Aprillis UK's VOL3

Ma kahtlen sügavalt, et siia satub inimesi, kes mu tausta ei tea. No ma mõtlen just oma aupairinduse tausta. Seega ei tohiks vist väga võõras olla, kui ma jätkan põhimõtteliselt sama jutuga nagu kirjutasin ma vanas triinuteine.blogspot.com'is ?

Ühesõnaga.
Armsaim pere terves Londonis!

Leppisime kohtumise reedeks, tundus lihtsalt sobilik meile kõigile. Tegin väikse tantrumi küll hommikul kodus enne minekut, sest tuli välja, et neil olid ka teised plaanid ja mind kuidagi suvaliselt "mahutati" kuhugi. Aga ei, ülereageerimine nagu mulle omane.
Seega ühel hetkel sain perelt rohelise tule, järgmisel hetkel olime mõlemad Adamiga diivanilt püsti, riides ja minekuvalmis. Otsustasime lihtsalt nii, et kuna ta elab Londonist väljas, siis läheks see liiga suureks mõttetööks rongi ja busside ja metroodeega seiklemiseks- parem lähme autoga, olen paar tundi perega kus töötasin olin pereliige, kohtume uuesti ja jalutame Londonis ringi veits.

Kuna Oliveril ja Tashal on mai alguses sünnipäev, siis tundus kuidagi veider külastada neid 10.aprillil ja siis kaks nädalat hiljem Eestist panna kingitused teele (mis omakorda tähendab meeletut kingituse otsimist ja pakisaatmiskulu, mis oleks ilmselt üüratu..). Mul on üldse tunne, et Inglismaalt on palju lihtsam kingitusi osta. Ka inglastele endale. Seega otsustasin seekord natuke varem kingid ära osta, Kate'le anda ja et tema siis annab sünnipäeval lastele kätte.

Täiesti juhuslikult leidsin ma maailma armsaima puidust kapikese Natashale. Noh, tüdrukutel ju patsikumme ja jubinaid jätkub (Adam kinkis mulle sünnipäevaks muide umbes 200 uut patsikummi. Ma võin kihla vedada, et jõuludeks pole neist haisugi alles, kuigi "jõulud" on üldse hästi öeldud .. ).
Minu mäletamist mööda maksin ma selle eest 7-8 naela.

Natuke kahtlane tundus mulle tühjana seda kinkida.. Seega ostsin juurde naela eest paki pulgakomme nii, et iga sahtel saaks täidetud. Ja noh, mõni jäi üle ka. ;)

Kuna Tashal ja Oliveril on 2 (????) päeva vahet ainult, siis Oliverile hankisin ma mõnusa raamatu ristsõnade ja igasuguste nuputamistega. Neljapäeva õhtul kinke pakkides mõistsin, et see ristsõnaraamat (umbes 300 lehte paks raamat) oli täiskasvanutele ja liiga raske ikka. Seega enne südaööd sõitsime Tescosse, et kiiruga mingi uus asi osta. :D
Valisime välja mingi naljaküsimused purgis mis on väga oliverilik. Pilti ei teinud sest.. mis ma ikka topsist pilti teen? Haribo "kommimaailma"(mäletate neid??) sai ka juurde ühenaelapoest ;) .
Laste emotsioonist rääkida ei oska sest .. nad pole neid kätte saanud veel.

ÜHESÕNAGA

Jõudsin siis Streatham ghetosse kui lasin rõõmsalt oma vana kodu uksekella nagu uhke külaline ennemuiste ja lootsin laste hääli kuulda. Well... no.
Hoopis tuli ukse peale nende uus prantsuse au-pair. Ilmselt tema oli sama suures šokis kui mina. :D Plärisesin talle kiirelt ette et olen Triin ja nii tore tutvuda temaga ja kas pere on kodus ja lendasin lihtsalt välisuksest sisse. Pärast hakkasin mõtlema, et ehk vaene tüdruk ei teadnudki, et ma tulen. Ja ma lollakas lihtsalt eeldasin, et kõik ootavad mind. Ühesõnaga, ma ei suutnud ta nimest aru saada, aga palun, prantslased, aidake mind hädast välja. Ta nimi kõlas nagu Aubergine (baklažaan inglise keeles .. :D ) aga ma olen kindel et ta nimi ikka baklažaan pole. Aga kas keegi suudab välja mõelda ühe prantsuse tüdruku nime, mis kõlab nagu "auberžiin"? Ma arvan et seal oli isegi k-täht kuskil ..

