen nalja, ise naeran"-stiilis naljadest. :D 

* 

Kuna mul on uus missioon kooli lõpuks oma külmkapp tühjaks süüa (mis tähendab seda, et külmkapi sisu saab kunagi uuendatud ja ei ole "ohhoo, kala aastast 2012"-stiilis avastusi ja tegelikult hoian ka raha kokku), siis tunnen mingit jõhkrat rõhumistunnet. No isud käivad kõige imelikemate asjade järgi ja igatsen asju mida ma varem ei igatsenud. Peast rase noh. Aga kindlameelne ja kangekaelne kah! 

Ega saa vanast tüütust teemast üle ega ümber- inglismaa toit. 

Ma pole elusees vist nii palju kala söönud kui nüüd viimase poole aastaga. Aga ma ei saa sinna parata, et ahjulõhe toob mulle mälestused tagasi. Siit ka retsept oppa-Triinu-style: 

Kuigi oma täisserviisis on kaheksa taldrikut, söön ma kõik oma toidud ikka kausist ja lusikaga. Ükskõik mis seal kausis ka poleks. Seega olen oma toidud mugandanud selliseks, et ei ole noaga möllamist ja ei pea vaatama, mida sa võtad. Seega kui kokku segada riis, ahjulõhe tükikesed, avokaadokuubikud/kurgikuubikud ja soja kaste siis see on justkui soe sushi! Ainult wassaabi on puudu! 

Samuti olen näost sisse ajanud ube tomatikastmes, pasta pesto seisab praegugi külmikus.. 

Unistasin umbes sada aastat inglismaa Heinzi tomatisupist. Jah, ma tean et see on täis süstitud suhkruid ja midaiganes. Aga see on lihtsalt jumalik! Ometigi Eesti kaubanduses seda pole saada. Tegin kord ise tomatitest suppi aga no ei. :( 

*

Ühel hetkel potsatas mu postkasti postiteatis. Ma pidin kreepsu saama, sest ma pidin sellele pakile ise postkontorisse järgi minema ja no .. piinlik, kui pead hakkama selgitama, et keegi proovis nii humoorikas olla ja panna inside-joke nimi sinna. Ja no tõesta, et Kebabs Nagel'it pole olemas.. 

Kujutage ette! Vaesele üliõpilasele saadeti abipakk kahe supiga!
Ausalt, see on nii lame aga see on nii.. ÄGE!

Minu pidupäeva söök.
Ma tahaks vägaväga teiega jagada seda maitseelamust, aga .. endalgi vähe.

Aga kuhu ma selle kõigega rihin .. 

Lood on sellised, et pärast esimest kooliaastat, kui tööd ja praktikad on tehtud, lendan ma ise juba 15.juunil tomatisupile järgi ja seda lausa umbes kaheks ja pooleks kuuks! 

Seega jah, mu elu ongi üks suur Inglismaa nüüdsest vist, keda need jutud ei koti, siis pole midagi teha. Au-pair'i karjäär on ilmselt läbi ja armsaid lapsesuu-nalju ei kuule aga samas suveks on plaanid ikka vägevad. :) 

**

Naised, kas keegi oskab soovitada, mismoodi ma oma juukseid peas kinni saan hoida? Minu mõistus enam ei võta. Tean, millest see tuleneb, aga mismoodi juuste väljalangemist peatada ei tea. Mingi võlušampoon?