Hästi paljude jaoks siin (pidades silmas eriti veel Southendi kanti, mitte Londonit) on see mega eksootiline, kui teatan, et ma olen pärit Eestist. Mind vaadatakse kui maailma imet, sest minule teada on vaid veel üks eestlane siin, kellega ma põgusalt kunagi rääkisin aga kunagi kohtunud pole. Enamus rahvast on poolakad ja hindulaadsed, seega Eesti on ülierinev.

Kui mu kliendid kuulevad, et ma olen eestlane, siis järgnev lause neilt on kindlasti "Your English is really really good!". Ma ei ole siiani aru saanud, kas see on "nii hea inimese kohta, kelle emakeel on midagi muud" või pigem "su inglise keel on päriselt ka mega hea". Tihtipeale ei saada arugi, et ma võiks miskit muud olla kui inglane. Näiteks käisin üks õhtu oma suvetöö kaaslastega (suve töökaaslastega?) väljas, et tähistada Ben'i lahkumist tollest restost, kus ma eelmine suvi olin. Muide, vanast "kambast" on seal tööl veel kaks! KAKS! Istusime pika laua taga ja rääkisin ühe tüdrukuga üle laua, et kust ta pärit on ja kuidas talle siin meeldib.. Ja siis tuli see pomm: "Kas sa oled siin Southendis sündinud? Kas sa siit ära ei taha kolida?" .. Kui teatasin, et ma olen tegelt eestlane hoopis, siis kõik teised naersid ja kiljusid läbi naeru, et "ma ju ütlesin, et ta petab kõik ära! Tas pole midagi eestlaslikku, puhas inglane ju!". Seda kusjuures ütlesid inglastest sõbrannad ise! 

Samuti teatab Adam ikka, et ma tulen lagedale mingi ülilambiste sõnadega, mida ta ise ei oskaks kasutadagi. Või noh, oskaks aga ta valiks mingi muu sõna asemele. Koduses keeles ma leiutan jah tihtipeale uusi sõnu juurde (või kasutan veits valesti, millest tekib nali..). No küll olid need jõulude ajal kuusepuule riputatavad punase-valge triibulised kommikepikesed minu keeles "christmas-sticks" kui tegelikult on need "candycane". Aga kõik mu jutud saavad räägitud ja kõik saavad aru, mida ma mõtlesin! Küll mitte nii nagu inglased seda ütleks, aga just siis teataksegi, et nii armsalt öeldud. No et kui inglane ütleb "I had a dream about.." ("Mul oli unenägu *millestki..*") ja kui ma varasemalt ütlesin et "I saw a dream about.." ("Ma nägin und *millestki*") .. Ehk see ei meigi senssi, aga inglased ei "näe" und, neil lihtsalt "oli uni".. Aga taaskord, mäletan kui Adami ema vist lõpetas mu unenäo kirjelduse kuulamast, sest ta tahtis mulle mu pika jutu ajal öelda, et see "I saw a dream about.." kõlab palju armsamalt ja "lapsemeelsemalt" selles parimas mõttes.. 

Tihtipeale avastan ma end inglise keeles mõtlemast, mis ei tohiks tegelt nagu väga üllatusena tulla, aga eks see eestikeel jookseb mul peas paralleelselt. Näiteks ei ole ma võimeline inglise keeles lugema "two, four, six, eight, ten". Või noh olen ju võimeline lugema niimoodi küll, aga ma ei mõista selle suurust miskipärast. Seega loetlen asju ikka "kaks, neli, kuus, kaheksa, kümme" ja teatan, et meil on ten kommi alles. Samuti ei saa Adam aru, kuidas ma suudan tõlkida nii, et silmadega loen eesti keelt ja lasen selle aju-translaatorist läbi ning suust tuleb sorav inglisekeelne tõlge. 

