Praegu olen ma ilmselt selles teises grupis.
Olgem ausad, nii palju on juhtunud. Olen
Täna aga keeraksin aega sutsu tagasi ja tahtsin rääkida millestki, mida ma varem kunagi teinud polnud. Või noh, isegi mitte kuulnud!
Nimelt.
Võtsime siis kaheksa jalga selga (2+2+4) ja läksime üks õhtu kutsikate mängugruppi. Mäletate kui Pixel öökis roppumoodi ja see üle ei tahtnud minna ning lõpetasime loomaarsti kabinetis? Seal samas märkasime, et kuulutatakse, et mängugrupp on tulemas ja kõik kutsikad on oodatud üksteisega tutvuma. Meie kutsikas ei ole teab mis kutsikas enam, aga lubati ikka tulla- ta ju Pixel siiski.
Kuigi Pix oli terve päeva aias ringi jooksnud ja kuna me häid ideid siin majas väga ei tooda, siis otsustasime ta enne mängugruppi veel mammutpõllule jooksma ja mängima viia niisama. Värske õhk või nii. Kuna meil on jõhker kutsikakoolitus kodus, siis arvasime et ongi hea mõte sinna treenima minna teda ja vaadata mitu korda ta meid kuulab, st mitu korda ta tuleb kutsumise peale meie juurde tagasi. Kuna kõik oli liiiiiiiiiiiiiga huvitav, siis ühel juhul kahest ehk tuli.. khm.
Eeeeniveeeiii... Arvasime, et see oleks hea koht, kus Pixel saaks oma suurimast foobiast üle (pärast tolmuimejat muidugi) - koerad. Ta lihtsalt kardab iga jumala koera ja no kutsikaid ta ju kartma ei peaks..
Mõtlesime, et me oleme suhteliselt ainukesed seal. Kes ikka viitsib kuskile pärapõrgusse (ok ok, natukene kesklinnast väljas aga ikkagist..) marssida oma koerabeebiga, aga "vanematele" jäi toolidest isegi puudu!
Kokku oli umbes 15 kutsikat, kes kõik lasti "mänguplatsile" lahti, treppidel beebidele mõeldud turvaväravad ees et ükski kuts uitama ei läheks. Inimesi vooris juurde ja juurde. Kutsikaid ka muidugi. Mitte ükski polnud nii vana kui Pix ja mitte ühtegi chihuahuat me ka ei kohanud. Siis sellised tüüpilisemad koerad olid esindatud. Pomeraniani (??) sain ma ka ära katsutud ja mu igasugune nunnu-tunne oli läinud. Jah, nad on mõnusad karvapallid aga tolle kutsika keha seal karva all polnud isegi mitte ümmargune- ta selgroog oli tunda ja ribid.. Võeh!
Naljakas on ka see, et kõik inglased armastavad natuke "kodutu koera" välimusega koeri. Kui eestlase uhkus on ikka kuldne retriiver või mingi tõug, mida Eestis vähe on, siis siin on äärmiselt au sees koerte päästmine varjupaigast, bolonkad on ikka erilised lemparid!
Minu jaoks oli kõige huvitavam näha spanjeli ja husky segu. Mu aju lihtsalt ei saanud aru, et kuidas sellised kaks koera saavad paarituda...
Ja noh, läksime suurte lootustega aga saime lihtsalt kinnitust sellele, mida me juba teadsime- Pixel armastab inimesi rohkem, kui koeri. Alguses ta ikka veits uudistas teisi koeri, aga siis kuidagi kadus see hirm küll ära, AGA ta käis vaid inimeste juures, istus neil süles ja chillis niisama. Teised kutsikad (no päris beebid ikka) jooksid ühest toanurgast teise ja olid.. kutsikad.
