Kuigi üsna suure ajast olen ma niisama vegeteerinud, kappe koristanud ja kanaleid tapnud, siis ikka ja jälle tuleb ette meie mini-väljasõite. Käisime üks päev Two Tree Island'il, mis on mede kodust 15min kaugusel. Polnud õrna aimugi, millega täpselt tegu on, aga ometigioli Southendi "vaatamisväärsuste" hulgas. Adam naeris küll, et mis kuradi saar see on kahe puuga (omaette pakkus talle ka nalja minu oskamatus öelda 'Two Tree' kui ikka ja jälle tuli välja "two-three island"). Samas on see siiani müsteerium, kust see nimi tuli, AGA seal olidki vaid põõsad tegelt.. Aga ei, tegu oli pigem põllulaadse kohaga, kuigi lampi sattusime linnuvaatlus majakesse, mis pani tedagi muutma oma arvamust sellest kohast. Paar klõpsukest ka jah, ma olen proovinud rohkem oma kaamerat kasutada, kui kehva kvaliteediga telefoni kaamerat.

Preemiaks hiljem veel apple crumble, millele ei suuda ma kunagi ei öelda. Hunniku all peidus on ka kuskil öunad..

Samuti vedasin ma teisel päeval farmilaadsesse loomaaeda(??). Palju farmiloomi. Kuna sissepääs oli £3 per kärss, siis miks mitte (tavalised loomaaiad siin on £20/inimene). Haarasime kaasa ka graanulitepakikesed, et lemmikuid toita. Ainuüksi esimestest kitsekestest sattusime vaimustusse.. Kitsed, alpakad, sadat tõugu kanu, jänesed, lambad, eeslid.. You name it.

Dylan the Donkey

 

 Nagu kuulsustega ikka, saime meiegi vaid Beyonce't kaugelt imetleda.. 

Üks lambapere lihtsalt röövis mu südame! No kuidas nad saavad NII armsate nägudega olla? Nii pehmed, nii sõbralikud, nii siirate silmadega ja nii armsate ninadega. Ma hakkan juba kahtlema oma soovis saada jänes lemmikloomaks.. Ma parem võtaks lambakesed. Ma isegi ei kavatse vabandada, et mul on nii palju pilte ainuüksi just neist lambukestest. Arvake kellel oli kodus külmkapis lambalihalõigud ootamas et õhtusöögiks teha? Arvake kes pole neid siia maani, kolm päeva hiljem, isegi mitte puudutanud?

Excuse mu kahtlast lõustakat..

Lambapätakad

Stalker paremas nurgas..

 

That moment kui "lambakari" saab uue tähenduse.

 

Adamil on paraku sada allergiat ja loomakarvad kuuluvad ka sinna. Osadega on ta väga ok, aga see mis farmist tulles juhtus, sweet mother of God. Turtsus ja tilkus nii mis hirmus. Kuigi talle väga meeldis paar tunnikest loomadega olla, oli tulemus kergelt kohutav missest et ta alati võtab umbestäpselt tuhat tabletti kui teab, et kohtub loomadega. Aga kokkuvõtteks oli meil väga tore.
Imearmas koht!

Hiljem sundisin teda endaga kaasa tulema Sportsdirecti (loe:mina autoga ei sõida) et hankida mulle uued jooksutossud, mis ma Eestist unustasin kaasa võtta. Mis mul ikka paremat teha on peale vegeteerimise, kui ma võiks jooksmas vähemalt käia? Kuigi sport polegi tegelt väga unarusse jäänud, arvestades seda, et ükspäev ei julgenud ma bussiga sõita sest süsteem oli keeruline ja otsustasin jalutada selle asemel kesklinna.. Edasi-tagasi ainuüksi tee kodust tsentraali oli 11km + jalutamine kaubanduskeskuses ja mereääres ja shopingutänaval.. Ups. 

