Šotimaast on rääkimata, äratulekust on rääkimata, tööjutud on rääkimata.

Aga mul on mure.
Mure, millist  mul varem pole olnud. Ja mida inimesed ilmselt ei viitsi lugedagi, sest "ikka juhtub ja mind see ju ei puuduta." .
Aga mu mure on nii suur.

Ma ilmselt ei pea küsima, kas te mäletate mu Pixelpoxelit?
No seda mugulat, kes ilmselt istuks maal porgandipeenras nii kaua kuni kõik on otsas.

(Palun ärge võtke mingit nõmedat seisukohta või istekohta chihuahuade suhtes nagu mul see oli. No et chickkide koer ja ainult kannavad oma riideid ja istuvad käekottides. Või noh .. Ma ei tea kas me pole Pixlit osanud kasvatada, aga see susserdis varastab sahtlitest ja pesurestilt sokke, tal on oma hullud jooksutuurid köögist elutuppa nii, et meie oleme naerukrampides, ta reaalselt MURRAB oma lõviLeod, kes tegelt oli soojakotiümbris, kuna ta oli ju nii beebi ja vajas sooja asja .. Ta haarab pükstesäärest kui kõnnid, tal on kõva iseloom. Seda chihuahua poolt on tas ilmselt vähe, sest Adami kasuisa ja vennad on UHKED, kui nad saavad Pixlit kuskil tänaval ülekäigurajal süles hoida või lihtsalt tänaval rihmaga jalutada. Owen olevat tunnistanud, et ta oli totaalne tšikimagnet kui ta puppysittis  kui me Šotimaal olime.
Ok ok, me ostsime ka talle ühe kampsuni, aga see on tõesti  põhjendatud ost- kuna Adam elab mereäärses linnas, siis meretuul on kõva, läbilõikavalt külm. Ja no Pix, pisike mugul, vajas kampsunit. Või noh, vesti. Ei, see ei ole roosa. Isegi mitte valge ega punane. See on TUMESININE! Ta on meil tõsine murdja, missest et chihuahua.)


Ma ei ole ilmselt seda lugu täies mahus ära rääkinud.

Alustame siis otsast.

Liitusin Inglismaal elades Facebookis ühe grupiga, kus anti ära/müüdi lemmikloomi, nende tarbeid ja muid selleteemalisi asju. Minu pilku püüdsid pigem jänesed, no niii nunnud. Vaikselt liitus ka Adam ja nii me istusime õhtul teleka ees, mõlemal pilgud telefonis ja kordamööda hüüdes "VAATA KUI NUNNUUUU!", surudes oma ekraani teisele näkku. Ja siis jäime pidama ühe Jack'i postituse juures, kus müüdi 9-nädalasi kutsubeebisid olematu raha eest. Või noh, "Olematu" see kohe kindlasti polnud aga chihuahua eest küll. Täielik müsteerium, kuidas saab nii odavalt? "Raudselt valetavad tõu kohta, raudselt tahavad lihtsalt kähku raha saada, raudselt pole raha koeri kastreerida ja seepärast nüüd kutsikad kaelas ongi." . Ilma pikema mõtlemata kirjutasime, et me sooviks ka kutsikaid vaatama minna.
Kirjutasin siis Jacki tüdruksõbrale, kes neid tol hetkel justkui vahendas ja andis veits lisainfot. Pidime järgmine päev kell kümme kohtuma ja arvestasime et sõidame sinna umbes pool tundi. Ka pool tundi enne kokkulepitud aega ei olnud meil nende aadressi, ühtegi vastust ei tulnud.
Ahahhh, ongi mingid petturid!
Mitmeid tundi hiljem saime taas kontakti ja selleks ajaks olid juba pooled kutsikad müüdud. KUIDAS? Miks meie selles nö eelisnimekirjas polnud??

Kirjutasime Jackile ja ütlesime, et oleme endiselt huvitatud. Ta ei andnud meile oma aadressigi, vaid ainult postikoodi (selle järgi saab ka inglismaal maja üles leida..) . Istusime autosse ja mõtlesime et jeee, kui me ei taha isegi kutsikat, siis me saame nendega mängida!!

Jack saatis enne paaniliselt sõnumeid, et millal me jõuame ja annaks teada kui geps ütleb, et viis minutit veel sõitu.
Siis sain aru: ta tahtis koeraga ÕUE tulla, kui vihma sadas, jahe oli ja tuuline. Üheksanädalase kutsikaga! Kutsikas kes värises, kirbud sõid, haises nagu ohhmaiteamis, nägu pesemata..
Ja no hiljem loogilised järeldused ja stalkimine FBs andis meile veidra ülevaate nende enda elust: Jack, kes on umbes 20-aastane oli saanud lapse oma tüdruksõbraga, kes oli alakas ja nad elasid Jacki vanemate tagaaias haagissuvilas(mida me kusjuures möödasõites ka tähele panime, et kellel on haagissuvila niimoodi ära kaunistatud ja lillepotte täis, et ilmselgelt see ei liigu sealt?)

