Sain jõuludeks ühe tühjade lehtedega album-kaustiku, et scrapbooking'ut teha. Esilehele oli suurelt märgitud 2017 ja kuna ma tundsin, et jama oleks hakata nüüd järsku 2017 hakata midagi tegema, siis käisin ostsin samast kohast endale veel kaks kaustikut juurde, et teha 2016 pildikokkuvõte ka ja kui liiga igav, siis 2015 ka. Või jääb siis hoopis järgmisesse aastasse. 

Kuigi ma ei jaga meeletus koguses pilte, siis mu telefonide mälu on alati fotosid täis (ei ole korduvad fotod!), mul on seitse mälupulka fotosid täis ja paar mälukaarti ka. Pluss üks väline kõvaketas on eelmise arvuti kraami täis. 

Kuna ma olen kodune olnud, siis mõtlesin, et tellin fotod ära. Sorteerisin kolm ja pool päeva neid fotosid, kokku umbes 15 000 fotot. Ja neist leidsin, et 233 on printimiskõlbulikud (+ mul on mingid vahepeal ikka prinditud ka juba kodus..). Kuna ma midagi MacBookist midagi ei tea, siis jaurasin ja jaurasin, et laadida need fotod kõik netilehele üles, et saaks ära tellida. Aga tuli välja, et kui tõmban hiirega üle failide, et need aktiivseks teha, siis miskipärast "2015 aasta fotosid ei saa laadida". Sorteerisin isegi aastaarvudena eraldi kaustadesse, et siis üles laadida mitmest kaustast... 

Ja ma suutsin 2015 üldse ära kustutada!!!! Tutkit brat noh! 

Mis te arvate et ma oskan neid faile üles otsida enam või?? Otsisin oma arvutist PRÜGIKASTI, aga no kurat sedagi ei leia! :D Mismõttes ma olen prügikasti ära kaotanud oma arvutis? Mingi blondiinihetk vist.. 

* 

Kümme minutit hiljem 

MA LEIDSIN PRÜGIKASTI ÜLES. :D 

A mis te arvate, et ma leidsin oma 53 kustutatud fotot ka üles või? Jaaaaaaa! 

A mis te arvate, kas ma kustutasin samal päeval ära üle 300 foto lisaks ja ma ei saa isegi ajalist filtrit peale panna a'la "viimati kustutatud fotod" et leiaks enda väljavalitud pildid üles? Seega ma pean ikka läbi lappama 400 fotot et teha uuesti valik ... 

Seda võiks ka mainida, et hea fotode printimise diil kehtib täna kella üheksani vaid... 2h 15 mins.. 

*Taaskord üks postitus, mille keskel ma hakkasin kahtlema, et miks ma üldse seda kõike kirjutan.. :D Alzheimer light kummitab ikka..*

Istusin siia laua taha maha oma artišoki-läätse salatiga, mille ma just endale valmistasin ja mõtlesin, et kas on üldsel paslik teilegi oma lemmiku sooja salati retsepti jagada. Noh, jagada tahaks väga, sest see on lihtsalt peaaegu parim salat maailmas (caesarit ei ületa siiski mitte miski..) aga siis tuli üks aga. Ma isegi käisin Eesti netipoodide lehed läbi, et kas kuskil Rimis või Maximas või Prismas üldse müüakse koostisosi. Jah, online-poodi ei panda kõiki asju üles, aga.. kas Eestis oleks saadaval purgindatud artišokk õlis? Või kui rahakotisõbralik see salat üldse oleks?

Ma ei ütleks, et toit siin on odav, küll aga kõik inimesed teenivad rohkem. Panen siia tabeli miinimum palkadest. Inglismaal on miinimum vastavalt vanusele, ometigi tuleb meeles pidada, et miinimum on see PÕHILINE, aga väga tihti pakutakse paarkümment penni tunnis rohkem, et motiveerida. Kuu peale tuleb see täitsa korraliku kommirahana juurde..

