10 olukorda restoran-kohvikus, millele ma otsin siiani seletust

1. "May I have a Peppermint Prowler for my son?" . Peppermint Prowler on meil üks jäätis, mis koosneb vanilje jäätisest, piparmündijäätisest,  piparmündi siirupist, nagu nimest võib aru saada, ja šokolaaditükikestest. Kui lauda viisin, kõik ohkisid et nii ilus ja tänati. Kui hiljem läksin küsima kas kõik on ok ja kas ma võin nõud ära koristada, oli ema pühaviha täis, et ta poeg ei söö piparmündimaitselisi asju. Ütlesin, et nimi ütleb ju et tegu on piparmündijäätisega, vabandasin ja ütlesin et kui nad oleks varem öelnud (käisin sealt mööda korduvalt), oleksin ma saanud midagi muud tuua, aga selleks ajaks oli see juba supiks sulanud. Aga siiski.. Näitasin veel paberit, kuhu kribisim tellimused üles. Ja meie menüüs pole ühtegi jäätist mis kõlaks peppermint prowlerile sarnaselt, et ma lihtsalt kõrvapiidedanud oleks. Seega.. Mis kuradipärast sa tellid oma lapsele jäätise mis talle ei maitse? Ja kui ma lapsevanem oleks, siis ma vahetaks oma lapsega jäätised ära, et ta siiski ilma ei jääks. Või olen ma valesti aru saanud lapsevanemaks olemisest? 

2. Ühel päeval, kui sulgesin kohvikut, tuli sisse kaheksane granny-gang. Istusid maha, tellisid oma kuus teed, kuus saiakest, jäätiseid ja kohvisid. Kohviku uksele ilmus kümne minuti pärast, kell 17.00, silt "CLOSED" ja tuled keerati maha. Koristasin laudu, letti, sorteerisin kastmeid ja pesin päevast maha jäänud mustust. Ja nad istusid ja istusid ja istusid. Kella kuueni!  Lõpuks kui nad liigutama hakkasid, küsisid, millal me sulgeme. Vastasin et kell viis. Ja siis hakkas ohkimine pihta, et Tomassis on alati uksed sulgenud kell kuus ja minust oli väga näotu koristama hakata kui kliendid maja on. Tuletasin meelde, et kui nad sisenesid, mainisin ma kohe alguses, et me sulgeme 10 minuti pärast ja nad vastasid et see on ok. Kui ma üksinda panen kohviku kinni, olen ma tavaliselt läinud kella poole seitsmeks. Tol päeval lahkusin kaheksast. Nagu.. Alzheimer Light? Ja miks nad kurjad olid mu peale, kui ma koristasin teises kohviku otsas, kus nad mind ei näinud? Vaevalt et kuulsidki! Aa, ja kella viiest on see koht sulgenud umbes kakskümmend aastat. 

3. Teisel õhtul tulid taas mees ja kaks naist kümme minutit enne sulgemist sisse. "We just want to have coffees and teas.". Kuna sarnane olukord oli enne olnud ja ma tegin ületunde, ütlesin kohe, et me sulgeme ja ma hakkan asju kokku panema. Nad ütlesid, et ega nad midagi suurt tahagi, ainult jooke. Ok, lubasin neil maha istuda aga mind ajas kohutavalt närvi see "ainult". Kas nad üldse kujutavad ette, kui palju astmeid tuleb läbida, et teenindada ühte klienti? Võtta tellimus, logida arvutisse sisse, otsida nende tellitud jook, välja printida, letile panna, siis oodata, millal keegi kohvimasina sisselülitab, kohvi jahvatada, kohv tassi lasta, piim vahustada, piim tassi kallata, samal ajal ettevalmistada taldrik lusika ja küpsisega, tass taldrikule, paber naela otsa, lauda viia, hiljem koristada, sorteerida, pesta, kuivatisse, kohvikusaali tagasi. Kõik see tundub nii lihtne ja loogiline, aga kui me sulgeme, kõik nõud on pestud, masinad suletud.. Siis see ei ole enam 'ainult üks kohv'. Ja kujutage ette, kui nende jaoks on kohv lihtsalt kohv, teadmata et tuleb kasutada erinevaid süsteeme ja masinaid, vahendeid, et luua latte, cappuccino, piimakohvi, külmad kohvid seitset sorti. Miks te teete mulle nii?! 

