Aprillis UK's VOL3

Ma kahtlen sügavalt, et siia satub inimesi, kes mu tausta ei tea. No ma mõtlen just oma aupairinduse tausta. Seega ei tohiks vist väga võõras olla, kui ma jätkan põhimõtteliselt sama jutuga nagu kirjutasin ma vanas triinuteine.blogspot.com'is ?

Ühesõnaga.
Armsaim pere terves Londonis!

Leppisime kohtumise reedeks, tundus lihtsalt sobilik meile kõigile. Tegin väikse tantrumi küll hommikul kodus enne minekut, sest tuli välja, et neil olid ka teised plaanid ja mind kuidagi suvaliselt "mahutati" kuhugi. Aga ei, ülereageerimine nagu mulle omane.
Seega ühel hetkel sain perelt rohelise tule, järgmisel hetkel olime mõlemad Adamiga diivanilt püsti, riides ja minekuvalmis. Otsustasime lihtsalt nii, et kuna ta elab Londonist väljas, siis läheks see liiga suureks mõttetööks rongi ja busside ja metroodeega seiklemiseks- parem lähme autoga, olen paar tundi perega kus töötasin olin pereliige, kohtume uuesti ja jalutame Londonis ringi veits.

Kuna Oliveril ja Tashal on mai alguses sünnipäev, siis tundus kuidagi veider külastada neid 10.aprillil ja siis kaks nädalat hiljem Eestist panna kingitused teele (mis omakorda tähendab meeletut kingituse otsimist ja pakisaatmiskulu, mis oleks ilmselt üüratu..). Mul on üldse tunne, et Inglismaalt on palju lihtsam kingitusi osta. Ka inglastele endale. Seega otsustasin seekord natuke varem kingid ära osta, Kate'le anda ja et tema siis annab sünnipäeval lastele kätte.

Täiesti juhuslikult leidsin ma maailma armsaima puidust kapikese Natashale. Noh, tüdrukutel ju patsikumme ja jubinaid jätkub (Adam kinkis mulle sünnipäevaks muide umbes 200 uut patsikummi. Ma võin kihla vedada, et jõuludeks pole neist haisugi alles, kuigi "jõulud" on üldse hästi öeldud .. ).
Minu mäletamist mööda maksin ma selle eest 7-8 naela.

Natuke kahtlane tundus mulle tühjana seda kinkida.. Seega ostsin juurde naela eest paki pulgakomme nii, et iga sahtel saaks täidetud. Ja noh, mõni jäi üle ka. ;)

Kuna Tashal ja Oliveril on 2 (????) päeva vahet ainult, siis Oliverile hankisin ma mõnusa raamatu ristsõnade ja igasuguste nuputamistega. Neljapäeva õhtul kinke pakkides mõistsin, et see ristsõnaraamat (umbes 300 lehte paks raamat) oli täiskasvanutele ja liiga raske ikka. Seega enne südaööd sõitsime Tescosse, et kiiruga mingi uus asi osta. :D
Valisime välja mingi naljaküsimused purgis mis on väga oliverilik. Pilti ei teinud sest.. mis ma ikka topsist pilti teen? Haribo "kommimaailma"(mäletate neid??) sai ka juurde ühenaelapoest ;) .
Laste emotsioonist rääkida ei oska sest .. nad pole neid kätte saanud veel.

ÜHESÕNAGA

Jõudsin siis Streatham ghetosse kui lasin rõõmsalt oma vana kodu uksekella nagu uhke külaline ennemuiste ja lootsin laste hääli kuulda. Well... no.
Hoopis tuli ukse peale nende uus prantsuse au-pair. Ilmselt tema oli sama suures šokis kui mina. :D Plärisesin talle kiirelt ette et olen Triin ja nii tore tutvuda temaga ja kas pere on kodus ja lendasin lihtsalt välisuksest sisse. Pärast hakkasin mõtlema, et ehk vaene tüdruk ei teadnudki, et ma tulen. Ja ma lollakas lihtsalt eeldasin, et kõik ootavad mind. Ühesõnaga, ma ei suutnud ta nimest aru saada, aga palun, prantslased, aidake mind hädast välja. Ta nimi kõlas nagu Aubergine (baklažaan inglise keeles .. :D ) aga ma olen kindel et ta nimi ikka baklažaan pole. Aga kas keegi suudab välja mõelda ühe prantsuse tüdruku nime, mis kõlab nagu "auberžiin"? Ma arvan et seal oli isegi k-täht kuskil ..

