Kuna meie maja elanikud vaevlevad suuresti rutiini käes, siis üks hommik sõitis Adami vend Owen meile, et olla koertele seltsiks (kes muide vaevlevad mingi rumala rahutuse käes viimasel ajal..). Samal ajal pakkisime me koti, et sõita nädalavahetuseks lõunasse- Eastbourne'i .

Kaks tundi hiljem olime jõudnud Battle'sse, mis on üliarmas vana-inglise stiiliga linnake. Täpselt selline, kus kõik teavad kõiki. Kiirelt mainin ära, et enamus pilte on Adami tehtud, sest ta laenas töölt kaamera ja meil oli omavahel fotovõistlus. Küll aga andis minu kaamera mingiks ajaks otsad ja otsustas kõik fotod valgeks värvida, seega palusin ma Adamil jäädvustada nii palju kui oskas.. Ja seepärast teda ennast väga fotodel ei figureerinudki. 

Viskasime kodinad öömajja ja otsustasime ringi vaadata. Palju butiike ja teeruume. Lampi kõndis tänavalt läbi üks.. piison?

Seitsme miili kaugusel Battle'st, asub Hastings (kas Hastingsi lahing ütleb midagi teile? see ongi see koht..). Kuna mu lemmik "loodusnähtus" UK's on kaljud, siis ilmselgelt olen ma Adamit igale poole kaasa vedanud, et kaljusid näha. Sams Adam on see, kes paanitseb tõstukite ja mägiraudteede pärast.. Aga üles ma ta sain! :D

Fotovõistluse, mida ma enne põgusalt mainisin, jaoks oli vaja valida mõlemal oma lemmik pilt ja siis küsida nii paari inimese käest, et kumb on parem, mainimata et kumb on kumma foto. Veider tõsiasi oli see, et KÕIK naised (va mu ema, kes valis nii minu kui Adami oma.. otsustusvõimetud naised noh!) valisid minu fotod võitjaks, aga mehed valisid Adami. Nagu mis mõttes noh! Ilmselgelt minu oma on parem. :D
Samas mehed ei pidavatki sügavaid mõtteid mõistma, höhöö. 

Kuna praegu on igalpool lambad/talled ja muud koduloomad näha, siis minu kinnisideeks oli vähemalt ÜHTE looma paitada. Paraku polnud see minu päev, sest iga sammuga lähemale jõudes läksid ponid sammu kaugemale.

Järgmisel päeval otsustasime võtta suuna Doverisse, kus ülla-ülla meid uuesti kriidised kaljud ootasid. :D

Kuna Doveri kindlus on naeruväärselt kallis, st täiskasvanu pilet oli £20, siis mõtlesime, et kui kunagi rikkaks saame, tuleme uuesti. Seni kaua aga parkisime oma tagumikud maha mere ääres, et teha väike snäkk ja vahtida karvaseid lehmi.

Katse number 230475 katsuda looma. 

Muide, pange tähele mu kaunist roosat villast mantlit. Omal ajal skoorisin selle Haapsalu humanast 60 SENDI eest! 

Ja katse number 57943857.. 

Nope

Ma ei tea, mis looduslapseks ma hakanud olen, aga ma vist vahtisin seal jalutades rohkem maha, kui vaatasin kaunist vaadet kaugusesse. Nii palju ilusaid kive ja karpe! Hiljem istusin autosse kümme kilo raskema kotiga vist.. :D

Adami võidu pilt 

No mis mõttes see parem on kui minu papi pilt?

Kiviotsingul 

Adamil töö juures koguaeg lõõbitakse, et millal sa Triinu ometi ära võtad (lamp, aga.. kas Eestis on ka "seadus", et kihlasõrmus maksab mehe kolme kuu palga?). Aga jah.. siin vastus. Meri oli söönud rannakarbi sisse kaugu ja voila!

Geograafia huvilistele on see mega põnev koht just pinnase pärast. Mingi osa rannast on kaetud liivaga, siis jälle kivid ja teokarbid, siis täiesti puhas valge kriit (mis on nii kerge ja peal kõndides oli see niii-niii pehme!) ja siis mingid lambised mustad kivid..