4. Regulaarsed külastajad. Tuleb sisse vanem naisterahvas ja ütleb mulle, et ta tahab oma kohvi nagu talle meeldib. Küsin vastu, et kas must kohv või valge, sest ma olen üsna uus ning pole temaga veel kokku puutunud. Naine sisiseb mulle näkku et "oma tavalist!" . Umm, küsin taaskord viisakalt et ehk ta saaks mulle oma tellimust korrata, et missugust kohvi ta tavaliselt siis joob. Naine vihastab ming ütleb et ta on seal käinud oma kümme aastat ja kõik teavad ta tellimust. Mööduvalt teiselt ettekandjalt küsin, missugust kohvi too naine joob. Valget kohvi kakaopulbriga (nagu vale-cappuccino).. Tellin arvutist joogi ära, ootan, viin lauda. Naine ägiseb, sest ma kogemata panin ta alustaldrikule küpsise ka lisaks, sest tema seda küpsist ei söö!!!! Oeh. On siis nii raske öelda, et sa jood valget kohvi kakaoga? Miks sa teed sellest draama, et ma ei tunne sind ja su soove? 

5. Tuleb noor ameeriklanna, tellib endale salati, friikad ja joogi. Ühel hetkel avastan, et ta kurdab teisele ettekandjale oma muret. Läksin ka juurde, et siiski minu klient ja ma vastutan. Naine siis, et tema salatis polnud ühtegi kalatükikest, vaid üks oliiv ja mitte ühtegi lehte rocketit (mul pole õrna aimugi kuidas see salatitüüp eesti keeles on). Luban asja korda ajada. Selleks ajaks kui juhataja olen kutsunud, on salat söödud ja "asitõendid hävitatud". Hmm, minu idee oli salat ümber vahetada kui juhataja sinna jõuab aga kuidas ma nüüd tõestan, et jah, seal oligi üks oliiv ja ei ühtegi kalatükki nagu oleks pidanud olema?? Igastahes, lõppkokkuvõtteks sattusid kõik valed asjad ühel ajal juhtuma ja nii maksin oma taskust tolle naise friikad kinni. Ahhh, kuidas nii?!

6. Ema oma 7-aastase pojaga. Ema küsib, kas me serveerime ube tomatikastmes koos röstsaiaga. Tunnistan, et me oleme itaalia kallakuga resto-kohvik ja meil küll on inglise asjad ka menüüs, siis paraku ube pole. Poiss karjub üle kohviku, et see on nõmedaim koht terves maailmas, hakkab nutma ja viskab maha pikali. Ema ignoreerib. Proovides poissi lohutada, et meil on toredaid toite lastemenüüs vihastab ema ja ütleb, et tema poeg ei söö spagette või kananagitsaid, viskab menüü lauale ja marsib minema, last poollohistades enda järel. Ootoot, mis nüüd juhtus?! 

7. Tuleb sisse suur perekond, istuvad maha äsjakoristatud laua taha. Hetk hiljem on nad kadunud (ilmselt kuna nad muutsid meelt või ei leidnud sobivaid toite menüüst). Ja laud on täiesti ära lagastatud. Suhkrukausist kõik suhkrupakid lauale kallatud, menüüd ripakil, toolid segamini, mahajäätud oma tühjad veepudelid ja muud pakendid. No kuidas nii saab? Enamus kliente pisikeste lastega ei jäta ka nii palju segadust maha. 

8. Naine ütleb, et tema ei maksa oma kokteili eest, sest seal pole põhjas ühte kokteilikirssi, no seda tulipunast plastikumaitselist suhkrukirssi. Ben läks siis lattu uut purki kirsse tooma, missest et me sulgesime reaalselt minuti pärast ja too klient oli viimane. 

9. Inimesed tahavad erisoove oma toidus/joogis aga pole nõus maksma. Alati võime asju igast toidust ära võtta, aga kui sa tahad oma jäätisele ekstra-jäätisepalli, šokolaadipuru, kommikesi ja kolme sorti siirupit siis olen ma niigi lahke ja pakun vaid ühe lisa hinda, mitte nelja. Aga ei, see ei sobi. Ja kui tol korral keeldusin, et ei, me ei saa tasuta 'natukenegi, pole ju suur kadu' asju lisada, siis käratas vanaema, et kuidas ma saan 5-aastasele lapsele ei öelda? Oh jeebus. KuI tahad midagi juurde, siis sa ka maksad. Mis siin arusaamatut on? 

