Ilmselt ma vajasingi väikest meeldetuletust, et see olen MINA kes seda blogi kirjutab ja ma peaks ju ENDA mõtteid kirjutama. Mitte et pläkutama teisest inimesest, kes vahetevahel särab oma tegemistega. Eks te mõistate.
Eks ma siis halan natuke. Teie valikuks on a) lugeda seda või b) pöörduda tagasi FBsse inimesi stalkima.
Olete te kunagi mõelnud, missugune te tundute teistele inimestele? Ma ei räägi lähimatest sõpradest või perekonnast, kes tunnevad teid nii või naa. Ma just pean silmas neid inimesi, kes seisavad veidi eemal.
Näiteks..
Olen kasutanud vahel FB gruppe "Pärnu-Tallinn-Pärnu" või "Haapsalu-Tallinn-Haapsalu", kus inimene X kirjutab, et "sõidan kell 8.00 Tallinnast Haapsallu, kui tahad liituda, kirjuta mulle, 4€" . No saad kiiremini, mugavamalt ja odavamalt. Selle kõige juures on siiski üks risk
Esimesel korral sõitsin Pärnust Tallinnasse noormehega, kes nägi FBs mu perekonnanime ja seetõttu eeldas, et kasvades "korvpallikallakuga" perekonnas jumaldan ma kossu ja tean iga pisidetaili sellest.. Ja nii me sõitsime TERRRRVEEE tee Tallinnasse, tema rääkides üliõhinal korvpallist ja mina kaasa noogutades.
Teisel korral sattusin ma autosse, kuhu pidi tulema kaks inimest veel (juht + mina + kaks reisijat veel) . Kahe asemel tuli kolm kui me läksime neid peale korjama ja nii olime suvel palavaga tahapingile kokku pressitud. Mina ja kaks punkarit. Laaheeee.
Kolmandal korral sõitsin taas noormehega, kes ainult pendeldas autode vahel ja sõitis kõigist mööda nagu oleks mega hädaolukord. Ma päriselt ka mõttes palvetasin, et ma jääks ellu ja lubasin, et ma ei sõida kunagi enam võõrastega.
Neljandal, mu lemmikul, korral sõitsin ma ühes autos kahe noormehega - üks oli surfar ja omas/omab surfikooli Eestis, teine oli, arvake ära, MUSTKUNSTNIK. :D Ma olin just Londonist tulnud ja ka päris "omanäoline" .. Juttu jätkus kauemakski.
Viiendal korral sõitsin ma ühe toreda noormehega (sõitsin juba Keilast Tallinna kui too kirjutas, et ta võiks mu Keilast peale korjata et siis Haapsallu sõita .. Kohtusime Tallinna Bussijaamas kust ma oleks bussi pidand võtma aga selle asemel sain auto peale, sõitsime ikkagist Keilast läbi teetööde pärast Tallinna-Haapsalu maanteel .. :D :D ), kes oli ka äärmiselt tore. Samuti oli ta üks esimestest, kes mainis et "ma märkasin kohe et sa oled teistmoodi .. Kuidagi su kõnemaneer või aktsent või su sõnastus kui midagi ütled .. Pole väga eestilik mis teebki su eriliseks." . Samuti tõi ta mu veel koju maja ette ja ütles, et tal oli nii tore et ta ei taha mu raha. Hiljem suhtlesimegi FBs edasi veidi kuid vaibus. Nüüd on ta juba noor isa ja õnnelikus suhtes. :)
Kuuendal korral sõitsin kahe neiuga. Juht vandus koguaeg ja ma ta kõrval proovisin lihtsalt üle elada. Eks midagi vahepeal ikka kommenteerisime aga noh .. vaikus. Aga mitte ebamugav kusjuures.
Ja seitsmes kord .. Pärast kõva bassiga üritust sõites Tallinn-Haapsalu läks pidu autos edasi. Noormees ja neiu. Okei, kuna käisime ühel üritusel (aga olime siiski võõrad, st koos ei käinud) vahetasime muljeid jms. Noormees tundus väga mõistlik ja jutukas. Mõtlesin, et okei, ma ei taha ka see "tüütu koll" olla ja jätsin nad natukeseks rahule. Mõne aja möödudes küsisin jutu jätkuks, et noh, kas nad on Haapsalus kohalikud ja mida nad üldse teevad. Ma ei küsinud seda mõttega, et ma tahaks megasõber olla, aga lihtsalt jutujätkuks. Vastuseks sain ma et "me jah haapsallased, ma õpin TTÜs ja ta pole veel ülikooliealinegi". Ja teate mis siis juhtus? Noormees keeras muusika kõvemaks (bassikõlar oli mu selja taga seega ma ei kuulnud laulu mis tuli esikõlaritest vaid bumtššššš .. TERVE TEE) . Ei, ma ei eeldanud, et meist saavad sõbrad. Aga vastad mu küsimusele ära ja keerad kohe muusika kõvemaks?