Egas me rohkem väga ei seigelnudki, pidime kodu poole tagasi hakkama sõitma, kuna Owen oli hommikul üsna varakult koju tagasi läinud, kuna töökohustused ootasid. Samas meile oligi põhiline see, et oleks keegi, kes laseks koerad aeda ja ei pasandaks maja täis.
Veider on see, et pühapäeva hommikul alles voodis torisedes, et kui palav on, tundsin et ma PEAN uudiseid lugema. Ja kui ma DailyMail'i avasin, hüppasid ette uudised, et Islingtonis, põhja-Londonis, sõitis auto inimestele otsa, kes pubi ees oma jookidega õhtut nautisid. Kurb tõsiasi on see, et nii Owen kui ka Adami ülejäänud perekond elabki Islingtonis. Vaene Owen kes selles suunas sõitis. Kahtlustati ju terrorismi jälle...
Ah, pühapäev oli siin ka emadepäev ja andsin Owenile kaasa kommikarbi, et ta selle emale viiks. Eile saime sõnumi isalt, et "no kuulge, Krista pole üle aasta juba šokolaadi söönud". Oehhhhh..

Aga jah, jõudsime väsinult koju, koerad pissisid rõõmust püksid täis ja Reuben oli suurest stressist oma palli ära söönud loe: näris närimiskindla palli katki. Pix muidugi nutab siin viimased kaks päeva nii päeval kui öösel ja no ei oska lahendust leida sellele. Või põhjust. Kas ta kardab, et me jätame ta maha uuesti kaheks päevaks? Või igatseb ta Owenit, sest neil on mingi müstiline suhe?

Aga nautige kevadet! Missest et Eestisse tuleb kõik hilinemisega... spoiler alert: kevad on see aasta nii ilus! 

Eile rahulikult tööl vegeteerides haa-haa-haadi-haa, vegetarian, vegeteerib..  haaras mu töökaaslane peast kinni ja ei saanud sõnagi suust. Ta oli just lugenud Westminsteri terrorist.  Järgmisel hetkel scrollisime läbi kommentaaride ja asjade, et saada aru, kui suures ulatuses see kõik toimub. TÄIESTI KOHUTAV!
Kaks aastat, mis ma Londonis (peaaegu et kesklinnas) elasin, oli Westminster sellise 20 minutilise bussisõidu kaugusel (enamus sellest 20st minutist oli lihtsalt ummikus istumine...).

See on veider, aga viimased 1,5 aastat mis ma siin, 25 miili Londonist eemal,  elanud olen, elan ma pidevas hirmus, sest ma teadsin, et järgmine rünnak peab olema Londonis. Kuigi ma ei vaata koguaeg oma seljatagust ja ületan teed ikka nii, et vähemalt üks inimene saab iga kord südari, siis terrorirünnakuga on kuidagi teised suhted. Aastavahetusel oli mul tõeline hirm, et NÜÜD on meie kord. Aastavahetus, London on inimesi täis pikitud, paugutatakse.. Seepärast ma ka keeldusin Londoni kesklinna minemast, et ilutulestikku näha. Tundsin end aastavahetusel nii kehvasti, et kerisin end voodisse ja ärkasin ilutulestiku peale. Mis oli minu reaktsioon 10 minutit hiljem? Telefon kätte ja DailyMail lahti, et näha, kas kuskil on juba rünnak toimunud. 1.jaanuaril ärkasin kergendusega.

Ütleme nii, et ma ei karda surra, KUI ma sureks haiguse, õnnetuse või ma-ei-tea-mille pärast. Küll aga ma kardan terrorirünnakuid, sest ma ei näe selle täpset põhjust, miks just MINA pidin surema. Haigus tabab valimatult inimesi, õnnetus juhtus kogemata ja ju siis pidi juhtuma, näiteks mu enda süül. Aga terror? Suren lihtsalt sest "keegi peab ju surema". You know what I mean? 
Kõik ajalehed kirjutavad, et "me ei karda terrorirünnakuid" siis mul tekib küsimus küll, et kes "me"? Politseinikud? Poliitikud? Tavainimesed? Samas kõik inimesed on ka "tavainimesed" oma ametite kõrvalt. Kolme lapse isa, kes töötab politseinikuna... Politseinikuna ta jah astub vastu ja teeb kõik et inimesi kaitsta.. Aga inimesena, kas ta ei karda?!

Jah, jälle ma ei tea, mida ma tahtsin siin teile öelda, aga .. no mis toimub?!

Koopaelanik siin!

Kuna meie internett võeti ära, siis olen suht internetitu olnud. Pealegi elame orus ning siia telefoni nett ka ei ulatu eriti hästi (st tuleb ja läheb nii kuidas jumal juhatab). Ja no inglased paraku ei tea midagi lepingutest, mis kestaks vähem kui aasta. Me plaanime kolida mingi hetk ja no miks teha aastane leping ja siis tühja maksta hiljem. Aga no mis sa ära teed, kui üks meist töötab väga palju arvutis ka töövälisel ajal pole mina.  Ehk saame kuidagi tulevastele üürilistele oma neti pähe määrida või siis.. lihtsalt ei koligi.