10. Ma töötan kohvikus, teine tiib on restorani jaoks. Ja ilmselgelt on neil erinevad menüüd. Miks kõik eeldavad, et ma/me tunneme menüüsid läbi ja lõhki? Mul pole õrna aimugi, mis vahe on viiel erineval kalal ja kuidas see liha on kúpsetatud. Vahel tellitakse kohvikust restorani toite, aga see ei tähenda, et ma räägiks seda keelt. Ma palun inimestel näidata menüüst mida nad soovivad. Miks see nii raske on näidata seda nime menüüst, et me mõlemad saaks kindlad olla, et toit mis tuleb ongi see, mille nad tellisid? Simmo, kammoon. 

Iga jumala kord kui ma satun näperdma oma tahvlit ja märkan Bloggeri app'i, kirun ma vaikselt ennast et ma pole suutnud end sellele lainele sätestada nagu Fulhamis või Streathamis elades. No et ikka igapäev märgin üles ka pisiasjad. Sest nüüdseks on neid lihtsalt liiga palju kogunenud, et ei suuda järgegi pidada. Need elu ilusad pisiasjad kaovad meelest, sest elu jookseb kiirelt mööda.

Meie pisikesed tegemised. 

Pixel.

Adami sünnipäev. 

Ikka ja jälle mu töö. 

Aga kuskilt võiks ju alustada. 

Adam rääkis juba tükkaega, kuidas ta tahaks endale koera. Mina, kes nunnutaks siin vaat et iga vastutulevat koera, leidsin piisavalt põhjuseid, miks EI saa ta koera võtta. No teate küll, pole püsiv kodu, kiire elustiil, pikad tööpäevad, teadmatus kuidas koera kasvatada, tagatipuks veel tema loomakarva allergia.. Piisavad põhjused, miks oma unistusest loobuda? 

Ei.

Liitusin puhtalt huvi pärast (that's what they say) grupiga facebookis, kus müüakse/ostetakse/antakse ära loomi ja nende asju. Silma jäi üks chihuahua koerapere, mis tundus minu kui chihuahua-võhiku jaoks liigagi hea pakkumisena. Asi tundus liiga kahtlane, natuke nagu Catfish'i laadne, et noorpaar teenib raha mitteeksisteerivate koerte müümisega. Panime end siis puhta huvi pärast järjekorda, et 'jah, me tahame ühte', isegi kui me tegelt polnud kindlad, et me seda suudaksime teha. Paar päeva hiljem sõitsime koera vaatama. 

Chihuahua pole olnud mu valik nr1mitte kunagi. Pisikesed rotid, kes murravad diivanilt hüpates jalgu ja istuvad ainult käekottides. No milleks? Ma isegi ei tea, mis pani mind mu meelt muutma. 

Ikka ja jälle jõuame me oma vestluse käigus tagasi lauseni 'ma tunnen, et me päästsime ta". Okei, tegelt pole see mitte niii dramaatiline, aga ikkagist. Peopessa mahtuv helepruun 9-nädalane kutsikas, kelle karv polnud iial vett näinud ja silmad rähmased, elanud ei tea missugustes elamistingimustes, kirbud söövad ja kuts ise värises.. See vaatepilt oli lihtsalt nii kurb.

Me mõlemad, naiivitarid, arvasime, et me lähme majja sisse, näeme missuguse eluga on loom harjunud ja milline on tema ema, meile antakse paar näpunäidet ja kiidetakse koera kasvõi lihtsalt müügieesmärgil.. Karm tõde oli see, et noormees saatis mitu sõnumit enne, et ma ikka kirjutaks talle, kui me lähedal oleme, ja lõpuks sinnajõudes oli ta koeraga juba õues tuulekäes. Pidime kõike ise küsima, teda vapsee ei kottind, et millisesse koju tema koera kutsikas läheb. 

Seda vist kutsutakse koeraarmastaja instinktiks, kui ei suuda lihtsalt looma oma sülest tagasi anda, et pärast minutilist tutvust tead, et see väike karvapall ei ela täisväärtuslikku elu. 