Ühesõnaga, Aubergine ütles et kõik on hetkel laiali maailma peal aga Oliver on kodus. Palusin tal Oliveri alla kutsuda, aga vaene tüdruk ei saanud vist aru, sest üles ta läks ja sinna ta jäigi. Kuna ta on niivõrd noor, 18 alles, ja üsna värske inglismaal, siis ma ei imesta ka.
Kuulsin ukse taga Kate ja Maggie jutustamas ja vana hea "otsin oma koduvõtmeid põhjatust kotist aga kuna ei leia siis lasen parem uksekella" .. Tegin neile ukse lahti ja oiiii läks alles kiljumiseks. Okei, Maggie ei saanud vapsee midagi aru, aga nii tore oli kasvõi Kate'gi näha.

Lõpuks läksin ikkagist ise Oliveri üleskorrusele otsima, kui poole trepi peal ta reaalselt lendas mulle külge nagu takjas. I swear, ma oleks sealt alla lennanud. Novembris mängis ta lahedat meest, "ei kuule sind, ei näe sind" aga nüüd oli mu väike vana Oliver tagasi! Näitas kohe ära mis ta toas uut on ja sada uut juttu ja oeh .. Nii armas oli tagasi olla! :)

Maggie liitus ka ja tema pidi ka kohe näitama oma suure tüdruku voodit (mis sai ostetud teisel kuul, kui ma seal elasin .. :D ) ja mida ta näitas mulle ka novembris. Aa noh, kolmekordselt ei kärise!
Varsti tuli pargist koju ka Tasha. Päriselt, ta on kõige siiram laps vist terves maailmas. Lihtsalt rippus mu kaela ümber ja ülejäänud maailm oli temapoolt unustatud!

Chillisime lastega aias, kuni teised lunch'iks lauda valmis panid jms. Maggie hoolitses, et mul oleks lamamistoolis mõnus (23 kraadi sooja!) ja tõi patju ja asju. :D Tasha korrutas "Triiny, you are so beautiful!" ja küsis mult kuidas mul koolis läheb ja kas ma teda ka ikka igatsen. 7-aastane!
Oliver näitas mulle tahvlist videot, mille tema tegi- uskuge või mitte, aga tal on youtubes oma kanal!!! Karm tõde on see, et ma lihtsalt ei suuda ta kasutajat leida sealt. No et "subscribe'da" ikka nagu ta palus.

Mäletate seda kassi? Ilmselt ma küsin seda küsimust iga kord, kui teile kassipilti näitan. Ühesõnaga .. Meil on vist temaga mingi telepaatia. Sest kui novembris neil külas käisin, siis oli ta ka sinna tulnud pärast pikka kadunud olemise aega. Ja nüüd samamoodi!!!

Enne lõunat (ma juba tunnen, et ma kirjutan nagu "kell viis tegin seda, pool kuus aga seda .." aga see tundub kõik mulle nii tähtis.. ) käis köögis selline võitlus teemal "kes saab Triinu kõrval istuda". Oh my. Asja teeb raskeks see, kui inimesi on 4, kes mu kõrval tahavad olla. Minu lapsed ja üks Tasha sõbranna, kellega me vanasti ikka jämmisime koos. Asi sai lahendatud ka mulle väga meeldivalt- ühel pool Tasha, teisel pool Marrgariiiita. Küll Maggie pani oma taldrikust oma toitu mulle, et "Triiny, see on nii hea, proovi ka", missest et mul oli TÄPSELT sama toit, mis tal. Miks ka mitte.

Samuti alustas Tasha jutuga, et Triiny, kas sa jääd ööseks. Kahjuks olid mul plaanid ja ma ei saanud jääda. Järgmiseks küsis ta, et kas ma võiks lahkuda alles kahe aasta pärast. Vastates, et kui ma kahe aasta pärast ära lähen, siis võtan tema ka kaasa. Teiselt poolt Magster koputas mulle õlale ja küsis nagu suur 3-aastane tüdruk ikka, et "But Triiny, can I come?". Kõik sulasid!

