Lürpan siin oma cup of tea'd ja kuulan, kuidas vihmakene krõbistab katuseaknale. Vahepeal klõbistab akna taga ka hobune, andmaks teada, et jah, ma ei ole siiski üksinda. Olen mässitud kahe fliisteki sisse, sest ilmselgelt radikas on liiga kaugel ja sisselülitamine liiga vaevaline.

Leidsin Pinterestis tuulates (teate ikka seda paradiisi onju??) põnevad teemad, millest kirjutada. Paraku mul neist reaalselt nii palju materjali pole, et saaks lausa kolmkümmend eraldi postitust kirjutada, seega panen nad kõik kokku ühte patta teemana "30 mõttekest, mis võiksid ehk teisi üllatada või siis ka mitte". Ilmselgelt on mul siin liiga igav, seepärast võin ma siin korra endale tähtsa näo pähe teha ja "tööd teha arvuti taga..".

1. Ma armastan rumalaid ja mõttetuid telesaateid ja filme.
   TLC kanalit teate? MINU LEMMIK. Ma võiks vist päevad läbi vahtida saateid inimestest, kes vajavad oma kodus liikumiseks reaalselt buldooserit, sest nende kodu on prahti täis ja iga esemeke on ju liiga tähtis, et ära visata. Või saated neist ameeriklastest, kes poest väljuvad seitsme käruga, kuid maksid vaid paar dollarit, sest nad suutsid arvet pidada ja maksta kõige eest kupongidega. Või filmidest "Zombeavers" või "Sharknado" .. Või käisime suht alles kinos vaatamas "Scouts Guide to Zombie Apocalypse". Tegelikult jätavad mind zombid ja haiõudukad külmaks. AGA kuna need on lihtsalt nii ajuvabad ja me enamasti naerame, kui asi peaks õudne olema, siis.. hahahahaha, ma armastan neid!
2. Ma kontrollin IMDb'd ja märkan filmivigu. 
   Mõtlesin panna selle punkti kohe järjestikku eelmise punktiga, et üks teema saaks lõpetatud. Seega.. Ma alati vaatan IMDb'st, mitme tähe vääriliseks on film hinnatud. Ok, enamasti ma teen seda pärast filmi, et mitte olla mõjutatud. Adamiga filme vaadates me teeme alati pakkumise, mitu tähte meie paneks filmile. Samuti on mitmed inimesed öelnud, et nad ei saa minuga filme vaadata, sest ma rikun selle ära, kui hüüan et "NÄGID VÄ??", kuna ma leidsin mingi filmivea. No et "Pitch perfect"-is on ühel naisel ühes kaadris krunn peas ja siis teises juuksed lahti ja järgmisel hetkel jälle krunn.. Või kui on tseen et auto kukub kaljult alla, siis järgmises kaadris on auto Kutcheri selja taga siiski... Mulle lihtsalt jäävad vead silma, isegi kui ma ei tahaks.. 
3. Ma pole kunagi dieeditanud.
   Tegelt pole see midagi veidrat. Dieedil või taimetoitlaseks olemine on minu jaoks suur ei-ei. Ma lihtsalt ei suuda. Enesekontroll on null. 
4. Ma olen vaid korra elus juukseid triibutanud. 
   .. ja seda siis tulipunase värviga. Mäletate, Stiina ajakiri reklaamis koguaeg mingeid vahtvärve, mis tulevad viie pesuga maha? Minu omad olid vist suht esimesega läinud, aga jah. See oli mu ainus kord oma 22-eluaasta jooksul! Põnev faktike on see minule endale, sest vaat et iga jumala uus inimene, kellega ma kohtun ja noh, nagu naised ikka, räägivad juustest, siis ohivad nad, et kuidas ma ometi pole juukseid värvinud, kui mul on punupats täiesti triibuline! Vot, ei teagi. Päike teeb oma töö ja nii olengi triibuline heledapäiline. 
5. Ma olen konkureeriv, ma ei ole konkureeriv. 
   Ma olen väga konkureeriv lauamängudes, spordis ja ülesannetes. Igapäeva elus aga ma ei taha konkureerida. Mulle ei meeldi, kui minu koht ära võetakse, mulle ei meeldi mõte "olla kellestki parem",mulle ei meeldi see, et ma pean konkureerima kellegagi, et pildis püsida. Ma parem loobun. 
6. Mul on koguaeg külm.
   Kord vastates arsti küsimusele "on sul veel mõni küsimus..?" et "noh, külm on koguaeg, muud midagi" hakkas jõhker jant selle ümber. Ei läinud kaua aega, kui sain vastuse, et mul on ekstreemselt aeglane vereringe. "SOS" olukorras tõmban tablaka hinge alla, et mul soojem hakkaks aga seegi kõik. See on tavaline olukord, kui mul on enne voodisse minekut palav ok, see et mul palav on, on väga harv nähtus aga voodis olles ma olen reaalne jääkuubik. "Purikas" on vale kujund, sest dieedil olla ma ei suuda ju .. he-he-he.  Suvel 35-kraadiga õues olles, kui pilv tuleb päikse ette, ma tõmban juba riided selga. Kananahk on ka tihe olek.. Soojem riik oleks vist ainus lahendus.. 
7. Ma ei unusta. Ilmselt üks asi, mida ma enda puhul ei suuda aktsepteerida. Ma tahaks unustada nii paljusid asju, aga ma ei suuda. Andestamisest rääkimata. Ma mäletan kõiki enda vigu, mida ma ei suuda unustada. Või piinlikuid momente ja ma IKKA VEEL pärast mitmeid aastaid tunnen piinlikkust nende pärast. Võiks nagu nalja visata selle üle või unustada.. Ei.
   Valusad asjad püsivad ka ikka kindlal kohal ja need ikka käivad ehk liigagi tihti mu peast läbi. Inimene võib vabandada, kuid see võtab ikka pika aja, et ma päriselt ka usuks, et inimesel on kahju, et ta niimoodi tol korral ütles või tegi. Ja see võib venida aastatesse. 
8. Ma tahtsin tätokat.
   See on veider, sest .. ma pole tegelikult kunagi leidnud tätoveeringutest midagi erilist. No ma mõtlen, et "sul on ka teistsuguseid võimalusi end väljendada". Samas kui ma aastaid tagasi mõistsin, et minu mälu (no et mäletan asju mida ma EI TAHAKS mäletada.. Samas ma ei mäleta ajaloo tundidest vapsee midagi, kuigi võiks..) on lõputu. Ma tahtsin, et ma oskaks lasta neil kõigel minna. Minu elu valed ja valusad otsused, kaotused.. Seepärast tundus et pääsukesed ja "Let it go" oleks ideaalne. Kuid siis juhtus see, et pääsukesed muutusid ühtäkki kõige populaarsemateks lindudeks, ja Frozen muutis "Let it go" väga kommertsiks, kui nii saab öelda.. Irooniline, samas ma ütlen enda peas siiski, et "mina olin enne!" kui pääsukesed olid popp ja Elsa hakkas laulma. Kuigi "Let it go" peaks mulle sisendama, et ma pean õppima asjadest lahti laskma, siis ehk peaks hoopis kaaluma "The cold never bothered me anyway", et hakata uskuma, et mul on soe..