Parim nali oli muidugi see, kui üks vanem paarike tuli oma kahe bolonkaga. Üks koertest, kelle nimi muide oli Tasha, lihtsalt haukus ja haukus ja haukus. Me Adamiga patsutasime endale vaikselt õlale, et no näed, Pix polegi ainus hull, kes lihtsalt haugub teiste koerte peale. Ühesõnaga, see Tasha haukus, kuni Pixlil sai vist kõrini ja kõndis ikka vääägaaaa enesekindlalt teise koera poole ning haukus ühe korra näkku. Eks me Adamiga lugesime Lembitu Kuuse kombel kommentaare peale stiilis "Ja nüüd Pixel kõnnib.. Ja ta läheb.. ja läheb.. Ja oooiii! Pixel panigi Tasha paika! Milline rõõm! Milline õnn!" .. Irooniline oli see, et mees mainis oma naisele uhkelt et "Näe, Tasha hakkab harjuma ja talle täitsa meeldib siin." kuigi me teadsime, et asi oli lihtsalt selles, et Pix läks ja pani ta paika.
"Nali" nr2: Pixel istus süles kui Adami põlvede najale hüppas üles teine koer. Pixel reaalselt släppis toda koera näkku oma esikäpaga. I wonder where she learnt that.. ;)
Saime kiire tuuri ka tagaruumides, kus tehakse koertele operatsioone jms, jagati isegi veel kingikotikesed tänutäheks ja uttu me tõmbasimegi.
Koju jõudes vajusid kõik oma vooditesse, nii väsinud polnud meist keegi veel olnud.
Kuna kuidagi kohatu oli teiste inimeste koertest pilti teha, siis laenan pilte Vets4Pets PetsAtHome Southend Airport'i facebooki lehelt.
Esimesel korrusel on gigantne loomapood. Seal on absoluutselt igale koduloomale kõikvõimalik kraam (nagu öeldakse: you name it) ja samuti võid kaasa osta sealt näiteks jänese, merisea, hamstrid, kalad, linnud..
Teisel korrusel on loomaarst, kes on päriselt ka maailma parim. Ma ei ole kunagi osanud loomaarste kuidagi tunnustada, aga need siin on lihtsalt nii armsad. Kui Pix haige oli, siis nad helistasid järgmine päev, et kuidas Pixlil läheb. Ja siis nädal hiljem helistasid uuesti, et kas me ikka tuleme mängugruppi. Nad päriselt ka tunnevad huvi!
Keegi tegi jõhkra zoomimise. Pixli tüüpiline tehnika: teine koer tuleb lähedale et temaga mängida. Pix kardab. Teine koer hakkab ära minema, Pix jookseb karjudes järgi et "tegelt ma ikka tahaks sinuga mängida.."
Ma küll ei tea, kas Pixel sai julgust juurde teiste koertega mängides (st nende peremeestega mängides) aga tore õhtupoolik oli siiski. Mul ei tuleks iial pähe idee, et minna kutsikate mängugruppi. Ma polnud enne sellisest asjast kuulnudki, kuigi tegelt on see täiega loogiline: miks sa peaksidki minema oma beebiga parki, kus jooksevad lahtiselt suured koerad ja kutsikad saavadki siis foobia
Koju sai Pixel kaasa suure kotitäie oma lemmikut kuivtoitu, lendava taldriku, junnikotid ja natuke küpsiseid. Irooniline on see, et Pixel laseb neid krõbuskeid näost sisse nagu venelane sihvkasid, lendavtaldrik on hambajälgi täis (mitte mängimisest, ikka niisama nätsutamisest!), junnikotid on naljakalt suured tema pabula jaoks ja need küpsikud on ainsad, mida ta ei söö (poes on nö "lahtiste kommide leti" taoline koht, kust siis kühvliga kühveldad kotikesse milliseid iganes sa tahad ja kaalu järgi maksad.. Meie kotis olid just need, mida Pixel isegi nuusutada ei viitsi.
"Pix, say "cheeeeeseeeee"."
Tänane uuendus kah.
Ajastus on muidugi super, sest käisime äsja ju KUTSIKATE grupis..
Täna aga Pix enam nii kutsikas polegi. Juba täitsa naine. :(
Jooksuaeg halleluuja.
No comments:
Post a Comment