Ma tunnen, et ma peaks justkui ülestunnistama oma teod ja põhjendama, miks on asjad nii nagu nad on. Samas.. Miks teha enda elu keeruliseks? Ma vapsee ei viitsi rääkida asjadest, mis juhtunud on ja tegelikult hetkel ei oma mingit tähtsust. Tahaks elada päev korraga. Mäletate kui ma au pair olin ja kirjutasingi asjadest nii, nagu need tol päeval olid? Et iga õhtu võtsin arvuti voodisse kaasa
Ok, Nüüd on küll see olukord kus "ise küsin, ise vastan". Sest ma sain aru, et .. tegelt ka pole mõtet sääsest elevanti teha. Sest siin pole isegi küsimust, kas ma muudaks olukorda või mitte.
Ühesõnaga: Kolisin lõplikult UK'sse, jättes selja taha kõik, mis minu ei olnud "minu". Väikelinnad, ülikooli, inimesed kes pidurdasid mind õnnelikuks olemast ja kõigutasid mu vaimse tervise levelit.
Ja siin ma olen.
Hetkel veel keerulises olukorras, lootes, et varsti läheb paremaks ja olen suutnud end sisse sättida. Samas jällegist nüüd jõuan ma taas oma esimese lõigukese juurde tagasi, et ma tunnen, et ma peaks seletama ja põhjendama, et see mölapost "meigiks senssi". Et no tahaks rääkida, tahaks ehk isegi mingit vastust, aga samas .. Mis mõte sel on? See on nagu mingi sisemine võitlus endaga.
Täielik pudru ja kapsad nah..
Oeh. Ma isegi ei imesta, kuidas ma sain eesti keele kirjandis omal ajal nii vähesed punktid. Ma kirjutan kasvõi praegugi ju OMA ELUST, aga .. ma ei oska korralikult probleemigi sõnastada. Mis mu probleem on? No ei tea. See, et ma ei taha oma minevikust kirjutada? See, et ma igatsen blogipostide kirjutamist? See, et ma ei ole veel paikne?
Phah, on need ka alles probleemid!
No comments:
Post a Comment