Jah, elamine maksab ka ikka tunduvalt rohkem siin, aga ütleks et kõik on balanssis. Toit maksab nii nagu ta maksab, enamasti ma valin poes ikka odavama variandi (st poe enda keti versiooni). Eile just käisin poes ja sisse minnes vaatasin et voila! kui hea pakkumine. Kookospiim 90 penni ja sooja kastme graanulid (jep, siis tehakse prae juurde kastet graanulitest+ keevast veest) olid £1 eest. Kõndisin muudes vahedes ringi, kui lampi avastasin, et poe enda brändi kookospiim oli 50 penni ja graanulid 20 penni. £1.90 asemel maksin nende toodete eest kokku vaid 70 penni! Võit missugune!

Ma ei ole kunagi olnud miski fäänsi söögi sööja. Ei lähe mulle peale need toidud, mida peab taldrikult luubiga otsima ja lonksu-suurust jooki jooks tunnike. Olen vanakoolimees ja söön kartulisalatit, armastan külmi viinereid sinepiga ning mannavahtu võiks ma süüa igaks toidukorraks. Siiski on mu toidulaud väga muutunud, aga ma ei tahaks seda kuidagi "fäänsiks" nimetada. Kuna poepakkumised on niivõrd erinevad siin, siis olen ma mugandanud retsepte või lihtsalt miskit, mis teeks tavalise toidu veidi põnevamaks. No näiteks tavalise kana-karri sisse lisan ma kookospiima (mis tegelikult on tavaline nähtus, aga kui me mõlemad armastame chicken tikka't siis vahelduseks on täitsa tore kookosega..). Või kasutan lihtsalt maitseained.. missest et Adami lemmik on Santa Maria broileri- ja lihaüldmaitseained, mis ma ammu-ammu Eestist kaasa võtsin. Kui muidu teda köögis ei näe, siis SM maitseainete lõhna peale tuleb ta kohe.

Aga rääkides fäänsist.. Siin elades ma tunnen, et mu toidulaual on hoopis teistsugused toiduained, mida Eestis olles ma eales ei ostaks. Kas see siis on kallis või lihtsalt kättesaamatu. Lõhe käib meie toidulaualt läbi vähemalt korra nädalas, ribisid sööb Adam üsna tihti, halloumi juust, india või hiina toit, spargel, maasikad ja mustikad aastaringselt, samuti arbuus. Kas ma ütleks, et ma priiskan toitu ostes? Absoluutselt mitte. Kuna mina täidan meie külmkappi, siis ma võiks julgelt öelda, et kahe inimese nädala toit kokku maksab meil umbes £30 nädalas, kui tegelt sedagi.. Ma nimelt armastan kokata ette. St näiteks küpsetan terve kana (£2.79), seda sööme samal õhtul kanapraena ahjukartulite-pastinaagiga (jällegi väga odav siin, nagu kaalikas...) ja hiljem puhastan kanaluud puhtaks ning ülejäänud lihast tuleb järgmiseks päevaks kana-karri riisiga.. Kuna koguseid ma enamasti arvestada ei oska, siis karri-kana+riisist jääb riisi üle ja siis omakorda järgmiseks päevaks saab miski risottolaadne asi kokku keeratud.. Või saavad koerad endale.. Kuna mina söön lõunat tööl ja Adam ka, siis üsna tihti valmisostetud toit läheb sügavkülma ja kasutan sealt siis kui midagi külmikus järgi pole, nagu tavaliselt ikka..
Samuti on siin väga ekstreemsed allahindlused toiduga. Kaks päeva enne "parim enne" tähtaega (pane tähele, mitte "Kõlblik kuni"!!) on enamus asjad -50% või -70% ja päev enne parim-enne't on ainult paarkümmend penni ehk. Kord skoorisin suure Brie juustu 40 penniga või tegin suure poti sealihahautist, kus oleva liha eest maksin ma heal juhul kokku ehk £2.

Samas mingid lambiasjad on siin ülikallid. Näiteks küüslaugu üks küünepesa(???? :D :D :D ) on 70 penni.. MIDA HELLI? Või karp mune on £1.85 (kuigi ma olen rebel ja "toetan" puuris pidavaid kanu ja  maksan vähem raha selle eest...) ja jäätist siin üksikult enamasti ei müüdagi, saad osta vaid 4-6 tükki pakis. Aga kui leiadki üksikud jäätised, siis enamasti nurgapoodidest ja needki vähemalt £1.50 (kui võiksid osta Magnumi neljase paki £3 eest..).


