Hello fellow!

Iga jumala kord kui ma satun näperdma oma tahvlit ja märkan Bloggeri app'i, kirun ma vaikselt ennast et ma pole suutnud end sellele lainele sätestada nagu Fulhamis või Streathamis elades. No et ikka igapäev märgin üles ka pisiasjad. Sest nüüdseks on neid lihtsalt liiga palju kogunenud, et ei suuda järgegi pidada. Need elu ilusad pisiasjad kaovad meelest, sest elu jookseb kiirelt mööda.

Meie pisikesed tegemised.

Pixel.

Adami sünnipäev.

Ikka ja jälle mu töö.

Aga kuskilt võiks ju alustada.

Adam rääkis juba tükkaega, kuidas ta tahaks endale koera. Mina, kes nunnutaks siin vaat et iga vastutulevat koera, leidsin piisavalt põhjuseid, miks EI saa ta koera võtta. No teate küll, pole püsiv kodu, kiire elustiil, pikad tööpäevad, teadmatus kuidas koera kasvatada, tagatipuks veel tema loomakarva allergia.. Piisavad põhjused, miks oma unistusest loobuda?

Ei.

Liitusin puhtalt huvi pärast (that's what they say) grupiga facebookis, kus müüakse/ostetakse/antakse ära loomi ja nende asju. Silma jäi üks chihuahua koerapere, mis tundus minu kui chihuahua-võhiku jaoks liigagi hea pakkumisena. Asi tundus liiga kahtlane, natuke nagu Catfish'i laadne, et noorpaar teenib raha mitteeksisteerivate koerte müümisega. Panime end siis puhta huvi pärast järjekorda, et 'jah, me tahame ühte', isegi kui me tegelt polnud kindlad, et me seda suudaksime teha. Paar päeva hiljem sõitsime koera vaatama.

Chihuahua pole olnud mu valik nr1mitte kunagi. Pisikesed rotid, kes murravad diivanilt hüpates jalgu ja istuvad ainult käekottides. No milleks? Ma isegi ei tea, mis pani mind mu meelt muutma.

Ikka ja jälle jõuame me oma vestluse käigus tagasi lauseni 'ma tunnen, et me päästsime ta". Okei, tegelt pole see mitte niii dramaatiline, aga ikkagist. Peopessa mahtuv helepruun 9-nädalane kutsikas, kelle karv polnud iial vett näinud ja silmad rähmased, elanud ei tea missugustes elamistingimustes, kirbud söövad ja kuts ise värises.. See vaatepilt oli lihtsalt nii kurb.

Me mõlemad, naiivitarid, arvasime, et me lähme majja sisse, näeme missuguse eluga on loom harjunud ja milline on tema ema, meile antakse paar näpunäidet ja kiidetakse koera kasvõi lihtsalt müügieesmärgil.. Karm tõde oli see, et noormees saatis mitu sõnumit enne, et ma ikka kirjutaks talle, kui me lähedal oleme, ja lõpuks sinnajõudes oli ta koeraga juba õues tuulekäes. Pidime kõike ise küsima, teda vapsee ei kottind, et millisesse koju tema koera kutsikas läheb.

Seda vist kutsutakse koeraarmastaja instinktiks, kui ei suuda lihtsalt looma oma sülest tagasi anda, et pärast minutilist tutvust tead, et see väike karvapall ei ela täisväärtuslikku elu.

Seega käskis süda vahetada mõned kupüürid kutsika elu vastu.

Kodus sai kutsikas oma elu esimese vannitamisekogemuse ja sooja fliisteki sisse magama pugeda.

Nüüdseks on ta meiega olnud kaks nädalat. Adam korrutab siiani, et 'ma arvasin, et ma tüdinen tast ära kiirelt, aga ei!! Ta on imetabane!'. Mingil määral olen ma tegelt imestunud, sest kutsikas on tema elu esimene lemmikloom, kellel on.. emotsioonid. Kalad ja hiired väga vist emotsioonikad pole..

Tutvustan teile meie uusimat pereliiget Pixel (või koduselt Pixie Lott'i asemel Pixel Lock).

Sai ka arsti juures ära käidud, kus lihtsalt iga inimene ohkis, kui armas ja tilluke ta on. Arst siiski kinnitas meile kahtlusi: isegi kui eelmised omanikud olid öelnud, et koer on ussirohu saanud, siis siinkohal ei pea kauemalt mõtlemagi, kas see on tõsi või mitte. Meie pisike 600-grammine Pix kandis koguaeg omaga kaasas väikseid elanikke. Temal oli halb tunne ja minul süda paha sellest mõttest. Pärast ussirohu saamist lasi ta siin usse nagu torust ja tema enesetunne muutus märgatavalt.

Tänaval saab ta niiiiii palju tähelepanu, et hakka või raha võtma selle eest. Meie poeskäigud ja Mcdonaldsi drive-ini külastused venivad poolepikemaks, sest kõik ohivad ja katsuvad.. Ja tal pole midagi selle vastu.

Eile õhtul käisime Adami vanemate juures ja võtsime Pixli ka kaasa. Kui kõik hoidsid end alguses vaos, siis hetk hiljem kui Pix oli kohanenud, lasid ka kõik teised oma emotsioonid valla. Pean tunnistama, et Adami 15a vend (kellele te mu blogipostist ei räägi), kes on stiilne noormees, kes niidab tüdrukuid viie miili raadiuses, lihtsalt pehmenes. Hoidis teda koguaeg, kallistas ja mängis. Pixeli tunded olid vist vastasikused sest kui Owen istus minu kõrvale, sulas kutsikas Oweni külje alla ja hiljem juba sülle magama.. Reetur. Õhtu lõpuks moosisid kolm juba neljandat, et nad ka koera võtaks. Ha!

Nüüdseks on ta meiega nii ära harjunud. Keksib toast tuppa, teab mis hakkab juhtuma kui külmkapiuks avatakse, ta teab kui mõnus on aias ringi joosta, ta teab et varbaid ei tohi närida, sest muidu järgneb tõsine vestlus Adamiga. Ta teab, et parimad asjad elus on tasuta (st punupatsid, patsikummid, kilekotid ja vetsupaberirullid mängimiseks oma pärismänguasjade asemel). Ta teab, et ta ei saa hiiglamasuurest ja karvasest lõvi Lõrrist jagu, ta teab, et see paneb meid ahastama, kui ta jälle pabuldab vaiba peale. Ta teab, et me suuda kaua pahased olla, sest ta on nii kuradima armas.

Uni niidab ikka igal pool, igal ajal, igas asendis.