Näita mulle inimest kelle käest pole kunagi küsitud vana head "kui sul oleks supervõime, mis see oleks?". See on täpselt sama tüütu küsimus kui "kelleks sa suurena saada tahad?", "mis sa peale 12.klassi lõppu teed?" ja "millal sa lõpuks korraliku hariduse saad, et saada lõpuks ka töö mis pere ära toidab?". Tüütu tüütuseks, kuid nendest küsimustest tean vaid vastust esimesele.

Minu supervõimeks oleks kindlasti teiste inimeste mõtete lugemine. Mitte pahatahtlikult, kuid mind on alati paelunud teiste inimeste elud. Eks mind teatakse sõbrannade seas kui stalkerit, sest mulle meeldib teiste FB lehtedel ringi konnata (haha, kondama, konnata?), vaadata pilte või lugeda nende postitusi. Nüüd kui ma viimased paar kuud Instagramis ka olen, no johhaidii milline paradiis. :D 

Ma ei "stalgi" teisi seepärast, et saada mingit põnevat infot neilt, et neid hiljem mõnitada või parastada või jumalteabmida. Mind lihtsalt huvitab see, kui erinevad inimesed ikka on. 

Kuna olen vaene kui kirikurott, st ma parem kõnnin iga hommik 45min tööle ja 45min tagasi, treenin oma jalgu ja üleüldist vastupidavust ning säästan sellega £16 nädalas, siis hommikuti jalutan mõnuga tööle, päike paistab ja väikelinna elu ja melu .. Õhtul koju jalutades on aga hoopis teine tunne. Jah, ma olen läbi nagu Läti raha, aga .. Inglastel on kole komme mitte kardinaid osta. Neile lihtsalt ei meeldi ja nii ongi kõikidesse kodudesse sisse näha. Tänavad, mida mööda ma kõnnin on enamasti ridaelamud, kahekorruselised, ja kui veel pimedas tuli põleb, siis on lausa ideaalne vaade. 

Mulle meeldib piiluda mööda kõndides, kuidas näevad välja teiste inimeste kodud, mida nad telekast vaatavad, kuidas nad istuvad või kui kodused nende riided on. Mitte kordagi pole ma mõelnud, et "jeebus, miks ta sellise maali endale seinale pani?", seda on lihtsalt nii põnev vaadata, kuidas teised inimesed elavad! 

Kohvikus töötades on taaskord elu ilus. Okei, tegelt mul pole aega istuda ja inimesi vaadata, mida nad teevad või missugust elu nad elavad, AGA.. mul on võimalus nendega rääkida. Ma võtan neilt tellimuse, mis mingil määral näitab ära, missuguse inimesega on tegu. Ja ma pean tunnistama, et meil käib ikka väga põnev küla seltskond seal. 

Näiteks käib seal üks naine, kes pole kunagi kohviga rahul. "Skinny double macchiato extra dry" on ausalt öeldes kõigile tõeline peavalu, sest .. olgem ausad, mida kuradit sa just tellisid?! Ta on alati jõhker kuninganna seal, mitte kellelegi ei jää märkamata tema sisenemine. Gruellale konkurentsiks.. 

Samuti tuleb igapäevaselt üks mees, kes on aheldatud paraku ratastooli (elektrilisse..). Ma ei ole temaga pikemalt rääkinud, kuid käed tõusevad tal vaid natukene, kael on viltu ja tegelikult mitte midagi ta kehast ei liigu. Veereb alati letti kohale ning küsib iga jumala muffini maitse kohta. PS! Meil küpsetatakse iga hommik umbes 10 erinevat sorti muffineid.. Tutvustan talle iga päev meie valikut (eks mul oma lemparid tekkind, kui vahepeal varustan isegi Adami kontorit nende "üle jäänud muffinitega" mis muidu ära visatakse.. :D ) ja eks ta valib oma lemmiku. Ju siis on tal hea soovitaja olnud! ;) 

Ühesõnaga.. Ta ostab iga päev muffini ja cappuccino. Võtan ta kandiku ja viin talle lauda kohale. Istun maha ja kuna ta keha ei liigu, siis eks see natuke mustalt irooniline ole, et ta tellib endale sellised toidud mille jaoks ON vaja liigutada. Istun, harutan muffini (sticky toffee muffin) paberist lahti ning lõikan noaga tükkideks. Võtan viis pakki(!!) suhkrut ning lisan need ta kohvile. Segan ning lähen toon hunniku kõrsi, et ehitada talle üks piikkk kõrs, et ta ei peaks kohvitassi tõstma. Koogikest saab ta ise süüa, kuid tass on tema jaoks ikkagi natuke liiga raske. 

Ma olen temaga korra rääkinud ja tol korralgi küsis ta mult vaid et mis mu nimi on ja kust ma pärit olen.. Ja seda vaid seepärast, et mind edaspidi veits kamandada, et "Trina, mul tuli kõrs kohvi seest välja, palun ole hea ja tule aita!". 

Lõunati käib meil suppi söömas üks vanem daame, kes alati tellib juurde lisavõi (serveerime suppi kuue baguetti viiluga ja võitükike ka..). Mis on selle point? Ta ei ole hull ega midagi, väga tore naine on. Aga ta käsutab meid panema ta taldrikule lisavõi, aga iga jumala kord kui ta nõusid koristama lähen, on see lisavõi ta taldrikul alles, täiesti pakendis ja katsumata. Miks sa tellid iga kord kui ei söö seda? 

