1. "May I have a Peppermint Prowler for my son?" . Peppermint Prowler on meil üks jäätis, mis koosneb vanilje jäätisest, piparmündijäätisest, piparmündi siirupist, nagu nimest võib aru saada, ja šokolaaditükikestest. Kui lauda viisin, kõik ohkisid et nii ilus ja tänati. Kui hiljem läksin küsima kas kõik on ok ja kas ma võin nõud ära koristada, oli ema pühaviha täis, et ta poeg ei söö piparmündimaitselisi asju. Ütlesin, et nimi ütleb ju et tegu on piparmündijäätisega, vabandasin ja ütlesin et kui nad oleks varem öelnud (käisin sealt mööda korduvalt), oleksin ma saanud midagi muud tuua, aga selleks ajaks oli see juba supiks sulanud. Aga siiski.. Näitasin veel paberit, kuhu kribisim tellimused üles. Ja meie menüüs pole ühtegi jäätist mis kõlaks peppermint prowlerile sarnaselt, et ma lihtsalt kõrvapiidedanud oleks. Seega.. Mis kuradipärast sa tellid oma lapsele jäätise mis talle ei maitse? Ja kui ma lapsevanem oleks, siis ma vahetaks oma lapsega jäätised ära, et ta siiski ilma ei jääks. Või olen ma valesti aru saanud lapsevanemaks olemisest?
2. Ühel päeval, kui sulgesin kohvikut, tuli sisse kaheksane granny-gang. Istusid maha, tellisid oma kuus teed, kuus saiakest, jäätiseid ja kohvisid. Kohviku uksele ilmus kümne minuti pärast, kell 17.00, silt "CLOSED" ja tuled keerati maha. Koristasin laudu, letti, sorteerisin kastmeid ja pesin päevast maha jäänud mustust. Ja nad istusid ja istusid ja istusid. Kella kuueni! Lõpuks kui nad liigutama hakkasid, küsisid, millal me sulgeme. Vastasin et kell viis. Ja siis hakkas ohkimine pihta, et Tomassis on alati uksed sulgenud kell kuus ja minust oli väga näotu koristama hakata kui kliendid maja on. Tuletasin meelde, et kui nad sisenesid, mainisin ma kohe alguses, et me sulgeme 10 minuti pärast ja nad vastasid et see on ok. Kui ma üksinda panen kohviku kinni, olen ma tavaliselt läinud kella poole seitsmeks. Tol päeval lahkusin kaheksast. Nagu.. Alzheimer Light? Ja miks nad kurjad olid mu peale, kui ma koristasin teises kohviku otsas, kus nad mind ei näinud? Vaevalt et kuulsidki! Aa, ja kella viiest on see koht sulgenud umbes kakskümmend aastat.
3. Teisel õhtul tulid taas mees ja kaks naist kümme minutit enne sulgemist sisse. "We just want to have coffees and teas.". Kuna sarnane olukord oli enne olnud ja ma tegin ületunde, ütlesin kohe, et me sulgeme ja ma hakkan asju kokku panema. Nad ütlesid, et ega nad midagi suurt tahagi, ainult jooke. Ok, lubasin neil maha istuda aga mind ajas kohutavalt närvi see "ainult". Kas nad üldse kujutavad ette, kui palju astmeid tuleb läbida, et teenindada ühte klienti? Võtta tellimus, logida arvutisse sisse, otsida nende tellitud jook, välja printida, letile panna, siis oodata, millal keegi kohvimasina sisselülitab, kohvi jahvatada, kohv tassi lasta, piim vahustada, piim tassi kallata, samal ajal ettevalmistada taldrik lusika ja küpsisega, tass taldrikule, paber naela otsa, lauda viia, hiljem koristada, sorteerida, pesta, kuivatisse, kohvikusaali tagasi. Kõik see tundub nii lihtne ja loogiline, aga kui me sulgeme, kõik nõud on pestud, masinad suletud.. Siis see ei ole enam 'ainult üks kohv'. Ja kujutage ette, kui nende jaoks on kohv lihtsalt kohv, teadmata et tuleb kasutada erinevaid süsteeme ja masinaid, vahendeid, et luua latte, cappuccino, piimakohvi, külmad kohvid seitset sorti. Miks te teete mulle nii?!
