Hello fellow!

Šotimaast on rääkimata, äratulekust on rääkimata, tööjutud on rääkimata.

Aga mul on mure.
Mure, millist  mul varem pole olnud. Ja mida inimesed ilmselt ei viitsi lugedagi, sest "ikka juhtub ja mind see ju ei puuduta." .
Aga mu mure on nii suur.

Ma ilmselt ei pea küsima, kas te mäletate mu Pixelpoxelit?
No seda mugulat, kes ilmselt istuks maal porgandipeenras nii kaua kuni kõik on otsas.

(Palun ärge võtke mingit nõmedat seisukohta või istekohta chihuahuade suhtes nagu mul see oli. No et chickkide koer ja ainult kannavad oma riideid ja istuvad käekottides. Või noh .. Ma ei tea kas me pole Pixlit osanud kasvatada, aga see susserdis varastab sahtlitest ja pesurestilt sokke, tal on oma hullud jooksutuurid köögist elutuppa nii, et meie oleme naerukrampides, ta reaalselt MURRAB oma lõviLeod, kes tegelt oli soojakotiümbris, kuna ta oli ju nii beebi ja vajas sooja asja .. Ta haarab pükstesäärest kui kõnnid, tal on kõva iseloom. Seda chihuahua poolt on tas ilmselt vähe, sest Adami kasuisa ja vennad on UHKED, kui nad saavad Pixlit kuskil tänaval ülekäigurajal süles hoida või lihtsalt tänaval rihmaga jalutada. Owen olevat tunnistanud, et ta oli totaalne tšikimagnet kui ta puppysittis  kui me Šotimaal olime.
Ok ok, me ostsime ka talle ühe kampsuni, aga see on tõesti  põhjendatud ost- kuna Adam elab mereäärses linnas, siis meretuul on kõva, läbilõikavalt külm. Ja no Pix, pisike mugul, vajas kampsunit. Või noh, vesti. Ei, see ei ole roosa. Isegi mitte valge ega punane. See on TUMESININE! Ta on meil tõsine murdja, missest et chihuahua.)


Ma ei ole ilmselt seda lugu täies mahus ära rääkinud.

Alustame siis otsast.

Liitusin Inglismaal elades Facebookis ühe grupiga, kus anti ära/müüdi lemmikloomi, nende tarbeid ja muid selleteemalisi asju. Minu pilku püüdsid pigem jänesed, no niii nunnud. Vaikselt liitus ka Adam ja nii me istusime õhtul teleka ees, mõlemal pilgud telefonis ja kordamööda hüüdes "VAATA KUI NUNNUUUU!", surudes oma ekraani teisele näkku. Ja siis jäime pidama ühe Jack'i postituse juures, kus müüdi 9-nädalasi kutsubeebisid olematu raha eest. Või noh, "Olematu" see kohe kindlasti polnud aga chihuahua eest küll. Täielik müsteerium, kuidas saab nii odavalt? "Raudselt valetavad tõu kohta, raudselt tahavad lihtsalt kähku raha saada, raudselt pole raha koeri kastreerida ja seepärast nüüd kutsikad kaelas ongi." . Ilma pikema mõtlemata kirjutasime, et me sooviks ka kutsikaid vaatama minna.
Kirjutasin siis Jacki tüdruksõbrale, kes neid tol hetkel justkui vahendas ja andis veits lisainfot. Pidime järgmine päev kell kümme kohtuma ja arvestasime et sõidame sinna umbes pool tundi. Ka pool tundi enne kokkulepitud aega ei olnud meil nende aadressi, ühtegi vastust ei tulnud.
Ahahhh, ongi mingid petturid!
Mitmeid tundi hiljem saime taas kontakti ja selleks ajaks olid juba pooled kutsikad müüdud. KUIDAS? Miks meie selles nö eelisnimekirjas polnud??

Kirjutasime Jackile ja ütlesime, et oleme endiselt huvitatud. Ta ei andnud meile oma aadressigi, vaid ainult postikoodi (selle järgi saab ka inglismaal maja üles leida..) . Istusime autosse ja mõtlesime et jeee, kui me ei taha isegi kutsikat, siis me saame nendega mängida!!

Jack saatis enne paaniliselt sõnumeid, et millal me jõuame ja annaks teada kui geps ütleb, et viis minutit veel sõitu.
Siis sain aru: ta tahtis koeraga ÕUE tulla, kui vihma sadas, jahe oli ja tuuline. Üheksanädalase kutsikaga! Kutsikas kes värises, kirbud sõid, haises nagu ohhmaiteamis, nägu pesemata..
Ja no hiljem loogilised järeldused ja stalkimine FBs andis meile veidra ülevaate nende enda elust: Jack, kes on umbes 20-aastane oli saanud lapse oma tüdruksõbraga, kes oli alakas ja nad elasid Jacki vanemate tagaaias haagissuvilas(mida me kusjuures möödasõites ka tähele panime, et kellel on haagissuvila niimoodi ära kaunistatud ja lillepotte täis, et ilmselgelt see ei liigu sealt?)