Tüdrukud lihtsalt rippusid mu küljes. Koguaeg oli Triiny-Triiny ja neil oli selline kutsikavaimustus et hoia alt. Ma võin ehk öelda, et mu selle aasta kõige õnnelikum päev isegi, kuigi need on suured sõnad. Aga ma pole ammu end nii oodatult tundnud, nii armastatult.

Kolisime tüdrukutega Tasha tuppa, kus hakati kõige ekstreemsemaid mänge välja mõtlema. Eks ma sujuvalt eemaldusin, aga ma pole ju nii ammu näinud kilkavaid lapsi.
No ja vaadake seda väikest merineitsit, keda ma ei näinud kordagi ilma kostüümita see päev. Tema lemmik!

Samuti avastasid tüdruku mu telefoni.
Kuna mu mölafonil on ekraanilukk peal (pead mustri joonistama), siis Maggie esiteks arvas, et see on mingi mäng. Seega istus kuskil viis minutit vaikselt mu telefoniga, vajutas täpikesi mis muutusid punaseks või roheliseks. :D Lapse naiivsus.
Samas kui suured tüdrukud, Tasha ja Lily, said  mu telefoni kätte, siis pettumus oli suur- ekraanil pole ühtegi nuppu! No nagu iPhonedel on üks nupp keskel. Mul pole ühtegi. Ja siis nad nuputasid ja nuputasid, kuidas ekraani avada. Ütlesin, et sa pead salasõna ütlema ja siis avanebki. Uus tehnika või nii. Lapse naiivsus vol2 aga nad uskusid seda! Tasha hakkas sositama meie vanu salasõnu "chickennuggets" ja "doughnut" .. Lõpuks proovis "Triiny is the best". KUST SEE TULI ??? :D
Lõpuks võtsin telefoni käest ja sosistasin telefonile "Natasha is a weirdo" ja vajutasin külje pealt avanemise nuppu, mida nemad otsida ei taibanud. :D Voila!  telefon töötas.
Tahtsin seda protsessi filmida aga kuna nende käes oli mu telefon, siis jäi ära.

Aga ei, midagi VÄGA muutunud pole. Maggie jutustab meeletult palju. Selle asemel et öelda "This cup goes to the table" ütles tema aga peenelt "This cup belongs to the table." . Saime Kate'ga kerge naeruka, sest ka tema polnud NII peent versiooni sellest kuulnud. Tasha endiselt fännab mu juukseid ja tema kapi peal oli näha umbes sadat asja, mis ma pidin sinna jätma kui Eestisse tagasi kolisin ja tema kohe ära omastas (PS! Juukselakki lastakse ainult erilistel päevadel, sest seda väärtuslikku kraami ei saa ju raisata!).

Rääkides Auberginest (kaua ma teda baklažaaniks kutsun???), siis hakkas mul kahju. Nii tore tüdruk tundus, vaikne ja tagasihoidlik aga nii tore. Aga kuna ta on seal veebruarist ja läheb Prantsusmaale juba juunis tagasi, siis tema mõtlemine on et "miks üldse leida sõpru enam" .. Kuidagi mingi .. emainstinkt lõi välja ja no tahtsin talle sõbrannasid hankida ja soovitada kõiki kohti Londonis, kuhu kasvõi üksi minna. Tal ei ole mitte ühtegi sõbrannat, kellega nädalavahetusel midagi teha. Mitte ühtegi! :( Keegi elab Londonis, kes tahab baklažaani lõbustada vahel? SOS!
Ja noh, eks ma siis jagasingi sadat FB grupi nime temaga, kust ta võiks sõbrannasid leida (ma ei hakanud igaksjuhuks neti-date'misest rääkima, ehk kohtub temagi meie naabriga teiselt poolt aeda.. :D That was a fun story.) 