Neid frukte ikka jagub, aga ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal oma lemparist kirjutada. Nimelt..

Meil käib iga päev teed joomas üks kodutu mees, kes on täpselt nagu Nukitsameeste Mõhk. Alati ta ootab oma lauas kui ma tast mööda kõnniks, et ta saaks mulle "tere hommikust" öelda ja siis teha kompliment. Mees ise on ikka 70+. Naljakas, et ta on alati kergelt räpane ja räbaldunud, aga iga kord leiab ta endale uue vestluskaaslase ja kutsub oma lauda. Me hüüame teda Geeniuseks ja sedagi mitte ilma asjata. Kuuldavasti on ta tegelikult elukutselt teadlane ja ta kannab kaasas ühte kotti. Alati kui ta kohtub uue inimesega, siis tahab ta neile oma katseid näidata. Ta istub kohvikus tunde, joob oma poolmuidu saadud teed (ta maksab tee eest nii nagu tal raha on, mitte £1.60 nagu muidu) ja lihtsalt vaatab inimesi. 

Eile oli ta mu viimane klient kui juba laudu koristasin ja toite kokku pakkisin. Kuna meil oli terve kandiku täis saiu (krevettidega, kana-caesariga, üleüldiselt erinevad kanatäidised), wrapid, siis läksin pakkusin tallegi, et no võtku ometigi, sest me viskame need niikuinii ära (juhul kui ma neid endaga kaasa ei paki ja tänaval kodututele laiali jagan..). Mees haaras ühe wrapi, sõi sellest pool ja mässis ülejäänud mingi marli sisse, et pärastiseks hoida. Ahh. Pakkisin kõik ülejäänud 10 wrappi kotti ja viisin talle, et noh, siin on su "kott", kuhu oma wrapi saad sisse panna, et ei pea marlisse panema ja siis põue.. Ta ei osanud midagi teha. Ta nägu oli nagu oleks lotoga võitnud. Ainult et toidulotoga. Käis ja tänas veel mitu korda ja oeh. Mees ise on täielik müsteerium meie jaoks, me ei tea miks ta käib meil teed joomas koguaeg või kus ta elab või mis ta üldse teeb. Ometigi on ta nii tore mees, mu lemmik lausa! 

Ühesõnaga.. Inimesed on nii põnevad. Tüüpiline rünnak minu vastu oleks vana tuttav "sul on endal nii igav elu, seepärast teiste elus sobradki.". 

Ju vist. 

Ei ole mul seda kirjutamissoolikat üldse vist enam alles. Kirjutada tahaks just sellistel hetkedel, kui ei saa. Ja kui kodus olen ja igavusse suren, siis tundub see kribimine ka üliigav olevat..
Haarasin köögikapist suure Kalevi šokolaadi kaasa, Pixel norskab mu kõrval (kusjuures naljakas, et kui ma magan külili, põlved kõverdatud (nö istumise asend), siis ta tuleb mu "sülle" teki alla ja magab tunde .. :D ) ja lihtsalt sunnin end veits kirjutama.. Kuigi alati on minu puhul see "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" efekt.

Kuna ma ei teagi enam, mis ajast mul midagi üles märgitud on, siis andeksi kui kribin topelt.

Suurimaks uudiseks ilmselt on see, et olen veits vähem kui kuu juba tööl käinud. Ei tea, kui avalikult ma midagi kirjutada tohin ja tahan aga olen taaskord ühes kohvikus, mis on Royal'i shopingu keskuses. No selline tüüpiline take away koht lõunati, kust haaratakse käppelt kaasa panini, võiks või kohv.
Ütleme nii, et süsteem mulle väga ei istu. Olin algusest peale väääägaaa skeptiline, sest ma andsin neile oma CV lihtsalt seepärast, et Adam mind sundis (kõndisime sealt mööda muuseas, kui ta märkas silti et nad otsivad töötajaid). Ma sain vist juba samal päeval kõne aga kuna mu mölafon lõpetas minuga koostöö, siis jah.. Igastahes, see töö mida ma tegelikult kõige vähem tahtsin, selle ma sain. Iseenesest pole halb töö: puhastada laudu, teha milkshake'se, grillida võileibu/paninisid/bap'e, kohvi/teed teha ja võtta klientidelt tellimusi. Aga see õhkkond .. Oeh. Polnud mul algusest peale seda head tunnet.. Täna, umbes kolm nädalat hiljem, oli mul tõeliselt tore tööpäev. Ei teagi, kas seepärast et suurimad stressitekitajad nautisid kodudes vaba päeva või lihtsalt teadmine, et tavalise 7h asemel töötan vaid 4! Töö tappev pole, aga taaskord maadlen jalavaluga ja noh, stressi ikka jätkub.

Minu suurim piinlik moment tööl siiani: meil lähedal on juuksurisalong eksole.. Viin siis leti taha puhtaid taldrikuid, kui Aisha (rumeenlane) ja Louis (inglane) on seal lähedal ja ma siis suure murega küsin, et mis kuradi asi siin haiseb, midagi raudselt plahvatab kohe.. Ja tõõntõõntõõõõ! Klient, kellel oli JUUKSEVÄRV peas, valis kooki endale. No enamus teavad, kuidas see juuksevärv haiseb ammoniaagi järgi ja no joppenpuhh kuidas see haises seal. Ma tõsimeeli arvasin, et mingi grilli gaasijuhe vms lekib.. Ei, klient haises. "Raudselt plahvatab" .. khm.