Muide, eile ostsin kimbu nartsisse (20 nartsissi) ühe naela eest Tescost ja nende "Displayed until" (ei ole küll nagu "parim enne", aga müügilt korjatakse ära) oli märgitud 26.jaanuar, mis on paari päeva pärast. No ma ei tea.. Mis nendega siis 26ndal tehakse?
Näha on et Rubyboy ikka tunneb tõmmet lillede vastu.. Sõi ju kunagi mitukümmend päevalilletaime ära, on enamus lillesibulaid üles kaevanud ja noh.. Ega lilled siis toaski või olla!
Ei tegelt ta nuusutas üle ja tuli kaissu ära.. 

 Minu omad on vees olles natuke rohkem lahti läinud, aga poes on kimpudena riiulis..

Samuti teises poes (UK säästukas noh..) olid tulbikimbud kaheksa tulbiga £2. Eks ma pean endale need ka ise ostma.... :D

*

Kuna ma olen 10-päevasel missioonil vaid taimetoidul olla, siis tänaseks lõunaks keerasin ma endale kokku selle salati, millest ma alustasin kirjutamist. Kuna see on siiski MINU retsept, siis minu retseptide juures koguseid ei ole. Kõik käib täiesti tunde järgi ja no kui tunnet ei ole siis... sitt lugu. :D

Pisikesed salatipead - "Parim enne" tuli kaks päeva hiljem, £0.20
Artišokid - £1.75 (purgist kasutasin ehk 1/3 ära)
Küüslaugusool- £0.70 (kasutan seda igalpool, seega on kodus niigi olemas.. + lisasin värsket küüslauku ka.)
Kikerherned- £0.50 (kasutasin pool)
Läätsed- £1.80/kg (keetsin vähem kui 100g, üks osa läks külmkappi homseni..)
Tomatid- mingid lambikad jäägid...

Pildilt puudu tavaline sool, sojakaste ja natuke võid läks ka vaja..

Kõigepealt tuleb keeta läätsed. "Loputa" need üleliigsest jahust ära ja pane keema, nagu tavaliselt ikka. 1 tassi kohta 1,5 tassi vett. Keevad need umbes 20-30 minutit, aga eks iga pliit ja pott on erinev, seega tuleb silma peal hoida, et pudruks ei keeda. Ma sain viimasel hetkel jaole, kuigi mulgi oleks võinud veidi "tugevam" jääda see mass.. Kurna. 

(Kusjuures läätsede keetmisel on kõige parem osa just see lõhn- lõhnab nagu saunas. :D ) 

Pane pannile veidi võid, kikerherned ja läätsed. Ma ei tea, kas ilma võita praadides oleks kõik need krõmpsumad jäänud, aga noh.. Homme jälle uus võimalus proovida! Hakkisin juurde ühe küüslauguküüne (st panin suured lõigud, sest ain't nobody got time lõikelauda otsima hakata ma just googeldasin,  et mis on chopping board'i õige tõlge, sest ainus versioon mis pähe tuli, oli "hakkeplaat".. 

Lisa artišoki tükid. Kui kõik on kuumaks aetud (pea meeles, et miski seal ei ole otseselt toores, seega midagi ei pea küpsetama, lihtsalt põhimõtteliselt soojendama..), lisa sojakastet sorts, küüslaugusoola kui tahad või pipart. 

Rebi salat väiksemaks, lõika tomatit kah juurde (või paprikat või kurki..), kalla soe osa salatile peale ja voila! 

Kuna mulle kohutavalt meeldib ülesoolatud toit (väikses koguses..) siis kallasin ma üle sojakastmega ja mmmmmmmmm... 

Kusjuures sushit söön ma ka pigem "sojakaste sushiga" kui et "sushi sojakastmega".. 

Kusjuures artišoki asemel kasutaks ma väga hea meelega ka hapukurki või kasvõi kana. Ma olen märganud, et kui ma teen midagi korralikku süüa ja kõrvale teen salati, siis see salat ei taha meil kuidagi üldse sisse minna.. Nagu mingi "tüütu lisa". Aga niimoodi koheselt salatina serveerida, st nt mitte "kana salatiga" vaid "kana salatipadjal" on kuidagi juba vaimsel viisil midagi teistmoodi..

