Hello fellow!

UK ALERT!

See kõlab üliveidralt, aga .. inspireeritud Jenneri-kammajaast, kes 65-aastaselt vahetas sugu, sest ta ei tundnud enda mehe kehas õigena siis .. mina, 22-aastasena, olen mõistnud, et kahekümnekahest aastast olen ma elanud 20 aastat vales riigis. Nagu päriselt, sündisin valesse riiki. Noh ikka see, et hingelt ma eestlane pole.

Ei, mitte midagi isiklikku, aga õppides ennast tundma, siis nüüd ma mõistan, et olen vales keskkonnas. Ma ei osanud seda esimesed 18-aastat nii kindlalt väita, sest minu maailmas rändamised piirdusid nädalakestega ilma et jõuaks õieti nähagi, kuidas see elu päriselt teises riigis on. Olin ühe aasta Londonis, olin teisegi .. Järelikult pidi miski olema, mis mind tõmbas. Tahaks selle jubedalt kirjutada "ah noor inimene, vaba ja seiklushuviline, las reisib" arvele aga ei, mul on tõsi taga.

Tunnistan, Inglismaa käib mul ikka veel koguaeg jutust läbi, mul on kergelt piinlik juba kui obsessed ma olen sellest teemast ja ei suuda olevikus elada.

Varem ma ei osanud Inglismaast unistadagi. Tundus kuidagi nii lamp riik, no nagu miski Taani või Poola missest et neid ei saa ühele mõõdupuule panna. Ühesõnaga, mind jättis üsna külmaks ja mõtlesin, et "ah miks ma sinna peaks minema??". Mind jätsid külmaks sõbrannade reisid Londonisse, nad ise olid mega elevil aga ma mõtlesin, et mis seal UKs ikka. Minu kolme aasta tagune valik Fulhamisse kolida oli ülilambikas, sest mu "sihtriik" oli lahtine, teadsin vaid et tahan kuskile minna ja lapsehoidja olla. Aga et just Inglismaale, see tuli kuidagi iseenesest.

Kui keegi küsiks phah, keda ma petan .. KEEGI EI KÜSI mida ma kõige rohkem igatsen siis "Kõike" oleks mu sobivaim vastus. Nagu päriselt. Võiks vaat et öelda "kes UK's pole käinud, see elu pole näinud.". See elustiil, õhkkond, need tänavad ja rookatusega majakesed, huvitavad inimesed .. Ma tunnen, et ma oleks justkui täiesti teine inimene pärast neid aastaid ok, mõned omadused on säilinud, just need nõmedamad. .

Eestil ei ole tegelikult mitte midagi viga peale selle et inimesed on nii enesekesksed, sallimatud, kriitilised ja külmad , täitsa tore riik on ju. Samas.. olen minagi ju eestlane ja tingitud oma enesekesksusest mõtlen ma, et .. see riik ei ole lihtsalt minu jaoks see õige riik. Teiste jaoks võib olla, aga minu kui indiviidi jaoks on nii vale tunne. Päriselt, ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks, et kaks aastat veel ja siis head aega Eesti, hello England.

Aga miks siis nii?

Mäletate, et ma kunagi vandusin, et ei mina inglasest meest võta sest neil on sada puudust ja ma jään ikka omade juurde. See on tegelikult uskumatu, kui "tolerantseks" ma muutunud olen. Mind absoluutselt ei kõiguta see, kui ühel päeval räägiks ma igapäevasel kodus muud keelt mitte eesti keelt. See lihtsalt ei ole mu jaoks tähtis. Sest see on MINU elu. Mitte ükski noormees ei oleks põhjus, miks ma kuhugi koliksin. Isegi kui ma kahe aasta pärast üksi olen, ma läheks. Ükskõik kuhu. Ok, mitte ükskõik kuhu, pigem ikka UK piiridesse.. Asi ongi selles, et .. hing ihkab mujale.