Panime Magsteriga puslet ja rääkisime Kate'ga juttu, kuni tundsin et Adam on juba veits liiga kaua kuskil pargis vedelenud ja Justin Petrone "My Estonia 2" lugenud. Kusjuures ta jumaldab tema raamatuid. Esimese osa sai ta .. jõuludeks? mult mida ta luges lihtsalt igal pool. Long story short: Justin, newyorklane, abiellub eestlanna Epuga ja kolivad Eestisse. Justin kirjutab siis Eesti omapärast jms.. Nüüd tellisin talle teise raamatu otse Petrone kirjastusest, mitte ei ostnud Apollost. Päriselt, SOOVITAN Petrone raamatuid tellida nende lehelt, sest okei, Adam küll loeb seda jura siit, aga kui Apollos oleksin maksnud viimase raamatu eest pea 15 eurot, siis Petrone kirjastusest sain viiega! VIIEGA! Ja see pole veel kõik! Seal oli kirjas käsitsi "From Estonia"+ tema autogramm. Väike asi, aga kuna Adamile väga istub tema kirjutamine, siis ma olin kerges šokis kui nägin seda. Hüppasin ja ei suutnud ta eest varjata. Paar päeva hiljem tahtis ta tellida sama raamatu ja pidin end üles andma.
Ühesõnaga.. Tundsin, et pean lahkuma Streatham ghetost. Leppisime Adamiga kohtumise 45min hiljem kokku, sest tahtsin ühest poest läbi veel käia. Karm tõsiasi oli see, et jutustasime sellest 45st minutist 30 veel Kate'ga. Ma valetaks, kui ütleks, et ei olnud üldse kurb jälle lahkuda. Maggie lehvitas akna pealt nagu vanasti ikka.

Oliver oli juba selleks ajaks semu juurde mängima läinud, aga tüdrukutega sain ikka ühe kena pildikese.

Natuke .. emotsionaalsem ka.. 

 Poodi ma ei jõudnudki ja põhimõtteliselt jooksingi Tescosse, kust Adam mind peale korjas. Möödusin oma juuksuripoistest, mind tunti endiselt ära, success! 
Adamiga kohtudes oli täpselt sama olukord mis praegu: täielik lobapidamatus. Iga kord kui Aubergine't mainisin, hakkas ta naerma ja ei kuulanud ilmselt mu juttugi edasi sest .. kelle nimi on ometigi Aubergine!?

Käisime hoopis Londoni kesklinnas veits ringi, Trafalgaril, nurusin teda, et käiks ikka Tescost läbi ja ma saaks osta ühe juustu-sibula võiku, mida ma IGA JUMALA KORD pärast kesklinna pidu ostsin, t öösel bussis nosida. Minu elu parimad £1.10 eined.
Käisime veel Adami vanaema juurest läbi korraks, kell eest mind hoiatati sada korda aga mulle on siiani mõistatus, et mille eest täpselt ..

Aitab küll peenetest detailidest.
Lõpetan selle jama ära, kes ikka viitsib KOLME postitust mu kahenädalasest tripist lugeda. Mõned pildid, mis blogger otsustas ära visata ühel hetkel ja nüüd panen kõik kokku. :)

Dunkin Doughnuts! 

(Maggie nägi seda pilti mu telefonist ja silma jäid koha paremal olevad lepatriinud. Tüdruk ajas kohe keele suust välja ja ütles "õõõõ" . Ilmselt mäletab oma valusat toiduelamust lepatriinudega.. :D 

Ma ei ütleks, et ma oleks väga potipõllumajandusekauge inimene. Aga minu üllatuseks müüs Ikea niimoodi tomateid, £3/taim. Ja inglased ikka ei osta! :(

Buddy

See on üks kõige rohkem küsimusi tekitav pilt terves meie ajaloos. Mis toimub pildil?? :D
Ma vannun, et ma ei nutnud. Ma ei tahtnud pildile tulla?

Adami vennad on Flemingud. Märkasin sellist tänava silti, kui pidin selle saatma snapchatis ta vennale pealkirjaga "kas ma võin töötada su farmis hernehirmutisena?" . Oma geniaalse naljaga teenisin ära screenshoti ta venna poolt ja jäi müsteeriumiks Adamile, mis minu ja Oweni vahel snapis toimus ja mis see nii hea oli, et lausa pidi pilti tegema? :D

Nüüd saate suveni mu UK juttudest puhata. Võib-olla. Raudselt tulen ma mingi jutuga tagasi, mis mul meelde tuli.

Aprillis UK's VOL2

Ma ei tea kuidas ma unustasin oma kõige armsaima asja näitamata!!! Leidsin oma eluarmastuse mingis suvalises poes, mille Adam mulle soetas kahe naela eest (??). MINU PÄRIS ENDA ESIMENE LUNCHBOXXXX! No vaadake kui ilus!!! 