Ja eks me olime ise ka kergelt šokis, kui me taipasime, et "kuule, meil ongi nüüd beebitüdruk ju!". Kõvad koeraomanikud küll samas, läksid koerale järgi nii, et ei võtnud isegi mingit tekki kaasa, rääkimata korteri ettevalmistamisest või vähemalt ÜHE koeraasja ostmisest- ei, polnud meie stiil.

Olete seda juttu justkui lugenud juba?

Aga nüüd.. olles ikka veel seal grupis, vaatan et oydiosmio, Jack müüb JÄLLE kutsikaid. Kiire googeldus ja oppaa! Koerarasedus kestab ümmarguselt kaks kuud! Kutsikad on 9 nädalased. SEEGA, kui nad olid Pixlist ja ta õdedest-vendadest lahti saanud, pandi uus laar hakkama.

Kirjutasin tema postituse alla siis kommentaari küsides, et mitu koera neil üleüldse on, et kutsikad JÄLLE kaelas ja no et ma haistan midagi veidrat.. Ja oi Jack lajatas siis mulle privaatsõnumites, et ma ei tohi kommenteerida tema asju, kui ma ei ole huvitatud tema müügist.
Okkkkkkk .

Kuna mul ei ole IKKA VEEL läinud see tunne ära, et seal peres on midagi valesti, siis kirjutasin foorumi adminnile. Ise nad kirjutasid, et kui midagi valesti on, siis annaks teada.
Noh, teada värk, et mina lühidalt väga kirjutada ei oska. Kirjutasin talle siis eepose jälle. Siis tuli juba vastus, et ma saadaks kõik screenshotid ja aadressid ja telefoninumbrid .. Shit just got serious.
Päriselt. Ma tundsin nagu ma kaevaks endale auku. Ometigi oli Jack see, kes
* see kogu alguse jama ja ükski aus "diiler" nii ei käitu
* valetas et meie koer on puhas Chihuahua sest ükskõik kui palju  lehti ma chihuahua beebide fotosid läbi ei klõpsanud, MITTE ÜKSKI ei meenutanud meie oma. Nina kuju, silmade asetus, karv, mitte midagi. Pikakarvaline chi, võibolla jah, aga ikkagist ei.
* ta ei osanud õieti anda informatsioonigi Pixli tervise ja harjumuste kohta
* ta valetas, et Pix on saanud ussirohud ja asjad

Noh, kirjutasin siis kogu loo adminnile ära, et nad scammisid alguses meiega ja kui halvas keskkonnas need "tõukoerad" ikka kasvavad ja see ei ole normaalne, et neil on septembriks kolm korda kutsikapesakonnad majas olnud. Ühe kutsika eest saadud raha peaks olema piisav, et nad kastreerida. Aga ju siis nad ei taha oma rahakraane kinni keerata ja nii nad paljunevad ja paljunevad!

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et need inimesed lasevad oma koertel teha kogu "musta töö", et nemad ise rikkaks saavad. Ma olen mõelnud, et koeral võiks olla kord see kogemus saada kutsikad. Aga see, et nende koer on justkui vabrik ja rahamasin seal. Kui nüüd nad müüvad seda ühte kutsikat £350 eest ja näha on et nende hinnad on tõusnud, siis .. Pesakonnas kuus kutsikat ikka, 6x350=2100 naela! Hoolt nad kutsikate eest ei kanna, ussirohtu ei anna, seega kulu on neil ju olematu! Kuradi nahhaalid! Mul on niii kahju nendest picklepocklelaadsetest koertest, aga veel rohkem ajab mind marru inimeste käitumine. Või noh mis inimesed nad ka on!?

Ütleme nii, et lemmikloomadega kauplemine on mu jaoks üsna võõras teema olnud. Aga nüüd kui ma tean, kust Pixel on tulnud ja et need inimesed tööl ei käi ja elavad riigiraha peal ja kallid käekotikoerad või ka mitte toovad sisse nii paju rahhhi. Kurat küll, ajab ikka ketttttaassssse küll!

Aa, ja muide. Mitte midagi ei saa nendega teha. Kõige rohkem minnakse küsitakse neilt tõukoerte aretamise luba. Nii mulle öeldi.

Saadan Pixlile ühe virtuaalse pai ja olen õnnelik, et ta on õnnelik.
Oma porgandiga.

Meie meetriste jalgadega lõvi.

My viimane tööpäev oli üleeile, seega olen nüüdsest 'stay home mum'. Nii kaua kui Pix harjutab magamist,  panen paar rida ka kirja. Kuigi ma saan nüüd lõpuks ometi magada, siis on ta totaalne nuhtlus, ärkab koos Adamiga ja sellega on ka minu uni peatatud.. Aga sellest hiljem.

