Sõitsime Adamiga tagasi oma mini-jõulushoping tuurilt ja kuna ma olen autos isehakanud DJ, siis proovisin hetkeks pühade meeleolu luua. Et tema jõululaulude vaenu natuke leevendada, lähenesin natuke loovamalt- panin mängima EESTI jõululaulud. Või noh, teada on et viis on üsna sama, aga tähendus on tõlkes ikka kaduma läinud.

Eks sealt tuli edasine arutelu sellest, kui tähtis siin on jõululauludes ikka mainida ära Jeesuslapse sünd ja eeslid ja karjased ja maeiteamis. Kui Eestis on lihtsalt puu tuppa toomine, piparkookide mugimine ja jõuluvana ootamine. Ja no sealt edasi muidugi see, et kuidas ma tean nii palju jõululaule peast, kui siin lapsed undavad jingle bells'i ja sellega saavad jõululauludele linnukese kirja umbes.. elu lõpuni.

Proovisin siis seletada, et kuna Eestis peab kingituse saamiseks laulu laulma, luuletust lugema või ükskõik mis vägitükiga lagedale tulema, siis lihtsalt PEAB oskama midagi.. Ja isegi kui ei taha osata, siis need jõululaulud hakkavad külge, vägisi! Ta teab, et eestlased on laulurahvas ja no põnev traditsioon eksole, midagi muud kui lihtsalt kingi kätte saamine ja asi ants. AGA..
Kuna Adam imeb pastakast probleemi välja sellisel kujul, mille peale ma eales tullagi ei oskaks siis seekord oli sama moodi! Talle ei mahu pähe, miks kasvatatakse Eesti lapsi viisil "kui sa loed luuletust, saad kingituse". Et point on ju selles, kas laps on TERVE AASTA hea laps olnud, mitte see, et kas oskab luuletust või mitte. Ükski laps ilma kingituseta ei jää ju, aga miks pannakse see laps pukki, närvitseb ja poetab pisara, et saada uued sokid??
No ja proovi siis seletada..
Tõin võrdluseks selle, et miks inglased panevad siis 24ndal õhtul (neil käib ju jõuluvana öösel ja 25ndal on pakid kuuse all..) lambi juurde klaasi piima, ühe jõulukoogikese (minced pie) ja põhjapõdrale porgandi. Igast asjast on hommikuks amps/lonks võetud. Isa poolt ilmselt.  Hakkasin minagi siis vastu jaurama, et miks te nuumate jõuluvana. Et kui ma oleks jõuluvana, siis käiks ma neli-viis maja läbi ja kõht on täis. Jah, ma saan täiesti aru, et see on tänutäheks ja kergeks kosutamiseks terveks ööks Jõuluvanale, aga no .. mida te nuumate?!

Samas tõesti, täiesti jänni jäin seletusega, et MIKS neid jõululaule vaja on ikka. Tänutäheks, et kinke tõid? Miks Jõuluvana tahaks kuulata miljardite laste laule, tal ju kiire niikuinii! Isegi inglaste juures ei jõua tervet kooki ära süüa vaid ampsu võtta, miks ta siis Eestis laste laule peaks terve sajandi kuulama?!

Jõudsime oma jauramisega nii kaugele välja, et mõtlesime juba, et mõtle kui huvitav see oleks, kui saaks kaksikud ja üks kasvaks Eestis ja teine Inglismaal.. Ja siis võrrelda, et kumbal oli parem lapsepõlv.
Mõlemad otsustasime ära, et Eesti lapsel. 

Ja kui keegi tahaks olla nii armas ja laadida youtube'sse mingeid normaalseid jõululaule.. Karavani on kuidagi imelik kuulata.. :D

Siuke tunne, et mine või hulluks.
Kes mind kooliajal teadis, siis võis tihtipeale kuulda mu suust "sa ei kujuta ette, mida ma unes nägin!!!". Ühel hetkel tundsin, et mu unenäod hakkavad mingis osas ka päris elus kajastama (no nägin unes, et mu isa lendas helikopteriga mulle järgi "et mind taevasse viia" ja ma kukkusin sellelt alla kuidagi, mu "hing" uppus põllul olevasse vette (üleujutus või nii..) . Ja siis järgmisel päeval (päriselt siis..), kui mu isa sõidutas mind ja mu sõbrannasid peole, möödusime me ühest üleujutatud põllust mis nägi TÄPSELT samasugune välja nagu mu unenäos, ja no muidugi ka nagu kiuste lendas tol hetkel meilt peakohalt üle üks helikopter... Ja no jada-jada , selliseid lugusid on mul hunnikutes..) . Ühesõnaga, mul tekkis kohutav hirm, et kui isegi mu unenägu ei lähe täide, siis mingit moodi see tuleb mul meelde igapäeva eluga. "Unenägude seletaja" veebileht oli mu Lemmikutesse lisatud, et iga hommik saaks neid kuidagi endale tõlkida ja sisendada, et "kõik on okei". Ei, ma ei usu mingisse maagiasse, aga mismoodi aju genereerib selliseid videosi ja ma pean siis mitu päeva mõtlema, et "ah, IMDb'st hindaks filmivaatajad selle 1/10, puhas kräpp ja ei meikinud senssi". Kuidagi vägisi tuli teadmine, et see ju peab midagi tähendama! PEAB, peab, peab!