Ühesõnaga olen ma teda terroriseerinud jooksmas käimisega viimased kaks hommikut. Alustasime vaikselt aga jah.. Jalalihased on no nii valusad, et eile Adami vanemate juurest tulles oigasin iga trepiastme juures. Eelmine öö krambitasid ka nii mis hirmus. Kuid tõsi, mu viimane jooksmine jäigi vist eelmise aasta septembrisse. Shame on me. 

Käelihhhhhi sai kasvatatud siiski ühelpäeval, kui kohtusime Adami semu Rich'iga, et mängida pinksi ja piljardit. Olgugi et ma imesin lurinal mõlemas mängus, tegid poisid mulle allahindlust ja ei nokkinud, kuigi õhtul tuli küsimusele 'what do you think about her?' vastus 'she is hot. But terrible at table tennis". Nojah, nii palju siis sellest.. :D 

Richiga oli kunagi see nali, et 'kohtusin' ka temaga tolles neti deidisaidil, millest te kuulnud olete.. Saatuse iroonia missugune.

Kinos oleme käinud, Jurassic ja Minionsid on nähtud miks ei võinud eeslased jätta minionsid minionsideks vaid tõlkisid käsilasteks??? Kõlab nagu so last century, vaat et oleks justkui Tammsaare teosega tegemist... . Jurassicut ma soovitaks vaid 3D'na ja effektide pärast, sest mind hakkasid kohutavalt häirima filmivead. Ja ma lihtsalt leidsin ja leidsin neid vigu.. Muidu võimas. 

Minionsid olid aga keskmised, Despicable Me on kümme korda etem siiski. Kuigi naljakas oli märgata asju, mida Adam ei märkanud. No inglaste värk. Ühesõnaga minionsid(käsilased, uuurrggghhh) tulevad Londonisse. Ja seal tagataustal käib pesuehtne inglaste 'mõnitamine'. Adam ei pannud tähelegi ehk pooli asju aga kuna mina kui eestlane, taipasin ma siia kolides üsna pea inglaste omapäraseid omadusi.. No näiteks kui tuua filmi põhjal näide, siis kui ümberringi käis jõhker "sõda" siis ikka oli seal inimesi, kes leidsid aega tassike teed juua või crumpet'eid süüa. Või tagataustal ilutses 'Keep calm and carry on" esemeke. 

UK kinode juures on minu jaoks veider ka see, et sa pead omale ise 3D prillid ostma (£1) ja iga järgmine kord kinno minnes võtad need kaasa. Hügieenimõttes on see suurepärane idee aga teisest küljest sa pead planeerima iga kinnominemise ette et taipaksid kodust okulaarid kaasa haarata või ostad iga kord uue paari ja lõpetad kodus 3D-prillide muuseumina. 

Aga jah.. Eile käisime Adami vanemate juures grillimas, kus toitu taaskord piiritult ja huumorit nii et tapab. Ühel hetkel tuli Adami ema mulle oma riidest poekotti näitama lisades, et ta teadis et ta on MINU käekotimustrit kuskil näinud. Voila! Meil on samasuguse mustriga kotid! See on veel veidram kokkusattumus, et Paperchase, pood kust ma/me kotid ostsime, oli selle linnumustriga tooted piiratud koguses ja ühe hooaja värk ning seegi põhimõtteliselt kolm aastat tagasi! 

Matthew, 13-aastane vend, tunneb alati hullult huvi mu vastu. Rääkis mulle oma eksamitest (jep, 13 ja sada eksamit) ja küsis ka minu eksamite kohta. Hiljem köögis istudes ja Adami emaga chattides ilmus ka Matty kohale oma joonistusplokkidega, et mulle oma teoseid näidata. Ütleme nii, et päris muljetavaldavad pildid aga veelgi armsam, et ta niimoodi minu juurde tuli. Siis veel tõi oma pooliku kootud salli mulle näidata mille ta loodetavasti jõuludeks valmis saab.. 

Kuna selles peres tögatakse üksteist umbes sada korda sekundis, siis Matty tögamisel, kes on ainus punapea peres, teatas Matty et tema 'rassi' kiusajatel on teine nimi- Gingerists. Minu arust geniaalne! 