Muide.. Seal lunchbox'is on mu sünnipäevakook- iga sõõrik eraldi kilesse pakitult. :D Kohvrike rändas meiega igalpool kaasas, vahel sai lausa "ahjusooju" sõõrikuid loe: autos päiksekäes seistes kuumaks läinud) . 

 Kodune perepilt ka! 

Okei, rahunen maha ... :D 

Ühel hetkel lihtsalt tiirutasime sadamas ringi. Teadsin juba Adami kui ka tema pere seotust paadindusega, kuid ma poleks elusees osanud arvata, et me reaalselt lähmegi tiirutame kahekesi kuskil. 

Ma vist ei pea märkimagi, et ma jälle jäätusin. Minu jaoks täiesti non-sense , et TEMA on ju inglane kes on sooja ilmaga harjunud ja tal peaks külm hakkama, kui temperatuur vahetub. Mitte MINA, kes peaks olema harjunud pakase ja tuisuga. Noh, nagu arvata ja näha võite siis tema oli see, kes t-särgiga läks merele. Loll. Ma tean, et sa Adam tõlgid mu blogi inglise keelde. Näed jah, üks sulle tuttav sõna: LOLL. 

Adam on kõvasti kingitusi pakkinud seega asi on tal juba käpas.. Pakkis minu ka teki sisse.

Alajahtumisest jäi vaid veidi puudu. 

Voila!  Ülessulanud! 

Isegi minusugune hulluke lükati korraks rooli taha. Küll kõige vaiksema käiguga aga no asi seegi. 

Adam sai tõelise elamuse sellest mille üle mul on siiralt hea meel. Ma sain lihtsalt istuda, kui tema kaptenirõõme nautis. :) 

Ja siis .. 

DURDLE DOOR!

Huvitav asi oli see, et ma ei kujuta ettegi, kui palju raha me panime parkimise alla. Igalpool looduses olid tasulised parklad, mis eestlasele on natuke veider, kui kuskil põlluvahelises kohas raha küsitakse. Aga kuna meie suuremad huvipunktid olidki looduses, siis polnud väga kahju £3 maksta every now and then.  Küll aga oli jama siis, kui münte polnud. Küll käis Adam vahetamas paberraha või mina küsisin kuskil poes 10 naela tagasi mündistes..
Ühes poes pandi Adam ostma mingi asja, et saaks sealt poest veits sularaha (kaardiga makstes). Tuli autosse tagasi koogiga, mis pidi olema üks maailma parimatest kookidest. Tuli välja, et see tõepoolest oli vägaväga hea, aga .. see oli nagu mahlane eestlaste saiavorm. Päriselt. Üllatus missugune! :)

Tahtsin ka pildileeee ... 

... aga sain ainult poolikult. Miiikkkssss? 

Sinna alla me ei roninud, kuid tundus, et need on mingid kalakesed või molluskid, kes niimoodi gängina ringi ujusid seal. 

Sellised romantikud kahekesi .. 

Me olime seal umbes tunnikese-kaks, aga taevas muutus nii kiirelt! Panite tähele piltidelt erineva valguse olemasolu? 

Uskumatult puhas vesi. Mina, kes ei lähe kunagi veekogusse ilma, et teaks mis põhi seal on (isegi kui jalad põhja ei ulatu), siis sinna läheks ma kohe. Lihtsal nii ilus kivine!! 

Otsisime taaskord endale B&B. Valisime ühe odavaimatest, kus ööbida, aga see maja oli maailma lahedaim. Nagu tüüpiline inglise maja ikka AGA maja sisemus oli nagu renessansi ajastust. Kujukesed, büstid, peeglid, mööbel. Nagu oleks ajastusse kinni jäänud. Ja noh.. siis tulid üks puhas essexlane ja keilakas, ostsid hiiglaslikud kebabieined ja asjad ning pugesid tuppa teki alla sööma. Mmmmm.. :D

Kolmapäeval asusime tagasi teele läbi Bristoli ja Windsori. Üks pildike Windsori teemajakesest kah, mis on ikka väga viltu tegelt.

