Mis siis uut?
Sain ametikõrgendust, seega olen nüüd uksehoidjast-nõudepesijast-lauakoristajast kasvanud korraliku teenindajani. Miskipärast ma arvasin koguaeg, et kokad on suure palgaga ja kõige tähtsamad ninad restos aga tegelt on siiski teenindajas, kes saavad tippi lisaks! See on lihtsalt uskumatu. Excuse my awkwardness, aga ma lihtsalt ei ole kunagi teenindajana niimoodi töötanud, seepärast tundubki kõik nii põnev.
Tomassi's kohvik/resto (U-kujuline, kus üks tiib on resto ja teine kohvik) ise on kergelt itaalia stiilis, kõige priimam pleiss siin. Püsikliendid tulevad juba kolmekümnendat aastat järjest. Mina olen pagundatud vaid kohvikupoolele nüüd ja ei saa vist kurta.. Või noh, "kurta" on tegelt vähe öeldud, sellest mõnikord kinnises postis jälle... :D
Päevad on niiiiii kiired, et ma ei mäleta kordagi, kui ma poleks tahtnud oma buzzeri maha visata, loobuda ja nutta. Päriselt, mu stressitaluvus on niivõrd pisike viimasel aastal, et emotional break down on kerge tulema. Kujutage ette, kui KORRAGA tulevad viis inimgruppi, istuvad laudadesse, igas lauas 4-5 inimest, nad tellivad korralikud toidud (mitte vaid teed) ja sealgi mingid erandid stiilis 'ma ei söö tomatit', 'kas te saaksite võileivast sibula välja võtta?' jms. See on lihtsalt liiga pingeline mu jaoks. Oleks siis paar suurt lauda ja paar väikest, aga ei, kõik on gigantsed ja kohuaeg midagi toimub. Tellimused, arvutisse sisestamine, joogid, söögid, kaebused, palved, arved, maksmine, kaardimakse, sularahas arveldamine. Ampsasin ehk liiga suure tüki. SIISKI pole keegi jalgu trampides minema läinud ja keegi toidust ka ilma ei jäänd.
Kliendid on ikka nii ja naa. Minu lauda satub alati üks mees, kes kohutavalt meenutab mu vanaisa. Kuigi tema arve on igapäevaselt £7.20, siis maksab ta alati £12 ja ütleb, et see on mu tuleviku-fondi. Veel üks vanapaar, kus mees armastab täiega jutustada, aga.. mul pole õrna aimugi, millest ta räägib, sest tal on mingi aktsent ja ta räägib nii vaikselt. Osade klientide tellimusi ma ei küsigi, sest nad oleks nagu mu vanad sõbrad, kelle eelistusi ma juba ammu tean. Kes tellib 'two lattes, one weak, one soup of the day, roll and butter and Rimini panini' või viin kohe lauda kaks valget kohvi ja tea cake'i.
Tuntakse ikka huvi mu päritolu kohta ja imestatakse, et ma ei ütle et olen pärit kuskilt Ukst teisest linnast vaid hoopis Estoniast. Sest mu keel pidi puhas olema, lihtsalt teise aktsendinõksuga. Ühed kliendid olid alles novembris Tallinnas kusjuures. :)
Teine jutt on aga pahurad külastajad. No ikka need, kes vinguvad, et nende tee on liiga vänge või sai on vähe röstitud. Ma ei tea, kas ma olen liiga malbe või mis, aga ma siiski söön ära oma toidu, või vähemalt proovin süüa, mitte ei tee draama pisiasjast. Sest no 'miks tema jäätises on sinised m&m kommid aga mul vaid kollased ja punased?' Pole minu silmis piisavalt suur probleem, mille pärast ma muret tundma peaks.