Samuti avastasin ma enda jaoks banofee-koogi. Banaani-karamelli koogi. Kus kivi all ma elanud olen?? Lihtsalt imeline! Adami ema ma selle koogiga ületada ilmselt ei suuda aga siin pole mingit küsimustki, et ühel ilusal päeval tuleb mu koogivormist see välja, et võluda järgmisi inimesi. Madness. 

Üks segane kirjutis tuli vist. Natuke siit, natuke sealt.. Aga poolleeee huuullluuu. Yolo. 

Kui yolotamiseks juba läks, siis lõpetan kirjutise veel randoomsema pildiga. Meil nimelt oli üks õhtu poodi jalutades võistlus, kes saab "cats meeting"-ule lähemale ilma et kiisud ära jookseks. Kolm argliku kassikest.. Ei aidanud mu eestlaslik kssksss (inglased naeravad eestlaste loomahäälte peale aga olgem ausad, need on päris veidrad tõesti..) ..

Eelmise postituse parooli saab Fb's küsides oma nime alt. Vahel on lihtsalt asju, millest ei saa kuidagi avalikult kirjutada..

Mu esimene nädal on kuidagi.. "normaalne" olnud. Vana tuttav keskkond. 

Ok, tunnistan kohe alguses üles, et mu reis sai huvitava pöörde kui juba Keilas tahtis autos mu varbake tulla baleriinast suurt maailma avastama. Mõtlisin, et need £4 maksvad suskad ongi kuidagi kauaks (st kaheks aastaks) jäänud. Samas.. Kõik teavad kui palju ma shopata armastan, seega olekski justkui vabandus olemas. Jõudsin lennujaamas väravatest läbi kui mu varvas juba karjus liimist lahti tulnud kinga vahelt. Kirjutasin siis Adamile, et korjaku ta SportsDirectist enne tulekut paar musti tennised kaasa. 

Lennukilt maha tulles ja taaskord autosse istudes leidsin eest klassikalise chai latte, mis on juba traditsiooniks ja SD koti KAHE paari jalanõudega. Ma pidin krambid saama. Mees mõtleb et teeb midagi head ja toob topelt.. Aga nagu mehed ikka, ostlemine pole tugevaim külg.. Seega üks paar oli nr 6 nagu vaja, teine paar 9. :D 

Hiljem sai ümbervahetatud. 

Oleme käinud rannas jalutamas umbes sada korda, shopanud triljon korda ja naerukrampe pole enam ammu juba lugenud. See on minu puhul juba nii tüüpiline, et väljasapool kodu on tunne, et nonii, tahaks kirjutada. Aga reaalsus on see, et nii kui koju jõuan, tekib laibatunne ja tahaks vaid vedeleda ja TLC'd vaadata. Nagu.. päriselt. Ja seepärast asjad ununevad, mis on tegelikult väärt üleskirjutamist. 

Proovin oma mälu natuke taastada fotode põhjal, paraku on osad fotod ikka kaameras ja läpakat pole seega.. Mõni teine päev. (ha, juba jändan arvutiga, kus pole täpitähti ja proovin vaid ä'ga hakkama saada, mis on mul siin copy/paste nupu all :D praegu paar lauset juurde kirjutades nii siia-sinna proovin moodustada lauseid, kus pole vaja neid "tapitahti" .. seega excuse me, kui kuskil on kohmakas lause aga ma tegelt ka ei viitsi jaurata selle praeguse postitusega enam .. :D  )

Esimene päev on meil alati catch up'imise päev, kus me lihtsalt oleme ja harjume. Naljakas, et ikka   aasta pikkust tutvust oleme me endiselt kergelt närvis..

Kuna kõik teavad, kuidas naised reisivad, siis tuli meil teisel päeval võtta ette mitmetunnine shoping Ikeas. Mina, kes pole kunagi Soomeski käinud, olen ikka veel Ikeast vaimustuses. Lõpuks skoorisimegi £20 kummuti, kasvupotid ja lihapalle, mida ka järgmised kaks päeva sõime. 