Õhtuks koju ja nii see läkski.. 1000+km sõidetud, megapalju mahakõnnitud kilomeetreid, miljon Redbulli, läbikuulatud umbes 20 CD'd millega sai kõvasti ja valesti kaasa jorisetud, meeletu kogus parimat sööki, šokolaadi ja koguaeg koos olemist.. Üllatav on see, et kui ma ei suuda enamasti inimestega järjest kaks-kolm päeva KOGUAEG koos olla, siis seekord oli kuidagi erand. Isegi kui me olime koos, leidsin ma vist "vaimselt" endale eraldi olemise aja või ma ei teagi. :)

Veider, et tegelikult me tegime sada asja ka vahepeal, mis võiks üles märkida, aga no ei mäleta! Kalade tähtkuju annab ajudes tunda.

Kasutasin blogis palju ka Adami tehtud pilte, seega tänu talle on mul siiski midagi mida jagada. Samas... süüdistage teda, et niiiiiii paljud pildid on lihtsalt pesuehtsad selfied aga samas nii neid mälestusi tehaksegi ju. ;)

Ilmselt hakkab neid mõttekesi pudenema, nagu ka pilte, mis oleksid olnud väärt jagamist aga see rong on juba läinud (st. blogger ei lase kuskile vahele fotosid lisada vaid lükkab need ikka postituse lõppu. :( )
Seega tundub mõistlik panna see final post ka kirja koos randoomselt valitud piltidega, mis minu arvates on jagamist väärt aga blogger alguses nii ei arvanud.
Ja no muidugi mu armsate käbide külastamist Londonis, oh my.. mitte et teid see enam kotiks aga.. . NAD ON NII SUURED!

_____________

Kas see täpiline taust on silmasõbralik teile? Jah, kujundus on mul null veel, aga arvutis on see üsna mahe, telefonis on see pigem roheline ja tahvlis on see kriiskav. Midamidamida?

Aprillis UK's VOL1

Arvasin, et kuna blogitamine oli kaks aastat niivõrd suur osa mu igapäeva elust, siis ei tee paha ka nüüd aeg-ajalt midagi kirja visata. Seega .. parampampaaaaa! Alusta uue kübevikuga!

Uues blogis uue hooga JÄLLE Inglismaast! 

Hakkan vaikselt siis sõudmisega pihta.. 

Tegelt oleks vist viisakas ette ära hoiatada, et siit lehelt te järgmise viie aasta jooksul te ei lahku kui plaanite seda postitust lõpuni lugeda, sest just sorteerides fotosid mis võttis mu gigakiire arvutiga 2,5h aega tuleb välja, et KOLME fotoka (st kaks telefoni+fotokas) peale on triljon pilti ja proovi siis need "sünkroonides" ajalisesse järjestusse saada. 

Ja ma päriselt ka ei tee nalja. Adami mölafoni pildid + minu telefoni omad on kokku 69 pilti !! Ma ei tea mida ma üldse näitan teile??? Tegelt nagu polegi seal midagi.. WTF?

Sügelesin mis ma sügelesin aga .. ära sügelesin! Sõbrapäeval ostetud lennukipiletid seisid ja seisid st ootasid check-in'i tegemist ja välja printimist ja lõpuks jõudis kätte 1.aprill!! 

Teate ikka, et lennukis käsipagasina (minu minireisid on alati Ryanairi/Easyjet'iga, seega lisapagasit ma kunagi ei osta kui vaid juhul, kui ostan nö "ühe otsa piletid" ja jään paikseks, seega reisin vaid 10kg käsipagasiga) on lubatud pudelikesed kuni 100ml ? Ja teate, et kui tahate lüpsta oma imehead šampooni väiksesse pudelikesse, siis need pudelikesed maksavad tüüpilistes poodides (st Rimi/Selver/Prisma) 10€ !!! Kaks-kolm tühja pudelikest 10€ ! Milline mõrvamine! 

Kohver Geishasid täis pakitud ja lennujaamas pudeli virsiku Nestead külakostiks ostetud lendasin üle maa ja mere. 

Tundub, et see on saanud meil Adamiga traditsiooniks, et kui ta mull Stansteadi lennujaama vastu tuleb, on autos juba Starbucksi chai-latte ootamas! Mmmmm.. 

Kui tea peaksite kunagi Inglismaal külastama linnakest Southend-on-Sea'd, siis üks must-do on kindlasti mere äärest pisikestest putkadest VÄRSKELT valmistatud sõõrikute ostmine. Need tehakse valmis su nina all, raputatakse üle suhkruga ja võid süüa sõõrikut, mis on keeltkõrvetavalt värske. Mmmm .. 