Kord käratasin Adamile keset ööd eesti keeles, et kurat ta paneks selle teleka kinni kui ta ise magab juba, mis see telekas ikka mängib! Ja no küsisin mitu korda eesti keeles, et kus see neetud pult on. Samuti lugesin talle eesti keeles ette mis šokolaadidega tegu on ("Piimašokolaad noh!"). Samuti pole harv juhus olnud see, kui pärast Skype kõnesid emaga elan kuidagi eesti olemusega ja vastan tuimalt Adami küsimustele eesti keeles, ise arusaamata et mis just juhtus. Või Eestis olles alustasin lauset inglise keeles automaatselt ja sain kohe pärast esimest kahte sõna aru, et ouuu, vale keel. "Because" ja "and" hüppavad ikka keset lauset ka sisse, seda ma kuidagi kontrollida ei oska. 

Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? 

Sinna, et viimasel ajal on üheks paljudest probleemidest tööl just minu inglise keel. Eks mu ego on saanud päris kõva põntsu, kui mulle teatakse, et "noh, sa ei saa oma tööga ikka VÄGA hästi hakkama, sest sa tead küll, su inglise keel pole just kõige parem." . Mitte et ma peaks end profiks, aga  lihtsalt tolle töö vältel pole ma kordagi tundnud, et mul oleks probleem! Ja paraku ei ole see olnud ühekordne märkus, vaid ikka mitmeid ja mitmeid kordi.. Ma ei teagi enam, kas see probleem on nö pastakast välja imetud, et mu kallal veits vinguda ja teatada, et ma ei meeldi neile veel sajal põhjusel või mis.. Või siis kui midagi valesti teen tööl kogemata, siis süüdistatakse kohe seda, et mu keeleprobleemi pärast sain valesti aru (või ei saanud üldse aru), aga kunagi ei ole probleem selles, et mulle näiteks ei näidatud ettegi kuidas seda õigesti teha tuleb või siis näidati kolme erinevat viisi ja ma tegin nendest kokkuvõttena neljanda viisi.. 

Aga see oli mulle lihtsalt kui välk selgest taevast. Ma ei pea ju mingit sellist keelt rääkima, kus inglasel on vaja endal sõnaraamatut.. või sünonüümisõnastikku.. Ma saan ju suheldud täiesti vabalt, minu ainsaks takistuseks on vahetevahel teised aktsendid, millega ma pole lihtsalt harjunud. Muud miskit!

Lihtsalt nonsenss minu jaoks..  Täitsa kurb hakkab. 

 Jah, ma jooksen vahel oma mõtetega ummikusse, palun inimesel kaks sekundit oodata kuni ma mõtlen välja viisi kuidas sama asja teistmoodi öelda, aga see lõpuks on ikka arusaadav!
Ei teagi enam, kas see "ää sa oled eestlane ja sa ei oska inglise keelt!" on minu probleem või .. nende? 

Tahaks oma frustratsiooni välja elada sutsuke.
No ainult sutsuke.

Nimelt..
Kuu pärast jõule leidsin aja ja põhjuse, miks kirjutada ühest kingitusest, mis ma Eestist kaasa haarasin ja Adami jaoks kuusepuu alla poetasin.

Kuna ta megalt tahab eesti keelt õppida ja ta sõnavara on ikka uskumatult suur, siis mõtlesin et aitan kaasa ja lähenen asjale praktilisest küljest- et ta ei peaks online-kursuseid taga otsima, eks ma siis ostan talle õpiku. No päris õpiku ikka: paberist ja puha. Justkui oleks nagu motivaator asi kätte võtta ja tegema hakata..

Jalutasin kord oktoobris siis Rahva Raamatusse (rääkimata Apollost jms..) ja sain aru, et olukord on ikka nutune. No ilmselgelt mitte seepärast, et valik on liiiiiiiiiiiiga suur. Või liiga väike. Minu mureks oli see, et need õpikud on lihtsalt kergelt öeldes pasad. Enamus olid muidugi vene-eesti omad, aga ülejäänud inimesed? Vaevalt neid ülejäänud rahvuseid nüüd järsku Eestisse voolas nii, et raamaturiiulid tuli tühjaks osta!