Ühesõnaga, Aubergine ütles et kõik on hetkel laiali maailma peal aga Oliver on kodus. Palusin tal Oliveri alla kutsuda, aga vaene tüdruk ei saanud vist aru, sest üles ta läks ja sinna ta jäigi. Kuna ta on niivõrd noor, 18 alles, ja üsna värske inglismaal, siis ma ei imesta ka.
Kuulsin ukse taga Kate ja Maggie jutustamas ja vana hea "otsin oma koduvõtmeid põhjatust kotist aga kuna ei leia siis lasen parem uksekella" .. Tegin neile ukse lahti ja oiiii läks alles kiljumiseks. Okei, Maggie ei saanud vapsee midagi aru, aga nii tore oli kasvõi Kate'gi näha.

Lõpuks läksin ikkagist ise Oliveri üleskorrusele otsima, kui poole trepi peal ta reaalselt lendas mulle külge nagu takjas. I swear, ma oleks sealt alla lennanud. Novembris mängis ta lahedat meest, "ei kuule sind, ei näe sind" aga nüüd oli mu väike vana Oliver tagasi! Näitas kohe ära mis ta toas uut on ja sada uut juttu ja oeh .. Nii armas oli tagasi olla! :)

Maggie liitus ka ja tema pidi ka kohe näitama oma suure tüdruku voodit (mis sai ostetud teisel kuul, kui ma seal elasin .. :D ) ja mida ta näitas mulle ka novembris. Aa noh, kolmekordselt ei kärise!
Varsti tuli pargist koju ka Tasha. Päriselt, ta on kõige siiram laps vist terves maailmas. Lihtsalt rippus mu kaela ümber ja ülejäänud maailm oli temapoolt unustatud!

Chillisime lastega aias, kuni teised lunch'iks lauda valmis panid jms. Maggie hoolitses, et mul oleks lamamistoolis mõnus (23 kraadi sooja!) ja tõi patju ja asju. :D Tasha korrutas "Triiny, you are so beautiful!" ja küsis mult kuidas mul koolis läheb ja kas ma teda ka ikka igatsen. 7-aastane!
Oliver näitas mulle tahvlist videot, mille tema tegi- uskuge või mitte, aga tal on youtubes oma kanal!!! Karm tõde on see, et ma lihtsalt ei suuda ta kasutajat leida sealt. No et "subscribe'da" ikka nagu ta palus.

Mäletate seda kassi? Ilmselt ma küsin seda küsimust iga kord, kui teile kassipilti näitan. Ühesõnaga .. Meil on vist temaga mingi telepaatia. Sest kui novembris neil külas käisin, siis oli ta ka sinna tulnud pärast pikka kadunud olemise aega. Ja nüüd samamoodi!!!

Enne lõunat (ma juba tunnen, et ma kirjutan nagu "kell viis tegin seda, pool kuus aga seda .." aga see tundub kõik mulle nii tähtis.. ) käis köögis selline võitlus teemal "kes saab Triinu kõrval istuda". Oh my. Asja teeb raskeks see, kui inimesi on 4, kes mu kõrval tahavad olla. Minu lapsed ja üks Tasha sõbranna, kellega me vanasti ikka jämmisime koos. Asi sai lahendatud ka mulle väga meeldivalt- ühel pool Tasha, teisel pool Marrgariiiita. Küll Maggie pani oma taldrikust oma toitu mulle, et "Triiny, see on nii hea, proovi ka", missest et mul oli TÄPSELT sama toit, mis tal. Miks ka mitte.

Samuti alustas Tasha jutuga, et Triiny, kas sa jääd ööseks. Kahjuks olid mul plaanid ja ma ei saanud jääda. Järgmiseks küsis ta, et kas ma võiks lahkuda alles kahe aasta pärast. Vastates, et kui ma kahe aasta pärast ära lähen, siis võtan tema ka kaasa. Teiselt poolt Magster koputas mulle õlale ja küsis nagu suur 3-aastane tüdruk ikka, et "But Triiny, can I come?". Kõik sulasid!

