Kes mind kooliajal teadis, siis võis tihtipeale kuulda mu suust "sa ei kujuta ette, mida ma unes nägin!!!". Ühel hetkel tundsin, et mu unenäod hakkavad mingis osas ka päris elus kajastama (no nägin unes, et mu isa lendas helikopteriga mulle järgi "et mind taevasse viia" ja ma kukkusin sellelt alla kuidagi, mu "hing" uppus põllul olevasse vette (üleujutus või nii..) . Ja siis järgmisel päeval (päriselt siis..), kui mu isa sõidutas mind ja mu sõbrannasid peole, möödusime me ühest üleujutatud põllust mis nägi TÄPSELT samasugune välja nagu mu unenäos, ja no muidugi ka nagu kiuste lendas tol hetkel meilt peakohalt üle üks helikopter... Ja no jada-jada , selliseid lugusid on mul hunnikutes..) . Ühesõnaga, mul tekkis kohutav hirm, et kui isegi mu unenägu ei lähe täide, siis mingit moodi see tuleb mul meelde igapäeva eluga. "Unenägude seletaja" veebileht oli mu Lemmikutesse lisatud, et iga hommik saaks neid kuidagi endale tõlkida ja sisendada, et "kõik on okei". Ei, ma ei usu mingisse maagiasse, aga mismoodi aju genereerib selliseid videosi ja ma pean siis mitu päeva mõtlema, et "ah, IMDb'st hindaks filmivaatajad selle 1/10, puhas kräpp ja ei meikinud senssi". Kuidagi vägisi tuli teadmine, et see ju peab midagi tähendama! PEAB, peab, peab!
Paar ööd tagasi nägin ma und, millele ma ei oska mingit tähendust pannagi. Aga no ei lähe see mul meelest ära ja iga hetk, kui sellele mõtlen, võiksin ma rääkida sellest, nagu see JUST juhtus minuga.
Ühesõnaga siis. Mäletan, et ma olin Keilas männikus, kui keegi inimene (kusjuures ma näen inimesi unes varbaotstest kaelani, nägusid ma ei näe..) ulatas mulle pisikese, sellise 3-4 kuuse beebitüdruku, kel seljas tumesinised teksaretuusid ja heleroosa karvane kampsun valgete tikitud tähekestega (??????). Isegi praegu, mitmed päevad hiljem, võiksin ma kunstnikule(ega ma ise joonistada oska..) kirjeldada igat detaili tema välimusest, igat lokki ja kortsu. Kes mu kätte selle lapse andis, pole õrna aimugi. Kuigi ma olen oma elunatukese jooksul hoidnud süles hulgaliselt beebisid, siis toda beebit hoidsin ma kätel nii:
Miks? Ma ei tea. Keegi ei kõnni tänaval beebiga niimoodi ju ringi! Ma mäletan, et ma ei tundnud seda last üldse oma kätel, oli ta siis niiiiii kerge või mis, nagu suleke mitte väike inimlaps. Too inimene, kes selle lapse mulle andis, ütles, et "you have to deliver her". (Olen ma maininud, et ka mu unenäod on inglisekeelsed?) . Ja no deliver tähendab siin nii kohale viimist kui ka sünnitamist. Ma olin väga segaduses, sest .. laps oli mu kätel, aga samas nagu ei olnud ka, kuna kaalu tal ju ei olnud. Samuti ütles see inimene, et beebi on pime ja üldse selline "mitte suhtleja", kui nii saab paarkuuse kohta üldse öelda.
Seega oli mu suureks missiooniks see laps kuhugi kohale viia, sest mis ma ikka keset ööd beebiga tänaval seisan. Kõndisin siis see laps kätel oma vanemate maja poole, ületades ülekäigurada ja miskipärast vaatasin taevasse, kus oli megapalju tähti. Too beebi, kes mu kätel oli nii, nagu pildil, vaatas ka tähti ja naeratas, mis pani mind kõhklema, et oootaaaaa, see laps on ju pime, kuidas ta nüüd tähti näeb?
Vahepeal on mul mäluauk, aga mingi aeg jõudsin ma vanemate majast kõrvalmajja, ma reaalselt MURDSIN majja sisse (ärge küsige...) ja jõudsin korterisse, mis nägi välja täpselt nagu korter, kus ma elasin oma 2 esimest eluaastat (..mida ma ei mäleta aga olen piltidelt ja koduvideodelt näinud). Seal võttis meid vastu aga üks naine koos saksa lambakoeraga ja haaras kuskilt kapilt MINU prillid. Kas ma elasin seal? Ma ei tea. No võttis ta need prillid kätte siis minuga samal ajal rääkides ja hakkas neid kuidagi kokku pigistama. Lükkas sangad lühemaks, kahandas mu klaasisuurust jms, kuni neist jäid järgi lasteprillide suurused okulaarid. Millest see naine rääkis, seda ma ei tea, aga ta pani need prillid lapsele ette nii, nagu see oleks ta kõige tavalisem tegemine eales. Veendusin, et järelikult see beebi ei olnud tegelikult pime.. Või ta sai minu prillidega nägijaks???
No ja siis ärkasin üles, nagu tavaliselt ikka, kui hakkab põnevaks minema või tundub selline, et hakkaks nagu mingi loogikakiir koitma.
Kuigi see kõlab ilmselt nii, nagu korralik hülgemöla ikka, siis see on lihtsalt lihtsalt nii häiriv, et mida mu unenägu proovis mulle öelda. Võõras inimene annab mulle sulgkerge beebi, et ma deliver'iks ta aga ma pidin ise välja mõtlema, et KUHU ma ta viin või kas ma tegelikult peangi ta kuhugi füüsiliselt viima.. Ja et ta on pime aga kuidagi saab nägijaks.. Ja viisin kohta, kus ma pole elanud aga minu asjad on seal.. Ja see neetud saksa lambakoer... Nagu midamidamida??
Eestikeelne unenägude seletaja on minu vajadustele juba ammu alla jäänud, seega lõin inglisekeelse tõlkeraamatu lahti ja .. oeh. Puder ja kapsad.
Ja miks ma seda ikka veel mäletan iga viimase detailini, kui tavaliselt lähevad mu unenäod meelest ära juba siis, kui ma voodist püsti tõusen?
Kas ehk keegi on siin, kes räägib soravalt unenägudekeelt? Võin sulle anda aastajagu tööd, et lugeda ja tõlkida mu non-senssi. Palun ainult ära ütle mulle, et "hobuseraua nägemine tähendab õnne ja hammaste nägemine haigust". I got some probleeemmsss noh, ma ei suuda elu normaalselt elada, kui ma ei tea, mida mu aju mulle räägib. :D
Vastutasuks kuulaksin ma meeleldi seda, et ma pole ainus kes ei suuda päevasel ajal koopereeruda oma ajunatukesega ja unenäod ikka kummitavad ka päriselus.. Ma ei saa ometi ju ainuke olla
No comments:
Post a Comment