Ma tahtsin nutma hakata, kui leidsin ühe raamatu, mis tundus 0-tasemele sobiv.
Ma tahtsin uuesti nutma hakata, kui taipasin, et isegi tööülesanded on EESTI KEELES. Kuidas üks 0-TASEMEL inimene peaks aru saama, mida ta üldse tegema peab? Irooniline oli muidugi see, et sinna oli märgitud, et on sobiv iseseisvaks õppimiseks. Ei noh, võta aga kätte ja hakka araabia keelt kodus õppima, teeb sama välja!

Hakkasin alla andma, kui leidsin mängu eesti lastele, kes tahaksid õppida inglise keele basics'eid. Ma saan aru, et see mäng oli suunatud eestlastele, aga miks mitte teha seda multifunktsionaalseks ja anda võimalus ka mitte-eestlastele õppida eesti keelt? Noh, teoreetiliselt seda saab teha, aga taaskord: mängu õpetus on ainult eesti keeles.

Räägin nimelt sellisest mängust.
Foto RA kodulehelt.

Nagu näha, on Adam jõudnud 8-aastase tasemele eesti keeles. :D
Tegelikult lihtsalt muid võimalusi tol korral RA ei pakkunud, seega oli Keelekärg parem kui mitte midagi.

Ühesõnaga, avas ta jõuluhommikul küll kingituse, tegime isegi selle kilest lahti AGA panime kõrvale, sest tundus kuidagi keeruline.
Eile õhtul oli siis see pidulik õhtu, kui tõime selle oma kapikesest välja, istusime põrandale ja hakkasime mängima.

Reeglid on nimelt sellised, et mängijate vahel jagatakse kaardid ja siis hakkad lihtsalt kordamööda üksteise külge neid laduma. Kuna tegu on KÄRJEGA, mis tähendab kuusnurkseid tükikesi, siis iga külje peal on kas inglise või eestikeelne sõna ja need peab kokku sobitama. Kes kaartidest enne vabaks saab, on võitja.

Esiteks.. Me mängisime seda kahekesi, mis tähendas, et meil on mõlemal 30 kaarti. Ütleme nii, et isegi monopol või linnade põletamine saab enne läbi, kui ma mahaasetatud kaardile oma 30 kaardi seest õige tõlke leian! Juba pärast teist kaarti me loobusime. Panime kõik kaardid kokku ja otsustasime, et paneme lihtsalt "puslena" kokku.

Teiseks.. Sõnad on üsna okeid. Samas, ma ei suutnud leida nende vahel seost, va et seal on kõik nädalapäevad ja palju värve. Aga näiteks "loendama" või "veerima"? Lisaks veel "tuuline, päiksepaisteline, postiljon".. Ja miks on seal nii paljud asjad mitmuses? Porgandid ja õunad ja maasikad?

Kolmandaks.. Ma miskipärast tundsin puudust ühest paberist, mis ütleks "õiged" vastused ette. Või noh, mis seal "mina" ikka puudust tundsin.. Aga kui see 8-aastane Adam laps mängib üksi seda mängu meie pusle-meetodil, kuidas ta kontrollib seda? Ta võib ju sohki teha AGA sellel pole mõtet. Vanem võib selle papri ära võtta ja asi lahendatud. Aga see tõepoolest aitaks!

Neljandaks.. See on keelekärg eksole.. Tahate näha meie lõpptulemust?