Paar ööd tagasi nägin ma und, millele ma ei oska mingit tähendust pannagi. Aga no ei lähe see mul meelest ära ja iga hetk, kui sellele mõtlen, võiksin ma rääkida sellest, nagu see JUST juhtus minuga.

Ühesõnaga siis. Mäletan, et ma olin Keilas männikus, kui keegi inimene (kusjuures ma näen inimesi unes varbaotstest kaelani, nägusid ma ei näe..) ulatas mulle pisikese, sellise 3-4 kuuse beebitüdruku, kel seljas tumesinised teksaretuusid ja heleroosa karvane kampsun valgete tikitud tähekestega (??????). Isegi praegu, mitmed päevad hiljem, võiksin ma kunstnikule(ega ma ise joonistada oska..) kirjeldada igat detaili tema välimusest, igat lokki ja kortsu. Kes mu kätte selle lapse andis, pole õrna aimugi. Kuigi ma olen oma elunatukese jooksul hoidnud süles hulgaliselt beebisid, siis toda beebit hoidsin ma kätel nii:

Miks? Ma ei tea. Keegi ei kõnni tänaval beebiga niimoodi ju ringi! Ma mäletan, et ma ei tundnud seda last üldse oma kätel, oli ta siis niiiiii kerge või mis, nagu suleke mitte väike inimlaps. Too inimene, kes selle lapse mulle andis, ütles, et "you have to deliver her". (Olen ma maininud, et ka mu unenäod on inglisekeelsed?) . Ja no deliver tähendab siin nii kohale viimist kui ka sünnitamist. Ma olin väga segaduses, sest .. laps oli mu kätel, aga samas nagu ei olnud ka, kuna kaalu tal ju ei olnud. Samuti ütles see inimene, et beebi on pime ja üldse selline "mitte suhtleja", kui nii saab paarkuuse kohta üldse öelda.
Seega oli mu suureks missiooniks see laps kuhugi kohale viia, sest mis ma ikka keset ööd beebiga tänaval seisan. Kõndisin siis see laps kätel oma vanemate maja poole, ületades ülekäigurada ja miskipärast vaatasin taevasse, kus oli megapalju tähti. Too beebi, kes mu kätel oli nii, nagu pildil, vaatas ka tähti ja naeratas, mis pani mind kõhklema, et oootaaaaa, see laps on ju pime, kuidas ta nüüd tähti näeb?

Vahepeal on mul mäluauk, aga mingi aeg jõudsin ma vanemate majast kõrvalmajja, ma reaalselt MURDSIN majja sisse (ärge küsige...) ja jõudsin korterisse, mis nägi välja täpselt nagu korter, kus ma elasin oma 2 esimest eluaastat (..mida ma ei mäleta aga olen piltidelt ja koduvideodelt näinud). Seal võttis meid vastu aga üks naine koos saksa lambakoeraga ja haaras kuskilt kapilt MINU prillid. Kas ma elasin seal? Ma ei tea. No võttis ta need prillid kätte siis minuga samal ajal rääkides ja hakkas neid kuidagi kokku pigistama. Lükkas sangad lühemaks, kahandas mu klaasisuurust jms, kuni neist jäid järgi lasteprillide suurused okulaarid. Millest see naine rääkis, seda ma ei tea, aga ta pani need prillid lapsele ette nii, nagu see oleks ta kõige tavalisem tegemine eales. Veendusin, et järelikult see beebi ei olnud tegelikult pime.. Või ta sai minu prillidega nägijaks???

No ja siis ärkasin üles, nagu tavaliselt ikka, kui hakkab põnevaks minema või tundub selline, et hakkaks nagu mingi loogikakiir koitma.

Kuigi see kõlab ilmselt nii, nagu korralik hülgemöla ikka, siis see on lihtsalt lihtsalt nii häiriv, et mida mu unenägu proovis mulle öelda. Võõras inimene annab mulle sulgkerge beebi, et ma deliver'iks ta aga ma pidin ise välja mõtlema, et KUHU ma ta viin või kas ma tegelikult peangi ta kuhugi füüsiliselt viima.. Ja et ta on pime aga kuidagi saab nägijaks.. Ja viisin kohta, kus ma pole elanud aga minu asjad on seal.. Ja see neetud saksa lambakoer... Nagu midamidamida??

Eestikeelne unenägude seletaja on minu vajadustele juba ammu alla jäänud, seega lõin inglisekeelse tõlkeraamatu lahti ja .. oeh. Puder ja kapsad.
Ja miks ma seda ikka veel mäletan iga viimase detailini, kui tavaliselt lähevad mu unenäod meelest ära juba siis, kui ma voodist püsti tõusen?

Kas ehk keegi on siin, kes räägib soravalt unenägudekeelt? Võin sulle anda aastajagu tööd, et lugeda ja tõlkida mu non-senssi. Palun ainult ära ütle mulle, et "hobuseraua nägemine tähendab õnne ja hammaste nägemine haigust". I got some probleeemmsss noh, ma ei suuda elu normaalselt elada, kui ma ei tea, mida mu aju mulle räägib. :D
Vastutasuks kuulaksin ma meeleldi seda, et ma pole ainus kes ei suuda päevasel ajal koopereeruda oma ajunatukesega ja unenäod ikka kummitavad ka päriselus.. Ma ei saa ometi ju ainuke olla kes üle mõtleb..