*Mine tee omale teed.*

Üks asi, mis mulle nii tihti pähe torkab, on see, kui erinevad ikka põlvkondade "piinlikud teismelisea fotod" võivad olla. Ma julgeks öelda, et viimase viie aasta jooksul on sotsiaalmeedia nii suureks teemaks, et tegelikult PIINLIKE pilte väga ei eksisteerigi. Pannakse ju vaid kõige ilusamad. Ja need ilusamad enamasti tähendavadki suht normaalseid. Aga et oleks piinlik riietus? Soeng? Naah, mitte minu puhul.

Igastahes. Ennast kiitmast ma ei väsi ja võiksin julgelt öelda, et ma olen ehtne sitt võileib (on see vaid inglaste väljend? No et sai-täidis-sai  ehk hea uudis- halb uudis- hea uudis, näiteks "Sa näed täna nii hea välja, aga mulle ei meeldi, et sa hilined ning ei õpi sellest. Aga muidu teed siiski oma tööd väga hästi.") . Lapsena olin ma blond hiinlane, kel naeratades põsed surusid silmad olematuteks, siis teismelisena olin ikka täielik katastroof ja nüüd olen ma selline talutav. 

Mäletate ma rääkisin sellest kalapildist? No et poseerin laipadega ja olen üles kasvatatud sellise eluõpetusega..? 

Teismelisena olin ma täielik hall mass, täpselt nii nagu Crisely omal ajal mind klatšis oma salapäevikus.. :D Samas, kui hallis massis oleks veel oma alagrupid, siis oleksin ma olnud hallimast hallim.  Minu teismeliseeast ei leia ühtegi pilti, kui ma oleks mingi meigiga täiesti puusse pannud, sest sel ajal olid mul totaalselt teised huvid, mingist huulepulgast või kaks tooni tumedamast jumestuskreemist polnud ma vähemal moelgi huvitatud. Minu ämber oli ikka riietus.. 

Minu lemmikuks riietuseks oli roosakas-lilla fliis, mis nüüd kannaks nime "oversized". Kui see juhuslikult oli pesus, siis kandsin ma muid dressikaid. Ma nägin ikka suht poiss välja. Ega see kaasa ei aidanud, kui üks mu täditütardest kord ütles, et "issand, ma ei tundnudki sind ära, ma vaatasin et mingi poiss!" .. Tänks noh. 

Mina 16-aastaselt aastavahetuspeol, kus lampi kohtasin noormeest, kellega lapsepõlves ikka koos mängisime. Irooniline on see, et me üldse sõbrannaga ei plaaninud kuhugi peole minna ja.. tegelikult paar tundi hiljem pildi tegemist korjas meid G4S Keila säästuka juurest peale, et viia meid järgmisele peole.. alakad, kellel natuke ikka lahjat alkoholi kotis.. :D Nii rebel. 

Hall mass sõna otseses mõttes... 

Ma ei saa ikka veel aru, mis jama mul oli pükstega. Algkoolis mulle teksapüksid ei meeldinud ja ma käisin selliste mustade teksa/viigipüksi vahepealsete pükstega. MIS ASJAD NEED ON, ma küsin!? Siis ühel hetkel sain teksapüksid ja need olid ainsad püksid, mida ma kandsin päevast päeva koolis. Gümnaasiumisse minnes oli mul kolm paari teksaseid, aga kõik olid kukekad. Miks?? Või pigem miks ma aru ei saanud, et see on nii totter??? Only god knows.. 

Mitu aastat hiljem, kui moodi tulid skinny jeans'id, vandusin ma, et ma elusees ei hakka neid kandma (eks mulle oli sisendatud, et minu kehaga ei sobi ümber riided. Ma ei tundnud kordagi ise, et mul oleks midagi viga olnud.) Aga skinnyd, eks ma siiski mõni aeg hiljem soetasin oma esimesed liibuvad teksad Zarast, aga kuna mul eelnevad püksid olid kõik kukekad olnud või kuidagipidi väiksed, siis läksin ma kindla peale välja ja.. OSTSIN ENDALE KAKS NUMBRIT SUUREMAD TEKSAD. Loe: mitte parajad. Loogiline mõtlemine puudus mul, küll aga mingi jõhker enesekriitika oli teiste poolt süvendatud.. Kandsin ma siiski neid halle teksaseid suurima hea meelega. 