Fookusest ei tasu rääkidagi. Proovin paremat kvaliteeti saavutada tulevikus..

Ma tean, et ma vaimustun tibatillukestest asjadest. Olin nii meelitatud, kui postkastist vaatas vastu selline paber, minu nimi lausa peale prinditud ja puha.. Tegemist siiski vaid uue telefonikaardiga.. :D

Niisama puhtast huvist istutasin ka taimekesed ära. Leidsin ka eestikeelse juhendi. Suva, et praegu pole ei märts ega september..

Ma olen vist ajast maha jäänud, aga ma pole elusees näinud, et seemnete panek nii lihtsaks on tehtud.

Kuna mulda jäi alles, ostsime poest kressiseemneid juurde, kuna inglased armastavad teadupärast kressi/muna saiu. Siis tekkis aga probleem, et KUHU see istuda.. Loova inimesena märkasin vaba Starbucksi kohvitopsi.. kuid selleks jäi mulda aga PUUDU .. Ja noh, ilmselt nagu naised ikka teevad, kamandavad nad mehed kaevama. Tänaseks on mullast pead väljapistnud vaid kressikesed ja armetu basiilikupoiss. 

Tescost ka veider leid .. Kes kurat paneb selliseid nimesid jäätisele?? Tegu siis plastikust koonusega, kus on vaniljemaitseline koorejäts vaarikamoosiga ja ALL OTSAS on mullinätsu pallike. Väga veider.. 

Kolmapäeval vurasime linnast välja, et "maailma avastada".. Paar parema kvaliteediga pilti kah :D

Reedel käisime väljas nagu noored inimesed ikka. Live bänd mängis ja oeh .. see inglaste olek .. mmmmm ... 

Paar Southend'i pilti ka.. 

Sain aru, et elu on raske ikka nende tapitahtedeta siin arvutis (va see ainus tapitaheke, mida ma siin usinalt kleebin.. Tuleb välja, et ä on tihedaim täpikas, sest muudest ma väga puudust ei ole osanud tunda..), aga miskipärast tahvelarvuti ei lase fotosid normaalselt panna .. Seega jah, ilmselt tulevad kirjutised-fotod eraldi, sest see mis siin praegu toimub on totaalne peavalu. 
Esimesed triinulikud ämbrid on ka otseloomulikult toimunud, summer job intervjuu ka tehtud .. Neist ehk hiljem. :)

Kaitstud: KLIKI JA SISESTA PAROOL

UK ALERT!

See kõlab üliveidralt, aga .. inspireeritud Jenneri-kammajaast, kes 65-aastaselt vahetas sugu, sest ta ei tundnud enda mehe kehas õigena siis .. mina, 22-aastasena, olen mõistnud, et kahekümnekahest aastast olen ma elanud 20 aastat vales riigis. Nagu päriselt, sündisin valesse riiki. Noh ikka see, et hingelt ma eestlane pole.

Ei, mitte midagi isiklikku, aga õppides ennast tundma, siis nüüd ma mõistan, et olen vales keskkonnas. Ma ei osanud seda esimesed 18-aastat nii kindlalt väita, sest minu maailmas rändamised piirdusid nädalakestega ilma et jõuaks õieti nähagi, kuidas see elu päriselt teises riigis on. Olin ühe aasta Londonis, olin teisegi .. Järelikult pidi miski olema, mis mind tõmbas. Tahaks selle jubedalt kirjutada "ah noor inimene, vaba ja seiklushuviline, las reisib" arvele aga ei, mul on tõsi taga.

Tunnistan, Inglismaa käib mul ikka veel koguaeg jutust läbi, mul on kergelt piinlik juba kui obsessed ma olen sellest teemast ja ei suuda olevikus elada.