Kuna mu ainus sõbranna siin, poolatar Ewa, kolis oma kaasaga Poola tagasi, siis istungi vabal päeval kodus ja joon kohvi.. üksinda.. Ewata. Ärge valesti aru saage, muidugi on mul Adam ja töökaaslased ja koerad ja.. Aga ikka on suht niru tunne. Sellistel hetkedel lööb mul ärevus meeletult välja, sest tunnen, et ma olen mega erak. Mul on nii raske töölt saada sõbrannasid, sest me oleme kõik kuidagi nii erinevad inimesed ja ei ole kedagi sellist sealt, kellele ma tahaks helistada ja kahekesi kuskil nillida. Et isegi töövabal päeval olen ma koos inimesega, kellega ma koos töötan? Ja no see imetilluke faktike, et enamus on ikka must jupp maad nooremad. Või vanemad.
Ilmselt selle võikski ma võõrasse riiki kolides suurimaks raskuskiviks enda jaoks lugeda: sõprade leidmise. Sest kuidas täiskasvanud inimesed sõpru saavad? Kõigil on mingi taust, arvamused ja põhimõtted, on ikka jupp jebimist et leida inimene, kes oleks "sinu inimene". Lapsena sind vapsee ei koti miski selline, oluline on vaid mäng.

Aga long story long.

Kolme kuu jooksul olen ma söönud ühe korra kanaliha ja ühe ratta suitsuvorsti. Küsimus on, kas "veiselihamaitselised" kiirnuudlid lähevad lihatoiduna kirja, sest pakilt lugedes ei tuvastanud ma küll ühegi loomse koostisosa.. Me just arutasime Adamiga, et taimetoitlaste maailmas olen ma müsteerium, millest saavad vaid vähesed aru. Sessuhtes et mulle ju liha maitseb, aga mulle ei meeldinud tunne pärast õhtusööki. No see tüüpiline eestlase "ah lähen lasen leiba luusse ja viskan pikali". Ma tahtsin siiski aktiivne olla pärast sööki, aga ma lihtsalt ei jõudnud. Nagu oleks morsaks muutunud. Veider on sellest tegelikult kirjutada, kuna mul ei ole seda tunnet jaanuari keskpaigast saati olnud. Nagu päriselt. Ma ei mäleta, kui ma oleks end raskena tundnud nüüd. Kana aga sõin oma sünnipäeva õhtul, sest ma mõtlesin, et mida ma tahaks õhtusöögiks tellida, aga no mitte miski ei ahvatlenud, kui vaid.. KFC. Piinlik! Ja no see suitsuvorsti lõik oli vaid seepärast, et see on Eesti suitusvorst... Tundsin kui riigireetur, kui Adam, kes tegelikult suitsutatud liha ei armasta väljaarvatud mingid ribid, sõi seda üksi, kuna tundis survet, et meil ju on see, keegi peab sööma! Samas enamus ikkagist, kes loobuvad lihast, on loomatapmise vastu. Eks ma kord mainisin, et mulle need jubedad videod ei mõju, sest.. ma armastan krimi dokke ja see nagu väga mind ei hirmuta... Jah, eks lihalõike praadides väljavoolavat verd on ülirõve näha, aga kui see taldrikul on, siis on see ju õhtusöök, mitte loom if that makes sense. 
Aga muidu tunnen ma end väga hästi ja see oligi mu eesmärk. Kurb on see, et.. Adam ei tunne end hästi. Samas on ta öelnud, et ma ei ostaks liha, sest kodus ta sööb sama mida mina, aga tööl on tal vabad käed, st võib süüa kõike mida ta tahab. Mina temale survet peale pole pannud! Ometigi tunnen ma end süüdi, et ta ei naudi koduseid sööke nii nagu vanasti, mistõttu ta vahetevahel ikka "kogemata" leiab külmkapist mingi lihaprodukti, mida ta ise saab endale valmistada õhtul, kui ma tulen hilja ja olen tööl söönud. No et ta ei tunneks MINU EES end süüdi.