Seega käskis süda vahetada mõned kupüürid kutsika elu vastu.

Kodus sai kutsikas oma elu esimese vannitamisekogemuse ja sooja fliisteki sisse magama pugeda. 

Nüüdseks on ta meiega olnud kaks nädalat. Adam korrutab siiani, et 'ma arvasin, et ma tüdinen tast ära kiirelt, aga ei!! Ta on imetabane!'. Mingil määral olen ma tegelt imestunud, sest kutsikas on tema elu esimene lemmikloom, kellel on.. emotsioonid. Kalad ja hiired väga vist emotsioonikad pole..

Tutvustan teile meie uusimat pereliiget Pixel (või koduselt Pixie Lott'i asemel Pixel Lock).

Sai ka arsti juures ära käidud, kus lihtsalt iga inimene ohkis, kui armas ja tilluke ta on. Arst siiski kinnitas meile kahtlusi: isegi kui eelmised omanikud olid öelnud, et koer on ussirohu saanud, siis siinkohal ei pea kauemalt mõtlemagi, kas see on tõsi või mitte. Meie pisike 600-grammine Pix kandis koguaeg omaga kaasas väikseid elanikke. Temal oli halb tunne ja minul süda paha sellest mõttest. Pärast ussirohu saamist lasi ta siin usse nagu torust ja tema enesetunne muutus märgatavalt. 

Tänaval saab ta niiiiii palju tähelepanu, et hakka või raha võtma selle eest. Meie poeskäigud ja Mcdonaldsi drive-ini külastused venivad poolepikemaks, sest kõik ohivad ja katsuvad.. Ja tal pole midagi selle vastu. 

Eile õhtul käisime Adami vanemate juures ja võtsime Pixli ka kaasa. Kui kõik hoidsid end alguses vaos, siis hetk hiljem kui Pix oli kohanenud, lasid ka kõik teised oma emotsioonid valla. Pean tunnistama, et Adami 15a vend (kellele te mu blogipostist ei räägi), kes on stiilne noormees, kes niidab tüdrukuid viie miili raadiuses, lihtsalt pehmenes. Hoidis teda koguaeg, kallistas ja mängis. Pixeli tunded olid vist vastasikused sest kui Owen istus minu kõrvale, sulas kutsikas Oweni külje alla ja hiljem juba sülle magama.. Reetur. Õhtu lõpuks moosisid kolm juba neljandat, et nad ka koera võtaks. Ha!

Nüüdseks on ta meiega nii ära harjunud. Keksib toast tuppa, teab mis hakkab juhtuma kui külmkapiuks avatakse, ta teab kui mõnus on aias ringi joosta, ta teab et varbaid ei tohi närida, sest muidu järgneb tõsine vestlus Adamiga. Ta teab, et parimad asjad elus on tasuta (st punupatsid, patsikummid, kilekotid ja vetsupaberirullid mängimiseks oma pärismänguasjade asemel). Ta teab, et ta ei saa hiiglamasuurest ja karvasest lõvi Lõrrist jagu, ta teab, et see paneb meid ahastama, kui ta jälle pabuldab vaiba peale. Ta teab, et me suuda kaua pahased olla, sest ta on nii kuradima armas.

Uni niidab ikka igal pool, igal ajal, igas asendis.

Ta on meie Pixel. Pisike nagu pikslid ikka on. Aga meie. 

Kolm nädalat meiega koos veedetud! 

Ma olen temaga koguaeg inglise keeles rääkinud. Kas ma peaks eesti keelt proovima, et tast kasvaks kakskeelne koer? 

Jaaaaaa, ma tean. Tundub, et üks põlvkond jõuab vahepeal pealekasvada enne kui mina siia midagi kirjutan. 

Mis siis uut? 

Sain ametikõrgendust, seega olen nüüd uksehoidjast-nõudepesijast-lauakoristajast kasvanud korraliku teenindajani. Miskipärast ma arvasin koguaeg, et kokad on suure palgaga ja kõige tähtsamad ninad restos aga tegelt on siiski teenindajas, kes saavad tippi lisaks! See on lihtsalt uskumatu. Excuse my awkwardness, aga ma lihtsalt ei ole kunagi teenindajana niimoodi töötanud, seepärast tundubki kõik nii põnev. 