Naljakaim point selle asja juures on see, et oma töö juurest näen ma toda restot kus ma suvel töötasin! Pidevalt jalutab mu eks-boss meie kohvikust läbi et teha short-cut teise keskuse otsa aga jeebus kuidas mulle see ei istu. Ja seda on nii naljakas näha, kuidas vana Tomassi'se regulaarsed külastajad, kes käisid seal iga päev, tulevad nüüd mu praegusesse kohvikusse. No ja siis teised imestavad, et kuidas ma tean inimese tellimust kui ta pole isegi jõudnud seda öelda .. Vanad harjumused kaovad aeglaselt ..

Eelmine nädal(?) kirjutasid mulle Tomassise tüdrukud, kellega suvel töötasin koos. No et saaks kokku, teeks paar jooki ja oleks tüüpilised noored reede õhtul. Mu meelest oli see nii armas, et mõlemad tüdrukud kirjutasid mulle eraldi arvates, et teine ei kirjutanud. Või noh, ma ei oskagi seletada.. No et nad ei jäänud teineteisele lootma et "äkki ta kirjutas". Ja nii saingi kaks kutset! Mõeldud, tehtud. Meie vana hea anekdoot "Eestlanna, ungarlanna ja leedulanna läksid baari.." oligi koos. Üle pika aja ma tundsin, et mul on päriselt ka eraelu. Ei ole tööl töökaaslastega, ei ole kodus Adamiga, vaid mul on päris OMA sõbrannad! Burksid söödud, kokteilid joodud, haarasime nurgapoest veini ja kolisime Jolita juurde veidikeseks. Me oleme kõik nii erinevad, aga samas meil oli nii lõbus. Proovisime üksteise keeli õppida, saime aru kui sarnased tegelikult ikka eesti ja ungari keel on ja youtubest mängisid kordamööda eesti-leedu-ungari laulud. :D Koju jõudsin ehk kolme paiku, et järgmisel päeval kümnest tööl olla.

Sõbrapäeval olin ka tööl, õhtul tuli eksprompt mõte minna Adami lemparisse Yo Sushisse sööma. No teate tüüpiline sushikas siin mail, kus taldrikud jooksevad mööda saali lindi peal ja siis haarad nii nagu isu on ja pärast maksad selle eest, mitu taldrikut võtsid (neli taldriku värvi, igal värvil oma hind) .. Ma tean, et see on nii lamp, aga minu uus avastus on Miso supp, mis maakeeli on nagu.. soolane vetikapuljong. Mmmmmmm.
Tol õhtul oli ilm lihtsalt jääkülm. Samas see kõik meikis senssi, kui Yo'st välja jalutasime- MEIL SADAS LUND! Inimesed olid kodudes akendel vaatamas seda ilmaimet. No tõesti, oli ka see minu esimene lumi sel talvel! Kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest vihm tappis lume kiirelt.

Kuigi meil on võimalus töö juurest võtta kaasa toidud (st koogid, muffinid ja wrapid/baguettid/saiakesed), mille tähtaeg on sama päev, siis ikka ja jälle leidsin ma megakoguseid prügikastist. Ma ei ole maailma kõige rohelisem inimene, kui toit on vana siis no lihtsalt ongi vana. Aga mul hakkas nii kahju nendest pikkadest saiadest, mis olid täidetud krevettidega või peekoniga või karri-kanaga.. Ma ise ei ole vapsee baguettide fänn, sest minu jaoks peab sai ikka pehme olema, mis ma seda koorikut ikka järan. Tegin Aishaga diili, et ma pakin need endaga kaasa ja vaatan edasi, mis teen- annan Adamile kontorisse kaasa (mehed söövad ju kõike..) või jagan need laiali. Tolkorral jalutasingi töölt minema nii, et ühes kotis oli 8 wrappi ja teises kümmekond baguetti. Nii kui keskusest välja sain, leidsin ma eest mehe, kes küsis raha toidu jaoks. Paraku olen ma tüüpiline eestlane, kes mõtleb esimese asjana, et "raudselt ostab suitsu, viina ja narkotsi". Mõtlesin, et teen "katse" sel juhul, et kui pakun toitu, kas ta selle ka siis vastu võtab? Lahkusin tema juurest kolme baguetti võrra kergema kotiga. Poetasin neid saiakesi ikka igale kodutule, kes tänaval oma magamiskottidega külmetasid ja lootsid, et ehk keegi võtab vaevaks ja mõne mündi poetaks. Ladusin oma koti tühjaks lõpuks kahe noormehe juures, kellest üks värises külmast ikka jõhkralt. Pigem "vappus" oleks õigem sõna.. Tema semu oli andnud talle kõik oma joped jms peale, et ta sooja saaks. Ni nii nukker ikka: üks mees vaid dressipluusiga, kuna ta andis oma soojad riided sõbrale et see sooja saaks. Nad mõlemad olid lihtsalt niiiiiiiiiiiii tänulikud, "Thank you so much! Bless you! Bless you!!"  käis nagu lindi pealt ning seda hüüti mulle nii kaua, kuni nad veel mind nägid. Kusjuures, nad mõlemad ütlesid, et inimesed kõnnivad neist tuimalt mööda ja seepärast sõid nad normaalset toitu kaks nädalat tagasi. Normaalne toit = toit, mis on nagu eine, mitte tükike saia siit prügikastist ja tükike liha teisest prügikastist..
See lihtsalt tapab mu silmanägemist, kui ma näen jälle täiesti kõlbulikke toite prügikastis. Olen minagi töölt koju vedanud hunniku muffineid mitu korda. Istuvad need külmkapis kuni mina või Adam need mitmeid päevi hiljem avastab ja need on täpselt nagu värsked! Mahlased ja kohevad. Samas ma üldse ei imesta, kuna inglased on teada-tuntud toiduraiskajad, kes viskavad kõik toidu külmkapist välja, mis ületab kuupäeva (või kuupäevaks on järgmine päev).. Ei, ma ei räägi mingitest juustudest või piimast vms millele tekibki maitse juurde, et on vana.. Ma räägin pigem mingitest kartulitest või võist või ükskõik millest, mis tegelikult on absoluutselt kasutuskõlblik ka pärast kuupäeva kukkumist. Ei, need siin viskavad kõik kohe välja. Säilivuskuupäev on sama tähtis kui kellegi sünnipäev.. Kusjuures tean isegi inimest, kes kirjutab toiduainete lõppkuupäevad kalendrisse, et tol päeval teada, mida külmkapist kontrollida ja ära visata (nt. esmaspäeva peale kirjutab "kana", kui kanaliha kuupäev on 22.veebruar ja kui see tol päeval on kapis alles, siis ta teab, et "ahahh, nüüd on see vaja ära visata". Mitte et võiks selle päev enne näiteks sügavkülma visata kui ta teab, et ei kasuta seda selleks "kriitiliseks kuupäevaks" ära.