Praegu vaadates ma tahaks öelda täielikult ******* ******** neile, kes võtsid vaevaks mu kehakaalu kritiseerida tol ajal. Praegu ma vaatan, et kurat, sellel ajal olin ma üldse vist elu parimas vormis!

Aa, ühed Reservedi tumesinised püksid olid ka, aga need olid sirge lõikega.. Ja no ega DC tossude kandmine kaasa ei aidanud minu tüdrukulikule olemusele... :D 

Mina ja mu kaunid räpparpüksid vasakult teine .. 

Mul on selline tunne, et parajaid riideid minu jaoks ei eksisteerinud. Olin ju pikk ja kallal oli teismelise paistetus (kust ma sellest kuulsin? Ema??). Ma olin nii ümmargune, eriti näost. Ja no soeng ei aidanud ka kaasa... Kõige jubedamaid pilte ma nagu väga sheerida ei tahagi, sest need on tõesti koledad ja puhas kustutamise materjal. Aga stiilinäide siiski mu soengust.. Tukk mis kattis reaalselt mu pool.. pead. 

Samas nüüd on see hetk, kus ma mõtlen, et .. mille pärast mul üldse oli vaja seda jura kirjutada? :D Sest noh, hall mass jääb halliks massiks, mis sellest ikka väga jaurata on. Aga kaevasin oma vanades fotoalbumites ja noh.. Oli ikka teistsugune stiil küll mul. 

Siiski-siiski.. Ehk olin ma mingi nõid ja nõidusin "tuleviku" ära (või nagu mu onu ütleb: panin koodi peale). Sest nüüd on ju kukekad püksid moes olnud tükkaega ja ülisuured kampsunid/fliisid ka moes jälle ringiga.. Imelikud soengud ka.. :D 

Ütleme nii, et vanasti (st paar kuud tagasi.. :D ) mind ajas kohutavalt närvi see, kui mingi jõhker vegani-buum lõi üles blogides. Mina, paadunud blogilugeja loe: iga hommik refreshin 10+ blogilehekülge üle, et vaadata, kas midagi lugeda ka on.. lõpetasin paariks päevaks blogide lugemise, sest no ma ei tea.. Sööge ise oma kikerherneid ja bataati, ärge tulge mu õuele kaklema!

Ja mis siis juhtus?
Juhtus see, et ma hakkasin tööle taimetoidu-vegani restoranis. Jah, mul on olnud see aasta neli töökohta! Jajah, ma tunnen ennast suht mõttetult, et olen see, kes rändab ringi ja ei suuda paikseks jääda. Aga The Oak Tree's nüüd olen. Ütleme nii, et see oli mul endalgi šokk, et kuigi taimikutel on kerge "viha" loomtoidusööjate vastu, siis mulle saadeti sõnum kaks tundi pärast intervjuud, et kas sa saad tööle tulla see, see, see ja see kuupäev. Naiss, isegi proovipäeva polnud aga ma sain töö.
Klassikaline küsimus esimese viie seas oli et kas ma olen taimetoitlane/vegan. Eks ma piinlikkusest vastasin, et ei ole. Mark oli aga samas miks peaks olema mul piinlik selle ees, et ma söön tasakaalustatult kõike?

Ja mis nüüd siis toimub?
Paar kuud hiljem mõtlen ma, et mu vana hea lööklause "siin maailmas on kaks asja, mis ma ei suudaks kunagi teha: olla taimik/vegan ja minna dieedile." Dieedile ma ei suudaks ikka minna pange tähele, varsti blogin ma samamoodi, kuid siis sellest, et oma dieedi-müüti murda.. aga ma olen mõistnud, et kurat taimetoitlane olla oleks mul nii lihtne. Aga miks ma ei ole? Sest ma olen harjunud õhtuks ikka miskit lihalist tegema. Kui majas on kaks meest, siis noh, ei viska ma ju neile silo ette! Ja no minu see kord, kui ma mõtlesin, et ma hakkan ÜHEKS PÄEVAKS taimetoitlaseks lõppes juba esimese 15 minuti jooksul, kui ma läratasin oma võileivale vorstiviilu kogemata. HARJUMUS! Eks see on ju nii, et kui kodus on nt kana olemas, siis nii lihtne on sinna kõrvale midagi leiutada.. Aurutada juurvilju, kartuleid, riisi, munanuudleid.. Midaiganes! Aga kui sul on riis siis...? Ehh?