Ma ei tahaks kirjutada seda moraali tollele viimasele olukorrale.
Just näiteks see olukord on see, mil ma mõtlen, et mida need inimesed must arvavad. Et kas ma tundun nii kahtlane vend et minuga ei kõlba rääkidagi või küsimusi (vastu) küsida? Mitte intervjuud teha, aga väike dialoog ei teeks paha. Või on see jälle mu mitte-eestlasest kaksikõde Trinity kes tahab näha, mis maailmal veel talle pakkuda on ja arvab, et tegelikult oleks tore tutvuda inimestega ja võtta seda 1,5 tunnist autosõitu kui "kiirkohtingut" sõprustasemel? No kuskilt need sõbrad peavad ju tulema. Või olen ma tõesti nii jube, et ei julgeta või taheta rääkida?
Samuti tekkis kord arutelu mu kursakaaslasega, kes on väga hakkamist täis noor naine, väga ekstravert ja väga otsekohene. Ta ütles, et olenemata seltskonnast, ta on alati ühesugune. KUIDAS TE SEDA TEETE?
Ma oleks justkui väga lõhestunud isiksus. Tunnistan üles, sest .. kõigi erinevate inimestega olen ma nii erinev. Üksi, perega, lähimate sõbrannadega, sõpradega, minevikus läbikäinud inimestega, sugulastega, inglastega, inglaste peredega, kursakaaslastega.
Ei, see ei ole see tüüpiline "no sa ju tunned kõiki inimesi eri-levelil, osadega oled lähedasem, teistega mitte." . Ma justkui olekski äravahetatud inimene ja ma tean seda. Sest mu perekond ei tunneks mind ära, kui ta näeks mind ja Adamit kahekesi. Või mu lähimad sõbrannad mõtleksid, et see ei ole Triin, kui ma suhtlen inglaste peredega.
Siiani ükski inglismaa sõber-sõbranna ei ole uskunud, et kui ma oma perega elasin, siis ma kolisin peale koolipäeva oma tuppa, käisin vaid õhtust söömas ja pesemisvõimalusi kasutamas ja mind võis näha alles järgmisel hommikul. Ma lihtsalt armastasin üksi olemist
Jällegist minnes tagasi kursakaaslaste juurde.. Kunagi suhteliselt alguses grupitöödena valmis meie nägemus meie kursusest. Minu grupil oli mõte joonistada kommikarp ja iga tudeng on justkui üks komm selles suures karbis. Ja igal kommil oli peal mingi märksõna mõttega "mina ütlen karu, sina ütled püksid". No et suurim kontsakingakandja oli ikka "King" ja suurim unustaja oli "Udu". Pakkuge mis ma olin.. ma olin "Õrn" . Ma ei saanud vastu vaielda sest niimoodi olid ju NEMAD mind näinud. Aga mina ja õrn? Siin on jälle see koht kus ma võiks öelda, et pere nõustuks, sõbrannad kahtleksid, minevikust "eks-sõbrad" teavad mu võitlushimu ja jällegist Adam naeraks kõva häälega.
Ja siis ma mõtlesin.. Mul oli palju blogilugejaid, ma õppisin neid sutsu rohkem tundma kui ma panin viimase parooli alla ja lugemisõiguse saamiseks palusin avaldada arvamust blogi kohta. Tavaliselt sain ma "vanasti" ikka tagasisidet oma tegemiste kohta, et nii lapsed mul nii vahvad ja emotsioonid olid nii siirad. Aga .. kuidagi läks kaduma see minu-pool
Oeh .. Mu mõte on selle kirjutamise jooksul sada korda muutunud. Alustasin tegelikult kirjutamist teemal "mina ja mu mured" aga enamus läks draftina kirja sest see ei haakunud (st järgmised teemad ei haakunud .. :D ) .
Samas .. ma väga väga hindaks seda, kui paneksid kirja nii ausa arvamuse kui sa saad. Blogger lubab anonüümselt kommenteerida. Ma lihtsalt tahaks teada, kas mul on veel erinevaid nägusid ..
No comments:
Post a Comment