Ja mis siis juhtus?
Juhtus see, et ma hakkasin tööle taimetoidu-vegani restoranis. Jah, mul on olnud see aasta neli töökohta! Jajah, ma tunnen ennast suht mõttetult, et olen see, kes rändab ringi ja ei suuda paikseks jääda. Aga The Oak Tree's nüüd olen. Ütleme nii, et see oli mul endalgi šokk, et kuigi taimikutel on kerge "viha" loomtoidusööjate vastu, siis mulle saadeti sõnum kaks tundi pärast intervjuud, et kas sa saad tööle tulla see, see, see ja see kuupäev. Naiss, isegi proovipäeva polnud aga ma sain töö.
Klassikaline küsimus esimese viie seas oli et kas ma olen taimetoitlane/vegan. Eks ma piinlikkusest vastasin, et ei ole. Mark oli aga samas miks peaks olema mul piinlik selle ees, et ma söön tasakaalustatult kõike?
Ja mis nüüd siis toimub?
Paar kuud hiljem mõtlen ma, et mu vana hea lööklause "siin maailmas on kaks asja, mis ma ei suudaks kunagi teha: olla taimik/vegan ja minna dieedile." Dieedile ma ei suudaks ikka minna
Tööl söön ma lõunaks sealtpoolt pakutavat toitu. Kuna mu lõualuud ei avanenud vahepeal tarkusehamba tõttu (jälle!), siis luristasin agaralt tai kõrvitsa-kookose suppi või muidu ikka söön falafeli-rukkola seemnevõileiba avokaado ja kurgiga. Ma isegi ei mõtle enam selle peale, et tahaks juustu-singi saia. Samas teadsite, et veganid/taimikud maksavad aastas £2000 rohkem toidu eest kui mitte-veganid/taimikud?
Eks ta harjumatu ole, et inimesed saadavad toitu tagasi, sest "see on ju taimikutele, see pole vegan!". Üks ja sama kõik! Minu jaoks on juba suur samm see, et ma üldse taimset toitu niimoodi aktsepteerin :D :D . Aga menüü on meil uhke, eks ta on mul silmad avand, et nad söövad siiski ju päris toitu! Mitut erinevat lasanjet, vokirooge, bangers and mash (kartulipuder+sojavorstid+herned+kaste), võileibu ja salateid sadat sorti, burgereid.. yada-yada. Ükspäev proovisin feik-kala, vegan peekonit ja vorste... Ma aktsepteerin neid, ma söön falafele ja kikerherne kotlette ja muud uinamuinat, aga no aru ma ei saa, miks peaks tahtma LIHA järgi teha..
Eile arutasime, et minu esimene samm oleks minna peskovegetaarlaseks, st lihast jätta lauale vaid kala. Ja siis ehk olla taimik lõpuks. Aga no nüüd kodus külmikut avades vahivad mulle vastu sealt kahe-kolme toidukorra jagu kanafileed, burgerikotletid ja verivorstid. Tutkit brat selle kalastamisega.. Eks ma cancel'lisin ka foto üleslaadimise Instagrami, kus ma tatikana isaga kalal käisin ja siis poseerisime kaladega.. Sest tegelikult hakkas piinlik! Hakkas piinlik töökaaslaste ees. Et ma käisin üldse kalal, ma poseerisin laipadega ja et juba kolmeselt võtsin ma kalamaimudelt ema ära..
Ma kardan, et ma olen liiga harjumustes kinni (taimik-veganid, ma ei viitsi isegi hakata vaidlema, et "kui lihtne on nendest harjumustest välja kasvada". ) . Jah, alternatiive on miljoneid, aga ju siis ei ole see mulle kohale jõudnud täpselt, et kuidas see mulle ja maailmale hea on. Ma olen näinud nii paljusid õõvastavaid videosi (tere tore töökaaslased facebookis, kes kõik jagavad neid videosi, et oma sõpradest veganeid teha.. :D ) aga paraku nad ei tea, et krimi/mõrva dokumentaalid on mu lemmikud, mida ma üksi olles vaatan ja no mind on suht raske öökima panna, kui olen näinud nii paljusid asju. Jah, see on rõve, et loomi piinatakse ja siis me neid piinatud hingedega loomi rõõmsalt jõululaua taga nosime, aga .. das ist life nohh.
Kokkuvõtteks siis nii palju, et ... mu toidulaualt on kadunud vaid lehmapiim ja seegi mitte vabast valikust. :D Success, Triin, success!!!
Eks ma jõudsin juba mõelda jälle, et tavaiks, järgmine nädal on mul taimetoidunädal lihtsalt katsetamiseks.. Ja siis sain aru, et mul on vaba nädal ja vaba nädal = igavlen päevad läbi = igavusest ma söön.. Ja sügavkülma peab tühjaks sööma, sest tahaks nagu üles sulatada selle külmiku... Vabandused, vabandused..
No comments:
Post a Comment