Sealt ka meie nö inside-joke, et kuna mul oli märtsis sünnipäev, siis Adam teeb mulle sõõriku-koogi. Või noh .. ostis sõõrikuid ja pani virna .. :D 

Naljakas oli see, kui me mõlemad hakkasime ühel hetkel avastama sõõrikuid, millest oli amps võetud. Üks amps võetud ja siis tagasi pandud. :D No ja kahe inimese puhul pole väga raske arvata, kes seda tegi, kui mina seda ei teinud. ;) 

Pean tunnistama, et ma ei suudagi meelde tuletada, mida me esimese nelja päeva jooksul täpselt tegime. Kala mälu. 

Kala mälust rääkides.. Adam (ja ka ülejäänud inglased) on kalahullud. Kasse ja koeri seal väga ei võeta sest eluviis on teine, küll aga "mida suurem akvaarium, seda uhkem". Ja tegelt ma ei imestagi! 12-päeva jooksul käisime ühes kalapoes umbes.. 3 korda? 4 korda? Sest see on lihtsalt aaawwweeeesooommeeeee! Esimesel pildil on vaid vaevalt ehk 1/5 kogu poest + suured basseinid kaladele jms. 

 Mina, nagu väike japs ennemuiste, ikka pidin salaja "hmm, kas mu telefonil siin poes levi ka on?"-stiilis telefoni kõrgemale tõstma ja kiirelt pilti tegema.

Peopesasuurused kalakesed hullumas. 

Minu kahe nädala üks suurimatest ja randoomsematest elamustest: hiigelkuldkalade (või noh.. koide) toitmine LUTIPUDELIGA.
Mis järgmiseks? Okassigade sügamine?

Hüppasime läbi ka üsna minulikust poest- käsitööpudinad! You name it, they've got it. See oli lihtsalt niivõrd kreisi, et japs võttis oma salapoosi "otsin levi" sisse ja tegi käppelt pildi. Ainult esimest korrusest, sest miks hakata teid teise korrusega kadedaks üldse tegema??

Meie meeletud hommikusöögid ka veel ..
Üks õige inglaste hommikune kõhutäide.  Muna, peekon, oad, küpsed tomatid, šampinjonid, röstsaiad, vorstike. Ja no tee piimaga. No joke. 
Veeremine garanteeritud.

Otsustasime veeta ühe hommikupooliku/pärastlõuna Adami perega. Meie eesmärgiks oli jalutada Southend'i Pieril (mul kusjuures pole õrna aimugi kuidas see eesti keeles on ja ausalt, pärast 2,5h fotosorteerimist ma isegi ei viitsi otsingusse trükkida..) . No see kai-laadne asi, mis ulatub mere keskeni põhimõtteliselt. AGA see pole niisama pier, see on hoopis maailma pikim sellelaadneasi, lausa 2,16km pikk!

Väike pallimäng.. 

Tegelikult olime me just eelneval õhtul fish'n'chips'e söönud kuid otsustasime siiski kaheksakesi ühe kohaliku söögikoha hõivata ja veel kala näost sisse ajada. Parim hetk oli muidugi see, kui kõige pisem Matty, kes tegelt polegi vaat mis pisike, hakkas mu taldrikult friikaid pihta panema. Okei, kirjutades pole see üldse naljakas, aga kui te oleksite näinud, milline challenge see tema jaoks oli, saada friikas ilma et ma märkand oleks, see oli üsna huumor. Rääkimata sellest, kui laua teises otsas Adami ema kreepsu sai, kui poiss kartuleid pihta pani.. Või noh, minugi poolest sest ma olin reaalselt kurguni täis! 

Kuna olime vaadanud vahelduva eduga ka telekat ja olin kõrva taha pannud Essex'i aktsendi öeldes "tea and cake", siis Adamiga omavahel rääkides ütlesin ma seda ilmselt liiga kõvasti, sest meie ees kõndiv Harriet, Adami poolõde, keeras järsku ümber ja ütles, et ma kõlan nagu päris essexlane! :D 

Imetore perekond, imetore päev. :) 

Pühapäevast kolmapäevani plaanisime oma roadtrip'i. 

Et oleks lihtsam jälgida, joonistasin kaardi. :) 

London üsna keskel, Southend ehk kodu on rohelise tähekesega. Kogu tripp oli umbes 650 miili ehk veits üle 1000km. 