4. Regulaarsed külastajad. Tuleb sisse vanem naisterahvas ja ütleb mulle, et ta tahab oma kohvi nagu talle meeldib. Küsin vastu, et kas must kohv või valge, sest ma olen üsna uus ning pole temaga veel kokku puutunud. Naine sisiseb mulle näkku et "oma tavalist!" . Umm, küsin taaskord viisakalt et ehk ta saaks mulle oma tellimust korrata, et missugust kohvi ta tavaliselt siis joob. Naine vihastab ming ütleb et ta on seal käinud oma kümme aastat ja kõik teavad ta tellimust. Mööduvalt teiselt ettekandjalt küsin, missugust kohvi too naine joob. Valget kohvi kakaopulbriga (nagu vale-cappuccino).. Tellin arvutist joogi ära, ootan, viin lauda. Naine ägiseb, sest ma kogemata panin ta alustaldrikule küpsise ka lisaks, sest tema seda küpsist ei söö!!!! Oeh. On siis nii raske öelda, et sa jood valget kohvi kakaoga? Miks sa teed sellest draama, et ma ei tunne sind ja su soove?
5. Tuleb noor ameeriklanna, tellib endale salati, friikad ja joogi. Ühel hetkel avastan, et ta kurdab teisele ettekandjale oma muret. Läksin ka juurde, et siiski minu klient ja ma vastutan. Naine siis, et tema salatis polnud ühtegi kalatükikest, vaid üks oliiv ja mitte ühtegi lehte rocketit (mul pole õrna aimugi kuidas see salatitüüp eesti keeles on). Luban asja korda ajada. Selleks ajaks kui juhataja olen kutsunud, on salat söödud ja "asitõendid hävitatud". Hmm, minu idee oli salat ümber vahetada kui juhataja sinna jõuab aga kuidas ma nüüd tõestan, et jah, seal oligi üks oliiv ja ei ühtegi kalatükki nagu oleks pidanud olema?? Igastahes, lõppkokkuvõtteks sattusid kõik valed asjad ühel ajal juhtuma ja nii maksin oma taskust tolle naise friikad kinni. Ahhh, kuidas nii?!
6. Ema oma 7-aastase pojaga. Ema küsib, kas me serveerime ube tomatikastmes koos röstsaiaga. Tunnistan, et me oleme itaalia kallakuga resto-kohvik ja meil küll on inglise asjad ka menüüs, siis paraku ube pole. Poiss karjub üle kohviku, et see on nõmedaim koht terves maailmas, hakkab nutma ja viskab maha pikali. Ema ignoreerib. Proovides poissi lohutada, et meil on toredaid toite lastemenüüs vihastab ema ja ütleb, et tema poeg ei söö spagette või kananagitsaid, viskab menüü lauale ja marsib minema, last poollohistades enda järel. Ootoot, mis nüüd juhtus?!
7. Tuleb sisse suur perekond, istuvad maha äsjakoristatud laua taha. Hetk hiljem on nad kadunud (ilmselt kuna nad muutsid meelt või ei leidnud sobivaid toite menüüst). Ja laud on täiesti ära lagastatud. Suhkrukausist kõik suhkrupakid lauale kallatud, menüüd ripakil, toolid segamini, mahajäätud oma tühjad veepudelid ja muud pakendid. No kuidas nii saab? Enamus kliente pisikeste lastega ei jäta ka nii palju segadust maha.
8. Naine ütleb, et tema ei maksa oma kokteili eest, sest seal pole põhjas ühte kokteilikirssi, no seda tulipunast plastikumaitselist suhkrukirssi. Ben läks siis lattu uut purki kirsse tooma, missest et me sulgesime reaalselt minuti pärast ja too klient oli viimane.
9. Inimesed tahavad erisoove oma toidus/joogis aga pole nõus maksma. Alati võime asju igast toidust ära võtta, aga kui sa tahad oma jäätisele ekstra-jäätisepalli, šokolaadipuru, kommikesi ja kolme sorti siirupit siis olen ma niigi lahke ja pakun vaid ühe lisa hinda, mitte nelja. Aga ei, see ei sobi. Ja kui tol korral keeldusin, et ei, me ei saa tasuta 'natukenegi, pole ju suur kadu' asju lisada, siis käratas vanaema, et kuidas ma saan 5-aastasele lapsele ei öelda? Oh jeebus. KuI tahad midagi juurde, siis sa ka maksad. Mis siin arusaamatut on?
10. Ma töötan kohvikus, teine tiib on restorani jaoks. Ja ilmselgelt on neil erinevad menüüd. Miks kõik eeldavad, et ma/me tunneme menüüsid läbi ja lõhki? Mul pole õrna aimugi, mis vahe on viiel erineval kalal ja kuidas see liha on kúpsetatud. Vahel tellitakse kohvikust restorani toite, aga see ei tähenda, et ma räägiks seda keelt. Ma palun inimestel näidata menüüst mida nad soovivad. Miks see nii raske on näidata seda nime menüüst, et me mõlemad saaks kindlad olla, et toit mis tuleb ongi see, mille nad tellisid? Simmo, kammoon.
No comments:
Post a Comment