Kerime ajast natuke tagasi. Või noh, mitte "natuke" vaid ikka tegelt päris palju. Nii umbes 2 kuud? Siiski ülesmärkimist väärt tegemised, mis on suure sagimise tõttu draft'idesse kadunud ja pole ilmunud. Seega jah, natuke konarlik on sest kirjutatud on osad jutud ammu ammu ja nüüd, kui sada aastat on möödas siis on natuke imelik lugeda (kuigi kui Crisely loeb suure tuhinaga mu vanu VANU blogisid ja kopeerib mulle lõike ning siis itsitame koos ekraanide ees, siis on põnev küll.)
Šotimaa.
See oli mul juba esimesel au-pairi aastal to-do-list'is, aga mõtlesin, et see on ikka liiga suur ettevõtmine. Nüüd suve lõpus otsustasin viimase nädala vabaks võtta töölt, et mul ka 7 päeva jutti oleks puhkust. Ja planeerisime sinna sisse road-trip'i autoga Southend-Lake District- Edinburg. Muidugi meie algne plaan "hakkame kell kaheksa" sõitma sai sujuvalt "ah lähme umbes üheteist aeg"-ks, sest eelneval õhtul sai Pixel saadetud Adami vanemate juurde komandeeringusse. See on aga omaette jutt vist..
Noh, Adami perekond armastab lihtsalt meeeeletult Pixlit, seepärast olid nad nõus neljaks päevaks(?) Pixli enda juurde võtma. Aga noh, crazy puppy parents, nagu me oleme, pakkisime kodust vajalikud asjad kaasa.. Ja nii me jõudsime Londonisse, mõlemal käed asju täis. :D Eks see kergelt lollakas oli rääkida, et panime Pixile porgandeid kaasa, sest .. KES SEDA TEEB?! (hiljem tuli välja, et nad lausa ostsid lisaporgandeid talle. :D Meile müüdi vist jänes koera pähe..)
Nautisime veel hilisõhtust Londonit. Parkisime auto ära, kui märkasime, et hakkab see jama pihta- hakkad nägema mingeid "vihjeid". Nimelt nägime toidukohta nimega "Pickle". Ja sain ma ju ükskord Adami emalt pähe, kui Pixlit Pickle'ks kutsusin. TA EI OLE JU HAPUKURK! :D
No ja kui me juba Trafalgaril olime, siis ei saa ju mööda traditsioonist, mis mul .. iseendaga on. Iga jumala pralle, kus ma kesklinnas käisin nii Fulhami kui ka Streathami aegadel, sain ma ööbussile just Trafalgari Square'lt. Ja kõik teavad ju seda nälga, mis tekib peale prasnikut, seega iga jumala kord haarasin ma nurgapealsest Tescost kaasa ühe juustuvõiksi, mis on endiselt imeline! Ja no kuigi ma seekord bussiga ei sõitnud koju vaid jalutasime linnas edasi ja läksime hoopis autoga koju, siis ega see mind ei peatanud võiksi ostmast!
Aga ei, pagass asju täis, kohvid-teed topsidesse, rehvid pumbata ja nii me veeresimegi.
GPSis ees 7h autosõitu põhjapoole.
Mida lähemale me sihtkohale jõudsime, seda õhtusem kellaaeg oli. Loogiline. Seega otsustasime, et jätame Lake Districti järgmiseks päevaks ning olles niigi väsinud sellest pikast autosõidust, võtsime suuna ööbimispaiga poole, et puhata järgmiseks päevaks. Kuna see juba meie stiil on, nimelt süüa odavat kebabi kaunis hotellis, siis läksime ka seekord seda teed. Kebabi-kohas muidugi üks teenindaja ütles, et "ma kutsun selle bitch'i, kui te valmis tellima olete." .. Meil mõlemal suud lahti aga ei, see oli lihtsalt sõbralik kiusamine. :D
Minu üllatuseks saime hommikusöögiks klassikalist inglise hommikusööki ja VERIVORSTI. Või noh, lõigukest verikäkist pigem.. Aga üllatus missugune.
Too hommik neadsime end maapõhja siiski, kuna terve päev lihtsalt kallas ja kallas ja mis loodusvaatlust sa teed sellise olukorraga?! Aga ei, challenge accepted, astusime vastu. Missest et me kumbki polnud isegi mõelnud, et oi, vihma võib ka ju mõni päev sadada. Seega olime me nagu kaks Londoni suvitajat teiste seas, kes olid korralikult varustatud kilejopede, kummikute, vihmavarjude ja kõikvõimalike asjadega.