Tüdrukud lihtsalt rippusid mu küljes. Koguaeg oli Triiny-Triiny ja neil oli selline kutsikavaimustus et hoia alt. Ma võin ehk öelda, et mu selle aasta kõige õnnelikum päev isegi, kuigi need on suured sõnad. Aga ma pole ammu end nii oodatult tundnud, nii armastatult.

Kolisime tüdrukutega Tasha tuppa, kus hakati kõige ekstreemsemaid mänge välja mõtlema. Eks ma sujuvalt eemaldusin, aga ma pole ju nii ammu näinud kilkavaid lapsi.
No ja vaadake seda väikest merineitsit, keda ma ei näinud kordagi ilma kostüümita see päev. Tema lemmik!

Samuti avastasid tüdruku mu telefoni.
Kuna mu mölafonil on ekraanilukk peal (pead mustri joonistama), siis Maggie esiteks arvas, et see on mingi mäng. Seega istus kuskil viis minutit vaikselt mu telefoniga, vajutas täpikesi mis muutusid punaseks või roheliseks. :D Lapse naiivsus.
Samas kui suured tüdrukud, Tasha ja Lily, said  mu telefoni kätte, siis pettumus oli suur- ekraanil pole ühtegi nuppu! No nagu iPhonedel on üks nupp keskel. Mul pole ühtegi. Ja siis nad nuputasid ja nuputasid, kuidas ekraani avada. Ütlesin, et sa pead salasõna ütlema ja siis avanebki. Uus tehnika või nii. Lapse naiivsus vol2 aga nad uskusid seda! Tasha hakkas sositama meie vanu salasõnu "chickennuggets" ja "doughnut" .. Lõpuks proovis "Triiny is the best". KUST SEE TULI ??? :D
Lõpuks võtsin telefoni käest ja sosistasin telefonile "Natasha is a weirdo" ja vajutasin külje pealt avanemise nuppu, mida nemad otsida ei taibanud. :D Voila!  telefon töötas.
Tahtsin seda protsessi filmida aga kuna nende käes oli mu telefon, siis jäi ära.

Aga ei, midagi VÄGA muutunud pole. Maggie jutustab meeletult palju. Selle asemel et öelda "This cup goes to the table" ütles tema aga peenelt "This cup belongs to the table." . Saime Kate'ga kerge naeruka, sest ka tema polnud NII peent versiooni sellest kuulnud. Tasha endiselt fännab mu juukseid ja tema kapi peal oli näha umbes sadat asja, mis ma pidin sinna jätma kui Eestisse tagasi kolisin ja tema kohe ära omastas (PS! Juukselakki lastakse ainult erilistel päevadel, sest seda väärtuslikku kraami ei saa ju raisata!).

Rääkides Auberginest (kaua ma teda baklažaaniks kutsun???), siis hakkas mul kahju. Nii tore tüdruk tundus, vaikne ja tagasihoidlik aga nii tore. Aga kuna ta on seal veebruarist ja läheb Prantsusmaale juba juunis tagasi, siis tema mõtlemine on et "miks üldse leida sõpru enam" .. Kuidagi mingi .. emainstinkt lõi välja ja no tahtsin talle sõbrannasid hankida ja soovitada kõiki kohti Londonis, kuhu kasvõi üksi minna. Tal ei ole mitte ühtegi sõbrannat, kellega nädalavahetusel midagi teha. Mitte ühtegi! :( Keegi elab Londonis, kes tahab baklažaani lõbustada vahel? SOS!
Ja noh, eks ma siis jagasingi sadat FB grupi nime temaga, kust ta võiks sõbrannasid leida (ma ei hakanud igaksjuhuks neti-date'misest rääkima, ehk kohtub temagi meie naabriga teiselt poolt aeda.. :D That was a fun story.) 

