Kui ma enne kirjutasin iseseisvast elust nii kodu-mõistes, siis .. Teate mis.. Eile oli olukord ikka nii jura mis jura.
Minu üks eesmärkidest aastaks 2016 on see, et ma õpiks tegema süüa nii, et ma vaatan toiduainetele peale ja mul tekib idee, mida sellest teha. Või üleüldiselt proovin ma uusi asju teha, et leida see "oma". 22-aastaselt võiks ju mingi firmaroog olla!
Eile pärast suurt köögikoristust sain Adamilt sõnumi, et ta hakkab kohe töölt tulema ja kas kodus on midagi, mis kiirelt valmis saaks. Olin just hommikul võtnud sügavkülmast liha sulama, et teha guljašši kuna ükskord tegin ja talle väga meeldis. Paraku kipubki minu kokkamisel olema see konks, et esimene kord õnnestub ja kui sellest julgust juurde saan ja teen sama asja teist korda, siis ma kukun ikka väga õnnetult läbi.
Ühesõnaga, eile hakkasin siis kiirelt guljašši tegema ning ütlesin näljast nõrkevale Adamile, et kui koju jõuab siis toit on valmis. Ideaalne elu, kas pole? Nii kui ta autot parkis, maitsesin ma toitu ja ma pidin pikali kukkuma.
Teada värk, häid ideid ma ei tooda siin majas, seega.. Mu väike herneaju ütles, et "jah, Triin, kuna kell on nii palju et varsti tuleb magama mineku aeg, siis miks sa peaksidki pidžaamapüksid normaalsete vastu vahetama ja üle tee poodi minema piima järgi. Kasuta parem seda maitsestamata jogurtit, mis külmikus on ja vajab kasutamist niikuinii!". Samuti arvasin ma, et noh, tulebki mõnusam kreemisem, rammusam.. Ma reaalselt öökisin, kui ma maitsesin lõppprodukti. Hapukas ja vaat et isegi nagu kibe.. Nagu hapupiimaga oleks seda kastet sinna teinud! ÖÄK. Ma ei pirtsuta tavaliselt, on vaid mõned toidud mida ma EI SOOVI süüa, küll aga näljaga sööks ma ilmselt kõike. Aga eilne tapjaguljašš.. Oeh. HA-LE LÄ-BI-KUK-KU-MI-NE! Kartulid ka keesid et putru teha kõrvale .. Oeh. Ma olin ise alguses nii uhke, et meie õhtusöök on nagu Vikerkaare lasteaia lõuna- kartulipuder guljašiga ja peedisalat ka. Phäh, unista edasi!
Adam mõtles, et noh, pole midagi hullu. Küll aga muutis ta meelt pärast keeleotsaga maitsmist ja kadus sujuvalt teise tuppa.. Tund hiljem oli kuller ukse taga hiina toiduga. :D
Korjasin siiski lihatükid välja ja hakkisin peeneks, segasin kartulipudruga ja Pixli söök on nüüd hooleta.. :D Eile õhtul lasi ta näost sisse kaks kausitäit lausa!
Banana-bread'iga oli täpselt sama lugu. Ok, jogurtit ma kuskil ei kasutanud, aga mingil salajasel põhjusel õnnestus vaid esimene nii, nagu ma tahtsin. Kerkis korralikult, pealt lõi kuumusega katki ja see nägi nii lahe välja! Pärast seda olen ma küpsetanud vaid tooreid banaanikeekse. Adam kiidab ja mõnuleb, talle meeldib pooltoores aga no kuule. Miks ainult mu esimesed õnnestuvad?? Ma jälgin samamoodi retsepti nagu varem ju!
Ma võin kihla vedada, et kui nüüd jõulude aeg teen piparkoogi tainast, siis ma kukun rämedalt läbi. Sest eelmine aasta mul õnnestus!
Ma ei teagi enam .. Kas ma peakski kõiki retsepte vaid ühe korra tegema siis?
Samas.. ma pole ainus läbikukkuja, ega ju !?!??!?!?
No comments:
Post a Comment