Samas käisime veebruaris Adami vanemate juures pühapäeva söömapeol. Inglastel on nimelt sunday roast, ehk siis tunne on selline, et iga pühapäev oleks jõulud. No vaadake seda listi

Pidasime Adami ema ja noorima venna sünnipäeva. Eks mul oli megaärevus sees, et kuidas ma ütlen, et noh, lood on nii et ma ei söö miskit väga, aga tuli välja, et nad teadsid et ma väldin liha ja John oli minu jaoks lisaks erinevaid toite teinud, et minu taldrik oleks ka ikka mitmekesiselt täidetud. No totaalne pisar, sest see oli nii üllatav ja ... toetav.

Üks nädalavahetus andsin alla ja läksime mängisime minigolfi, mida Adam nii pingsalt oodanud on. Mul on mingi tõrge tekkinud igasuguste mänguda vastu, ma pigem jalutaks niisama ringi ja vaataks mis põnevat on.. Teeks fotosid ja noh, chilliks niisama. Aga kuna ta nii kaua on pinda käinud, siis otsisin välja parima koha ja nii me autole jälle hääled sisse lõime.  Ilm oli ülikehv, aga kui juba sai kavva võetud, siis pidime ära tegema.

Seda ma vist ei pea mainima, et ma tegelikult võitsin mängu...

Nüüd rodu lambikaid..


Kuna mul oli tükkaega isutanud banoffee koogi järgi, siis üks hetk võtsin käsile ja tegin ära. Piinlik tõde on see, et ma sõin üksinda kolmveerandit sellest koogist ära... Põhjatu.

Meil käis tööl Dougal, 11-nädalane cockapoo tõugu kutsikas, kes tõi kaasa ka omanikud. Kujutate ikka mind ette jah seal restorani põrandal roomamas, et tast pilt teha? Muide, pilt ripub ka OakTree fb lehel üleval ja sai vaat et 100 like'i. :D Ma nii uhke enda üle.

Kui me kunagi telekanalid tellisime, siis saime kaasa nö pangakaardi, kus oli £25 peal. Ja kuna ma juhuslikult leidsin selle kaardi kevadkoristuse aeg üles, siis ilmselgelt pidime minema selle laiaks lööma. Käisime siis lõunat söömas. 

Eks ma olen aru saanud, et Adamil on piinlik minuga igal pool käia, sest ma märkan pisikesi veidraid asju, millest ma kohutavalt tahaks pilti teha aga.. nagu ei julge ja siis on selline kohmakas tunne.. Tol korral tahtsin teha pilti purkidest, kus olid 11 erinevat kastmepakikest. Aga need olid lihtsalt nii toredad värvilised! 

Vabariigi aastapäevaks sai mannavahtu tehtud..

Ja Reuben sai 1 ! 

Pühapäeva hommikuti on car boot sale'id hommikuti kas kuskil parklas või põllul. Me ikka vahetevahel käime ringi uudistamas, mis jamaga inimesed proovivad kaubelda. Hiljuti käisime niisama parklas oleval müügil ja joomaijoo, keegi valgusfoori tahab väää?
Tahtsin sealt ühte mänguasjakasti laadset kasti, aga naljakas, kui inimesed panevad kasti nimeks "vintage" ja siis korrutavad tegeliku hinna vähemalt viiega. Umbes nagu pane nõuka aegsetele terve seina katvate kappide müügikuulutuse ette sõna "vintage" ja hinnaks 250 eurot..

Nädal hiljem võtsime me mõlemad Adamiga vabad päevad, et võtta midagi ette minu sünnipäeval. Hommikul ootasid mind mitu kommikarpi, raamat ja uus fliistekk, mida ma kaua igatsenud olin, sest kahekäpalised armastavad mu vana tekki sama palju kui mina ja õhuauke hakkas tekki tekkima juba liiati palju.

Kuigi meil ei olnud miskit plaanitud päevaks, siis lootsin et oleme spontaansed ja sõidame kuskile päevaks, uut linna avastama või siis vana hea Londoni tiir teha. Ühel hetkel aga hakkas Adam jaurama, et ma läheks tooks ta läpaka koti, et tal jubedalt vaja arvuti sinna sisse panna. Irooniline, sest ma nägin ta läbi, kuna.. arvuti oli hoopis teises toas ja miks olen mina see, kes talle koti peab tooma. Koti sees oli aga paber teatega, et me sõidame Colchesteri, et spa-päev teha, sisaldades kahte kehahoolitust ja mullivanne ja kolme sauna... 

