Täiega tahaks kirjutada, et "ah mis te ikka siin mu loba loete kuivalt, teeks ühe pildipostituse ka" aga no vot ei saa niimoodi öelda, sest noh, mis "lobast" me räägime siin üldse? Mida pole, seda pole.

Aga ikkagist.
Olen Instagramist sõltuvuses, aga tuletan endale pidevalt meelde, et Instagram ongi ju piltide jaoks, seega ei tohiks nagu probleemi seal olla pidevast jagamisest.. Aga et siia veits elu tuua juurde, sheerin mõnda sada pilti ka ja seda ikka mingis randoomses järjestuses, stiilis "mida näen, seda näitan".

Kord skoorisin heategevuslikust moest endale ülivinged teksad £2 eest. Jalad nagu sardellid aga ega see peata mind neid kandmast.

Suht harv nähtus, kul ma lõpetan töö keskpäeval.. Aga ükskord see juhtus, hüppasin käppelt poest läbi, et siis koju jõudes Adamiga grillikas teha. No miks mitte?!

Mäletate, kui meil oli veel Baby-Pixel? Tegime temaga aias fotoshuudi, mis kukkus üsna nirult välja, sest see jupats lihtsalt kappas ringi mis hirmus.. (Jah, talle mahtus mu PATSIKUMM kaelarihmaks..)

 Igastahes, Baby-Reuben sai ka endast fotoseeria.. Küll teisel murul aga noh, põhimõte on sama! Nüüd on ta küll kaks või kolm korda enda suurust, aga eks need kutsikad ikka kasvavad, kätt ette ei saa ju panna.

Minu firmakas juba: banaanikeeks.

Vahepeal läbis Reuben koeratittede mängugrupi ka, tutvus uute tõugudega ja oli elavaks näiteks, kuidas mitte käituda võõraste inimeste (ja nende ülitreenitud koerte) juures..

 Pixel sai 1 

Jah, ma küpsetasin talle (koerte) koogi. 

Vahepeal käisin Eestis küpsisekooki söömas. Nädal oli nii kiire, samas nagu midagi väga ei teinud. Enamus pilte, mis tollest nädalast on, on selfied mu õest, sest teadagi on tema elumotoks "kui-saad-kellegi-teise-telefoni-enda-kätte-siis-tee-palju-veidraid-fotosid"... 

Aga jah, muidu kulgeb töiselt taaskord. Vihmaselt kah.
Egosekundid, aga saate aru, et need järgmised pildid pole töödeldud vaid niimoodi tulidki fotod kaamerast välja?? Ma olen täitsa üllatunud iseendas, polegi see fotoskill väga kuskile kadunud..

Aa ükskord ilm uputas kah.. Meie aed VS naabri aed..

Aitab kah nendest "mittemidagiütlevatest" piltidest vist.. :D Väga kaootiline, aga no kammoon Simmo, vahel võib.

Lood on sellised, et aprillikuu jäi minu elus vahele. Ei mina tea, kuhu see aeg läks, sest üks hetk kiikasin Facebooki ja sealt hüppasid kõik "Dear May, be kind to me" stiilis pildid ette. 

Nali naljaks või nii, aga ma tõesti ei tea, kuhu aeg on lännu. Ikka ja jälle mõtlen, et mis vigastus mul on, et ma üldse siia kribima ei satu. Samas, viga ongi selles, et mul pole arvutit mingi paar kuud juba.. Või noh, ilmselt sellest ajast, kui ma postitanud pole... Ja no teada värk, et iPad ikka nii palju ei võimalda kui vana hea läppar. 

Ja taaskord tulen sama jutuga: nii raske on reele saada. Rääkida oleks justkui sajast asjast aga no need nii vanad asjad, et mida ma ikka jauran. Samas tahaksin ära märkida pisikese jumbu saabumise meie majapidamisse. Seega, kes ei ole kuulnud veel, siis meie segasummasuvilasse maandus ühel hommikul pisike beebi. 

Koerabeebi. 

Jack Russelli ja spanjeli krants.

Jaurasime mis jaurasime, aga kuna arstivisiit oli mõnekümne minuti kaugusel, siis pidi sellele beebile nime panema. Käigupealt tuli nimi Ruuben ja noh, inglased nagu inglased ikka, kirjutas arst tema passi Reuben, ikka inglise päraselt, kuigi kodus on ta ikka Rupski või Ruubik, Broob (tähendab see midagi?? Google andis 'boob+bruise=broob' seega sorts Broob et ma sind tissisinikaks kutsund olen...) . 

Pixel võttis ta kiirelt omaks ja nüüd jauravad kahekesi koos, söövad mu päevalille taimi (26st on alles heal juhul 5, närilised kurat) ja noh, lammutavad maja siin laiali. Ei, tegelt... Kõik on korras. Väljaarvatud mu ühed tennised, mis 'ei ole korras'. 

Proovin homme ehk pildid siia tahvlisse saada ja jagan teiegagi seda numminaatorit. 

*

Otsustasin, et jätan minevikujutud seljataha ja jätkan blogi nüüd alates praegusest hetkest. Mitte et midagi oleks nii nirusti lännu, et varjata oleks. Aga no kui ma räägin vanadest asjadest, siis vapsee ei tea, millal ma juttudega olevikku jõuan. Seega jah, proovin taas bloggeriga sõbraks saada ja ikka tihedamini siia kiigata kui korra kuus (kui sedagi...). Et siis lühemalt aga tihedamini. 

Samuti olen avatud küsimustele, olgu need siis anonüümikutelt või mitte. 

Aga olks, tited magavad siin ja minagi alustan hommikul tööd lörtsijooke kokku keevitades (ma just eile hommikul segasin 60 liitrit slushie ehk 'jääjoogi' ehk triinukeeli lörtsijoogi segusid kokku.. Ja seda saan teha iga nädal ikka paar korda. Woop!)

Muide, kes tahab üldse mullinätsumaitselist jooki? Või jäätist? 

Siit idee tuleviku-minale: analüüsi inglaste jäätiste eelistusi. #randomvõinii