Tööl söön ma lõunaks sealtpoolt pakutavat toitu. Kuna mu lõualuud ei avanenud vahepeal tarkusehamba tõttu (jälle!), siis luristasin agaralt tai kõrvitsa-kookose suppi või muidu ikka söön falafeli-rukkola seemnevõileiba avokaado ja kurgiga. Ma isegi ei mõtle enam selle peale, et tahaks juustu-singi saia.  Samas teadsite, et veganid/taimikud maksavad aastas £2000 rohkem toidu eest kui mitte-veganid/taimikud?

Eks ta harjumatu ole, et inimesed saadavad toitu tagasi, sest "see on ju taimikutele, see pole vegan!". Üks ja sama kõik! Minu jaoks on juba suur samm see, et ma üldse taimset toitu niimoodi aktsepteerin :D :D . Aga menüü on meil uhke, eks ta on mul silmad avand, et nad söövad siiski ju päris toitu! Mitut erinevat lasanjet, vokirooge, bangers and mash (kartulipuder+sojavorstid+herned+kaste), võileibu ja salateid sadat sorti, burgereid..  yada-yada. Ükspäev proovisin feik-kala, vegan peekonit ja vorste... Ma aktsepteerin neid, ma söön falafele ja kikerherne kotlette ja muud uinamuinat, aga no aru ma ei saa, miks peaks tahtma LIHA järgi teha..

Eile arutasime, et minu esimene samm oleks minna peskovegetaarlaseks, st lihast jätta lauale vaid kala. Ja siis ehk olla taimik lõpuks. Aga no nüüd kodus külmikut avades vahivad mulle vastu sealt kahe-kolme toidukorra jagu kanafileed, burgerikotletid ja verivorstid. Tutkit brat selle kalastamisega.. Eks ma cancel'lisin ka foto üleslaadimise Instagrami, kus ma tatikana isaga kalal käisin ja siis poseerisime kaladega.. Sest tegelikult hakkas piinlik! Hakkas piinlik töökaaslaste ees. Et ma käisin üldse kalal, ma poseerisin laipadega ja et juba kolmeselt võtsin ma kalamaimudelt ema ära..

Ma kardan, et ma olen liiga harjumustes kinni (taimik-veganid, ma ei viitsi isegi hakata vaidlema, et "kui lihtne on nendest harjumustest välja kasvada". ) . Jah, alternatiive on miljoneid, aga ju siis ei ole see mulle kohale jõudnud täpselt, et kuidas see mulle ja maailmale hea on. Ma olen näinud nii paljusid õõvastavaid videosi (tere tore töökaaslased facebookis, kes kõik jagavad neid videosi, et oma sõpradest veganeid teha.. :D ) aga paraku nad ei tea, et krimi/mõrva dokumentaalid on mu lemmikud, mida ma üksi olles vaatan ja no mind on suht raske öökima panna, kui olen näinud nii paljusid asju. Jah, see on rõve, et loomi piinatakse ja siis me neid piinatud hingedega loomi rõõmsalt jõululaua taga nosime, aga .. das ist life nohh.

Kokkuvõtteks siis nii palju, et ... mu toidulaualt on kadunud vaid lehmapiim ja seegi mitte vabast valikust. :D Success, Triin, success!!! 

Eks ma jõudsin juba mõelda jälle, et tavaiks, järgmine nädal on mul taimetoidunädal lihtsalt katsetamiseks.. Ja siis sain aru, et mul on vaba nädal ja vaba nädal = igavlen päevad läbi = igavusest ma söön.. Ja sügavkülma peab tühjaks sööma, sest tahaks nagu üles sulatada selle külmiku... Vabandused, vabandused..