- Üks mu 'vihkajatest' muutis meelt ja nüüd ta isegi ütleb mulle 'aitäh' või 'palun vabandust'.. Teine ignoreerib endiselt ja vaatab mind koguaeg põlastavalt. Mis ma talle teinud olen, see on müsteerium, sest ma pole temaga kordagi sõna vahetanud (loe: ta pole mulle vastanud).
- Resto omanik on vanem abielupaar. Miskipärast ei tunne ma end eriti mugavalt nendega (nad löövad ka kaasa igapäevaselt restos olles). Samuti hoiavad nad mind rakkes koguaeg ning paigalseismist mul ei ole kuna nad leiavad koguaeg mingi tegevuse mulle, ükskõik kui ajuvaba see ka poleks. No vetsude kontrollimine iga tunni tagant või söögiriistade poleerimine, kui seda teevad juba kaks inimest. Kerge jooksupoisi tunne on aga noh, elan üle missest et see on kuidagi.. alandav.
- Kurb on see, et mul ei olegi justkui kindlat töökohta. Teen kõike mida vaja. Olen uksel ja võtan inimesi vastu, teine kord koristan laudu, siis pesen nõusid, siis olen ettekandja, siis aga teen paberimajandust. Ma päriselt ka ei imesta, miks ma tunnen, nagu mind lihtsalt jooksutatakse ja justkui ei vajata.. Natuke siit ja natuke sealt.. Palun öelge et see on esimese nädala asi... Ma ei suudaks seda teha veel kaks kuud jutti.
- Kui muidu olin ma viisakalt ukse peal, olin esimene ja viimane inimene, kes pidi restost jätma positiivse ja teretulnud mulje, siis päriselt ka tekkis mulle nutumaik suhu kui üks hommik Anthony teatas, et selle päeva olen ma üksi nõudepesuruumis, pesen nõusid ja võtan liftist toite vastu, mis teisele korrusele saadetakse. Ei, mul ei ole absoluutselt selle töö vastu midagi, sest ka kodus olen mina see, kes nõusid peseb lihtsalt seetõttu juba et keegi ju peab.. AGA see oli justkui arengus samm tagasi. Ja kuidagi nii valus, mis pani mõtlema, et ehk tegin ma midagi valesti või ma ei olegi paremaks võimeline kui nõud kasti - survega üle - masinasse - masinast välja - poleerijasse - poleerijast välja - kuivama - kokku korjata - oma kohale tagasi ja uus ring uuesti peale.. Oleks seal teine inimene ka olnud, poleks hullu. Aga ma olin justkui eraldatud ja.. Oeh. Samas veider on see, et ma mingilmääral "nautisin" seda sest.. Ma olin justkui boss terves ruumis!
- Kohviku laudade koristamise vastu mul ei ole miskit, sest selle tööga ma tunnen, et midagi saab ka tehtud. No et laud on puhas. Aga see koguaeg ringijooksmine.. Anna puhkust mu jalakestele. :(
- Olen endale mõned sõbradki saanud. Naljakas siiski, mis inimesed must arvavad ilma et oleks rääkinudki. Kui varem olid vanemad töötajad üsna torssis, siis päevakese koos töötades olid nad hiljem niii armsad ja siiani kogueeg teretavad ja küsivad kuidas mul läheb ja kaua ma tööl olen tol päeval. Samuti on paar tüdrukut, kes ikka viskavad kildu ja on niisama armsad.
- Pean tunnistama, et vana rada jätkub: minu parimaks pal'iks on noormees Ben, kes on poolakas ja teeb võikse ja salateid kohvikupoolel. Samas on see tõde, et meestega on vähem draamat, seega lihtsalm on Beniga chillida kui mõne tüdruku tapvaid pilke vaadata. Lihtsalt niivõrd muhe mees, koguaeg julgustab või lohutab, klatšib ja ohib.. Hästi armas inimene. (muide, 90% töötajatest on poolakad miskipärast)
- Seal on üks vanem mees Nicolas. Ma pole siiani aru saanud, mis tööd tema teeb. Aga ta on nagu copy-paste filmist "Up" nagu see vanamees Carl. Naljakas oli see, et kui me esimest korda tutvusime, siis tema sõnad olid "Triin? Do you mind if I call you Juliet from now on?" .. Mõtlesin küll et midakuradit aga ei.. Kuulsin hiljem tema tutvumist järgmise poolaka Chrisiga pealt kui ta ütles "Do you mind if I call you Mario?". Ilmselt tema viis kuidas inimesi mäletada. :D (Ps! Ta kutsus Julieti ükspäev ja ilmselgelt ma ei reageerinud..).