Eile õhtul korjas Adam mu töölt peale, et minna kohvile-koogile Londonisse, kuna ta emal ja noorimal vennal on sünnipäevad veebruaris. Pika tööpäeva tõttu võttis nälg juba nägemist, kui otsustasime Mäkist läbi sõita. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui pärast drive-in'ist toidu haaramist peatas Adam tee ääres auto, et võtta sealt lisaks tellitud väikse paki friikaid ja anda need Pixlile, kes pagassis magas. :D Ta ostis friikad koerale! WTF?
"Peol" käidud, tee joodud ja kook söödud. Kinkisime vennale suure karbi täie erinevaid brain-teezer'eid. Sellised puidust "pusled" on megapopid siin. No näiteks on pisikesed puidust pallikesed ja sa pead tasakaalu harjutama ning need üksteise otsa püramiidiks laduma. Ühesõnaga, natuke selliseid ruubikukuubiku sarnased "mõistatused". Kastis oli umbes 8-10 erinevat puidust jullat, millega siis terve meie 6-liikmeline inimeseltskond aktiivselt mängima hakkas. Minu kätte jõudis ka üks julla, mille lahendust me keegi ei leidnud. Naljakas, kui ma proovisin nuputada seda, siis Adami isa kommenteeris et "haha, sa oled selle kallal pusinud juba 10-minutit aga see näeb täpselt samasugune välja nagu see alguses oli.". Kui loobusin ja talle andsin, siis sain tema enda sõnu tsiteerida, kuni temagi lõpuks loobus. Ei teagi, mis sellest jullast sai.

Aga jah, midagi megahuvitavat siin ei toimu endiselt.
Homme on mul üle pika aja vaba päev, potipõllumajandus võtab köögis jõudsalt võimu, nõudevirn kasvab köögis ja me reaalselt upume koerakarvadesse (mul on kleepuv karvarullik nii tööl, kodus kui ka käekotis.. Fml.)

Kui ma enne kirjutasin iseseisvast elust nii kodu-mõistes, siis .. Teate mis.. Eile oli olukord ikka nii jura mis jura.

Minu üks eesmärkidest aastaks 2016 on see, et ma õpiks tegema süüa nii, et ma vaatan toiduainetele peale ja mul tekib idee, mida sellest teha. Või üleüldiselt proovin ma uusi asju teha, et leida see "oma". 22-aastaselt võiks ju mingi firmaroog olla!

Eile pärast suurt köögikoristust sain Adamilt sõnumi, et ta hakkab kohe töölt tulema ja kas kodus on midagi, mis kiirelt valmis saaks. Olin just hommikul võtnud sügavkülmast liha sulama, et teha guljašši kuna ükskord tegin ja talle väga meeldis. Paraku kipubki minu kokkamisel olema see konks, et esimene kord õnnestub ja kui sellest julgust juurde saan ja teen sama asja teist korda, siis ma kukun ikka väga õnnetult läbi.

Ühesõnaga, eile hakkasin siis kiirelt guljašši tegema ning ütlesin näljast nõrkevale Adamile, et kui koju jõuab siis toit on valmis. Ideaalne elu, kas pole? Nii kui ta autot parkis, maitsesin ma toitu ja ma pidin pikali kukkuma.
Teada värk, häid ideid ma ei tooda siin majas, seega.. Mu väike herneaju ütles, et "jah, Triin, kuna kell on nii palju et varsti tuleb magama mineku aeg, siis miks sa peaksidki pidžaamapüksid normaalsete vastu vahetama ja üle tee poodi minema piima järgi. Kasuta parem seda maitsestamata jogurtit, mis külmikus on ja vajab kasutamist niikuinii!". Samuti arvasin ma, et noh, tulebki mõnusam kreemisem, rammusam.. Ma reaalselt öökisin, kui ma maitsesin lõppprodukti. Hapukas ja vaat et isegi nagu kibe.. Nagu hapupiimaga oleks seda kastet sinna teinud! ÖÄK. Ma ei pirtsuta tavaliselt, on vaid mõned toidud mida ma EI SOOVI süüa, küll aga näljaga sööks ma ilmselt kõike. Aga eilne tapjaguljašš.. Oeh. HA-LE LÄ-BI-KUK-KU-MI-NE! Kartulid ka keesid et putru teha kõrvale .. Oeh. Ma olin ise alguses nii uhke, et meie õhtusöök on nagu Vikerkaare lasteaia lõuna- kartulipuder guljašiga ja peedisalat ka. Phäh, unista edasi!
Adam mõtles, et noh, pole midagi hullu. Küll aga muutis ta meelt pärast keeleotsaga maitsmist ja kadus sujuvalt teise tuppa.. Tund hiljem oli kuller ukse taga hiina toiduga. :D