Kehv poolviltune kesköine pilt .. Aga saate aru jah, mis probleem on??
Karbi peal on kirjas, et kokku on 60 kaarti ja lugesin üle, ongi 60 kaarti. Aga mis kuradi disainiviga see selline on? Adam mitte ühtegi viga ei teinud, kõik lõpuks klappis omavahel sõnade õigsuse poolest. Aga tundub, nagu oleks üks kaart puudu!
Pange tähele- äärde jäävad "tühjad sõnadeta read", mis aitavad sul kärje kuju luua. Ja see, kus on see "auk", seal sees ongi see ääre tükk. Nagu oleks keskelt siis üks kaart puudu?!
Nagu ütlesin, lugesin üle ja ükski puudu polnud. Ma saan aru, et kui oleks 61 kaarti (üks pannakse alguses lauale ja kahele inimesele jääks 30 kaarti/nägu) .. siis oleks võimalus et inimesed jääks viiki? Oh, mu loogika .. vist ei tööta.

Aga palun palun PALUN seletage mulle ära, miks on teistes külgedes viis kaarti aga kahes küljes vaid neli sest "üks oleks nagu kadunud"? Kas mängu väljamõtleja ei saanud aru, et mõnes inimeses võib sellisel hetkel "perfektsionist" välja lüüa ja teda kohutavalt häirib see puuduv kaart? Ma saan matemaatiliselt sellest aru. Aga nagu .. wtf? Oli nii raske üks kaart lisaks teha v? 

*
Kui Adam ei teadnud mingit sõna, siis palus ta mul hääldada, ta hääldas järgi ja hakkas pakkuma mida see tähendada võiks.
Ma proovin mitte ta häälduse üle nalja teha, aga eesti keele puhul on tal itaalia aktsent.
"Nuga" hääldus oli *paneme silmad kinni nüüd* "nigga" ja "punane" oli "punaani".

Samas kui töölt koju sõidame, siis tihtipeale on meil väike eesti keele tund autos, kus ta küsib sellise küsimuse jälle, mida ma seletada ei oska. No ikka et miks meil ei ole on, in, out, to, jms eesti keeles vaid me paneme need sõnale otsa, no et laual, lauas, lauast, lauda. Et miks teha asi keeruliseks, kui saaks "laua peal, laua sees, lauast välja.." . :D

Ta oskab väga puhtalt küsida, kus on "sularahaautomaat" :D :D :D Tema pikim sõna eesti keeles, mis oli kusjuures üks tema esimestest!
"Kus asub sularahaautomaat?"
"Tere, mina olen Aadam." (mitte Ädam, vaid Aaaadam)
"Sa oled porgand."
"Palun mulle üks õlu."
"Kus asub meeste vets?"
"Kus asub bussi-/lennu-/rongijaam?"
"VABANDAGE!"
"MIDA?"
"Ma armastan Eestit."
"Sa oled sõõrik."
"Ma armastan kana." (aamazdan)
"Kullake, sa oled loll."
"Hommik. Tere õhtust. Tere päevast."

Raske on minul seda listi koostada, sest ma isegi ei mäleta, mida ta teab.. Hulk randoomseid sõnu ka veel otsa, mille vahel nagu paralleeli väga tõmmata ei oska, et kus tal selliseid sõnu läheks vaja. Aga ma olen siiralt üllatunud, kui kiirelt tal külge hakkavad need. Just eriti need natuke rumalamad sõnad.. Lubasin järgmine kord ta üksi toidupoodi saata koos listiga, mis on eesti keeles.

Minu lemmik tema suust on ikkagist pikk list tegusõnadest, ma ei tea kust ta need õppis. Vahel ta ikka vuristab mulle ette "sussutama-sussitama-suusatama-suitsetama-suitsutama" ja lisab sinna omaloomingut ka ikka sekka stiilis "suusitama-sussetama" .

Eilsest mängust õppis ta ära veel tuuline, vend, kollane, nuga, lammas.. Need vaid esimesed, mis mul meelde tulid.

Olen ta ikka paar korda vahele võtnud, kui ta proovib mu väikeõega FBs eesti keeles rääkida, soovib kas siis häid jõule või head uut aastat. Või vahel kirjutab "Sa oled loll." ja siis süüdistab mind selle kirjutamises muhahaha...

Aga jah ... mis te sellest lauamängust siis arvate?!