   Seega minu viie aasta tagune mõte hägunes. Samas. See pole maha maetud.
9. Ma oskan väga hästi teeselda, et ma tean midagi. Ma ei oska seda tegelt põhjendadagi, aga kuidas ma muidu gümnaasiumiastmes välja end vedasin? Noh, vene keele vedasin ma läbi Mic Wordis spikreid vorpides, fondiga nr.4 .. Aga keemias ja füüsikas sai teeseldud nii, et vähe pole. Füüsika lõpetasin viiega, keemia neljaga.. Ju siis ei teeselnud ikka PIISAVALT hästi.
   Samuti nähes Londonis töötades inimesi, kes tulevad kallistades "hiiiiiiii, how are you Triin??? Long time since we saw!" sai ka alati vastuse mult, et jaa, pole tõesti sada aastat näinud sest kui oleks siis ma mäletaks sind ju.  Ja eks ma siis vedasingi läbi vestluste nii, et ma isegi ei teadnud, kus me kohtusime või mis ta nimi on..
   Samuti teesklesin ma esimese aasta ülikoolis, et ma oskan joonistada. Phah. Vapsee ei oska, enamus ideid on kuskilt pooleldi maha vihutud. 
10. Ma loen liiga palju blogisid.
    Kuna praegu on mul aega, siis niimoodi üheksa ajal ärgates ei saa ma voodist välja vähemalt enne ühteteist.. poolt kahtteist.. Sest mul on liiga palju vaja lugeda! Samas ei saa seda teiste elus surkimiseks lugeda, kuna mida nad siis riputavad omi asju netti!!
    Samas ma hindan väga neid inimesi, kes loevad ka blogisid ja ma saan nendel samadel teemadel arutada.. Kõige hullem on ikka see "issand, lugesid just mis Mallukas kirjutas vä?" ja siis teine vastab "ahh? kes Mallukas?". Või siis Adam veab koguaeg kümne naela peale kihla, et mul on ekraanil ees kellegi blogi. Jaaaaa tal on alati õigus. 
11. Ma hakkan lõpuks harjuma, et "Triin" on liiga raske kirjutada välismaalastele. 
    Ma ei teagi, kas ma peaks midagi ütlema.. Neli tähte, üks neist on kaks korda. Aga see teebki asja keeruliseks. Kui inglastel on vaid üks sõna siin, kus on kaks i'd kõrvuti (skiing), siis Triin on ikka totaalne nonsenss. Treen on väga viis tegelt. Trinn on mu õudusunenägu, sest see näeb nii kole välja. Suvel Tomassi's töötades ja nähes oma töökava, et mis päeval pean töötama, parandasin ma mitumitu nädalat oma Trinn'i Triin'uks. Ära ka ei vahetatud. Eks see Trinn on tavaline nähtus, samas tahaks oma nime vahetada kasvõi Cathrinaks või Cathreen'iks, et vanad teadjad teavad et ma olen Triin, aga uued kutsuks siis Cathiks vms. Mul on ebamugav juba, kui ma pean kümme korda kordama oma nime, ja see seostatakse siis kas puuga või number kolmega. Not cool! 
    Samas pole ma mingi Cath'i nägugi mitte!
12. Olen ekstreemne juuksekärpija. 
    Mäletan, et paljud sõbrannad käisid mul tihti juuksuris, värvisid ja lõikasid.. Tukad või otsad.. Ühesõnaga koguaeg midagi toimus. Minu puhul oli aga asi vastupidine: kasvatan juuksed tagumikuni, siis lõikan maha nii, et vaevu ulatub patsigi. Siis kasvatan jälle, siis lõikan sirge tuka. Siis kasvatan tuka välja ja juuksed kasvavad jälle tagumikuni. Ning lõikan maha. Praegu olen selles "juuksed tagumikuni" faasis, ja pean tunnistama, et olen jälle kaalunud lühikeseks lõikamist.. 30-40cm maha lõigata pole probleem. Aga siis hakkan mõtlema, et "ma ei saa enam ju punutisi teha", missest et isegi pikkade juustega ma ei viitsi seda teha.. Paradoks. 
13. Mul on veidrad toidukiiksud, mida ma ei oska seletada.
    Teate neid jogurteid, kus ühe nurga sees on moos ja pead selle sinna jogurti sisse "murdma"? Ma lihtsalt ei kannata neid. Ma tean, et kui kokku segad on see nt maasikajogurt. Aga mulle ei meeldi. Veel hullem on see "šokolaadikuulikestega jogurt", kuigi see on juba maitse küsimus. Kes paneb jogurtisse šokolaadi?? See isegi ei tee ju seda kreeka jogurtit teise maitsega (kui maasikamoos teeb selle maasikajogurtiks..) . Sama lugu on veel vana inglise traditsioon, mida kutsutakse coke'n'float'iks, ehk kokasse pannakse vanilje jäätis. Kes kurat teeb seda? Pastat kastmega ma sööks ka hea meelega, aga lasanjest (mis on tegelt sama ju: pasta kastmega) hakkab süda värisema. Tomati salat basiilikuga- ei aitäh. Basiilik üksi või basiilikupesto, mmmm... 
14. Mul on liiga palju riideid. 
    Või noh, see ei tohiks üllatusena tulla. Ühel hetkel oli mul põhimõtteliselt kolm suurt kapitäit riideid (erinevates kohtades), et kui alles oleks jäänud vaid üks kapp, oleksin ma väga vabalt ära elanud. Kolides nüüd Inglismaale, kuhu ma ilmselgelt ei saanud kõike kaasa võtta, aga eks tulevikus toon nad siia üle, siis veider on see, et ma ei igatse mitte ühtegi oma hilpu. Sessuhtes et praegu on mul vaid 1/10 oma riietest ilmselt kaasas, seega võiks ülejäänud kõik ära anda. AGA.. Siit tulebki konks. Ma ise ei kanna, aga ei raatsi ära ka anda. Samas ma tean, et kui need seisavad ja seisavad, siis nad lähevad lihtsalt moest välja ja ühel hetkel suitsevad need lõkkes. (Tahtsin kirjutada, et lähevad põrandalapiks, aga sain aru, et Triin, loll oled vä, tänapäeval tulevad põrandalapid ju POEST, mitte kellegi kapist, keegi ei taha su riideid!) Läksin ju algselt lapsehoidjaks 20kg pagasiga, tagasi tulin 40ga (teisel aastal läksin 20kg'ga, Eestisse tulin tagasi miski 60ga?). 
15. Mul oli kunagi oma bisnis.
    Ma ei räägi praegu oma algsest vaimustusest ehetest, kus ma sõbrannadele müüsin (ja kinkisin) kõrvarõngaid ja käevõrusid. Mõni kannab neid siiani! Ma räägin disainimaja oma pisikesest ärikesest, kust üks tolleaegne Postimehe (issand, või oli see ekspress...??) ajakirjanik lausa TELLIS mult paari kõrvarõngaid ja kuskil oli isegi juhuslik foto, kus ta kandis minu loomingut. Lamp, aga tore mälestus. 
16.  Väiksena mõtlesin ma ise lugusid välja ja uskusin neid.