Korjasin siiski lihatükid välja ja hakkisin peeneks, segasin kartulipudruga ja Pixli söök on nüüd hooleta.. :D Eile õhtul lasi ta näost sisse kaks kausitäit lausa!

Banana-bread'iga oli täpselt sama lugu. Ok, jogurtit ma kuskil ei kasutanud, aga mingil salajasel põhjusel õnnestus vaid esimene nii, nagu ma tahtsin. Kerkis korralikult, pealt lõi kuumusega katki ja see nägi nii lahe välja! Pärast seda olen ma küpsetanud vaid tooreid banaanikeekse. Adam kiidab ja mõnuleb, talle meeldib pooltoores aga no kuule. Miks ainult mu esimesed õnnestuvad?? Ma jälgin samamoodi retsepti nagu varem ju!

Ma võin kihla vedada, et kui nüüd jõulude aeg teen piparkoogi tainast, siis ma kukun rämedalt läbi. Sest eelmine aasta mul õnnestus!

Ma ei teagi enam .. Kas ma peakski kõiki retsepte vaid ühe korra tegema siis?

Samas.. ma pole ainus läbikukkuja, ega ju !?!??!?!?

Kuigi ma olen 22 ja üksinda elamine on normaalsemast normaalsem asi (hehe, siinkohal tahaks teada, mis vanusesse mu lugejad üldse jäävad, et võtta kas "olen-ise-alles-laps" seisukoht või pigem "ole-suur-ja-iseseisev"..), siis ma tunnen, et see on siiski minu jaoks kuidagi uus.

Londonis elades elasin ma küll enda lähedastest eemal aga ma siiski elasin koos inimestega. Ma ei pidanud üüri maksma, arveid ka mitte ja tegelikult oli elu suhteliselt samasugune, nagu siis kui vanematega elasin. Elasin, olin, eksisteerisin.
Haapsalus elades elasin ma korteris, mis ei olnud siiski oma. Mind kohutavalt häiris see, et korter ei olnud tervelt minupäralt, sest omaniku asjad olid igal pool ja meil oligi selline pool/pool leping. Ta küll sees ei elanud, aga iga jumala laupäeva hommik sadas ta ettehoiatamata sisse. See, et tema asjad olid igalpool, köögis ja vannitoas kaasaarvatud, siis ei tekkinudki mul kodutunnet. Too korter polnud üldse "minulik" ja kui oleks võimalus olnud, oleksin totaalselt kõik välja visanud ja otsast alustanud. Tüüpiline paneelikas noh.

Nüüd siin Westcliffis elades on lihtsalt niiiiiiiiiiiii mõnus. Jah, üür tapab nii mis hirmus ja üksinda ma ei suudaks seda endale lubada. Või noh, tegelt üüri saaks makstud aga see tähendab siis, et ma ei küta, ei kasuta vett ja elektrit ja ei söö ka. :D

Me pidevalt võrdleme seda siinset Adami eelmise studio-flat'iga, mis oli ikka pisike uberik. Nii kui uksest sisse astusid, oli elutuba. Ei mingit esikut ega midagi. Kohe astusid vaibale. Köök oli nii tilluke, et seal ei olnud isegi tahtmist mitte kokata. Magamistuba oli voodit täis ja magamistoas pidi üle voodinurga ronima, et vetsu/vannituppa saada (tegelt magamistuppa oli mõeldud ühe inimese voodi, seega oleks ruumi ülegi jäänud, kui vetsu tahtsid minna.) . Too korter oli planeeringult nii imelik, sest kui Adami vennad nädalavahetuseks tulid, siis nad alati saatsid hommikul sõnumi elutoast, et kas me oleme üleval ja nad tahaks vetsu kasutada. Imelik oleks ka ju voodis edasi olla, täpselt vetsu ukse taga, kuulates mis teine vetsus teeb. Ühesõnaga, kõige imelikuma ehitusega korter mida ma eales näinud olen. KUIGI ühele inimesele sellest absoluutselt piisab.

Kuna meil on koguaeg see võrdlusmoment, siis siin on ruumi ikka maa ja ilm, kuigi tõsi, ka see kodu on üliveidra planeeringuga. :D
Köök ja koridor on justkui pikk ristkülikukujuline ruum pikkupidi pooleks tehtud- mõlemad, nii köök kui ka koridor, on piiiiiikaadd ja kitsad. Köögis me üksteisest väga mööda ei mahu.

