Vaatasin just telekast mingit jutusaadet, kus räägiti vikerkaarest. Järsku üks mees teatab, et EESTLASED usuvad, et kui osutada vikerkaares punase värvi peale, siis kukub sõrm otsast ära. Teine mees teatas, et eestlased usuvad üldse imelikke asju.

Mida kuradit?!?! See on umbes samasugune nali nagu meil on 'lätlastel on kuus varvast'? 

Kas ma kunagi rääkisin et Adami väikevend tegeleb free running'uga ja oli jõuludd ajal mingi esinemine Londonis koos hästi kuulda tsirkuse grupiga EESTIST? No et tsirkus pidi Eestis täiega kõva teema olema. Ainukesed keda ma Eesti tsirkusest tean on Piip ja Tuut, need kaks küll maailmatasemel pole. Või on? 

On siin Inglismaal veel valesid eestlaste kohta, millest ma peaks teadlik olema? No just in case või nii..

Otsustasime eile ringi paarutada ja minna vana kindlust vaatama, mis asub meile suhteliselt ligidal aga pole varem sinna sattunud.
Paar pildikest siiski, et oleks sutsugi huvitavam, mitte et ainult kuiva teksti lugeda.

.. et siis kus see naise koht oligi?? 

Eeldasin, et ma saan kloostris nunnana laulda, paraku eeldasin ma liiga palju.. Olen nagu totaalne opakas aga noh, mis seal ikka. Meie huumor on kergelt veider niikuinii.

Kuna me tegime seinale hiiglasliku to-do-listi, siis saimegi esimesele asjale linnukese ette teha: sulgpall kohalikus spordihallis. Done! Ma ei tea ise ka kuhu mu huul kadus..
 

Saite ikka aru, et ma kirjutasin terve blogiposti umlautideta? Kurjam ma olen nii uhke..

Elu-eluke veereb ikka uskumatu kiirusega, kui sul on kiire. Alles see oli, kui ma sain endale töö linna parimad restos. Ja nüüdseks on selja taga üheksa tööpäeva.. Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas mulle meeldib seal või mitte, sest jah, emotsioonid on niivõrd vastakad. Ühel päeval on inimesed nii toredad ja teisel päeval notiks nad kõik maha, ühel päeval lubatakse mulle paremat kohta kui teisel päeval sõna otseses mõttes olen lihtlabane nõudepesija. No võta üks ja viska teist. Kuna ma ei oska oma mõttekesi tekstiks siduda, panen nad kirja lihtsalt punktidena. 

- Üks mu 'vihkajatest' muutis meelt ja nüüd ta isegi ütleb mulle 'aitäh' või 'palun vabandust'.. Teine ignoreerib endiselt ja vaatab mind koguaeg põlastavalt. Mis ma talle teinud olen, see on müsteerium, sest ma pole temaga kordagi sõna vahetanud (loe: ta pole mulle vastanud).

- Resto omanik on vanem abielupaar. Miskipärast ei tunne ma end eriti mugavalt nendega (nad löövad ka kaasa igapäevaselt restos olles). Samuti hoiavad nad mind rakkes koguaeg ning paigalseismist mul ei ole kuna nad leiavad koguaeg mingi tegevuse mulle, ükskõik kui ajuvaba see ka poleks. No vetsude kontrollimine iga tunni tagant või söögiriistade poleerimine, kui seda teevad juba kaks inimest. Kerge jooksupoisi tunne on aga noh, elan üle missest et see on kuidagi.. alandav. 

- Kurb on see, et mul ei olegi justkui kindlat töökohta. Teen kõike mida vaja. Olen uksel ja võtan inimesi vastu, teine kord koristan laudu, siis pesen nõusid, siis olen ettekandja, siis aga teen paberimajandust. Ma päriselt ka ei imesta, miks ma tunnen, nagu mind lihtsalt jooksutatakse ja justkui ei vajata.. Natuke siit ja natuke sealt.. Palun öelge et see on esimese nädala asi... Ma ei suudaks seda teha veel kaks kuud jutti. 