    Kui Keila poolt Tallinna (Haabersti) poole sõita, jääb tee peale EMHI hoone, kus on hiiglaslik pall (kliki) katusel. Kui kord vanemad ütlesid, et see on ilmajaam, siis lõin ma enda peas mõtte, et just selle palli sees ongi reaalselt ilm, mida siis inimesed käivad külastamas ja vaatavad, mis ilm seal pallis on. Ja nii umbes sada korda päevas, sest kuidas muidu ilmateadet tehakse?? Samuti uskusin, et mul olid käinud päkapikud külas kuna mu voodi all olid päkapiku saabaste jäljed (paar aastat tagasi sain tõe teada: tegelt oli ema põrandat pesnud ja see "fooliumi"-õhupall oli põranda külge kleepunud ning ära tõmmates juhuslikult olid kaks kohta nagu saapajäljed...). Mul oli peas juba terve teooria valmis mõeldud, kuidas need päkapikud ikka tulid ja kuidas nad jäljed jätsid ja mida nad üldse mu voodi alt tahtsid. Samuti rääkis vanaema, et kaevu ei tohi vaadata, kuna "näkk tuleb võtab ninast kinni ja tõmbab kaevu kaasa". Noh et kui kõõlud üle kaevuääre, võid sisse kukkuda. Ma ei saanud aru, miks see "näkk" nii teha tahab sest näkk=merineitsi ja ma armastasin Disney jutte. Eks ma siis mängisin, et merineitsi on mu sõbranna, keda ma salaja, peaasi et vanaema ei näeks, käisin kaevukaane alt piilumas, kas tal on kõik seal all korras ikka. Oleks pidanud millegi jubedamaga hirmutama ikka, mitte näkiga. Kuigi midagi nagu "vetevanaga" meenuks.. või see on jälle mu ettekujutus?
17. Raamatute lugemine käib hooti. Alles hiljuti rääkisin ma õele, et kui väike olin, oli minu "lähen raamatukokku" vaat et igapäevane lause. Ma armastasin jõõõõhhkraaaalllttt lugeda. Võtsin raamatud (kahjuks oli raamatukogust lubatud võtta max 10 raamatut), lugesin need läbi ja viisin järgmisel päeval tagasi. Teinekord ma läksin raamatukogust välja ja istusin õues trepil ja juba seal lugesin. Ma ei tea, mis mu peas toimus tol ajal aga mäletan, et ma olin selline raamatuneelaja et hoia ja keela. Siis tuli paus, ilmselt kuni 10.klassini, kus meie kohustuslik kirjandus oli non-stop. Lihtsalt loed ja loed ja loed. Kahjuks ma sel ajal ei nautinud lugemist. Pärast kooli lõppu Brownide ja Stoberite juurde kolides avastasin ma taas lugemise ja Santa Montefiorega veetsin ma terved nädalavahetused, vahepeal külastades vaid kööki ja vannituba.. Ja siis jälle lugema. Praegu on see pausi-aeg.. Ootan, millal vaim tuleb peale. 
18. Mulle ei meeldi, kui keegi mulle peale hingab. 
    Ma tunnen, et see on ikka VÄGA minu isiklik ruum. Kui näiteks ma otsin arvutist midagi, ja keegi seisab mu selja taga ning ootab ja vaatab ka ekraani.. Ahhhhhhh, ma nii vihkan seda. Või kui magades ma tunnen seda õhuvoolu, olgu see siis inimene või koer.. Ok, koerad magavad jalge juures, või noh, teate küll Pixel ronib lausa näkku, aga ikkagist. Prrrrr. 
19. Ma ei ole küpsete viljade fänn. 
    Raudselt teate mõnda inimest kes on öelnud "mmmm, nii küpse tomat, proovi!" ja siis see on üks paras.. lörts. Sama asi maasikatega ("mmm, just põllult päiksekuum küps maasikas" öäk), banaanidega, virsikute/nektariinidega, ploomidega.. Mulle meeldib, kui need kõik on kergelt krõmpsud ja nö toored. Ei, mitte "rohelised-toored" vaid lihtsalt pole oma max magusust saavutanud. Mulle meeldib nektariin, mida hammustades tuleb korralik tükk ära, mitte ei plödise kokku ja mahl jookseb küünarnukini alla.. Ma eelistan valge otsaga maasikat kah tulipunasele küpsele viljale.. 
20. Olen kannatanud aastaid ärevushäirete all. 
    Olen märganud, et just viimasel kahel aastal on hakatud sellega rohkem tegelema, teavitama inimesi ja "lahendusi leidma" (buzzfeedis on igapäevaselt see teemaks kusjuures. Soovitan seal ringi vaadata.) . Iga uue inimesega tutvumine on minu jaoks olnud tegelikult raske eneseületus, iga etteaste ajal kordan ma endale, et ma ei saa nüüd ära joosta ja minestamist teesklemine ei aita ka sugugi kaasa. Kui korra öösel ärkad, siis aju läheb tööle ja muremõtted tulevad pähe. (Siin võiks tsiteerida minu aastaid lemmikuks olevaid laulusõnu: "Muremõtted on kui tüütud rongaparved, mis su rõõmuraasud ära nopivad. Las nad lendavad kuid olema pead valvel, et sa pesa neil ei laseks punudaaaaa!") Seega jah, ma pean tunnistama, et kui mõnele inimesele tundus minu aupairi aastad ehk lahedad ja uudsed, siis ma ise kutsusin seda enda peas "missioon Sa Saad Hakkama"-ks.Mul on väga raske end ületada, teha midagi uut, tutvuda inimestega, helistada või võtta kõnesid võõrastelt numbritelt vastu, ma leian ettekäändeid miks midagi teha (peole minna), sest ma ei tunne võõraste inimeste juuresolekul end hästi. Küll aga ma võiks seda väga vabalt teha, kui ma tean vähemalt kahte-kolme inimest sealt (st. kui oleksime kahekesi, siis on võimalus, et üks läheb teistega rääkima ja ma olen üksi.. ja pean silmitsi seisma võõrastega..) Neil kordadel, kui ütlen "yolo, teeme ikka", siis on mingid kriteeriumid mul siiski peas täidetud ja ma suudan seda teha. Samas ma tunnen, et ma olen hoopis teine inimene, kui minu kõrval on keegi veel "aram". Noh et ma pean selle juhtiva rolli võtma ja ära tegema. See ei ole kunagi selle mõttega, et "ah hädapätakas, miks sa ei julge, ma küll julgen!", see on pigem minu poolt mõttega "jumal tänatud, et ma pole ainuke, kes selliseid asju kardab. Ma aitan sind."
     Eks iga "ah mis sa muretsed nii väikse asja pärast" või "küll kõik läheb hästi lõpuks" vapsee ei aitanud kaasa. Ei aita siiani. Kõige hullematel juhtudel lõppesid asjad paanikahoode ja oksendamisega. 
21. Ma ei lähe massiga kaasa. Enamasti. 
    Mäletan, et kui Rihanna kogus kuulsust, siis kõik sõbrannad unistasid tema kontserdist. Kui tulid moodi kitsad teksad, siis sirged või alt laienevad lendasid kohe prügikasti poole ja osteti skinny'd. Moodi tulid "pool pead sheivitud" soengud, nii mõnigi läks juuksurisse. Viru Keskus avati, kõigi lemmik kohaks saigi just see.