Aga kuhu ma tegelt tahtsin jõuda..
Ma tunnen, et see on meie. Ma tunnen, et see on meie vastutus. Ma tunnen, et see kraam mis me ostame, ongi meie oma ja see jääb.
 Näiteks. Kord tuli Adam koju imeilusa robustse vintage-stiilis pisikese kohvilauaga, mille lauaplaat on selline pardimuna helesinine ja ülejäänud kõik valge. Igalt poolt on värvikillukesed lahti ja näha on, et laud ise oli varem tumepruun. No väga retro näeb välja. Mõni nädal hiljem nägin ühes grupis, et mees müüb kahte tooli, mis justkui sobisid selle laua juurde. Laud on küll tibatilluke AGA kui suvel aias teed juua (hehe, milline valetaja, ma ei taha kunagi suvel teed juua..) siis sobib küll. Hea diil ka veel ja ülitore mees.. Läksime tõime toolid ära ja teate mis? Toolid olid TÄPSELT sama sinised kui laud. Kuidas saab niimoodi kogemata jopata??

Eks me tasapisi muretseme asju juurde, otsime parimaid pakkumisi ja ootame soodukaid. Saiakesed valmivad endiselt veinipudeli abiga, kartulit pudrustab mikser ja loodame et kardinad pleekivad päiksega veidi ühtlasemaks.. Hoiame siin näpud ristis, et need niiskuse hallituse täpikesed, mis vahel seintele tulevad said totaalselt hävitatud (siit soe soovitus: selle vastu aitab hästi valgendaja, see sama mis vetsupotti kallatakse aga.. ära ikka rohelise metsahaisuse geeliga proovi sest noh.. see on roheline :) :) )

Ja viimaseks minu suurim peavalu..
Meie aed.
Nagu ma kunagi kirjutasin, et siin kedagi vapsee ei koti, mis seisus nende aed on, sest see on lihtsalt hea koht, kus on hetkel-mittevajalikku-kraami hoiustada. Kuna me lihtsalt oleme liiga rotid selle jaoks, st meil pole üleliigset kraami, mida sinna neetud aeda paigutada siis ainus võimalus ongi see ilusti korda teha. Hetke seisuga olen ma sinna panustanud £6 reha eest, umbes sama summa seemnete, sibulate ja istikutele ja lõpuks natuke raha kütuse peale, et saaks tuua kive aeda (millest ladusin piirde et Pix ei saaks naabrite jänesele külla minna) ja veidi oma aega.
Kuna see aed pole siiski päriselt meie oma, siis ei tahaks nagu üldse sinna rahhi köhida. Pole väga mõtetki midagi suurt seal korda saata, sest Pixel künnab kõik kohe üles.

Kui keegi mega aiandushuviline tahab nõu anda siis palun.
Meil on aed pikk ristkülik. Sellest taga lõpus umbes nii 1/4 on astmega veidi kõrgem (lihtsalt mullaaste niiöelda), maas on neli või viis riba riiet ning peal peaks olema multš. Paraku see multš on ajaga segunenud lehtede, puuoksakeste ja elupuu okastega(lehtedega?). Minu silmis ainus koht sellele on prügikast sest selle kogust on poole vähem kui seda olema üldse peaks. Enamus sellest kangast, mis on mulla alla maetud lopendab välja ja näha on, et muld on üsna savine (või kas selle riide pärast tundubki, et muld on savine kuna see ei saa õhku? Ülejäänud aias on muld täiesti tavaline muld..
Vasakul aianurgas on veel kuurikene, iga aia äär on kõrge 1.8m. mõnes kohas ronib mingi taim, mõnes kohas on lihtsalt lagunenud.

Aia keskel on kaks puud, ühe puu all on tellistest ring ehitatud kus sees (ja väljas) kasvavad mingid taimed, mida me ei tea sest noh, pole õitsend ega midagi. Näha on vaid, et maasikad seal vohavad. Sibulad* ka.
Nii.
Ja nüüd on mul miljon potsikut kodus, kus midagi kasvab.
* Heleroosa roosipõõsas.
* Mingi ebamäärane valgete õitega 1,5m kõrguseks kasvab põõsas.
* Kolm valget liiliat.
* Mingid lillad tuustid.
* Chilli
* Kollased ja heleroosad mingid lilled.
* Mingid madalad sinised.
* Mingid hernelilled.
* Mingid kollased põlvekõrgused lilled.

(Näete jah kui kõva aednik ma olen kõigi nende lillenimedega.. :D )

Kuna praegu on see "lopendav riie" seal taga ja tegelt ma tahakski sinna midagi ilusat panna, siis ma ei tea lihtsalt kust sealt alustada. Tõmmata too riie üles, kaevata muld segamini ja panna muruseeme sisse et terve aed olekski üks suur muru ja oleksi asi ants?
Või matta see riie sinna alla tagasi kuidagi, isegi kui seda puukoorepuru seal peal pole piisavalt, et too kilejas riie ära katta? Multši hind ei tapa, miski neli naela kott, aga .. meil läheb neid kotte ikka paras kogus.. Ja noh, selle peaks siin "maha jätma" ja kasu sellest tulevikus ei saa. Mädaneb niikuinii ära, mis kasu sellest siis on?
Või käituda Adami plaani järgi ja vaadata, ehk keegi müüb kommiraha eest aiaplaate ja panna sinna kiviplaadid ning teha terrassilaadne asi, mis võtab muidu ka sada aastat aega et teha? Ta juba ehitas mu kividest sinna lõkkeplatsikese, ughh.. Eile õhtul ta unistas, et tooks salaja mereäärest kive ja teeks oma ranna, kaevaks kraavikese ka kuhu lasta vesi sisse (kui ma ütlesin, et see vesi läheb seal roheliseks ja lõpuks kolib Shrek ka sisse, siis oli tal kohe lahendus varnast võtta: tal on eluaeg kalad kodus olnud, ta teab filtrite hingeeludest kõike ja noh, kui vesi juba oleks ja filter ka, paneks siis juba kalad ka sisse!)