- Kui muidu olin ma viisakalt ukse peal, olin esimene ja viimane inimene, kes pidi restost jätma positiivse ja teretulnud mulje, siis päriselt ka tekkis mulle nutumaik suhu kui üks hommik Anthony teatas, et selle päeva olen ma üksi nõudepesuruumis, pesen nõusid ja võtan liftist toite vastu, mis teisele korrusele saadetakse. Ei, mul ei ole absoluutselt selle töö vastu midagi, sest ka kodus olen mina see, kes nõusid peseb lihtsalt seetõttu juba et keegi ju peab.. AGA see oli justkui arengus samm tagasi. Ja kuidagi nii valus, mis pani mõtlema, et ehk tegin ma midagi valesti või ma ei olegi paremaks võimeline kui nõud kasti - survega üle - masinasse - masinast välja - poleerijasse - poleerijast välja - kuivama - kokku korjata - oma kohale tagasi ja uus ring uuesti peale.. Oleks seal teine inimene ka olnud, poleks hullu. Aga ma olin justkui eraldatud ja.. Oeh. Samas veider on see, et ma mingilmääral "nautisin" seda sest.. Ma olin justkui boss terves ruumis! 

- Kohviku laudade koristamise vastu mul ei ole miskit, sest selle tööga ma tunnen, et midagi saab ka tehtud. No et laud on puhas. Aga see koguaeg ringijooksmine.. Anna puhkust mu jalakestele. :( 

- Olen endale mõned sõbradki saanud. Naljakas siiski, mis inimesed must arvavad ilma et oleks rääkinudki. Kui varem olid vanemad töötajad üsna torssis, siis päevakese koos töötades olid nad hiljem niii armsad ja siiani kogueeg teretavad ja küsivad kuidas mul läheb ja kaua ma tööl olen tol päeval. Samuti on paar tüdrukut, kes ikka viskavad kildu ja on niisama armsad. 

- Pean tunnistama, et vana rada jätkub: minu parimaks pal'iks on noormees Ben, kes on poolakas ja teeb võikse ja salateid kohvikupoolel. Samas on see tõde, et meestega on vähem draamat, seega lihtsalm on Beniga chillida kui mõne tüdruku tapvaid pilke vaadata. Lihtsalt niivõrd muhe mees, koguaeg julgustab või lohutab, klatšib ja ohib.. Hästi armas inimene. (muide, 90% töötajatest on poolakad miskipärast) 

- Seal on üks vanem mees Nicolas. Ma pole siiani aru saanud, mis tööd tema teeb. Aga ta on nagu copy-paste filmist "Up" nagu see vanamees Carl. Naljakas oli see, et kui me esimest korda tutvusime, siis tema sõnad olid "Triin? Do you mind if I call you Juliet from now on?" .. Mõtlesin küll et midakuradit aga ei.. Kuulsin hiljem tema tutvumist järgmise poolaka Chrisiga pealt kui ta ütles "Do you mind if I call you Mario?". Ilmselt tema viis kuidas inimesi mäletada. :D (Ps! Ta kutsus Julieti ükspäev ja ilmselgelt ma ei reageerinud..). 

- Üleeilsest on meil uus kohvimeister Chris (ma kõlan nagu vana kala juba.. "Meil on uus töötaja..") kes on omamoodi huvitav. Koguaeg tahab minuga raääkida ja sätib ennast koos minuga nõudepesu ruumi ja avab uksi ja võtab mustanõudekandikut vastu kuigi ma saan seda ise ka teha. Ja kurat see on nii lääge ja häiriv! Ma kujutan ette et ma torman sinna pesuruumi tõsise näoga ja kergelt ohkides, et miks kõik maailma inimesed ei võiks ühest kohvitassist juua et mul vähem tööd oleks. Ja siis on seal tema, kes puurib mulle naeratades silmaauku ja proovib muljet avaldada. Jaaaaaaaa, ma saan aru et ta tahab aidata ja see on totaalne paradoks kui ühel hetkel vingun et tööd on nii palju ja see on ju hea kui ta mu kandikud vastu võtab sest siis on mul poole vähem tööd. Aga ei, ma tunnen et mu tegemised ei saa lõpetatud, ei saa justkui punkti kirja panna ja nagu oleks ma mingi oskamatu, kes ei tohi või ei saa midagi ise teha. Ma tahan olla iseseisev. 

- Kliendid on meil maailmaarmsaimad just seepärast et Southendis on enamik elajatest (elajad!?!?!?!?!) penskarid, seega on ka kliendid vanemapoolsed. Ja nad on nii armsad! Tulevad ja räägivad juttu. Eile uksel olles lahkus vanapaar kui mees küsis, et kas ma olen uus sest ta pole mind varem näinud ja lisas "you are very beautiful!" . Või need 'thank you darling' või 'yes my love'. Aaaahhhhh, inglaste jaoks on see nii tavaline aga ma naudin iga kord, kui midagi sellist kuulen. 