    Ja siis olin mina.. kelleni jõudsid need lained hiljem. Kuulasin oma vana muusikat edasi, kandsin samu teksaseid, soeng jäi samaks, minu lemmikuks kohaks oli ikka Kristiine keskus..
    Samas niimoodi on siiani. Ehk ma soetan endale iPhone paari aasta pärast, kui see möödapääsmatu on..
    Samuti ei ole mul olnud crush'i David Beckhamisse, Orlando Bloomi ja Ryan Goslingusse (Here is a fun fact: ma pidin googeldama "hot man", et mäletada Ryan Goslingu nime...)
22. "Triinu lemmik maitseaine on.. sool."
    ..ütles kord üks mu sõbrapoiss. Jah. Mitte kunagi ei ole probleem selles, et toit on "mage". Mulle lihtsalt väga meeldib soolane maitse. Fulhamis elades, kui seal ei pandud toidu sisse MITTE ÜLDSE soola, see oli mu kohutav õudusunenägu. Seepärast oligi mul oma toas tohutu laar Doritosid, mis on vist maailma kõige soolasemad krõpsud. Sealt sain ma oma kaifi kätte.
    Ja oi see inimene, kes ütles, et sojakaste on selle jaoks, et sushis vaid see kala sinna sisse kasta.. Olgu see inimene neetud! Minu sushi alati ujub sojas.. Oli ka aeg, kui ma sõin meresoola kristalle.. Snäkk või nii... Viimane avastus on friikartulid lihtsalt soolaga. Vanasti ikka oli ketšup või kartulimaitseaine.. Nüüd vaid sool, sool, sool. Ärme mu tervisest räägi..
23. Ma pidasin aastaid salapäevikut. Teate neid teismeliste saateid ja filme, kus tüdrukud kirjutasid oma salapäevikusse "Kallis Päevik!".. Jah, ma kujutasin ka oma elu ette, nagu üks nendest tüdrukutest (vt punkti nr.16). Minu esimene "postitus" oli sellest, kui ma tahtsin, et "mu väike õde oleks umbes 2-aastane". Tol ajal oli ta ilmselt siis mõnekuune, mis kiirete arvutuste põhjal ütleb, et ma olin umbes 8-9 ilmselt sel ajal. Minu suurim õudusunenägu oli see, kui mu vend mind pidevalt kiusas, öeldes, et ta teab kus mu salapäeviku võtmed on. Ma lihtsalt tundsin, et see on liiga privaatne ja personaalne asi minu jaoks ja tal ei ole õigust mind "hirmutada" sellega. Arvan seda siiani. Samas ma poleks üldse üllatunud, kui keegi teine inimene oleks selle läbi lugenud.
    Mul oli isegi oma "salakeel", et ma võiks kirjutada salakeeles, siis ei peaks üldse muretsema, et keegi loeks mu saladusi ja neist aru saaks. Aga kui mul oli ikoonikene IGA TÄHE jaoks, siis see oleks liiga palju aega võtnud. No et Ä tähe asemel oli üks väike ämblik ja P oli pulgakomm..
    Poole raamatu pealt tegin endaga ka kokkuleppe, et ma ei tohi eelnevaid lugusid lugeda enne, kui päevik täis sai. Ja nii tegingi. Väga hull tegelt. Sest ma pole väga püsiv sellistes asjades.. 8-aastasest kuni umbes 16-aastaseni.. 8 aastat et üks päevik täis kirjutada! 
24. Ma kadestasin kohutavalt sõbrannasid, kes käisid muusikakoolis.
    .. ja seda tegelikult vaid aastakese, kaks.
    Ma tundsin, et ma olen nagu mingi mõttetu vend, kes ei saagi öelda, et "ma pean solfedžosse minema" või et oskaks laulda noodist. Ma ei suutnud leppida selle mõttega ja lootsin, et minus on peidus siiski mingi lapsgeenius, kes EI VAJAGI ühtegi sellist asja, ja mul on kaasasündinud anne. Ma tegin ise oma laule ja helisid, helilugusid, meloodiaid (noh, näete küll et ma ei ole lapsgeenius, sest ma isegi ei tea muusikatermineid!) . Laulsin need endale ette, panin tunde järgi noodivihikusse kirja (muidugi mingite lampide pauside ja noodivõtmete ja muu kammajjaaga), ja kirjutasin sõnad INGLISE KEELES. Kui kuulete ühel päeval, et kõige popim lugu algab sõnadega "Dog is auh and cat is mjau" selline lapsgeenius, sest ma polnud nii vanagi, et meil koolis inglise keelt õpetataks!, siis teate, et miss Nagel, no see lapsgeenius, kirjutas selle oma loomulikust intelligentsist.
    Pärast seda esimest maasterpiissi sain aru, et ma olen ikka sama mõttetu vend nagu enne. Ja kui sõbrantsid hakkasid kiunuma, et nad ei viitsi muusikakoolis käia, siis sain aru, et häähäääää, mis läksite sinna üldse siis!
    Nüüd olen taas kade, sest oskan mängida vaid kõlapulki. 
25. Olenemata 8-aastasest vanusevahest on mul üli-cool õde. 
    Ma isegi ei tea, kas see on seepärast, et me mõlemad oleme suuremaks kasvanud ja 14a VS 22a ei olegi nii erinev. Ei, ma ei ole alaarenend, mu õde on vist pigem ülearenend. Mäletan, kui nii Fulhamis kui ka Streatham Hillis elades küsisid perekonnad, et "kas sa igatsed oma õde?" ja ma mõtlesin, et midakuradit, miks ma peaks teda niimoodi nüüd rohkem igatsema. Või noh muidugi igatsesin, aga miks just tema kohta küsiti, mitte nt mu ema kohta? Samas tõsi ta oli, tol ajal igatsesin ma õde ja koera kõige rohkem..
    Jah, ma ootan sisimas pingsalt seda, aega kus meil oleks nö päris õdede suhe ja me jagame kõike mitte ainult riideid. Kuigi jah, omamoodi naljakas oli see, kui enamus tema garderoobist tuli minu kaudu või siis minu kapist ning ikka ja jälle nähes midagi tuttavat tema seljas, ütlesin, et "lahe särk, kust said? lahedad püksid, kust said? lahedad kõrvarõngad, kust said?" (enamasti ma sain ta terve outfiti kohta küsida neid küsimusi)  ja sealt tuli vastus, et "mingi veidrik tõi". Või saatis mulle snapchatis fotosid endast, kandes mu kõrvarõngaid, et "Häähää, ma võtsin su kõrvarõngaid, shit happens aga sind pole siin ja sa ei saa neid mult ära võttaaa!".
    Eks meil on ikka omad jutud, samas on niiiiii põnev kuulata, mida ta millestki arvab või kuidas ta minupoole teinekord hoiab. Ja see kõik tähendab mulle ilmatuma palju!