Mul on ilge tahtmine kõike teha, isegi paar euroalust olen koju vedanud, et ehitada lillekastike (2in1: lilledele elukohake kui ka eneseületus mulle, et midagi ehitada..) . Ärge küsige, mis teema mul nende lilledega on. Ma lihtsalt tunnen, et kui see närune aed isegi korda ei saa, siis värvilised lilled võiks seda olukorda ju parandada! :D

* Sibulad- ma olen täna lihtsalt terve pärastlõuna aias olnud ja mingeid tuuste üles tõmmanud. Kuigi mu ema on aiandusekspert, siis polnud temagi kindel mis tuustiga tegu on. Haiseb nagu sibul, riskisin ja maitsesin, maitseb ka kergelt nagu sibul.. Aga noh, meil on aed lihtsalt seda jama täis! Tõmbasin umbes sada sibulapõõsast välja kui taipasin, et noh, võiks need ju hoopis aia äärde istutada, kus Pixpox armastab kaevata ja hakkaski liiga suur auk sisse tulema. Minugi poolest võiks ta needki sibulad(??????) välja kaevata, sest ega need mulle väga ei meeldi aga noh, siis ei hoia vist miski teda siin aias kinni enam.

Mida enam ma seal aias mullamutitsesin, seda imelikumaid asju ma leidma hakkasin. Ma tahaks täiega metalldetektoriga siin ringi käia, ehk leiaks midagi kasulikku ka. Tänaseks saagiks oli umbes kümme vannitoa seinaplaati (mõni oli isegi mustriga, mhmmmmmm.. ;) ), hunniku kommipabereid mis ilmselgelt ei kõdune, kõiksuguseid konte, traadijuppe ja kartuleid. KARTULEID. Kes kasvatab täiesti lampi keset aeda kartulit??? Kuigi ma küsiks, et kes kurat kasvatab sibulat terve aia ulatuses. Samas kui keegi tunneb, et ta sooviks tasuta sibulat, siis .. tulge aga kaevake me aias, siinsest sibulast saaks Lasnamäel sibulafestivali ära täita!

Ja millest ma alustasin rääkimist? Et üksi on tore elada..
Jah.. siis oleks isegi toredam, kui aed oleks korras ja mu silmad ei sureks iga hommik, kui magamistoas kardinat eest tõmban, et vaadata, mis Pixel aias teeb..

Eks ta tüüpiline ole, et kui midagi tarka ei tee, siis pole midagi ka kirjutada. Ja kui on gigapalju asju käsil, siis kütaks siin niimoodi, et anna olla.

Praegu olen ma ilmselt selles teises grupis.

Olgem ausad, nii palju on juhtunud. Olen peaaegu mitte-töötu enam näiteks. Kui asi natuke stabiilsemaks saab, siis muljetan.

Täna aga keeraksin aega sutsu tagasi ja tahtsin rääkida millestki, mida ma varem kunagi teinud polnud. Või noh, isegi mitte kuulnud!

Nimelt.
Võtsime siis kaheksa jalga selga (2+2+4) ja läksime üks õhtu kutsikate mängugruppi. Mäletate kui Pixel öökis roppumoodi ja see üle ei tahtnud minna ning lõpetasime loomaarsti kabinetis? Seal samas märkasime, et kuulutatakse, et mängugrupp on tulemas ja kõik kutsikad on oodatud üksteisega tutvuma. Meie kutsikas ei ole teab mis kutsikas enam, aga lubati ikka tulla- ta ju Pixel siiski.
Kuigi Pix oli terve päeva aias ringi jooksnud ja kuna me häid ideid siin majas väga ei tooda, siis otsustasime ta enne mängugruppi veel mammutpõllule jooksma ja mängima viia niisama. Värske õhk või nii. Kuna meil on jõhker kutsikakoolitus kodus, siis arvasime et ongi hea mõte sinna treenima minna teda ja vaadata mitu korda ta meid kuulab, st mitu korda ta tuleb kutsumise peale meie juurde tagasi. Kuna kõik oli liiiiiiiiiiiiiga huvitav, siis ühel juhul kahest ehk tuli.. khm.

Eeeeniveeeiii... Arvasime, et see oleks hea koht, kus Pixel saaks oma suurimast foobiast üle (pärast tolmuimejat muidugi) - koerad. Ta lihtsalt kardab iga jumala koera ja no kutsikaid ta ju kartma ei peaks..
Mõtlesime, et me oleme suhteliselt ainukesed seal. Kes ikka viitsib kuskile pärapõrgusse (ok ok, natukene kesklinnast väljas aga ikkagist..) marssida oma koerabeebiga, aga "vanematele" jäi toolidest isegi puudu!
Kokku oli umbes 15 kutsikat, kes kõik lasti "mänguplatsile" lahti, treppidel beebidele mõeldud turvaväravad ees et ükski kuts uitama ei läheks. Inimesi vooris juurde ja juurde. Kutsikaid ka muidugi. Mitte ükski polnud nii vana kui Pix ja mitte ühtegi chihuahuat me ka ei kohanud. Siis sellised tüüpilisemad koerad olid esindatud. Pomeraniani (??) sain ma ka ära katsutud ja mu igasugune nunnu-tunne oli läinud. Jah, nad on mõnusad karvapallid aga tolle kutsika keha seal karva all polnud isegi mitte ümmargune- ta selgroog oli tunda ja ribid.. Võeh!
Naljakas on ka see, et kõik inglased armastavad natuke "kodutu koera" välimusega koeri. Kui eestlase uhkus on ikka kuldne retriiver või mingi tõug, mida Eestis vähe on, siis siin on äärmiselt au sees koerte päästmine varjupaigast, bolonkad on ikka erilised lemparid!
Minu jaoks oli kõige huvitavam näha spanjeli ja husky segu.  Mu aju lihtsalt ei saanud aru, et kuidas sellised kaks koera saavad paarituda...

