Wednesday, June 22, 2016

Hästi paljude jaoks siin (pidades silmas eriti veel Southendi kanti, mitte Londonit) on see mega eksootiline, kui teatan, et ma olen pärit Eestist. Mind vaadatakse kui maailma imet, sest minule teada on vaid veel üks eestlane siin, kellega ma põgusalt kunagi rääkisin aga kunagi kohtunud pole. Enamus rahvast on poolakad ja hindulaadsed, seega Eesti on ülierinev.

Kui mu kliendid kuulevad, et ma olen eestlane, siis järgnev lause neilt on kindlasti "Your English is really really good!". Ma ei ole siiani aru saanud, kas see on "nii hea inimese kohta, kelle emakeel on midagi muud" või pigem "su inglise keel on päriselt ka mega hea". Tihtipeale ei saada arugi, et ma võiks miskit muud olla kui inglane. Näiteks käisin üks õhtu oma suvetöö kaaslastega (suve töökaaslastega?) väljas, et tähistada Ben'i lahkumist tollest restost, kus ma eelmine suvi olin. Muide, vanast "kambast" on seal tööl veel kaks! KAKS! Istusime pika laua taga ja rääkisin ühe tüdrukuga üle laua, et kust ta pärit on ja kuidas talle siin meeldib.. Ja siis tuli see pomm: "Kas sa oled siin Southendis sündinud? Kas sa siit ära ei taha kolida?" .. Kui teatasin, et ma olen tegelt eestlane hoopis, siis kõik teised naersid ja kiljusid läbi naeru, et "ma ju ütlesin, et ta petab kõik ära! Tas pole midagi eestlaslikku, puhas inglane ju!". Seda kusjuures ütlesid inglastest sõbrannad ise! 

Samuti teatab Adam ikka, et ma tulen lagedale mingi ülilambiste sõnadega, mida ta ise ei oskaks kasutadagi. Või noh, oskaks aga ta valiks mingi muu sõna asemele. Koduses keeles ma leiutan jah tihtipeale uusi sõnu juurde (või kasutan veits valesti, millest tekib nali..). No küll olid need jõulude ajal kuusepuule riputatavad punase-valge triibulised kommikepikesed minu keeles "christmas-sticks" kui tegelikult on need "candycane". Aga kõik mu jutud saavad räägitud ja kõik saavad aru, mida ma mõtlesin! Küll mitte nii nagu inglased seda ütleks, aga just siis teataksegi, et nii armsalt öeldud. No et kui inglane ütleb "I had a dream about.." ("Mul oli unenägu *millestki..*") ja kui ma varasemalt ütlesin et "I saw a dream about.." ("Ma nägin und *millestki*") .. Ehk see ei meigi senssi, aga inglased ei "näe" und, neil lihtsalt "oli uni".. Aga taaskord, mäletan kui Adami ema vist lõpetas mu unenäo kirjelduse kuulamast, sest ta tahtis mulle mu pika jutu ajal öelda, et see "I saw a dream about.." kõlab palju armsamalt ja "lapsemeelsemalt" selles parimas mõttes.. 

Tihtipeale avastan ma end inglise keeles mõtlemast, mis ei tohiks tegelt nagu väga üllatusena tulla, aga eks see eestikeel jookseb mul peas paralleelselt. Näiteks ei ole ma võimeline inglise keeles lugema "two, four, six, eight, ten". Või noh olen ju võimeline lugema niimoodi küll, aga ma ei mõista selle suurust miskipärast. Seega loetlen asju ikka "kaks, neli, kuus, kaheksa, kümme" ja teatan, et meil on ten kommi alles. Samuti ei saa Adam aru, kuidas ma suudan tõlkida nii, et silmadega loen eesti keelt ja lasen selle aju-translaatorist läbi ning suust tuleb sorav inglisekeelne tõlge. 

Kord käratasin Adamile keset ööd eesti keeles, et kurat ta paneks selle teleka kinni kui ta ise magab juba, mis see telekas ikka mängib! Ja no küsisin mitu korda eesti keeles, et kus see neetud pult on. Samuti lugesin talle eesti keeles ette mis šokolaadidega tegu on ("Piimašokolaad noh!"). Samuti pole harv juhus olnud see, kui pärast Skype kõnesid emaga elan kuidagi eesti olemusega ja vastan tuimalt Adami küsimustele eesti keeles, ise arusaamata et mis just juhtus. Või Eestis olles alustasin lauset inglise keeles automaatselt ja sain kohe pärast esimest kahte sõna aru, et ouuu, vale keel. "Because" ja "and" hüppavad ikka keset lauset ka sisse, seda ma kuidagi kontrollida ei oska. 

Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? 

Sinna, et viimasel ajal on üheks paljudest probleemidest tööl just minu inglise keel. Eks mu ego on saanud päris kõva põntsu, kui mulle teatakse, et "noh, sa ei saa oma tööga ikka VÄGA hästi hakkama, sest sa tead küll, su inglise keel pole just kõige parem." . Mitte et ma peaks end profiks, aga  lihtsalt tolle töö vältel pole ma kordagi tundnud, et mul oleks probleem! Ja paraku ei ole see olnud ühekordne märkus, vaid ikka mitmeid ja mitmeid kordi.. Ma ei teagi enam, kas see probleem on nö pastakast välja imetud, et mu kallal veits vinguda ja teatada, et ma ei meeldi neile veel sajal põhjusel või mis.. Või siis kui midagi valesti teen tööl kogemata, siis süüdistatakse kohe seda, et mu keeleprobleemi pärast sain valesti aru (või ei saanud üldse aru), aga kunagi ei ole probleem selles, et mulle näiteks ei näidatud ettegi kuidas seda õigesti teha tuleb või siis näidati kolme erinevat viisi ja ma tegin nendest kokkuvõttena neljanda viisi.. 
Aga see oli mulle lihtsalt kui välk selgest taevast. Ma ei pea ju mingit sellist keelt rääkima, kus inglasel on vaja endal sõnaraamatut.. või sünonüümisõnastikku.. Ma saan ju suheldud täiesti vabalt, minu ainsaks takistuseks on vahetevahel teised aktsendid, millega ma pole lihtsalt harjunud. Muud miskit!

Lihtsalt nonsenss minu jaoks..  Täitsa kurb hakkab. 
 Jah, ma jooksen vahel oma mõtetega ummikusse, palun inimesel kaks sekundit oodata kuni ma mõtlen välja viisi kuidas sama asja teistmoodi öelda, aga see lõpuks on ikka arusaadav!
Ei teagi enam, kas see "ää sa oled eestlane ja sa ei oska inglise keelt!" on minu probleem või .. nende? 


No comments:

Post a Comment