    Merian on siiski see, kellega ma olen vaat et igapäevaselt kontaktis. Ehk võin öeldagi, et ta on mu parim sõber. Teatades, et ma kolin Inglismaale tagasi, kartsin ma kergelt ta reaktsiooni. Aga minugi üllatuseks ta põhimõtteliselt hüppas püsti ja ütles, et ta teadis seda ja "seda on näha, et sa oled palju õnnelikum seal, seega ma arvan et sa peaksid minema!" . Ta on 14 !!!!
26. Ma olen 22 ja ma ei oska end meikida. 
    Ma olen sisimas koguaeg soovinud, et keegi võtaks kätte ja õpetaks mind. Londonis aupairi aastaid tehes öeldi mulle väga tihti, et "sa näed nii naturaalne välja!" ja naeratati mis pidi ju ometi tähendama, et see pole halb?! Aga tõsi see on. Heal juhul viskasin ma endale ripsmetuši peale, et olla fäänsim tõmbasin veel hõbedase sädelevaga ka üle (kompliment elust enesest: "kas sa käid ripsmeid panemas kuskil? Nii pikad ja need sätendavad kohad on nii lahedad!"), teismelise eas viitsisin ma veel punetavat nahka ka peita, enam mitte.. Huuleläiked mulle ei meeldi, sest juuksed jäävad kinni.. No ja suht vsjo ongi.
    Oktoobris-novembris viskas mu õde mulle täismeigi peale. Väga vinge, aga minu jaoks liiga palju vaeva.. Või noh, fotosessiooniks oleks ok (kas ma olen juba maininud, et ma olen kõige ebafotogeenilsem inimene siin ilmas?) aga et ma välja läheks, see oleks liiga stressirohke. Noh et muretse, et sallid ei määrduks ja laiali ei oleks ja mingeid rante poleks näha. Vapsee ei viiiitsiiii. Ükspäev Adam ütles ka, et ta pole mind siiani meigiga näinud. Karm, kuid tõsi. Ma tegelt enam ei teagi, mis selles süüdi on: oskuste puudus, vahendite puudus, viitsimuse puudus... ?  Ehk ongi viga minus endas, sest see meigiteema läks teismelise eas minust kaarega mööda.. No mäletate küll, kui kõik tegid mingeid reidikaid jõhkra "fotomeigiga".. Siis mina olin lihtsalt kole. Ilma meigita. :D
27. Magamise ajal on mul alati sada probleemi. 
    Ma jälestan külmasid voodilinu, samas külm padi on mõnus. Ma tekitan "oma ruumi" alati seina ääres magades, et mu näo läheduses oleks midagi (ma ei tea, kuidas ma Streathamis selle üleelasin, sest mu voodi oli keset tuba). Eelistan pidžaamasid öösärkidele, sest viimased kipuvad rulli minema, kuna ma keerutan end koguaeg. Ei saa magada ilma tekita, palavaimal juhul lükkan ühe jala teki alt välja. Olen kõhulimagaja. Totaalne pimedus on parim, päeval magajat minust ei ole. Mind häirib totaalne vaikus, sest tunnen, et siis olen ma oma miljoni mõttega üksi. Seega mulle meeldivad segajad: muusika, telekas, õues olev kerge mürin.. Inglismaal on õnneks vannitubades nii, et kui paned lambi põlema, siis hakkab vent tööle. Paned kustu, siis undab veel tükkaega. Mulle sobib!
28. Looduslikud veekogud tekitavad mus kergelt hirmu. 
    Ok, ma ei oska seda sõnastada õigesti, sest nende vaatamine on OK. Aga kui ma mõtlen, et ma peaks sinna sisse minema.. ei, ei, ei. Mulle meeldib ujuda ainult basseinis. Ma olen vaid korra elus soojal maal käinud, ja sealgi mulle väga ei meeldinud meres olla, kuna ma ei teadnud, mis seal põhjas on. Mõte sellest, et mõni kala või vetikas võiks vastu mu jalga minna, tekitab külmavärinaid. Või puud, mis on vees.. Sellised ligased ja ei tea, mis elukas seal end peita võib.. Appi. Tiigid on mu meelest kõige jubedamad.
    Ma isegi ei tea, kumb on parem: kas näha põhja või mitte. Rummu karjääris näed põhja: seal on nii selge vesi, et näed vanu maju ja traktoreidki! Kord sealt üle ujudes sisendasin endale, et ma ei tohi alla vaadata. Ma ei karda kõrgust ja sügavust, aga ma kartsin kohutavalt, et mu jalg jääb kuskile kinni ja mind tõmmatakse vee alla (aitäh Eesti Supermodellid..).
    Tol korral Türgis käies seoti mind paadi taha, et tõmmata keset merd "langevarjuga" õhku. Ülichill oli, AGA kui mõeldi, et tehakse nalja ja lastakse mind KESET MERD jalgupidi vette (st paat sõitis nii aeglaselt, et ma vajusin varjuga alla), siis mõtlesin küll, et ma saan südari. Liiga palju õudusfilme vist.. 
29. 90% minu maisest varast on alles hoitud lihtsalt emotsiooni pärast. 
    Mul on terve suur kasti täis sünnipäeva-, sõbrapäeva- ja jõulukaarte. Need on kõik mul alles, kõige vanemad minu 2. sünnipäevast. Ma hoian alles riideid, sest TOL AJAL mulle nad jubedalt meeldisid. Ma hoian alles mingid karbikesed, sest need on nunnud aga kasutud. Mul on alles mingid vanad CD'd, mida keegi ei kuula, aga tol ajal mulle jubedalt meeldis. Mul on alles vana kassetipleier, mingid auhinnad, ise tehtud asjad.. Mu tuba vanemate korteris on nagu kolikamber. Mul ei ole neid vaja. Aga ma ei suuda neid ära ka visata! Isegi katkist digikaamerat (MINU ESIMENE!) ei suuda prügikasti poole viia, kuigi tal on objektiiv kerest väljas ja sisse enam ei lähe. Rämps, aga.. ei raatsi. :( Ma ei teagi, mis pihta hakata nendega.. 
30. Mulle läheb kohutavalt korda teiste arvamus minust.Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Ma olen siiralt õnnelik heade sõnade üle, need annavad ikka kohutavalt julgust ja mõistan, et see mida ma olen teinud või öelnud, läheb kellelegi ka korda. Minu vanades blogides oli see nii mõnus tunne, kui kuhugi ilmus kommentaar või kuhugi tuli "hinne" mu blogist, et kas oli mõttetu jama või pani muhelema.
    See täiesti oleneb ka sellest, kes mulle midagi ütleb.
    Kui mulle öeldakse, et "sa oled kyllviimane inimene kelle.moodi ollatahaks;)"- inimese poolt, siis ma naeran selle peale ja mõtlen, et mina ka ei taha sinu moodi olla.
    Kui üks inimene tuletab mulle pidevalt meelde, kui saamatu ja ebameeldiv inimene ma olen, siis paneb mõtlema küll, et ju siis ma ei saagi millegagi hakkama.
    Kui inimesel on põhjendatud arvamus, siis võtan kuulda ja tunnistan endale oma vigu.
    Samas nii tihti tekkis mul blogiajaloo jooksul tunne, et inimesed tulevad, loevad ja vaikselt tõmbavad varvast.. "Ei mina ole lugenud, ei mina pole näinud." Shhh.
    