Varem ma ei osanud Inglismaast unistadagi. Tundus kuidagi nii lamp riik, no nagu miski Taani või Poola missest et neid ei saa ühele mõõdupuule panna. Ühesõnaga, mind jättis üsna külmaks ja mõtlesin, et "ah miks ma sinna peaks minema??". Mind jätsid külmaks sõbrannade reisid Londonisse, nad ise olid mega elevil aga ma mõtlesin, et mis seal UKs ikka. Minu kolme aasta tagune valik Fulhamisse kolida oli ülilambikas, sest mu "sihtriik" oli lahtine, teadsin vaid et tahan kuskile minna ja lapsehoidja olla. Aga et just Inglismaale, see tuli kuidagi iseenesest.

Kui keegi küsiks phah, keda ma petan .. KEEGI EI KÜSI mida ma kõige rohkem igatsen siis "Kõike" oleks mu sobivaim vastus. Nagu päriselt. Võiks vaat et öelda "kes UK's pole käinud, see elu pole näinud.". See elustiil, õhkkond, need tänavad ja rookatusega majakesed, huvitavad inimesed .. Ma tunnen, et ma oleks justkui täiesti teine inimene pärast neid aastaid ok, mõned omadused on säilinud, just need nõmedamad. .

Eestil ei ole tegelikult mitte midagi viga peale selle et inimesed on nii enesekesksed, sallimatud, kriitilised ja külmad , täitsa tore riik on ju. Samas.. olen minagi ju eestlane ja tingitud oma enesekesksusest mõtlen ma, et .. see riik ei ole lihtsalt minu jaoks see õige riik. Teiste jaoks võib olla, aga minu kui indiviidi jaoks on nii vale tunne. Päriselt, ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks, et kaks aastat veel ja siis head aega Eesti, hello England.

Aga miks siis nii?

Mäletate, et ma kunagi vandusin, et ei mina inglasest meest võta sest neil on sada puudust ja ma jään ikka omade juurde. See on tegelikult uskumatu, kui "tolerantseks" ma muutunud olen. Mind absoluutselt ei kõiguta see, kui ühel päeval räägiks ma igapäevasel kodus muud keelt mitte eesti keelt. See lihtsalt ei ole mu jaoks tähtis. Sest see on MINU elu. Mitte ükski noormees ei oleks põhjus, miks ma kuhugi koliksin. Isegi kui ma kahe aasta pärast üksi olen, ma läheks. Ükskõik kuhu. Ok, mitte ükskõik kuhu, pigem ikka UK piiridesse.. Asi ongi selles, et .. hing ihkab mujale.

Vahel tunnen, et mu peas oleks nagu paberirull pealkirjaga "Põhjused lahkumiseks" ja igapäevasel on see list täiendamisel. Ehk liigagi tihti. Ma ei tea, kas ma olen ise parajaks fruktiks muutunud või mis, aga viimase aasta jooksul on mul Haapsalus elades poodides tekkinud kummalisi olukordi. Noh et "täiskasvanute jooke" ostes ei paku(!) ma ise vabatahtlikult oma ID-kaarti näidata ja siis lõpuks siis vabandades ja öeldes, et ma ei ole kunagi ühes poes pidanud ise kaarti näitama vaid alati ikka küsitakse, kui tarvis, siis lõi naisel lained peapeal kokku ja pärast "neiu, vaadake oma tooni millega te räägite!!!" keeldus ta mu kraami läbi löömast. Eks ma siis marssisin väravast välja, haarasin uuesti tühja korvi, ladusin täis samu asju ja läksin kõrval kassasse, kus teenindas mind neiu, kes juba mind tunneb ja vabandas, et mind niimoodi teenindati. Või kui sain Selveris kaasmaalastelt teravaid märkusi selle kohta, et ma naisena sündisin. Või torsssis bussijuhid tekstiga "mind ei huvita et sa oled üliõpilane, meie bussis on kuni 24-aastasele soodus!!!" kui olin palunud "üliõpilane Laagrisse" sest tavaliselt on soodustused ju õpilase-tiitlit kandvatele inimestele, mitte et kui vana sa oled. Ma ei hakka jätkama, kuidas ka lähedamad inimesed mind kohtlevad ja "paberirull mu peas" täieneb mühinaga.