- Siiski on inglastel mingi imelik komme, mis mind vihastab: kohvik on pooltühi, vabu laudu jätkub. Osad on koristamata sest pole lihtsalt veel jõudnud, teised on ilusad puhtad, korda sätitud. Pakkuge nüüd kumma laua keskmine inglane valib kuhu istuda: koristamata või koristatud? Ilmselgelt koristaMATA. Kui keegi seda põhjendada oskab, andke mulle ka teada sest minu mõistus seda ei võta. Põhjenduseks pole see et 'üks laud on suurem kui teine' sest need on samasugused! No milleks?! Milleks sa sunnid mind jooksma ja koristama seda laga välgukiirusel ja siis paluma hetk hiljem enda kõik kodinad uuesti laua pealt kokku korjama et ma saaks spreiga ka üle käia? 

- Kui ma peaks tulevikus töötama kuskil restos/kohvikus, siis nüüd on mul uus asi mida ületada: oma esimese taldriku lõhkusin ma alles üheksandal tööpäeval! Woopwoooppp! 

- Kellel on vaat et magistrikraadi turbo-salfavoltimises??? 

- Olgem ausad, keda ei huvita palk, mida tüüpiline restotöötaja siin saab. Jah, mulle ei meeldi numbritest rääkida, ma arvan et ma ei öelnud isegi välja mis mu au-pairi aastate palgad olid.. Aga minu jaoks on see väga huvitav, et siinse ühe päeva palgaga maksan ma ära oma Haapsalu korteri üüri ja arved. 

- Oli jutt, et mind pannakse ettekandja kohale, kus saaks veits lisarahagi teenida tipi näol. Paraku seda pole veel juhtunud. :( Ometigi sain ükspäev tippi vana mehe käest!!! £1 Mina, kes ei peaks üldse tippi saamagi! :D 

- Üks töötajatest, kes on 50+ pole Eestist kuulnud ja küsis kuidas eluke Enstonias on. Üldse ei imesta, kust Ensto endale nime siis sai..

Aga aitab küll mu tööjuttudest.. Ma ei ole suutnud ikka veel kokkuklopsida kirjutist teemal, millest ma väga kirjutada olen tahtnud aga eks see ka tuleb ühel kaunil päeval. Seniks aga pildike eelmisest nädalavahetusest, kui Adami vennad meiega olid ja käisime rannas jalutamas. Paraku Owen jäi teadmata põhjusel pildist välja ja me kõik oleme kahtlaselt veidra olemusega..

Oleks vist aeg apdeitida, millega ma tegelenud olen.. 

Well, Adami vanemad julgustasid ikka kasvõi huvipärast igale mujale ka tööle proovida ja mitte peatuda Adventure Islandi juures, millest ilmselt kõik kuulnud on. 

Käisin eelmisel nädala AdventureIslandis (lõbustuspargis) intervjuul, mis läks tegel mu enda arust... mitte kõige hullemini. Grupiintervjuul (kolm tüdrukut) olin ma ESIMEST korda kuskil ka kõige vanem oma 22 aastaga, kui teised olid miskit 17 ja 19 kanti.. Intervjuu lõpus öeldi ka, et helistatakse 'praegusest hetkest kuni nelja nädalani'. Paraku mul ei ole aega neli nädalat vegeteerida, misest et mulle mingil määral meeldib see tegevus, aga kui pangakonto igatseb raha taga ja mitu korda ma Adami kappe sorteerin ja organiseerin?! 

Esmaspäeval võttis Adam suure töö ette- mu CV. Eestikeelne versioon on olemas aga inglise ja eesti cv'd on ikka väga erineva ülesehitusega. Seega oli ta rõõmuga nõus mind aitama, et teha see sobivaks. Ta ise oli ülimalt uhke lõpptulemuse üle (ja räägib endiselt sellest) ja mina ka. Mul pole kunagi NII hea CV olnud, nagu päriselt. 

Ühesõnaga võtsin siis teisipäeval selle 6km otsa ette, et siis teepeal juba paar CV'd laiali jagada. Kraade umbes 26 ja joppmaivõi kui vale otsus oli jalutada. Paar jäätisekohvikut sai läbi käidud, mänguasjapoed, restoranid, spordipoed, isegi Starbucks.. Lõpetasin küll Primarkis väikese shopinguga aga miskipärast käsi ei tõusnud kotist pabereid võtma, kuigi mulle ilmselt väga meeldiks seal töötada.. 

Kolisin oma asjadega randa ja ei suutnud end rohkem kirudagi, et ma bikiine selga ei pannud. Pika varrega teksapüksid olid noniiii vale valik hommikul! Keerasin teksad üles (skinne kandes on elu ikka raskeks tehtud sest sealt ei saa midagi üles keerata!) ja nüüd on mul kaunid 'sokikesed' päevitunud, kui ülejäänd jalad on valged.. Keeldusin koju jalutamast ja kuna Adam oli teel koju niikuinii, chillisime rannas, kerge söök ja autoga koju! Kodus avastasin, et oma megakõndimisest sain kingituseks 8 villikest ja megavalusad jalad. 