- Üleeilsest on meil uus kohvimeister Chris (ma kõlan nagu vana kala juba.. "Meil on uus töötaja..") kes on omamoodi huvitav. Koguaeg tahab minuga raääkida ja sätib ennast koos minuga nõudepesu ruumi ja avab uksi ja võtab mustanõudekandikut vastu kuigi ma saan seda ise ka teha. Ja kurat see on nii lääge ja häiriv! Ma kujutan ette et ma torman sinna pesuruumi tõsise näoga ja kergelt ohkides, et miks kõik maailma inimesed ei võiks ühest kohvitassist juua et mul vähem tööd oleks. Ja siis on seal tema, kes puurib mulle naeratades silmaauku ja proovib muljet avaldada. Jaaaaaaaa, ma saan aru et ta tahab aidata ja see on totaalne paradoks kui ühel hetkel vingun et tööd on nii palju ja see on ju hea kui ta mu kandikud vastu võtab sest siis on mul poole vähem tööd. Aga ei, ma tunnen et mu tegemised ei saa lõpetatud, ei saa justkui punkti kirja panna ja nagu oleks ma mingi oskamatu, kes ei tohi või ei saa midagi ise teha. Ma tahan olla iseseisev.
- Kliendid on meil maailmaarmsaimad just seepärast et Southendis on enamik elajatest (elajad!?!?!?!?!) penskarid, seega on ka kliendid vanemapoolsed. Ja nad on nii armsad! Tulevad ja räägivad juttu. Eile uksel olles lahkus vanapaar kui mees küsis, et kas ma olen uus sest ta pole mind varem näinud ja lisas "you are very beautiful!" . Või need 'thank you darling' või 'yes my love'. Aaaahhhhh, inglaste jaoks on see nii tavaline aga ma naudin iga kord, kui midagi sellist kuulen.
- Siiski on inglastel mingi imelik komme, mis mind vihastab: kohvik on pooltühi, vabu laudu jätkub. Osad on koristamata sest pole lihtsalt veel jõudnud, teised on ilusad puhtad, korda sätitud. Pakkuge nüüd kumma laua keskmine inglane valib kuhu istuda: koristamata või koristatud? Ilmselgelt koristaMATA. Kui keegi seda põhjendada oskab, andke mulle ka teada sest minu mõistus seda ei võta. Põhjenduseks pole see et 'üks laud on suurem kui teine' sest need on samasugused! No milleks?! Milleks sa sunnid mind jooksma ja koristama seda laga välgukiirusel ja siis paluma hetk hiljem enda kõik kodinad uuesti laua pealt kokku korjama et ma saaks spreiga ka üle käia?
- Kui ma peaks tulevikus töötama kuskil restos/kohvikus, siis nüüd on mul uus asi mida ületada: oma esimese taldriku lõhkusin ma alles üheksandal tööpäeval! Woopwoooppp!
- Kellel on vaat et magistrikraadi turbo-salfavoltimises???
- Olgem ausad, keda ei huvita palk, mida tüüpiline restotöötaja siin saab. Jah, mulle ei meeldi numbritest rääkida, ma arvan et ma ei öelnud isegi välja mis mu au-pairi aastate palgad olid.. Aga minu jaoks on see väga huvitav, et siinse ühe päeva palgaga maksan ma ära oma Haapsalu korteri üüri ja arved.
- Oli jutt, et mind pannakse ettekandja kohale, kus saaks veits lisarahagi teenida tipi näol. Paraku seda pole veel juhtunud. :( Ometigi sain ükspäev tippi vana mehe käest!!! £1 Mina, kes ei peaks üldse tippi saamagi! :D
- Üks töötajatest, kes on 50+ pole Eestist kuulnud ja küsis kuidas eluke Enstonias on. Üldse ei imesta, kust Ensto endale nime siis sai..
Aga aitab küll mu tööjuttudest.. Ma ei ole suutnud ikka veel kokkuklopsida kirjutist teemal, millest ma väga kirjutada olen tahtnud aga eks see ka tuleb ühel kaunil päeval. Seniks aga pildike eelmisest nädalavahetusest, kui Adami vennad meiega olid ja käisime rannas jalutamas. Paraku Owen jäi teadmata põhjusel pildist välja ja me kõik oleme kahtlaselt veidra olemusega..
No comments:
Post a Comment