Tomassi's kohvik/resto (U-kujuline, kus üks tiib on resto ja teine kohvik) ise on kergelt itaalia stiilis, kõige priimam pleiss siin. Püsikliendid tulevad juba kolmekümnendat aastat järjest. Mina olen pagundatud vaid kohvikupoolele nüüd ja ei saa vist kurta.. Või noh, "kurta" on tegelt vähe öeldud, sellest mõnikord kinnises postis jälle... :D 

Päevad on niiiiii kiired, et ma ei mäleta kordagi, kui ma poleks tahtnud oma buzzeri maha visata, loobuda ja nutta. Päriselt, mu stressitaluvus on niivõrd pisike viimasel aastal, et emotional break down on kerge tulema. Kujutage ette, kui KORRAGA tulevad viis inimgruppi, istuvad laudadesse, igas lauas 4-5 inimest, nad tellivad korralikud toidud (mitte vaid teed) ja sealgi mingid erandid stiilis 'ma ei söö tomatit', 'kas te saaksite võileivast sibula välja võtta?' jms. See on lihtsalt liiga pingeline mu jaoks. Oleks siis paar suurt lauda ja paar väikest, aga ei, kõik on gigantsed ja kohuaeg midagi toimub. Tellimused, arvutisse sisestamine, joogid, söögid, kaebused, palved, arved, maksmine, kaardimakse, sularahas arveldamine. Ampsasin ehk liiga suure tüki. SIISKI pole keegi jalgu trampides minema läinud ja keegi toidust ka ilma ei jäänd. 

Kliendid on ikka nii ja naa. Minu lauda satub alati üks mees, kes kohutavalt meenutab mu vanaisa. Kuigi tema arve on igapäevaselt £7.20, siis maksab ta alati £12 ja ütleb, et see on mu tuleviku-fondi. Veel üks vanapaar, kus mees armastab täiega jutustada, aga.. mul pole õrna aimugi, millest ta räägib, sest tal on mingi aktsent ja ta räägib nii vaikselt. Osade klientide tellimusi ma ei küsigi, sest nad oleks nagu mu vanad sõbrad, kelle eelistusi ma juba ammu tean. Kes tellib 'two lattes, one weak, one soup of the day, roll and butter and Rimini panini' või viin kohe lauda kaks valget kohvi ja tea cake'i. 

Tuntakse ikka huvi mu päritolu kohta ja imestatakse, et ma ei ütle et olen pärit kuskilt Ukst teisest linnast vaid hoopis Estoniast. Sest mu keel pidi puhas olema, lihtsalt teise aktsendinõksuga. Ühed kliendid olid alles novembris Tallinnas kusjuures. :) 

Teine jutt on aga pahurad külastajad. No ikka need, kes vinguvad, et nende tee on liiga vänge või sai on vähe röstitud. Ma ei tea, kas ma olen liiga malbe või mis, aga ma siiski söön ära oma toidu, või vähemalt proovin süüa, mitte ei tee draama pisiasjast. Sest no 'miks tema jäätises on sinised m&m kommid aga mul vaid kollased ja punased?' Pole minu silmis piisavalt suur probleem, mille pärast ma muret tundma peaks.  

Eile aga tundsin küll, et on maailma lõpp. Noh, teate küll, 'nuta rohkem, pissid vähem'.. Kohvik oli siis megakiire ja terve koha peale oli kaks klienditeenindajat: mina ja Daniela. Minu laudades oli siis pahur paar, kes paukusid, et 'oli ka aeg meid teenindama tulla!!!!'. Kordasin nende 'two green teas' tellimuse neile üle nagu ma alati teen, et olla ikka kindel et nad saavad õiged toidud. Viisin siis kaks rohelist teed neile lauda, kui mõlemad oma ninasid krimpsutasid ja ütlesid 'ew, whats that???' . Kordasin üle, et roheline tee ja me serveerime seda niimoodi (kuigi latte klaasis tee serveerimine ei tundu mu jaoks mitte midagi erisugust..). Mees sai pahaseks ja ütles et ta tellis kaks CREME TEAS. Oh jumal küll. Griin VS griim. Küsisin siis üle et kas ta mõtleb tavalist teed piimaga, mis on ilmselgelt popim asi siin. Ei, mitte seda. Palusin siis menüüst näidata, sest jah, tunnistan, mul ei ole meie lõputu menüü endiselt peas. Näitab mulle siis "Afternoon tea' (tee piimaga + taldrik mingi toiduvalikuga) . Ahahhhh, et siis cream tea oli ikkagist tee piimaga ja mul oli õigus! Ja mis kuradi pärast sa tellid toidu, kui sa ei ütle selle nimegi? Kust kurat ma pean teadma, et creme tea tähendab ka toitu??? Sa ju ei telli Cocat eeldades, et teenindaja saab aru, et sa tahad sellega kaasa kahekordse juustuburksi ilma ketšupita ja koos soolata friikatega. 

