Well, Adami vanemad julgustasid ikka kasvõi huvipärast igale mujale ka tööle proovida ja mitte peatuda Adventure Islandi juures, millest ilmselt kõik kuulnud on.
Käisin eelmisel nädala AdventureIslandis (lõbustuspargis) intervjuul, mis läks tegel mu enda arust... mitte kõige hullemini. Grupiintervjuul (kolm tüdrukut) olin ma ESIMEST korda kuskil ka kõige vanem oma 22 aastaga, kui teised olid miskit 17 ja 19 kanti.. Intervjuu lõpus öeldi ka, et helistatakse 'praegusest hetkest kuni nelja nädalani'. Paraku mul ei ole aega neli nädalat vegeteerida, misest et mulle mingil määral meeldib see tegevus, aga kui pangakonto igatseb raha taga ja mitu korda ma Adami kappe sorteerin ja organiseerin?!
Esmaspäeval võttis Adam suure töö ette- mu CV. Eestikeelne versioon on olemas aga inglise ja eesti cv'd on ikka väga erineva ülesehitusega. Seega oli ta rõõmuga nõus mind aitama, et teha see sobivaks. Ta ise oli ülimalt uhke lõpptulemuse üle (ja räägib endiselt sellest) ja mina ka. Mul pole kunagi NII hea CV olnud, nagu päriselt.
Ühesõnaga võtsin siis teisipäeval selle 6km otsa ette, et siis teepeal juba paar CV'd laiali jagada. Kraade umbes 26 ja joppmaivõi kui vale otsus oli jalutada. Paar jäätisekohvikut sai läbi käidud, mänguasjapoed, restoranid, spordipoed, isegi Starbucks.. Lõpetasin küll Primarkis väikese shopinguga aga miskipärast käsi ei tõusnud kotist pabereid võtma, kuigi mulle ilmselt väga meeldiks seal töötada..
Kolisin oma asjadega randa ja ei suutnud end rohkem kirudagi, et ma bikiine selga ei pannud. Pika varrega teksapüksid olid noniiii vale valik hommikul! Keerasin teksad üles (skinne kandes on elu ikka raskeks tehtud sest sealt ei saa midagi üles keerata!) ja nüüd on mul kaunid 'sokikesed' päevitunud, kui ülejäänd jalad on valged.. Keeldusin koju jalutamast ja kuna Adam oli teel koju niikuinii, chillisime rannas, kerge söök ja autoga koju! Kodus avastasin, et oma megakõndimisest sain kingituseks 8 villikest ja megavalusad jalad.
Aga et elu sutsu põnevamaks teha siis siit ka head uudised: chillides rannas ja lugedes oma vana head Montefiore raamatut sain ma kohe ka ühest restost kõne, et võiksin järgmine päev intervjuule tulla, olenemata sellest, et tegelt nad ei otsi kedagi.
Kui AdventureIslandi inteka eel olin ma meganärvis ja googeldasin sadat asja, siis seekord läksin restosse külma kõhuga. Mind võttis vastu omanik Anthony (how ironic is that?) ja tegin oma marki täis keeleprobleemiga, sest tema kui vanem inglane + Essexi aktsent, see on minu puhul ikka suur no-no. Hiljem chillisin veel rannas 32 kraadiga, mis on suht haruldane nähtus siin riigis ja unustades end raamatut lugema märkasin alles kodus, et ups, mu keha tagakülg on reaalselt punane, mis minuga tavaliselt ei juhtu..
Järgmiseks üllatuseks juhtus see, et päev hiljem sain ma kõne ta naiselt, et panna paika mu esimesed tööpäevad! Kolme päevaga uus töökoht, kui siiani pole ma lõbustuspargist piiksugi kuulnud!!!
Käisime üleeile shopingul, et osta mulle valge triiksärk, must lühike seelik.. Ja no nagu naised ikka, 'kuidas ma kannan must-valgesse riietatult mingit halli lindudega vabaaja õlakotti', siis sai taaaaaskord üks must kott muretsetud.. Sellest ma vist ei räägi, et ma olen siiani pea et paari nädalaga viis või kuus paari jalatseid ostnud, kuigi iga kord on mõjuv põhjus olnud.. Kind of.
Kujutage ette, mina, Triin, 22-aastane, sain esimest korda elus TÖÖVORMI kanda. Või noh, riietusli fikseeritud, mitte nagu aupairi puhul mine lastega pidzaamas poodi.. Kõlab lollakalt, aga.. Nii lahe on ametlik välja näha, sest igapäevaselt pole see ju minu stiil!
Eile oli siis esimene tööpäev ja jopakolla kui palju ma seda kartsin. Bussiga sõites (siin elavad vist ainult vanad inimesed..) mõtlesin umbes kümme korda, et nüüd mu hommikune sai tuleb välja ka. Aga ei tulnuuuddd! Jõudsin kohale ja sain aru, et minu tööks on "meet and greet, ehk siis ukse avamine, klientide vastuvõtt ja nende lauda saatmine. Tundub lihtne, aga pärast esimest viit minutit tuli Anthony ja ütles, et ma olen kõike valesti teinud. Oh my. Temaga suheldes ma tunnen koguaeg, et mul on jõhker keeleprobleem ja nüüd siis niimoodi. Harjumist võtab ja laudade tundmine..
Inimese, kes restoran Tomassi'st külastavad, on enamasti penskarid. Mõni on kergelt torssis aga enamus ikka naeratavad ja on niiii armsad. Üks mees kutsus mu lauda oma sõbra ja naiste juurde (80+) ja hakkas küsima, et kust ma pärit olen ja kaua seal töötanud.. Lõpuks uksepeal lahkudes ütles, et ma meeldin talle väga ja ta tuleb restosse kindlast tagasi. Ütleme nüüd kõik koos 'awwww'.
Kaastöötajad on ka armsad, ainult et üks poolakas vihkab vist mind juba.. Ohkis iga asja peale mis ma tegin, samas eks ma tegin ka ju asju valesti. Esimene päev, anna andeks!
Aga jah, koju jõudes jalad valutasid nii et käiagi ei suutnud ja olukord oli üldse kergelt depressiivne. Megapopulaarse resto töö pole lihtne, eriti kui sul on umbes sada ülesannet korraga teha vaja, pluss veel oma suurima hirmu ületamine- võõraste inglastega telefonis rääkimine ja bookingute tegemine restorani.
Aga siin ma olen. Elus. Veel. Kohevarsti lippan uuesti bussile ja mission possible 'jookse jalad villi' algab taas. Elan üle.
Olete oodatud Tomassi's restorani!
'Hello, good afternoon. Table for two? Would you prefer to sit upstairs or downstairs? I have one table for you by the side. I will be back to you with menus shortly! Thank you!'
Oleks vist aeg apdeitida, niii huvitab, kuidas sul tööl läheb :D
ReplyDelete