Ja noh, läksime suurte lootustega aga saime lihtsalt kinnitust sellele, mida me juba teadsime- Pixel armastab inimesi rohkem, kui koeri. Alguses ta ikka veits uudistas teisi koeri, aga siis kuidagi kadus see hirm küll ära, AGA ta käis vaid inimeste juures, istus neil süles ja chillis niisama. Teised kutsikad (no päris beebid ikka) jooksid ühest toanurgast teise ja olid.. kutsikad.

Parim nali oli muidugi see, kui üks vanem paarike tuli oma kahe bolonkaga. Üks koertest, kelle nimi muide oli Tasha, lihtsalt haukus ja haukus ja haukus. Me Adamiga patsutasime endale vaikselt õlale, et no näed, Pix polegi ainus hull, kes lihtsalt haugub teiste koerte peale. Ühesõnaga, see Tasha haukus, kuni Pixlil sai vist kõrini ja kõndis ikka vääägaaaa enesekindlalt teise koera poole ning haukus ühe korra näkku. Eks me Adamiga lugesime Lembitu Kuuse kombel kommentaare peale stiilis "Ja nüüd Pixel kõnnib.. Ja ta läheb.. ja läheb.. Ja oooiii! Pixel panigi Tasha paika! Milline rõõm! Milline õnn!" .. Irooniline oli see, et mees mainis oma naisele uhkelt et "Näe, Tasha hakkab harjuma ja talle täitsa meeldib siin." kuigi me teadsime, et asi oli lihtsalt selles, et Pix läks ja pani ta paika.

"Nali" nr2: Pixel istus süles kui Adami põlvede najale hüppas üles teine koer. Pixel reaalselt släppis toda koera näkku oma esikäpaga. I wonder where she learnt that.. ;)

Saime kiire tuuri ka tagaruumides, kus tehakse koertele operatsioone jms, jagati isegi veel kingikotikesed tänutäheks ja uttu me tõmbasimegi.
Koju jõudes vajusid kõik oma vooditesse, nii väsinud polnud meist keegi veel olnud.

Kuna kuidagi kohatu oli teiste inimeste koertest pilti teha, siis laenan pilte Vets4Pets PetsAtHome Southend Airport'i facebooki lehelt.


Esimesel korrusel on gigantne loomapood. Seal on absoluutselt igale koduloomale kõikvõimalik kraam (nagu öeldakse: you name it) ja samuti võid kaasa osta sealt näiteks jänese, merisea, hamstrid, kalad, linnud..
Teisel korrusel on loomaarst, kes on päriselt ka maailma parim. Ma ei ole kunagi osanud loomaarste kuidagi tunnustada, aga need siin on lihtsalt nii armsad. Kui Pix haige oli, siis nad helistasid järgmine päev, et kuidas Pixlil läheb. Ja siis nädal hiljem helistasid uuesti, et kas me ikka tuleme mängugruppi. Nad päriselt ka tunnevad huvi!

Keegi tegi jõhkra zoomimise. Pixli tüüpiline tehnika: teine koer tuleb lähedale et temaga mängida. Pix kardab. Teine koer hakkab ära minema, Pix jookseb karjudes järgi et "tegelt ma ikka tahaks sinuga mängida.."

Ma küll ei tea, kas Pixel sai julgust juurde teiste koertega mängides (st nende peremeestega mängides) aga tore õhtupoolik oli siiski. Mul ei tuleks iial pähe idee, et minna kutsikate mängugruppi. Ma polnud enne sellisest asjast kuulnudki, kuigi tegelt on see täiega loogiline: miks sa peaksidki minema oma beebiga parki, kus jooksevad lahtiselt suured koerad ja kutsikad saavadki siis foobia hehe, läbi proovitud meil..

Koju sai Pixel kaasa suure kotitäie oma lemmikut kuivtoitu, lendava taldriku, junnikotid ja natuke küpsiseid. Irooniline on see, et Pixel laseb neid krõbuskeid näost sisse nagu venelane sihvkasid, lendavtaldrik on hambajälgi täis (mitte mängimisest, ikka niisama nätsutamisest!), junnikotid on naljakalt suured tema pabula jaoks ja need küpsikud on ainsad, mida ta ei söö (poes on nö "lahtiste kommide leti" taoline koht, kust siis kühvliga kühveldad kotikesse milliseid iganes sa tahad ja kaalu järgi maksad.. Meie kotis olid just need, mida Pixel isegi nuusutada ei viitsi.

"Pix, say "cheeeeeseeeee"."

Tänane uuendus kah.
Ajastus on muidugi super, sest käisime äsja ju KUTSIKATE grupis..
Täna aga Pix enam nii kutsikas polegi. Juba täitsa naine. :(
Jooksuaeg halleluuja.
Veel enamgi sirtsutavaid rebaseid aias, halleluuja!