    
    
    Oskab keegi minu mõne punktiga samastuda või ma olen ainus veidrik? 

Uskuge mind, ma väga-väga tahaks selle blogi taas käima saada, aga ma ei jõua oma juttudega olevikku. Makes sense.

Ma tunnen, et ma peaks justkui ülestunnistama oma teod ja põhjendama, miks on asjad nii nagu nad on. Samas.. Miks teha enda elu keeruliseks? Ma vapsee ei viitsi rääkida asjadest, mis juhtunud on ja tegelikult hetkel ei oma mingit tähtsust. Tahaks elada päev korraga. Mäletate kui ma au pair olin ja kirjutasingi asjadest nii, nagu need tol päeval olid? Et iga õhtu võtsin arvuti voodisse kaasa ja siis meie IT-mees ei saanud aru, kuidas ühe läpaka ventikas võib nii tolmune ja katki olla.. ja kirjutasin päeva sündmustest. No kuidas Angus või Maggie kilde viskasid või kuidas need mugulad mu hauda ajasid. Aga see oli nii kuradima mõnus aeg- kirjutasin oma mõtted järjest üles muretsemata, mis eile juhtus või homme juhtuma hakkab. Ok, ma muretsen alati järgmise päeva pärast.. Aga no saate aru küll. Täielik lihtsa elu Triin eksole.

Ok, Nüüd on küll see olukord kus "ise küsin, ise vastan". Sest ma sain aru, et .. tegelt ka pole mõtet sääsest elevanti teha. Sest siin pole isegi küsimust, kas ma muudaks olukorda või mitte.
Ühesõnaga: Kolisin lõplikult UK'sse, jättes selja taha kõik, mis minu ei olnud "minu". Väikelinnad, ülikooli, inimesed kes pidurdasid mind õnnelikuks olemast ja kõigutasid mu vaimse tervise levelit.
Ja siin ma olen.

Hetkel veel keerulises olukorras, lootes, et varsti läheb paremaks ja olen suutnud end sisse sättida. Samas jällegist nüüd jõuan ma taas oma esimese lõigukese juurde tagasi, et ma tunnen, et ma peaks seletama ja põhjendama, et see mölapost "meigiks senssi". Et no tahaks rääkida, tahaks ehk isegi mingit vastust, aga samas .. Mis mõte sel on? See on nagu mingi sisemine võitlus endaga.

Täielik pudru ja kapsad nah.. Mmmm.. hapukapsahautist tahaks..

Oeh. Ma isegi ei imesta, kuidas ma sain eesti keele kirjandis omal ajal nii vähesed punktid. Ma kirjutan kasvõi praegugi ju OMA ELUST, aga .. ma ei oska korralikult probleemigi sõnastada. Mis mu probleem on? No ei tea. See, et ma ei taha oma minevikust kirjutada? See, et ma igatsen blogipostide kirjutamist? See, et ma ei ole veel paikne?
Phah, on need ka alles probleemid!

Hapukapsahautis..

Jah. Sada muutust on toimunud, üks "ekstreemsem" kui teine. AGA..

