Kaks tundi hiljem olime jõudnud Battle'sse, mis on üliarmas vana-inglise stiiliga linnake. Täpselt selline, kus kõik teavad kõiki.
Viskasime kodinad öömajja ja otsustasime ringi vaadata. Palju butiike ja teeruume. Lampi kõndis tänavalt läbi üks.. piison?
Seitsme miili kaugusel Battle'st, asub Hastings (kas Hastingsi lahing ütleb midagi teile? see ongi see koht..). Kuna mu lemmik "loodusnähtus" UK's on kaljud, siis ilmselgelt olen ma Adamit igale poole kaasa vedanud, et kaljusid näha. Sams Adam on see, kes paanitseb tõstukite ja mägiraudteede pärast.. Aga üles ma ta sain! :D
Fotovõistluse, mida ma enne põgusalt mainisin, jaoks oli vaja valida mõlemal oma lemmik pilt ja siis küsida nii paari inimese käest, et kumb on parem, mainimata et kumb on kumma foto. Veider tõsiasi oli see, et KÕIK naised (va mu ema, kes valis nii minu kui Adami oma.. otsustusvõimetud naised noh!) valisid minu fotod võitjaks, aga mehed valisid Adami. Nagu mis mõttes noh! Ilmselgelt minu oma on parem. :D
Kuna praegu on igalpool lambad/talled ja muud koduloomad näha, siis minu kinnisideeks oli vähemalt ÜHTE looma paitada. Paraku polnud see minu päev, sest iga sammuga lähemale jõudes läksid ponid sammu kaugemale.
Järgmisel päeval otsustasime võtta suuna Doverisse, kus ülla-ülla meid uuesti kriidised kaljud ootasid. :D
Kuna Doveri kindlus on naeruväärselt kallis, st täiskasvanu pilet oli £20, siis mõtlesime, et kui kunagi rikkaks saame, tuleme uuesti. Seni kaua aga parkisime oma tagumikud maha mere ääres, et teha väike snäkk ja vahtida karvaseid lehmi.
Katse number 230475 katsuda looma.
Ja katse number 57943857..
Nope
Ma ei tea, mis looduslapseks ma hakanud olen, aga ma vist vahtisin seal jalutades rohkem maha, kui vaatasin kaunist vaadet kaugusesse. Nii palju ilusaid kive ja karpe! Hiljem istusin autosse kümme kilo raskema kotiga vist.. :D
Adami võidu pilt
Kiviotsingul
Adamil töö juures koguaeg lõõbitakse, et millal sa Triinu ometi ära võtad (lamp, aga.. kas Eestis on ka "seadus", et kihlasõrmus maksab mehe kolme kuu palga?). Aga jah.. siin vastus. Meri oli söönud rannakarbi sisse kaugu ja voila!
Geograafia huvilistele on see mega põnev koht just pinnase pärast. Mingi osa rannast on kaetud liivaga, siis jälle kivid ja teokarbid, siis täiesti puhas valge kriit (mis on nii kerge ja peal kõndides oli see niii-niii pehme!) ja siis mingid lambised mustad kivid..
Egas me rohkem väga ei seigelnudki, pidime kodu poole tagasi hakkama sõitma, kuna Owen oli hommikul üsna varakult koju tagasi läinud, kuna töökohustused ootasid. Samas meile oligi põhiline see, et oleks keegi, kes laseks koerad aeda ja ei pasandaks maja täis.
Veider on see, et pühapäeva hommikul alles voodis torisedes, et kui palav on, tundsin et ma PEAN uudiseid lugema. Ja kui ma DailyMail'i avasin, hüppasid ette uudised, et Islingtonis, põhja-Londonis, sõitis auto inimestele otsa, kes pubi ees oma jookidega õhtut nautisid. Kurb tõsiasi on see, et nii Owen kui ka Adami ülejäänud perekond elabki Islingtonis. Vaene Owen kes selles suunas sõitis. Kahtlustati ju terrorismi jälle...
Ah, pühapäev oli siin ka emadepäev ja andsin Owenile kaasa kommikarbi, et ta selle emale viiks. Eile saime sõnumi isalt, et "no kuulge, Krista pole üle aasta juba šokolaadi söönud". Oehhhhh..
Aga jah, jõudsime väsinult koju, koerad pissisid rõõmust püksid täis ja Reuben oli suurest stressist oma palli ära söönud
Aga nautige kevadet! Missest et Eestisse tuleb kõik hilinemisega...
No comments:
Post a Comment