Marsruut on muidugi jõhker masterpiiss Paintis ja mitte väga täpne aga no andke andeks. :D 

Ma ei hakanud põllupilte panema, asun kohe asja juurde. 

Minu sooviks oli näha kaljusid. No neid imeilusaid kriidiseid! 

Väike Loner. 

Ma tegelt lihtsalt arvasin, et ma jään pildilt välja ja saan photo-bomb'ida .. Ups.

Krabiotsing

Kuna meil oli telk ja madrats ja kõik muud sada asja varutud, siis plaanisime igas kohas telkida. No et kulusid kokku hoida ja niisama oleks ju tore. 

Here comes a fun story. 

Olime "rentinud" endale maalapikese (niisama telkida ei tohi suvalises kohas), panime kaheinimese telgi püsti. Tundus olevat päris okei. Panime madratsi sisse ja hakkas see pumpamine pihta.. 

Siis tuli välja tõsiasi.. Madrats on suurem kui telgi põrand! :D
Okei, mahutasime siiski madratsi telki ära nibin-nabin AGA .. meil polnud isegi tekke jms asju sisse pandud. Kolisime siis pärast väikest lõkke tegemist telki magama, sõna otseses mõttes kokkupressitult, sirutada ei saanud. Reaalselt nagu oleks mahutanud kaks täiskasvanud inimest lapse võrevoodisse. Mina tugeva eesti naisena ikka jaurasin, et pole midagi nii hull. :D
Pikk vestlus teemal "kas me jääme siia ja ei maga üldse, otsime endale B&B või magame autos" . Ma ei suutnud alla anda kuid hotelli ma ka ei lähe juba põhimõtte pärast et me olime telgi pannud püsti ja sada asja. Tegin siiski hinnaalandust ja kolisime autosse..

Ühel hetkel mu keha oli isegi soe aga ma pole kunagi arvanud, et mu NÄGU võib ära külmuda .. No nii külm oli.

Mäletan vaid, et ma lõdisesin. Kõik kes mind teavad, teavad ka seda, et kui tuleb väike tuuleiil, siis Triinul on külm. Rääkimata lilladest huultest ja jääkülmadest varvastest-sõrmedest. Mäletan vaid Adamilt palumist, et ta lülitaks soojenduse sisse. Doughnut nagu ta on, pani 32 kraadi, kui ühel hetkel ärkasin sulades ja ust lahti tehes, sest päriselt ka, 32 on veits liiiiiiga palju.
Ega me kumbki väga magada ei saanud vist, sest järgmisel hommikul oli kella kaheksaks telk kokku pandud ja teele asutud. :D

Mis roadtrip see ilma BRIGHTONITA on ?? 

Kuna Adam-Madam oli eelnevalt jäätise välja teinud (jep, mina söön külma ilmaga jäätis, laske mul naerda..), siis järgmises kohas ta tasuta jäätise järgi ei läinud, olgugi et Patrick on ta teine nimi. :(

Teise öö puhul olime kindlad et ei mingit telkimise-nalja enam. :D Leidsime imeilusa hotelli Bournemouthis. See oli lihtsalt uskumatu! 20 kraadi, hoovis olid palmid ja basseinid, inimesed võtsid päikest.. Nagu reaalselt suvepuhkus aga Triinul oli ikka külm. 

Jalutasime mere ääres ja nautisime niisama ilma. :) 

Tihti peale mind võluvad väga veidrad kuid lihtsad asjad.. Seekord oli mu kinnisideeks näha ära need värvilised rannamajakesed. Jee!

Aa muide.. Metsikud nartsissid ka ..

Kuna mõlemal oli eelnev öö poolik meie telgiseikluste tõttu, siis pärast imelist söömaaega kolisime varakult tuppa youtubest veidramaid saateid vaatama ja munadepüha šoksi sööma.

Hommikul värske ja rõõsa võtsime ette meie kõige suurema eesmärgi- Durdle Door! See on Adami lemmikpaik terves maailmas, mistõttu olin minagi päris põnevil. 

* 

Okei.. Ma just mõistsin, et see asi tuleb liiga pikk. Mina olen väsinud ja ilmselt teie ka. Mõttetöö on meeletu, sest proovin enda jaoks asja loogiliselt (ja loogilises järjestuses) kirja panna. Jätkan homme! :)