Haarasin köögikapist suure Kalevi šokolaadi kaasa, Pixel norskab mu kõrval (kusjuures naljakas, et kui ma magan külili, põlved kõverdatud (nö istumise asend), siis ta tuleb mu "sülle" teki alla ja magab tunde .. :D ) ja lihtsalt sunnin end veits kirjutama.. Kuigi alati on minu puhul see "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" efekt.
Kuna ma ei teagi enam, mis ajast mul midagi üles märgitud on, siis andeksi kui kribin topelt.
Suurimaks uudiseks ilmselt on see, et olen veits vähem kui kuu juba tööl käinud. Ei tea, kui avalikult ma midagi kirjutada tohin
Ütleme nii, et süsteem mulle väga ei istu. Olin algusest peale väääägaaa skeptiline, sest ma andsin neile oma CV lihtsalt seepärast, et Adam mind sundis (kõndisime sealt mööda muuseas, kui ta märkas silti et nad otsivad töötajaid). Ma sain vist juba samal päeval kõne aga kuna mu mölafon lõpetas minuga koostöö, siis jah.. Igastahes, see töö mida ma tegelikult kõige vähem tahtsin, selle ma sain. Iseenesest pole halb töö: puhastada laudu, teha milkshake'se, grillida võileibu/paninisid/bap'e, kohvi/teed teha ja võtta klientidelt tellimusi. Aga see õhkkond .. Oeh. Polnud mul algusest peale seda head tunnet.. Täna, umbes kolm nädalat hiljem, oli mul tõeliselt tore tööpäev. Ei teagi, kas seepärast et suurimad stressitekitajad nautisid kodudes vaba päeva või lihtsalt teadmine, et tavalise 7h asemel töötan vaid 4! Töö tappev pole, aga taaskord maadlen jalavaluga ja noh, stressi ikka jätkub.
Minu suurim piinlik moment tööl siiani: meil lähedal on juuksurisalong eksole.. Viin siis leti taha puhtaid taldrikuid, kui Aisha (rumeenlane) ja Louis (inglane) on seal lähedal ja ma siis suure murega küsin, et mis kuradi asi siin haiseb, midagi raudselt plahvatab kohe.. Ja tõõntõõntõõõõ! Klient, kellel oli JUUKSEVÄRV peas, valis kooki endale. No enamus teavad, kuidas see juuksevärv haiseb ammoniaagi järgi ja no joppenpuhh kuidas see haises seal. Ma tõsimeeli arvasin, et mingi grilli gaasijuhe vms lekib.. Ei, klient haises. "Raudselt plahvatab" .. khm.
Naljakaim point selle asja juures on see, et oma töö juurest näen ma toda restot kus ma suvel töötasin! Pidevalt jalutab mu eks-boss meie kohvikust läbi et teha short-cut teise keskuse otsa aga jeebus kuidas mulle see ei istu. Ja seda on nii naljakas näha, kuidas vana Tomassi'se regulaarsed külastajad, kes käisid seal iga päev, tulevad nüüd mu praegusesse kohvikusse. No ja siis teised imestavad, et kuidas ma tean inimese tellimust kui ta pole isegi jõudnud seda öelda .. Vanad harjumused kaovad aeglaselt ..
Eelmine nädal(?) kirjutasid mulle Tomassise tüdrukud, kellega suvel töötasin koos. No et saaks kokku, teeks paar jooki ja oleks tüüpilised noored reede õhtul. Mu meelest oli see nii armas, et mõlemad tüdrukud kirjutasid mulle eraldi arvates, et teine ei kirjutanud. Või noh, ma ei oskagi seletada.. No et nad ei jäänud teineteisele lootma et "äkki ta kirjutas". Ja nii saingi kaks kutset! Mõeldud, tehtud. Meie vana hea anekdoot "Eestlanna, ungarlanna ja leedulanna läksid baari.." oligi koos. Üle pika aja ma tundsin, et mul on päriselt ka eraelu. Ei ole tööl töökaaslastega, ei ole kodus Adamiga, vaid mul on päris OMA sõbrannad! Burksid söödud, kokteilid joodud, haarasime nurgapoest veini ja kolisime Jolita juurde veidikeseks. Me oleme kõik nii erinevad, aga samas meil oli nii lõbus. Proovisime üksteise keeli õppida, saime aru kui sarnased tegelikult ikka eesti ja ungari keel on ja youtubest mängisid kordamööda eesti-leedu-ungari laulud. :D Koju jõudsin ehk kolme paiku, et järgmisel päeval kümnest tööl olla.
Sõbrapäeval olin ka tööl, õhtul tuli eksprompt mõte minna Adami lemparisse Yo Sushisse sööma. No teate tüüpiline sushikas siin mail, kus taldrikud jooksevad mööda saali lindi peal ja siis haarad nii nagu isu on ja pärast maksad selle eest, mitu taldrikut võtsid (neli taldriku värvi, igal värvil oma hind) .. Ma tean, et see on nii lamp, aga minu uus avastus on Miso supp, mis maakeeli on nagu.. soolane vetikapuljong. Mmmmmmm.
Tol õhtul oli ilm lihtsalt jääkülm. Samas see kõik meikis senssi, kui Yo'st välja jalutasime- MEIL SADAS LUND! Inimesed olid kodudes akendel vaatamas seda ilmaimet. No tõesti, oli ka see minu esimene lumi sel talvel! Kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest vihm tappis lume kiirelt.