Kerime ajast natuke tagasi. Või noh, mitte "natuke" vaid ikka tegelt päris palju. Nii umbes 2 kuud? Siiski ülesmärkimist väärt tegemised, mis on suure sagimise tõttu draft'idesse kadunud ja pole ilmunud. Seega jah, natuke konarlik on sest kirjutatud on osad jutud ammu ammu ja nüüd, kui sada aastat on möödas siis on natuke imelik lugeda (kuigi kui Crisely loeb suure tuhinaga mu vanu VANU blogisid ja kopeerib mulle lõike ning siis itsitame koos ekraanide ees, siis on põnev küll.)

Šotimaa.
See oli mul juba esimesel au-pairi aastal to-do-list'is, aga mõtlesin, et see on ikka liiga suur ettevõtmine. Nüüd suve lõpus otsustasin viimase nädala vabaks võtta töölt, et mul ka 7 päeva jutti oleks puhkust. Ja planeerisime sinna sisse road-trip'i autoga Southend-Lake District- Edinburg. Muidugi meie algne plaan "hakkame kell kaheksa" sõitma sai sujuvalt "ah lähme umbes üheteist aeg"-ks, sest eelneval õhtul sai Pixel saadetud Adami vanemate juurde komandeeringusse. See on aga omaette jutt vist..
Noh, Adami perekond armastab lihtsalt meeeeletult Pixlit, seepärast olid nad nõus neljaks päevaks(?) Pixli enda juurde võtma. Aga noh, crazy puppy parents, nagu me oleme, pakkisime kodust vajalikud asjad kaasa.. Ja nii me jõudsime Londonisse, mõlemal käed asju täis. :D Eks see kergelt lollakas oli rääkida, et panime Pixile porgandeid kaasa, sest .. KES SEDA TEEB?! (hiljem tuli välja, et nad lausa ostsid lisaporgandeid talle. :D Meile müüdi vist jänes koera pähe..)
Nautisime veel hilisõhtust Londonit. Parkisime auto ära, kui märkasime, et hakkab see jama pihta- hakkad nägema mingeid "vihjeid". Nimelt nägime toidukohta nimega "Pickle". Ja sain ma ju ükskord Adami emalt pähe, kui Pixlit Pickle'ks kutsusin. TA EI OLE JU HAPUKURK! :D

No ja kui me juba Trafalgaril olime, siis ei saa ju mööda traditsioonist, mis mul .. iseendaga on. Iga jumala pralle, kus ma kesklinnas käisin nii Fulhami kui ka Streathami aegadel, sain ma ööbussile just Trafalgari Square'lt. Ja kõik teavad ju seda nälga, mis tekib peale prasnikut, seega iga jumala kord haarasin ma nurgapealsest Tescost kaasa ühe juustuvõiksi, mis on endiselt imeline! Ja no kuigi ma seekord bussiga ei sõitnud koju vaid jalutasime linnas edasi ja läksime hoopis autoga koju, siis ega see mind ei peatanud võiksi ostmast!

Aga ei, pagass asju täis, kohvid-teed topsidesse, rehvid pumbata ja nii me veeresimegi.

GPSis ees 7h autosõitu põhjapoole.

Mida lähemale me sihtkohale jõudsime, seda õhtusem kellaaeg oli. Loogiline. Seega otsustasime, et jätame Lake Districti järgmiseks päevaks ning olles niigi väsinud sellest pikast autosõidust, võtsime suuna ööbimispaiga poole, et puhata järgmiseks päevaks. Kuna see juba meie stiil on, nimelt süüa odavat kebabi kaunis hotellis, siis läksime ka seekord seda teed. Kebabi-kohas muidugi üks teenindaja ütles, et "ma kutsun selle bitch'i, kui te valmis tellima olete." .. Meil mõlemal suud lahti aga ei, see oli lihtsalt sõbralik kiusamine. :D 

Minu üllatuseks saime hommikusöögiks klassikalist inglise hommikusööki ja VERIVORSTI. Või noh, lõigukest verikäkist pigem.. Aga üllatus missugune. 

Too hommik neadsime end maapõhja siiski, kuna terve päev lihtsalt kallas ja kallas ja mis loodusvaatlust sa teed sellise olukorraga?! Aga ei, challenge accepted, astusime vastu. Missest et me kumbki polnud isegi mõelnud, et oi, vihma võib ka ju mõni päev sadada. Seega olime me nagu kaks Londoni suvitajat teiste seas, kes olid korralikult varustatud kilejopede, kummikute, vihmavarjude ja kõikvõimalike asjadega. 

Võtsime lõpuks suuna Lake Districti poole. Kohtasime nii mõningaidki lambukesi ja hobesed.. Vissisid ka muidugi. 

See on nii lamp pilt aga .. kas tõesti on nad nii kangejalgsed?!

Kuna me aprillis oma roadtripil lõuna poole käisime paadiga sõitmas, siis kuidas me siis seda ei tee ka põhjas? MUIDUGI!

Värsket õhku vaja.. 

Paadikuur

Sain korraks rooli taha. 

Näete seal kaugel kaugel teist laeva? No seda valet täpikest keset pilti.  Mul oli täielik paanikaosakond, et me paneme kokku! Ja mida rohkem ma tast kaugemale keerasin, tema keeras ka meie poole. Adam endiselt norib, kui blond ma olen ja kardan paati mis on neli miili eemal, aga paraku on mul mingi loogiline mõtlemine olemas ja eeldasin et "kui me niimoodi samadel kiirustel jätkame siis ühel hetkel oleme me ikkagi koos ninapidi". Seega oleks ju tark kohe alguses teises suunas natuke keerata et me kokku ei paneks. ONJU?

Ütleme nii, et ma ootasin Lake Districtilt rohkemat. Ei tea, kas asi oli selles, et ilm oli kehv või me läksime nö vale koha peale (kuigi see tundubki olevat üks põhikohtadest..). Absoluutselt hingemattev siiski, aga ma arvasin, et mind on raske sealt koju saada. Ei olnud.

Pakkisime end tagasi autosse ja hakkasime vurama Edinburgi poole. Umbes sada tundi jälle.

Eks me tegime oma teekonda ka pikemaks stiilis "ohh, seal on mingi loss, ainult viis miili teises suunas, mis see siis ära ole.." .

Mitu õhtusööki sellest sibulast saab?

Väga vingelt kasvavad õunapuud

Aeg jälle üks oma sajast CD'st makki lükata ja sõita. Nii umbes sada tundi. 