Kolmas grupp on veidrikud. 

A: "Is lasagne come with salad?" 

Me: "No, sorry, we can't do it." 

A: "Oh, ok. I just need to have vegetables or salad every day.. 

Me: "I could do extra salad for you with extra charge though.." 

A: "You know what.. Don't worry. Potatos are vegetables aren't they? Yes, one portion of chips please." 

Või 

A: "What kind of healthy drinks do you do?" 

Me: "We have different juices for example.. Apple, orange, elderflower water.." 

A: "I will have a lemonade please." 

Kõik teavad, et UK's on tipitamine väga elementaarne asi, seega kitsid ei olda. Parematel päevadel saan mõne tunniga panna taskusse £30-40, vaiksemal päeval £20. Abiks on see siiski meeletult, sest sõidan teinekord bussiga, või ostan jooksvalt toidukraami ja ei pea palka kulutama. Mulle see süsteem sobib. Palk jookseb kõrvalt ja lisaraha põhimõtteliselt 'mittemillegieest' . 

Ometigi on neid 'tõrvatilke' ka, kuigi samas ei saa neid süüdistada. Näiteks kui eile oli arve £6.10 ja naine maksis £6.20 , siis tavaliselt kui lisatakse 'keep it, thank you very much' siis see tähendabki, et jäta ülejäänd endale. Aga ei, ta tuli hiljem mu juurde tšekiga ja ütles et ta tahab oma 10 penni tagasi, ta ei mõelnud mind tipitada. Eks see kummitas mind veel hiljem, et mida see 'keep it' siis lõpuks tähendab. Ja veel et 10 penni! :D ei noh, ilmselgelt ta sai selle tagasi koos mu vabandusega, aga kummaline ikka. Creme-tea draamatsejad ei jätnud ilmselgelt tippi, surprise surprise. 

Siiski on ka mu üheks tööks vahetevahel kohviku sulgemine, mis toob kaasa ka koristamise ja üleüldse korraloomise. Naljakas, et kliendid ei taipa lahkuda. No üleüldiselt. Ma hakkan juba tolmuimejaga tõmbama ja nad ikka ei saa aru. Eile olin nii torssis, 6 tundi nonstop ringijooksmist kui läksin järjekordselt läbi köögi tolmurit tooma. Rääkisin korra köögipoistega, et nii vastik päev oli, kui tolmuimejaga tagasi tulles (taas läbi köögi) ootasid nad mind käsi ettesirutatult koos šokolaadimuffiniga.  Aah, mitte keegi ei meeldi neile, nad alati on nii pahurad, aga üks toriseja miskipärast hoiab mind ikkagist, küsib kuidas mul läheb ja soovib toredat õhtut. Ja nüüd nad kõik mind ootamas koogikesega. Okei, tegu oli päeva ülejäägiga aga ikkagist? :D 

Käisime üks õhtu ka töökaaslastega väljas, paar drinki, you know.. Pole ammu niimoodi naernud nii värvikas seltskonnas. Poolakas, slovaklanna, leedulanna, inglanna, ungarlanna, eestlanna.. See on ikka jõhker, et näiteks inglanna Abby on töötanud seal 10 aastat ja Ben 14. Naljatasime, et järgmine suvi tulen tagasi ja siis ülejärgmine ja siis terve elu.. Et sealt lihtsalt ei saa minema. 

Siinkohal oleks sobiv lõpetada tsiteerides Ben'i tolle õhtu mõttetera: "It's easier to escape from prison than from Tomassis."