Kuigi meil on võimalus töö juurest võtta kaasa toidud (st koogid, muffinid ja wrapid/baguettid/saiakesed), mille tähtaeg on sama päev, siis ikka ja jälle leidsin ma megakoguseid prügikastist. Ma ei ole maailma kõige rohelisem inimene, kui toit on vana siis no lihtsalt ongi vana. Aga mul hakkas nii kahju nendest pikkadest saiadest, mis olid täidetud krevettidega või peekoniga või karri-kanaga.. Ma ise ei ole vapsee baguettide fänn, sest minu jaoks peab sai ikka pehme olema, mis ma seda koorikut ikka järan. Tegin Aishaga diili, et ma pakin need endaga kaasa ja vaatan edasi, mis teen- annan Adamile kontorisse kaasa (mehed söövad ju kõike..) või jagan need laiali. Tolkorral jalutasingi töölt minema nii, et ühes kotis oli 8 wrappi ja teises kümmekond baguetti. Nii kui keskusest välja sain, leidsin ma eest mehe, kes küsis raha toidu jaoks. Paraku olen ma tüüpiline eestlane, kes mõtleb esimese asjana, et "raudselt ostab suitsu, viina ja narkotsi". Mõtlesin, et teen "katse" sel juhul, et kui pakun toitu, kas ta selle ka siis vastu võtab? Lahkusin tema juurest kolme baguetti võrra kergema kotiga. Poetasin neid saiakesi ikka igale kodutule, kes tänaval oma magamiskottidega külmetasid ja lootsid, et ehk keegi võtab vaevaks ja mõne mündi poetaks. Ladusin oma koti tühjaks lõpuks kahe noormehe juures, kellest üks värises külmast ikka jõhkralt. Pigem "vappus" oleks õigem sõna.. Tema semu oli andnud talle kõik oma joped jms peale, et ta sooja saaks. Ni nii nukker ikka: üks mees vaid dressipluusiga, kuna ta andis oma soojad riided sõbrale et see sooja saaks. Nad mõlemad olid lihtsalt niiiiiiiiiiiii tänulikud, "Thank you so much! Bless you! Bless you!!" käis nagu lindi pealt ning seda hüüti mulle nii kaua, kuni nad veel mind nägid. Kusjuures, nad mõlemad ütlesid, et inimesed kõnnivad neist tuimalt mööda ja seepärast sõid nad normaalset toitu kaks nädalat tagasi. Normaalne toit = toit, mis on nagu eine, mitte tükike saia siit prügikastist ja tükike liha teisest prügikastist..
See lihtsalt tapab mu silmanägemist, kui ma näen jälle täiesti kõlbulikke toite prügikastis. Olen minagi töölt koju vedanud hunniku muffineid mitu korda. Istuvad need külmkapis kuni mina või Adam need mitmeid päevi hiljem avastab ja need on täpselt nagu värsked! Mahlased ja kohevad. Samas ma üldse ei imesta, kuna inglased on teada-tuntud toiduraiskajad, kes viskavad kõik toidu külmkapist välja, mis ületab kuupäeva (või kuupäevaks on järgmine päev).. Ei, ma ei räägi mingitest juustudest või piimast vms millele tekibki maitse juurde, et on vana.. Ma räägin pigem mingitest kartulitest või võist või ükskõik millest, mis tegelikult on absoluutselt kasutuskõlblik ka pärast kuupäeva kukkumist. Ei, need siin viskavad kõik kohe välja. Säilivuskuupäev on sama tähtis kui kellegi sünnipäev.. Kusjuures tean isegi inimest, kes kirjutab toiduainete lõppkuupäevad kalendrisse, et tol päeval teada, mida külmkapist kontrollida ja ära visata (nt. esmaspäeva peale kirjutab "kana", kui kanaliha kuupäev on 22.veebruar ja kui see tol päeval on kapis alles, siis ta teab, et "ahahh, nüüd on see vaja ära visata". Mitte et võiks selle päev enne näiteks sügavkülma visata kui ta teab, et ei kasuta seda selleks "kriitiliseks kuupäevaks" ära.
Eile õhtul korjas Adam mu töölt peale, et minna kohvile-koogile Londonisse, kuna ta emal ja noorimal vennal on sünnipäevad veebruaris. Pika tööpäeva tõttu võttis nälg juba nägemist, kui otsustasime Mäkist läbi sõita. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui pärast drive-in'ist toidu haaramist peatas Adam tee ääres auto, et võtta sealt lisaks tellitud väikse paki friikaid ja anda need Pixlile, kes pagassis magas. :D Ta ostis friikad koerale! WTF?
"Peol" käidud, tee joodud ja kook söödud. Kinkisime vennale suure karbi täie erinevaid brain-teezer'eid. Sellised puidust "pusled" on megapopid siin. No näiteks on pisikesed puidust pallikesed ja sa pead tasakaalu harjutama ning need üksteise otsa püramiidiks laduma. Ühesõnaga, natuke selliseid ruubikukuubiku sarnased "mõistatused". Kastis oli umbes 8-10 erinevat puidust jullat, millega siis terve meie 6-liikmeline inimeseltskond aktiivselt mängima hakkas. Minu kätte jõudis ka üks julla, mille lahendust me keegi ei leidnud. Naljakas, kui ma proovisin nuputada seda, siis Adami isa kommenteeris et "haha, sa oled selle kallal pusinud juba 10-minutit aga see näeb täpselt samasugune välja nagu see alguses oli.". Kui loobusin ja talle andsin, siis sain tema enda sõnu tsiteerida, kuni temagi lõpuks loobus. Ei teagi, mis sellest jullast sai.
Aga jah, midagi megahuvitavat siin ei toimu endiselt.
Homme on mul üle pika aja vaba päev, potipõllumajandus võtab köögis jõudsalt võimu, nõudevirn kasvab köögis ja me reaalselt upume koerakarvadesse (mul on kleepuv karvarullik nii tööl, kodus kui ka käekotis.. Fml.)
No comments:
Post a Comment