Lambakari

Nii külm et eestlane peab kaks kampsunit selga ajama..

Ma ei kujuta ette, mis kaamerat vaja oleks, et jäädvustada see vaade mis seal tegelikult oli. Väga jõhker!

Õhtul pimedas otsustasime siiski Edinburgi kesklinna minna, et ei peaks hotellitoas passima. Minu eesmärgiks oli kuulda ära see šoti aktsent (kes mäletab, siis mu esimeses au-pairi blogis kirjutasin ka et too host-pere oli Šoti perekond, aga paraku oli neil aktsent kadunud või kasutasid seda vaid Šotimaal sugulastega..). Tol õhtul me paraku ei kuulnud üldse "korralikku" inglise keelt peale enda omade aga muidu olid kõik siiski turistid ja ajasid oma rida..
Kuid siiski-siiski.. Pidime minema vaid Tescosse, toidupoodi, et kuulda seal aktsenti ja teha väike sisemine rõõmukiljatus.

Jah, ma tean, et ma tihtipeale vaimustun teinekord ehk liigagi pisikestest asjadest.. aga..
Teate, meie vannitoas oli vaip! Selline seinast seinani kohev vaip, et kui vannist välja astud, siis ikka varbad vajuvad sinna sisse peitu! No ja siis rääkimata sellest seinavärvist, mis on ikka vägaväga julge värvivalik ja kergelt kõverad seinad ja ripsarapsa stiil..

Ma võiks kirjutada arvustusi ka hotellide/ööbimismajade kohta. Selles majas oli nimelt kõige armsam teenindus ever! Meid võttis vastu tädike, kes ilmselgelt ootas meid. Näitas kõik ära ja käskis meil tunda nagu kodus. Okei, selles midagi erilist pole. AGA.. hommikusöögi valmistas meile OMANIK, kes kandis nii koduseid riideid kui võimalik, ometigi toit oli vaat et viite tähte väärt. Kuna me olime lõpuks üksinda söögitoas, siis andis ta meile soovitusi kuhu minna.
Küsisime talt ka kohaliku söögi kohta, et mida proovida. Minu eesmärk on alati proovida midagigi uut, mitte olla tüüpiline "aa sõin Hiinas mäki burksi". Mees soovitas ikka verikäkki ja haggist, mis on lihtsalt õõvastava väimusega, aga kord õnnestus mul siiski seda maitsta..
Ma tegelt ei plaaninud üldse sellest haggis'est kirjutada, aga kuna ma googeldasin seda, et näha kas see oli sarnane verivorstile siis.. Ma tahtsin teiega seda rõvedust jagada.

Teie ees on Haggis (googlest), mis on tehtud lamba südamest, kopsudest ja maksast (+ maitseained) ja see kõik tagasi makku pandud. Kahju, et ma ise seda ei teadnud.. Nüüd kaks aastat hiljem on ikka rõve mõelda küll.. :D Just see, et seal on kopsud.. ja no maks.. ja süda .. Ja siis magu.. ja kui see plahvatab seal ahjus niimoodi .. mmmmmmmmmm..

Samas küsisime, et kas midagi magusat ka on.. No sellega nagu ei saaks alt minna. Mees ütles, et "jaaa, ma eile just tegin tablette, oota ma kohe toon". Eks me naersime küll, et issand mis kodunarkar see mees on ja niimoodi avalikult jagab tablette ja no joomaijoo, esimest korda elus tõmban end põhimõtteliselt pilve kellegi võõra šotlase tablette süües..
Tegelt tuli välja, et need "tabletid" on  tegelt fudge, nagu ruudukujulised lehmakommid.

Uue hooga Edinburgis tagasi, et vaadata mis linnakesel meile pakkuda on!

Orawa luukeereeeee

Need "lillepildid" on üsnagi tavaliseks muutunud, AGA minu jaoks oli see täielik müsteerium, kuidas nad said istutada ka taimed seieritele. Ainult mitte horisontaalselt vaid ka vertikaalselt! Kuidas see võimalik on?

Naljakas, et enamus pilte minust on "mina eest ära jooksmas"-stiilis. Samas eks ta tõsi oli, vedasin Adamit enda järgi. Eks see olegi vist üks suurematest erinevustest minu ja inglaste vahel: ma võin jalutada kilomeetreid, vabalt. Kui inglased sooviksid selle teekonna peale viis cup of tea'd võtta, et jalga puhata..

Sellega on põnev lugu..
Märkasin, et üks tore šoti mees on tulemas. Ma ei hakka neid fotosid panema, kus ma vaikselt Adamile proovisin näidata, et "vaaata, kilt tuleb!!!" ja no etskae-etskae, ilmselgelt ta ei saanud mu vihjest aru. Lõpuks tuli välja, et see mees tuli tegelikult pühapäeval kirikust! Ja me mõtlesime, et ta on nö turistidele fotomodelliks. :D
Rääkis meile pikad lood maha, mõlemad muutusime kannatamatuteks, et no võiks edasi minna, aga mees oli niiii elevil oma jutte rääkima.

Jalutasime veel ringi, haarasime kaasa mõned suveniirid lambavillaste sallide näol, shortbread'i küpsised (nö võiküpsised eesti keeles..), mõne postkaardi ja lõime autole hääled sisse, et õhtuks koju jõuda.

Näete paremal pool olevaid inimesi? Seal ka üks 4-5-aastane laps, kes lihtsalt kilkas, kui lained tulid!

Teel koju põikasime läbi Newcastle'st, millele omane on pane tähele: praetud Mars'i šokolaad (tavaline mars'i šokolaad kastetakse taignasse (või pannakse talle tainas ümber??) ja praetakse õlis).

Vastupidiselt haggis'ele oli see üllatavalt maitsev! Ma ei teagi, kas sulatatud šokolaad tundubki magusamana või mis, aga see oli jõhker suhkrupomm, kuigi Mars'i šokolaad oli tavaline ja see tainas ümber oli ka üsna keskmine. Aga no nii hea.. Meil ikka vahel neelud käivad. Väärt proovimist!

Keskööks kodus ja oeh..  Jõhker tuumaväsimus!

Ma ei teagi, kas ma olin tol õhtul rohkem väsinud või praegu pärast selle mammutpostituse lõpetamist, sorteerinud paralleelselt 800 fotot ja proovides meenutada, mis toimus..

Küsite kuidas Pixel üle elas?

Well.. 

Pixel vahistati.. 

 .. ja pühapäeval käis kirikus.. 

.. kuid üldiselt tundis end nagu kodus.