Jah, nüüd mõtlete, et "aga kas siis Londonis polegi nõmedaid inimesi? Ise olid ka ju rassismi ohver kui puuviljamarketis mainiti, et sa pole teretulnud sest oled valge, ja eks neid asju juhtus veelgi". Jah, tõepoolest. Aga ma jälle tunnen, et seal pole ma kriitikale nii lihtsalt vastuvõtlik kui siin. Kui eestlasele ikka ütled, et kui tal midagi head pole öelda, siis ärgu parem öelgu midagi, et lihtsalt enda närve säästa, siis vastuseks saada " aga kuidas sa elus hakkama saad kui kriitikat ei talu" on väga ok. Sest see on puhas eestlaslikus. Ikka kritiseerida ja leida neid aga'sid. Inglased seevastu nõustuvad ja ei hakka isiklikku ruumi tungimagi ning mõistavad, et kõigil on lihtsam, kui mõned asjad ütlemata jäävad. Just need negatiivsed. Ja mina kuulun just sinna viimasesse gruppi. Kui midagi head öelda pole, siis ma ei hakka lahmima, et teist halvasti tundma panna. Pühak ma pole, ikka juhtub neid õnnetuid olukordi, aga see et ma läheks inimese juurde ja lajatan talle näkku, et ta on mõttetu.. Ei.

Ma tunnen, et olen mingi megakeeruline lõhestunud isiksus. No et pole eestlane ja pole ka inglane. Eestlase tunnet mul väga pole, väljaarvatud see et elan siin ja räägin eesti keelt, sest .. hing on  miski muu loomeinimese värk, you know . Selline imelik mega-mix estonglish'i tunne on peal.

Jah, põhjuseid on palju ja igast nurgast. Ma lihtsalt tean, et olen kuskil palju õnnelikum, üksi või mitte-üksi, kui siin. Aga tõesti, lohutan ma end mõtetega stiilis "kaks aastat veel" või "praegu on 2015 aga 2017 olen ma läinud" või "pärast seda suve on veel ainult üks suvi kui ma saan UKsse minna ajutiselt tööle, sest ÜLEJÄRGMINE suvi pakin ma asju" või "ma olen praegu 22 aga pärast 24ndat sünnipäeva ongi aeg käes" . Päevade lugemiseni ma veel jõudnud pole..

Ma lihtsalt igatsen kuhugi mujale, ära kaugele siit. Ja seda juba viimased ~350 päeva, mis ma Eestis elanud olen miinus nädalake novembris ja kaks nädalat aprillis. Isegi mu toidulaud on muutunud just seetõttu, et siiski hoida osakest UKst endale lähedal. No ikka lõhe-riis-soja-brokkoli või tomatisupp või pasta pesto või baked beans. Õlut ma jooma pole õppinud.

Tahtsin kord kirjutada sellest, et kui ma peaksin kunagi millegi koledaga hakkama saama siis surmanuhtlus oleks vapsee kerge pääsemine mulle, pigem pangu mind üksinda kuhugi tuppa kinni et ma oleks oma mõtetega üksi, sest paraku nii on, et mu pea on mu kõige suurem ja piinavaim vangla. Teine variant on kirjutada mulle riigist väljumise keeld.
Mõlemad oleks piinarikkad.

Kas ma olen ainus, kes kahtleb oma päritolus?

See on päris uskumatu, et lõpuks on juhtunud midagi imelist ka, millest ma unistanud olen! Nimelt youtube paneb videod nurga alla, et pea padjal olles on ikka hea vaadata!! 

Oeh, väiksed asjad võivad ikka õnnelikuks teha.. Oleks mul vaid veel TLC telekas ka olemas, et neid ajuvabadusi nautida saaks..