Võtsime lõpuks suuna Lake Districti poole. Kohtasime nii mõningaidki lambukesi ja hobesed.. Vissisid ka muidugi.
See on nii lamp pilt aga .. kas tõesti on nad nii kangejalgsed?!
Kuna me aprillis oma roadtripil lõuna poole käisime paadiga sõitmas, siis kuidas me siis seda ei tee ka põhjas? MUIDUGI!
Värsket õhku vaja..
Paadikuur
Sain korraks rooli taha.
Näete seal kaugel kaugel teist laeva? No seda valet täpikest keset pilti. Mul oli täielik paanikaosakond, et me paneme kokku! Ja mida rohkem ma tast kaugemale keerasin, tema keeras ka meie poole. Adam endiselt norib, kui blond ma olen ja kardan paati mis on neli miili eemal, aga paraku on mul mingi loogiline mõtlemine olemas ja eeldasin et "kui me niimoodi samadel kiirustel jätkame siis ühel hetkel oleme me ikkagi koos ninapidi". Seega oleks ju tark kohe alguses teises suunas natuke keerata et me kokku ei paneks. ONJU?
Ütleme nii, et ma ootasin Lake Districtilt rohkemat. Ei tea, kas asi oli selles, et ilm oli kehv või me läksime nö vale koha peale (kuigi see tundubki olevat üks põhikohtadest..). Absoluutselt hingemattev siiski, aga ma arvasin, et mind on raske sealt koju saada. Ei olnud.
Pakkisime end tagasi autosse ja hakkasime vurama Edinburgi poole. Umbes sada tundi jälle.
Eks me tegime oma teekonda ka pikemaks stiilis "ohh, seal on mingi loss, ainult viis miili teises suunas, mis see siis ära ole.." .
Mitu õhtusööki sellest sibulast saab?
Väga vingelt kasvavad õunapuud
Aeg jälle üks oma sajast CD'st makki lükata ja sõita. Nii umbes sada tundi.
Lambakari
Nii külm et eestlane peab kaks kampsunit selga ajama..
Ma ei kujuta ette, mis kaamerat vaja oleks, et jäädvustada see vaade mis seal tegelikult oli. Väga jõhker!
Õhtul pimedas otsustasime siiski Edinburgi kesklinna minna, et ei peaks hotellitoas passima. Minu eesmärgiks oli kuulda ära see šoti aktsent (kes mäletab, siis mu esimeses au-pairi blogis kirjutasin ka et too host-pere oli Šoti perekond, aga paraku oli neil aktsent kadunud või kasutasid seda vaid Šotimaal sugulastega..). Tol õhtul me paraku ei kuulnud üldse "korralikku" inglise keelt
Kuid siiski-siiski.. Pidime minema vaid Tescosse, toidupoodi, et kuulda seal aktsenti ja teha väike sisemine rõõmukiljatus.
Jah, ma tean, et ma tihtipeale vaimustun teinekord ehk liigagi pisikestest asjadest.. aga..
Teate, meie vannitoas oli vaip! Selline seinast seinani kohev vaip, et kui vannist välja astud, siis ikka varbad vajuvad sinna sisse peitu! No ja siis rääkimata sellest seinavärvist, mis on ikka vägaväga julge värvivalik ja kergelt kõverad seinad ja ripsarapsa stiil..
Ma võiks kirjutada arvustusi ka hotellide/ööbimismajade kohta. Selles majas oli nimelt kõige armsam teenindus ever! Meid võttis vastu tädike, kes ilmselgelt ootas meid. Näitas kõik ära ja käskis meil tunda nagu kodus. Okei, selles midagi erilist pole. AGA.. hommikusöögi valmistas meile OMANIK, kes kandis nii koduseid riideid kui võimalik, ometigi toit oli vaat et viite tähte väärt. Kuna me olime lõpuks üksinda söögitoas, siis andis ta meile soovitusi kuhu minna.
Küsisime talt ka kohaliku söögi kohta, et mida proovida. Minu eesmärk on alati proovida midagigi uut, mitte olla tüüpiline "aa sõin Hiinas mäki burksi". Mees soovitas ikka verikäkki ja haggist, mis on lihtsalt õõvastava väimusega, aga kord õnnestus mul siiski seda maitsta..