Eile aga tundsin küll, et on maailma lõpp. Noh, teate küll, 'nuta rohkem, pissid vähem'.. Kohvik oli siis megakiire ja terve koha peale oli kaks klienditeenindajat: mina ja Daniela. Minu laudades oli siis pahur paar, kes paukusid, et 'oli ka aeg meid teenindama tulla!!!!'. Kordasin nende 'two green teas' tellimuse neile üle nagu ma alati teen, et olla ikka kindel et nad saavad õiged toidud. Viisin siis kaks rohelist teed neile lauda, kui mõlemad oma ninasid krimpsutasid ja ütlesid 'ew, whats that???' . Kordasin üle, et roheline tee ja me serveerime seda niimoodi (kuigi latte klaasis tee serveerimine ei tundu mu jaoks mitte midagi erisugust..). Mees sai pahaseks ja ütles et ta tellis kaks CREME TEAS. Oh jumal küll. Griin VS griim. Küsisin siis üle et kas ta mõtleb tavalist teed piimaga, mis on ilmselgelt popim asi siin. Ei, mitte seda. Palusin siis menüüst näidata, sest jah, tunnistan, mul ei ole meie lõputu menüü endiselt peas. Näitab mulle siis "Afternoon tea' (tee piimaga + taldrik mingi toiduvalikuga) . Ahahhhh, et siis cream tea oli ikkagist tee piimaga ja mul oli õigus! Ja mis kuradi pärast sa tellid toidu, kui sa ei ütle selle nimegi? Kust kurat ma pean teadma, et creme tea tähendab ka toitu??? Sa ju ei telli Cocat eeldades, et teenindaja saab aru, et sa tahad sellega kaasa kahekordse juustuburksi ilma ketšupita ja koos soolata friikatega.
Kolmas grupp on veidrikud.
A: "Is lasagne come with salad?"
Me: "No, sorry, we can't do it."
A: "Oh, ok. I just need to have vegetables or salad every day..
Me: "I could do extra salad for you with extra charge though.."
A: "You know what.. Don't worry. Potatos are vegetables aren't they? Yes, one portion of chips please."
Või
A: "What kind of healthy drinks do you do?"
Me: "We have different juices for example.. Apple, orange, elderflower water.."
A: "I will have a lemonade please."
Kõik teavad, et UK's on tipitamine väga elementaarne asi, seega kitsid ei olda. Parematel päevadel saan mõne tunniga panna taskusse £30-40, vaiksemal päeval £20. Abiks on see siiski meeletult, sest sõidan teinekord bussiga, või ostan jooksvalt toidukraami ja ei pea palka kulutama. Mulle see süsteem sobib. Palk jookseb kõrvalt ja lisaraha põhimõtteliselt 'mittemillegieest' .
Ometigi on neid 'tõrvatilke' ka, kuigi samas ei saa neid süüdistada. Näiteks kui eile oli arve £6.10 ja naine maksis £6.20 , siis tavaliselt kui lisatakse 'keep it, thank you very much' siis see tähendabki, et jäta ülejäänd endale. Aga ei, ta tuli hiljem mu juurde tšekiga ja ütles et ta tahab oma 10 penni tagasi, ta ei mõelnud mind tipitada. Eks see kummitas mind veel hiljem, et mida see 'keep it' siis lõpuks tähendab. Ja veel et 10 penni! :D ei noh, ilmselgelt ta sai selle tagasi koos mu vabandusega, aga kummaline ikka. Creme-tea draamatsejad ei jätnud ilmselgelt tippi, surprise surprise.
Siiski on ka mu üheks tööks vahetevahel kohviku sulgemine, mis toob kaasa ka koristamise ja üleüldse korraloomise. Naljakas, et kliendid ei taipa lahkuda. No üleüldiselt. Ma hakkan juba tolmuimejaga tõmbama ja nad ikka ei saa aru. Eile olin nii torssis, 6 tundi nonstop ringijooksmist kui läksin järjekordselt läbi köögi tolmurit tooma. Rääkisin korra köögipoistega, et nii vastik päev oli, kui tolmuimejaga tagasi tulles (taas läbi köögi) ootasid nad mind käsi ettesirutatult koos šokolaadimuffiniga. Aah, mitte keegi ei meeldi neile, nad alati on nii pahurad, aga üks toriseja miskipärast hoiab mind ikkagist, küsib kuidas mul läheb ja soovib toredat õhtut. Ja nüüd nad kõik mind ootamas koogikesega. Okei, tegu oli päeva ülejäägiga aga ikkagist? :D
Käisime üks õhtu ka töökaaslastega väljas, paar drinki, you know.. Pole ammu niimoodi naernud nii värvikas seltskonnas. Poolakas, slovaklanna, leedulanna, inglanna, ungarlanna, eestlanna.. See on ikka jõhker, et näiteks inglanna Abby on töötanud seal 10 aastat ja Ben 14. Naljatasime, et järgmine suvi tulen tagasi ja siis ülejärgmine ja siis terve elu.. Et sealt lihtsalt ei saa minema.
Siinkohal oleks sobiv lõpetada tsiteerides Ben'i tolle õhtu mõttetera: "It's easier to escape from prison than from Tomassis."
Haha, seda tööd tehes sa nöed, et issanda loomaaed on kirjuuu :D
ReplyDelete