Kuna eelmine päev oli tegelikult riiklik pannkoogipäev olnud, siis olin tol õhtul teinud pannkoogitaigna valmis, aga pärast õhtusööki ei viitsin keegi neid küpsetada, siis järgmine hommik oli nii lihtne teha parim hommikusöök. Mina pole kunagi pannkoogi fänn olnud ja Adam ka mitte eriti, aga kuna mulle raiskamine ei meeldi, siis tegin ära. Ja nüüd päevi ja päevi hiljem me ikka veel rääkisime, kui hea see oli. :D Valge šokolaadi sulatasin ära ja vaarikaid peale.. Kõlab natuke fäänsimalt kui muidu "pannkook moosiga", aga samas šokolaaditahvli eest maksin ma 30 penni (see kõige odavam.. :D ) ja karp vaarikaid ka.. 

Tund hiljem asusime teele.
Spas valisin mina seljamassaaži ja näohoolduse, kui Adam valis selja- ja peanahamassaaži. Ütleme nii, et seljamudimist nautisime me mõlemad, aga Adam kahetses peale kahte minutit peanaha mudimist, et ta ei võtnud näohooldust. Mina nautisin seda aga täiel rinnal, eriti kuna ma pole kunagi näohooldust saanud professionaalsel tasandil. Samas eks mul oli raske lõõgastuda sel ajal, sest iga kord kui too naine massaažiga mu ninani jõudis, siis mu nina ots krõksus (mul kõik kondid logisevad, mis on meil juba koduseks mänguks nimega "Mis kont nüüd ragises?" saanud.) Hiljem kusjuures Adam mainis, et ta kuulis ka mingi kondi ragisemist aga ei saanud aru, et see mu NINA oli.. :D

Haarasime ka kiire lõuna koha pealt (restoranis, kus oli palju vanemaid inimesi ja siis meie... hommikumantlites.. Aga samas nii see süsteem seal töötab. :D ) ja üllatuseks toodi meile lauda friikartulid suhkruga, sest kokk ajas suhkru ja soola segamini. Kuidagi nii vana nali, et sool ja suhkur aetakse segamini, aga ma reaalselt ei arvanud, et sellised asjad enam juhtuvad. :D

Viis tundi oli meile küllalt ligunemisest, aga samas oli kell nii vähe, seega otsustasime natuke ringi vaadata. Käisime ära kohalikus kindluses, mis oli täpselt samasuguse ülesehitusega nagu Haapsalus ja no kõik künkad ja aknad ja Valge Daam ja värki ... Mingi throwback tunne tuli peale.

Mul oli valida, kas jagada teiega pilti, kui Adam naeratab normaalselt ja siis mina olen kõõrakas või vastupidist.. Ma otsustasin selle teise kasuks.. :D Adam niikuinii on loobunud mu blogi lugemast, sest google translate ei meikind senssi absoluutselt.

Näete neid tumedamaid künkanõlvi? Need on kõik nartsissid! Lihtsalt natuke vara oli nende jaoks.

Mina ja mu oravad.. 

Töölt sain ka kingikotikese Yankee Candle'ga (mis minu üllatuseks põleb 120-150 tundi!!!), taimetoidu kokaraamatu ja kinkekaardi riietepoodi.

Pixel polnud väga okei sellega, et Reuben kaissu tikkus.. 

Oh issand... Ühel hetkel Reuben ju avastas, et nende koerapesade sees on vatt. Ja no ta peitis oma palli sinna voodi sisse nurka ja siis kaevas ja mängis üksinda niimoodi, kuni vatti lendas. Lõpuks mulle aitas sellest, kui koju tulles oli tuba vatti täis, aga samas voodit neilt ära ka ei võta, missest et Pix on vaid see, kes tegelikult oma voodis magab.. Seega tõmbasin mõlemad katkised padjad lõhki ja tegin uue padja kahest kokku. Materjali otsisin kaua-kaua, fliis on siin riigis kangapoes niivõrd kallis (sest keegi ei õmble..) ja rihtisin ikka beebide fliistekkide poole.. Aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Lõpuks leidsin juhuslikult £1-poest sellise natuke linase "teki", mis visatakse tavaliselt üle diivani käsitoe, aga heegeldasin küljed kokku ja voila. Reuben seda endiselt ei tunnista ja kui ta pahanduse tegemise tõttu voodisse saadame, siis ta jookseb küll selle padja poole aga.. istub selle kõrvale. :D

Ja aeg lõpetada see randoomseim postitus siinses blogis. Aitab küll. 

Annan teile imetlemiseks mu eilse õhtusöögi töölt. Kas mu halloumi salat pole mitte imeline? :D