Ja eks me olime ise ka kergelt šokis, kui me taipasime, et "kuule, meil ongi nüüd beebitüdruk ju!". Kõvad koeraomanikud küll samas, läksid koerale järgi nii, et ei võtnud isegi mingit tekki kaasa, rääkimata korteri ettevalmistamisest või vähemalt ÜHE koeraasja ostmisest- ei, polnud meie stiil.

Olete seda juttu justkui lugenud juba?

Aga nüüd.. olles ikka veel seal grupis, vaatan et oydiosmio, Jack müüb JÄLLE kutsikaid. Kiire googeldus ja oppaa! Koerarasedus kestab ümmarguselt kaks kuud! Kutsikad on 9 nädalased. SEEGA, kui nad olid Pixlist ja ta õdedest-vendadest lahti saanud, pandi uus laar hakkama.

Kirjutasin tema postituse alla siis kommentaari küsides, et mitu koera neil üleüldse on, et kutsikad JÄLLE kaelas ja no et ma haistan midagi veidrat.. Ja oi Jack lajatas siis mulle privaatsõnumites, et ma ei tohi kommenteerida tema asju, kui ma ei ole huvitatud tema müügist.
Okkkkkkk .

Kuna mul ei ole IKKA VEEL läinud see tunne ära, et seal peres on midagi valesti, siis kirjutasin foorumi adminnile. Ise nad kirjutasid, et kui midagi valesti on, siis annaks teada.
Noh, teada värk, et mina lühidalt väga kirjutada ei oska. Kirjutasin talle siis eepose jälle. Siis tuli juba vastus, et ma saadaks kõik screenshotid ja aadressid ja telefoninumbrid .. Shit just got serious.
Päriselt. Ma tundsin nagu ma kaevaks endale auku. Ometigi oli Jack see, kes
* see kogu alguse jama ja ükski aus "diiler" nii ei käitu
* valetas et meie koer on puhas Chihuahua sest ükskõik kui palju  lehti ma chihuahua beebide fotosid läbi ei klõpsanud, MITTE ÜKSKI ei meenutanud meie oma. Nina kuju, silmade asetus, karv, mitte midagi. Pikakarvaline chi, võibolla jah, aga ikkagist ei.
* ta ei osanud õieti anda informatsioonigi Pixli tervise ja harjumuste kohta
* ta valetas, et Pix on saanud ussirohud ja asjad

Noh, kirjutasin siis kogu loo adminnile ära, et nad scammisid alguses meiega ja kui halvas keskkonnas need "tõukoerad" ikka kasvavad ja see ei ole normaalne, et neil on septembriks kolm korda kutsikapesakonnad majas olnud. Ühe kutsika eest saadud raha peaks olema piisav, et nad kastreerida. Aga ju siis nad ei taha oma rahakraane kinni keerata ja nii nad paljunevad ja paljunevad!

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et need inimesed lasevad oma koertel teha kogu "musta töö", et nemad ise rikkaks saavad. Ma olen mõelnud, et koeral võiks olla kord see kogemus saada kutsikad. Aga see, et nende koer on justkui vabrik ja rahamasin seal. Kui nüüd nad müüvad seda ühte kutsikat £350 eest ja näha on et nende hinnad on tõusnud, siis .. Pesakonnas kuus kutsikat ikka, 6x350=2100 naela! Hoolt nad kutsikate eest ei kanna, ussirohtu ei anna, seega kulu on neil ju olematu! Kuradi nahhaalid! Mul on niii kahju nendest picklepocklelaadsetest koertest, aga veel rohkem ajab mind marru inimeste käitumine. Või noh mis inimesed nad ka on!?

Ütleme nii, et lemmikloomadega kauplemine on mu jaoks üsna võõras teema olnud. Aga nüüd kui ma tean, kust Pixel on tulnud ja et need inimesed tööl ei käi ja elavad riigiraha peal ja kallid käekotikoerad või ka mitte toovad sisse nii paju rahhhi. Kurat küll, ajab ikka ketttttaassssse küll!

Aa, ja muide. Mitte midagi ei saa nendega teha. Kõige rohkem minnakse küsitakse neilt tõukoerte aretamise luba. Nii mulle öeldi.

Saadan Pixlile ühe virtuaalse pai ja olen õnnelik, et ta on õnnelik.
Oma porgandiga.

Meie meetriste jalgadega lõvi.