 Eks jah, alles ma alustasin seda tööd kohvikus, nüüd juba läbi. Kuidas?! Eks ma pean tunnistama, et nii mõnigi kord puhkesin ma lihtsalt oma pisikesest stressitalumatusest nutma ja vandusin endale, et rohkem ma tagasi ei lähe. Lihtsalt taluda bossi käest lausmõnitamist ja kahemõttelisi vihjeid, hakkas see lõpuks mulle nii ajudele. Need inimesed, kes must maha jäid on igatsemist väärt, töö ise ja juhtkond mitte. Minu igapäevased kliendid Mr Ken ja Mr Richards, Mr Jacobs and üks vanem naine, kelle me ristisime lady Doris'eks, sest ta tuleb üksi kohvikusse kell 10 ja lahkub kolme paiku ning ta lihtsalt istub ja sööb, need kõik on omamoodi armsaks saanud. Mr Ken, kes on justkui koopia mu vanaisast kuid 20 aastat noorem, on lihtsalt niivõrd siiras mees, kes alati jutustas ja lõpuks jättis koguaeg £5 tippi. Mr Richards kes rääkis mulle Walesi kultuurist ja ajaloost, kui naist vòttes pidi mees talle lusika disainima, et kodus ikka ilusti suppi saaks keeta ja Mr R lubas siis mulle oma lusikat tuua näitamiseks.. Oeh. Osad ikka olid armsad ka.. 

Tõrvatilku tõesti igatsema ei jää.. Küll sain sõimata kehva teeninduse pärast mis päriselt ka on totaalne üllatus ja nõuti tasuta voucherit, sest nad polnud rahul. Või lubati kirjtuada kaebus tripadvisori lehele.. Heaasi selle juures on see, et tšekkidel ei ole nende teendidajaks Triin vaid hoopis Angelica, kuna mulle ei raatsitud oma kontot teha ja kasutasin kellegi vana koodi, kelle nimi ongi Angelica. Oh well, minu võit nii või naa. No ja eks ma olen ikka paar kohvitassi ka maha loksutanud nii, et jube piinlik on tagasi minna ja küsida kas kohv maitses.. :D Või küsida suurematelt inimestelt, kas nad soovivad tavalist kokat või dieet :D . Aga noh, nüüdseks on see läbi, woop. 

Eile jätsin staff room'i ka suure karbi komme ja pärast ma seda enam ei näinudki, isegi mitte karpi! Eeldan et siiski paljud said kommi, sest tänusõnu ja kallistusi tuli uksest ja aknast.

Käisime eile õhtul väljas, kuna teine tüdruk Barbara lahkub ka. Tore õhtu suure grupiga The Slug and Lettuce's, klaase täideti märkamatult ja sunniti sööma. Mis ma siin kaevata saan, kui pudelid olid laual ja ei lubatud midagi tellida.. Tasuta 'lõunad' eksisteerivad. Mina, ungarlanna Katalin ja leedukas Jolita olime nonstop naerukrampires, avastades oma riikide vahel massiivseid sarnasusi või meenutades vanu imelikke asju a'la et meil kõigil oli kalli raha eest tellitud 'Dragostea din tei' telefonihelinaks. Mul pole õrna aimugi kuidas me sellise asjani jõudsime oma vestluses.

Kolmapäeval on minu 'byebye party' kui lähme bowlima ja hiljem ilmselt paar drinki. :)

Oeh, ja siin ma olen. Kodune. Ärkan poole kaheksa aeg kahtlase krabina peale ja avastan et üks seltsiline on sigatsenud. Meil oli Pixeli jaoks nö puur, et tal oleks oma pisikene tuba, kui me tööl oleme ja ei saaks kuhugi alla pugeda ja kinni jääda. Ühel päeval kui töölt tulin, sain šoki sest pliks kalpsas mulle rõõmsalt uksele vastu. Ma ei olnud enam kindelgi, kas ma panin ta pesa ukse hommikul üldse kinni. Aga kuna sama asi kordus, saime aru et ta on õppinud ise ust avama. Sussakas selline! Panin küll ööseks selle neetud ukse kinni (McGyveri patsikummitrikk!) siis üsna pea saime aru, et mida see ikka muudab? Koristasin selle puuri eest ära, nüüd kõigil kaks korda rohkem ruumi. Kuigi tal on parem juurdepääs jalatsiriiulile, mida ta umbes kümme korda päevas tühjaks tassib, siis midagi katki ta veel näri ud pole. 'Shitseli' nime sai ta üsna alguses, kui ta köögipõrandale shhhhhkakas. Purustab porgandeid kui korralik köögikombain ikka. Ripub pükstesääres ja mu juustes kinni, klaasist ei saa ka kõrrega juua sest see omastatakse koheselt ära. Paneb pesumasinast tulnud sokke pihta, et neid siis toanurgas nätsutada, käib duššikabiinis vett joomas ja ronib mööda diivanit nagu päris mägironija. 

Ta on niiiiii palju kasvanud, et see on jube. Tema lühikesed jalad on nii pikad ja peenikesed, et meenutab juba chihuahua rotti. Ja tema beebiroosa pehme kõht hakkab tumedamaks minema.. :( Mu pisike rotu vananeb!! 

Norskab siin jälle..

Paar vanemat ka.. 

Põrguline Pixel

Armastus kõrte vastu.

Magab endiselt igas asendis.

Magab kilekotil. Meie dumpster-dog. Irooniline aga jah, kilekotid on tema lemmikud..

Uus sall, £hindamatu. 

Aga aeg otsad kokku tõmmata tänaseks. 

Pix lehvab teile!