Ma tegelt ei plaaninud üldse sellest haggis'est kirjutada, aga kuna ma googeldasin seda, et näha kas see oli sarnane verivorstile siis.. Ma tahtsin teiega seda rõvedust jagada.
Teie ees on Haggis (googlest), mis on tehtud lamba südamest, kopsudest ja maksast (+ maitseained) ja see kõik tagasi makku pandud. Kahju, et ma ise seda ei teadnud.. Nüüd kaks aastat hiljem on ikka rõve mõelda küll.. :D Just see, et seal on kopsud.. ja no maks.. ja süda .. Ja siis magu.. ja kui see plahvatab seal ahjus niimoodi .. mmmmmmmmmm..
Samas küsisime, et kas midagi magusat ka on.. No sellega nagu ei saaks alt minna. Mees ütles, et "jaaa, ma eile just tegin tablette, oota ma kohe toon". Eks me naersime küll, et issand mis kodunarkar see mees on ja niimoodi avalikult jagab tablette ja no joomaijoo, esimest korda elus tõmban end põhimõtteliselt pilve kellegi võõra šotlase tablette süües..
Tegelt tuli välja, et need "tabletid" on tegelt fudge, nagu ruudukujulised lehmakommid.
Uue hooga Edinburgis tagasi, et vaadata mis linnakesel meile pakkuda on!
Orawa luukeereeeee
Need "lillepildid" on üsnagi tavaliseks muutunud, AGA minu jaoks oli see täielik müsteerium, kuidas nad said istutada ka taimed seieritele. Ainult mitte horisontaalselt vaid ka vertikaalselt! Kuidas see võimalik on?
Naljakas, et enamus pilte minust on "mina eest ära jooksmas"-stiilis. Samas eks ta tõsi oli, vedasin Adamit enda järgi. Eks see olegi vist üks suurematest erinevustest minu ja inglaste vahel: ma võin jalutada kilomeetreid, vabalt. Kui inglased sooviksid selle teekonna peale viis cup of tea'd võtta, et jalga puhata..
Sellega on põnev lugu..
Märkasin, et üks tore šoti mees on tulemas. Ma ei hakka neid fotosid panema, kus ma vaikselt Adamile proovisin näidata, et "vaaata, kilt tuleb!!!" ja no etskae-etskae, ilmselgelt ta ei saanud mu vihjest aru. Lõpuks tuli välja, et see mees tuli tegelikult pühapäeval kirikust! Ja me mõtlesime, et ta on nö turistidele fotomodelliks. :D
Rääkis meile pikad lood maha, mõlemad muutusime kannatamatuteks, et no võiks edasi minna, aga mees oli niiii elevil oma jutte rääkima.
Jalutasime veel ringi, haarasime kaasa mõned suveniirid lambavillaste sallide näol, shortbread'i küpsised (nö võiküpsised eesti keeles..), mõne postkaardi ja lõime autole hääled sisse, et õhtuks koju jõuda.
Näete paremal pool olevaid inimesi? Seal ka üks 4-5-aastane laps, kes lihtsalt kilkas, kui lained tulid!
Teel koju põikasime läbi Newcastle'st, millele omane on pane tähele: praetud Mars'i šokolaad (tavaline mars'i šokolaad kastetakse taignasse (või pannakse talle tainas ümber??) ja praetakse õlis).
Vastupidiselt haggis'ele oli see üllatavalt maitsev! Ma ei teagi, kas sulatatud šokolaad tundubki magusamana või mis, aga see oli jõhker suhkrupomm, kuigi Mars'i šokolaad oli tavaline ja see tainas ümber oli ka üsna keskmine. Aga no nii hea.. Meil ikka vahel neelud käivad. Väärt proovimist!
Keskööks kodus ja oeh.. Jõhker tuumaväsimus!
Ma ei teagi, kas ma olin tol õhtul rohkem väsinud või praegu pärast selle mammutpostituse lõpetamist, sorteerinud paralleelselt 800 fotot ja proovides meenutada, mis toimus..
Küsite kuidas Pixel üle elas?
Well..
Pixel vahistati..
.. ja pühapäeval käis kirikus..
.. kuid üldiselt tundis end nagu kodus.
No comments:
Post a Comment