Kaks aastat, mis ma Londonis (peaaegu et kesklinnas) elasin, oli Westminster sellise 20 minutilise bussisõidu kaugusel (enamus sellest 20st minutist oli lihtsalt ummikus istumine...).
See on veider, aga viimased 1,5 aastat mis ma siin, 25 miili Londonist eemal, elanud olen, elan ma pidevas hirmus, sest ma teadsin, et järgmine rünnak peab olema Londonis. Kuigi ma ei vaata koguaeg oma seljatagust ja ületan teed ikka nii, et vähemalt üks inimene saab iga kord südari, siis terrorirünnakuga on kuidagi teised suhted. Aastavahetusel oli mul tõeline hirm, et NÜÜD on meie kord. Aastavahetus, London on inimesi täis pikitud, paugutatakse.. Seepärast ma ka keeldusin Londoni kesklinna minemast, et ilutulestikku näha. Tundsin end aastavahetusel nii kehvasti, et kerisin end voodisse ja ärkasin ilutulestiku peale. Mis oli minu reaktsioon 10 minutit hiljem? Telefon kätte ja DailyMail lahti, et näha, kas kuskil on juba rünnak toimunud. 1.jaanuaril ärkasin kergendusega.
Ütleme nii, et ma ei karda surra, KUI ma sureks haiguse, õnnetuse või ma-ei-tea-mille pärast. Küll aga ma kardan terrorirünnakuid, sest ma ei näe selle täpset põhjust, miks just MINA pidin surema. Haigus tabab valimatult inimesi, õnnetus juhtus kogemata ja ju siis pidi juhtuma, näiteks mu enda süül. Aga terror? Suren lihtsalt sest "keegi peab ju surema". You know what I mean?
Kõik ajalehed kirjutavad, et "me ei karda terrorirünnakuid" siis mul tekib küsimus küll, et kes "me"? Politseinikud? Poliitikud? Tavainimesed? Samas kõik inimesed on ka "tavainimesed" oma ametite kõrvalt. Kolme lapse isa, kes töötab politseinikuna... Politseinikuna ta jah astub vastu ja teeb kõik et inimesi kaitsta.. Aga inimesena, kas ta ei karda?!
Jah, jälle ma ei tea, mida ma tahtsin siin teile öelda, aga .. no mis toimub?!
No comments:
Post a Comment