Panime Magsteriga puslet ja rääkisime Kate'ga juttu, kuni tundsin et Adam on juba veits liiga kaua kuskil pargis vedelenud ja Justin Petrone "My Estonia 2" lugenud. Kusjuures ta jumaldab tema raamatuid. Esimese osa sai ta .. jõuludeks? mult mida ta luges lihtsalt igal pool. Long story short: Justin, newyorklane, abiellub eestlanna Epuga ja kolivad Eestisse. Justin kirjutab siis Eesti omapärast jms.. Nüüd tellisin talle teise raamatu otse Petrone kirjastusest, mitte ei ostnud Apollost. Päriselt, SOOVITAN Petrone raamatuid tellida nende lehelt, sest okei, Adam küll loeb seda jura siit, aga kui Apollos oleksin maksnud viimase raamatu eest pea 15 eurot, siis Petrone kirjastusest sain viiega! VIIEGA! Ja see pole veel kõik! Seal oli kirjas käsitsi "From Estonia"+ tema autogramm. Väike asi, aga kuna Adamile väga istub tema kirjutamine, siis ma olin kerges šokis kui nägin seda. Hüppasin ja ei suutnud ta eest varjata. Paar päeva hiljem tahtis ta tellida sama raamatu ja pidin end üles andma.
Ühesõnaga.. Tundsin, et pean lahkuma Streatham ghetost. Leppisime Adamiga kohtumise 45min hiljem kokku, sest tahtsin ühest poest läbi veel käia. Karm tõsiasi oli see, et jutustasime sellest 45st minutist 30 veel Kate'ga. Ma valetaks, kui ütleks, et ei olnud üldse kurb jälle lahkuda. Maggie lehvitas akna pealt nagu vanasti ikka.

Oliver oli juba selleks ajaks semu juurde mängima läinud, aga tüdrukutega sain ikka ühe kena pildikese.

Natuke .. emotsionaalsem ka.. 

 Poodi ma ei jõudnudki ja põhimõtteliselt jooksingi Tescosse, kust Adam mind peale korjas. Möödusin oma juuksuripoistest, mind tunti endiselt ära, success! 
Adamiga kohtudes oli täpselt sama olukord mis praegu: täielik lobapidamatus. Iga kord kui Aubergine't mainisin, hakkas ta naerma ja ei kuulanud ilmselt mu juttugi edasi sest .. kelle nimi on ometigi Aubergine!?

Käisime hoopis Londoni kesklinnas veits ringi, Trafalgaril, nurusin teda, et käiks ikka Tescost läbi ja ma saaks osta ühe juustu-sibula võiku, mida ma IGA JUMALA KORD pärast kesklinna pidu ostsin, t öösel bussis nosida. Minu elu parimad £1.10 eined.
Käisime veel Adami vanaema juurest läbi korraks, kell eest mind hoiatati sada korda aga mulle on siiani mõistatus, et mille eest täpselt ..

Aitab küll peenetest detailidest.
Lõpetan selle jama ära, kes ikka viitsib KOLME postitust mu kahenädalasest tripist lugeda. Mõned pildid, mis blogger otsustas ära visata ühel hetkel ja nüüd panen kõik kokku. :)

Dunkin Doughnuts! 

(Maggie nägi seda pilti mu telefonist ja silma jäid koha paremal olevad lepatriinud. Tüdruk ajas kohe keele suust välja ja ütles "õõõõ" . Ilmselt mäletab oma valusat toiduelamust lepatriinudega.. :D 

Ma ei ütleks, et ma oleks väga potipõllumajandusekauge inimene. Aga minu üllatuseks müüs Ikea niimoodi tomateid, £3/taim. Ja inglased ikka ei osta! :(

Buddy

See on üks kõige rohkem küsimusi tekitav pilt terves meie ajaloos. Mis toimub pildil?? :D
Ma vannun, et ma ei nutnud. Ma ei tahtnud pildile tulla?

Adami vennad on Flemingud. Märkasin sellist tänava silti, kui pidin selle saatma snapchatis ta vennale pealkirjaga "kas ma võin töötada su farmis hernehirmutisena?" . Oma geniaalse naljaga teenisin ära screenshoti ta venna poolt ja jäi müsteeriumiks Adamile, mis minu ja Oweni vahel snapis toimus ja mis see nii hea oli, et lausa pidi pilti tegema? :D

Nüüd saate suveni mu UK juttudest puhata. Võib-olla. Raudselt tulen ma mingi jutuga tagasi, mis mul meelde tuli.