Vahel tunnen, et mu peas oleks nagu paberirull pealkirjaga "Põhjused lahkumiseks" ja igapäevasel on see list täiendamisel. Ehk liigagi tihti. Ma ei tea, kas ma olen ise parajaks fruktiks muutunud või mis, aga viimase aasta jooksul on mul Haapsalus elades poodides tekkinud kummalisi olukordi. Noh et "täiskasvanute jooke" ostes ei paku(!) ma ise vabatahtlikult oma ID-kaarti näidata ja siis lõpuks siis vabandades ja öeldes, et ma ei ole kunagi ühes poes pidanud ise kaarti näitama vaid alati ikka küsitakse, kui tarvis, siis lõi naisel lained peapeal kokku ja pärast "neiu, vaadake oma tooni millega te räägite!!!" keeldus ta mu kraami läbi löömast. Eks ma siis marssisin väravast välja, haarasin uuesti tühja korvi, ladusin täis samu asju ja läksin kõrval kassasse, kus teenindas mind neiu, kes juba mind tunneb ja vabandas, et mind niimoodi teenindati. Või kui sain Selveris kaasmaalastelt teravaid märkusi selle kohta, et ma naisena sündisin. Või torsssis bussijuhid tekstiga "mind ei huvita et sa oled üliõpilane, meie bussis on kuni 24-aastasele soodus!!!" kui olin palunud "üliõpilane Laagrisse" sest tavaliselt on soodustused ju õpilase-tiitlit kandvatele inimestele, mitte et kui vana sa oled. Ma ei hakka jätkama, kuidas ka lähedamad inimesed mind kohtlevad ja "paberirull mu peas" täieneb mühinaga.

Jah, nüüd mõtlete, et "aga kas siis Londonis polegi nõmedaid inimesi? Ise olid ka ju rassismi ohver kui puuviljamarketis mainiti, et sa pole teretulnud sest oled valge, ja eks neid asju juhtus veelgi". Jah, tõepoolest. Aga ma jälle tunnen, et seal pole ma kriitikale nii lihtsalt vastuvõtlik kui siin. Kui eestlasele ikka ütled, et kui tal midagi head pole öelda, siis ärgu parem öelgu midagi, et lihtsalt enda närve säästa, siis vastuseks saada " aga kuidas sa elus hakkama saad kui kriitikat ei talu" on väga ok. Sest see on puhas eestlaslikus. Ikka kritiseerida ja leida neid aga'sid. Inglased seevastu nõustuvad ja ei hakka isiklikku ruumi tungimagi ning mõistavad, et kõigil on lihtsam, kui mõned asjad ütlemata jäävad. Just need negatiivsed. Ja mina kuulun just sinna viimasesse gruppi. Kui midagi head öelda pole, siis ma ei hakka lahmima, et teist halvasti tundma panna. Pühak ma pole, ikka juhtub neid õnnetuid olukordi, aga see et ma läheks inimese juurde ja lajatan talle näkku, et ta on mõttetu.. Ei.

Ma tunnen, et olen mingi megakeeruline lõhestunud isiksus. No et pole eestlane ja pole ka inglane. Eestlase tunnet mul väga pole, väljaarvatud see et elan siin ja räägin eesti keelt, sest .. hing on  miski muu loomeinimese värk, you know . Selline imelik mega-mix estonglish'i tunne on peal.

Jah, põhjuseid on palju ja igast nurgast. Ma lihtsalt tean, et olen kuskil palju õnnelikum, üksi või mitte-üksi, kui siin. Aga tõesti, lohutan ma end mõtetega stiilis "kaks aastat veel" või "praegu on 2015 aga 2017 olen ma läinud" või "pärast seda suve on veel ainult üks suvi kui ma saan UKsse minna ajutiselt tööle, sest ÜLEJÄRGMINE suvi pakin ma asju" või "ma olen praegu 22 aga pärast 24ndat sünnipäeva ongi aeg käes" . Päevade lugemiseni ma veel jõudnud pole..

Ma lihtsalt igatsen kuhugi mujale, ära kaugele siit. Ja seda juba viimased ~350 päeva, mis ma Eestis elanud olen miinus nädalake novembris ja kaks nädalat aprillis. Isegi mu toidulaud on muutunud just seetõttu, et siiski hoida osakest UKst endale lähedal. No ikka lõhe-riis-soja-brokkoli või tomatisupp või pasta pesto või baked beans. Õlut ma jooma pole õppinud.

Tahtsin kord kirjutada sellest, et kui ma peaksin kunagi millegi koledaga hakkama saama siis surmanuhtlus oleks vapsee kerge pääsemine mulle, pigem pangu mind üksinda kuhugi tuppa kinni et ma oleks oma mõtetega üksi, sest paraku nii on, et mu pea on mu kõige suurem ja piinavaim vangla. Teine variant on kirjutada mulle riigist väljumise keeld.
Mõlemad oleks piinarikkad.

Kas ma olen ainus, kes kahtleb oma päritolus?