Aga et elu sutsu põnevamaks teha siis siit ka head uudised: chillides rannas ja lugedes oma vana head Montefiore raamatut sain ma kohe ka ühest restost kõne, et võiksin järgmine päev intervjuule tulla, olenemata sellest, et tegelt nad ei otsi kedagi. 

Kui AdventureIslandi inteka eel olin ma meganärvis ja googeldasin sadat asja, siis seekord läksin restosse külma kõhuga. Mind võttis vastu omanik Anthony (how ironic is that?) ja tegin oma marki täis keeleprobleemiga, sest tema kui vanem inglane + Essexi aktsent, see on minu puhul ikka suur no-no. Hiljem chillisin veel rannas 32 kraadiga, mis on suht haruldane nähtus siin riigis ja unustades end raamatut lugema märkasin alles kodus, et ups, mu keha tagakülg on reaalselt punane, mis minuga tavaliselt ei juhtu..

Järgmiseks üllatuseks juhtus see, et päev hiljem sain ma kõne ta naiselt, et panna paika mu esimesed tööpäevad! Kolme päevaga uus töökoht, kui siiani pole ma lõbustuspargist piiksugi kuulnud!!! 

Käisime üleeile shopingul, et osta mulle valge triiksärk, must lühike seelik.. Ja no nagu naised ikka, 'kuidas ma kannan must-valgesse riietatult mingit halli lindudega vabaaja õlakotti', siis sai taaaaaskord üks must kott muretsetud.. Sellest ma vist ei räägi, et ma olen siiani pea et paari nädalaga viis või kuus paari jalatseid ostnud, kuigi iga kord on mõjuv põhjus olnud.. Kind of. 

Kujutage ette, mina, Triin, 22-aastane, sain esimest korda elus TÖÖVORMI kanda. Või noh, riietusli fikseeritud, mitte nagu aupairi puhul mine lastega pidzaamas poodi.. Kõlab lollakalt, aga.. Nii lahe on ametlik välja näha, sest igapäevaselt pole see ju minu stiil! 

Eile oli siis esimene tööpäev ja jopakolla kui palju ma seda kartsin. Bussiga sõites (siin elavad vist ainult vanad inimesed..) mõtlesin umbes kümme korda, et nüüd mu hommikune sai tuleb välja ka. Aga ei tulnuuuddd! Jõudsin kohale ja sain aru, et minu tööks on "meet and greet, ehk siis ukse avamine, klientide vastuvõtt ja nende lauda saatmine. Tundub lihtne, aga pärast esimest viit minutit tuli Anthony ja ütles, et ma olen kõike valesti teinud. Oh my. Temaga suheldes ma tunnen koguaeg, et mul on jõhker keeleprobleem ja nüüd siis niimoodi. Harjumist võtab ja laudade tundmine.. 

Inimese, kes restoran Tomassi'st külastavad, on enamasti penskarid. Mõni on kergelt torssis aga enamus ikka naeratavad ja on niiii armsad. Üks mees kutsus mu lauda oma sõbra ja naiste juurde (80+) ja hakkas küsima, et kust ma pärit olen ja kaua seal töötanud.. Lõpuks uksepeal lahkudes ütles, et ma meeldin talle väga ja ta tuleb restosse kindlast tagasi. Ütleme nüüd kõik koos 'awwww'. 

Kaastöötajad on ka armsad, ainult et üks poolakas vihkab vist mind juba.. Ohkis iga asja peale mis ma tegin, samas eks ma tegin ka ju asju valesti. Esimene päev, anna andeks! 

Aga jah, koju jõudes jalad valutasid nii et käiagi ei suutnud ja olukord oli üldse kergelt depressiivne. Megapopulaarse resto töö pole lihtne, eriti kui sul on umbes sada ülesannet korraga teha vaja, pluss veel oma suurima hirmu ületamine- võõraste inglastega telefonis rääkimine ja bookingute tegemine restorani. 

Aga siin ma olen. Elus. Veel. Kohevarsti lippan uuesti bussile ja mission possible 'jookse jalad villi' algab taas. Elan üle. 

Olete oodatud Tomassi's restorani! 

'Hello, good afternoon. Table for two? Would you prefer to sit upstairs or downstairs? I have one table for you by the side. I will be back to you with menus shortly! Thank you!'