Minu supervõimeks oleks kindlasti teiste inimeste mõtete lugemine. Mitte pahatahtlikult, kuid mind on alati paelunud teiste inimeste elud. Eks mind teatakse sõbrannade seas kui stalkerit, sest mulle meeldib teiste FB lehtedel ringi konnata (haha, kondama, konnata?), vaadata pilte või lugeda nende postitusi. Nüüd kui ma viimased paar kuud Instagramis ka olen, no johhaidii milline paradiis. :D
Ma ei "stalgi" teisi seepärast, et saada mingit põnevat infot neilt, et neid hiljem mõnitada või parastada või jumalteabmida. Mind lihtsalt huvitab see, kui erinevad inimesed ikka on.
Kuna olen vaene kui kirikurott, st ma parem kõnnin iga hommik 45min tööle ja 45min tagasi, treenin oma jalgu ja üleüldist vastupidavust ning säästan sellega £16 nädalas, siis hommikuti jalutan mõnuga tööle, päike paistab ja väikelinna elu ja melu .. Õhtul koju jalutades on aga hoopis teine tunne. Jah, ma olen läbi nagu Läti raha, aga .. Inglastel on kole komme mitte kardinaid osta. Neile lihtsalt ei meeldi ja nii ongi kõikidesse kodudesse sisse näha. Tänavad, mida mööda ma kõnnin on enamasti ridaelamud, kahekorruselised, ja kui veel pimedas tuli põleb, siis on lausa ideaalne vaade.
Mulle meeldib piiluda mööda kõndides, kuidas näevad välja teiste inimeste kodud, mida nad telekast vaatavad, kuidas nad istuvad või kui kodused nende riided on. Mitte kordagi pole ma mõelnud, et "jeebus, miks ta sellise maali endale seinale pani?", seda on lihtsalt nii põnev vaadata, kuidas teised inimesed elavad!
Kohvikus töötades on taaskord elu ilus. Okei, tegelt mul pole aega istuda ja inimesi vaadata, mida nad teevad või missugust elu nad elavad, AGA.. mul on võimalus nendega rääkida. Ma võtan neilt tellimuse, mis mingil määral näitab ära, missuguse inimesega on tegu. Ja ma pean tunnistama, et meil käib ikka väga põnev küla seltskond seal.
Näiteks käib seal üks naine, kes pole kunagi kohviga rahul. "Skinny double macchiato extra dry" on ausalt öeldes kõigile tõeline peavalu, sest .. olgem ausad, mida kuradit sa just tellisid?! Ta on alati jõhker kuninganna seal, mitte kellelegi ei jää märkamata tema sisenemine. Gruellale konkurentsiks..
Samuti tuleb igapäevaselt üks mees, kes on aheldatud paraku ratastooli (elektrilisse..). Ma ei ole temaga pikemalt rääkinud, kuid käed tõusevad tal vaid natukene, kael on viltu ja tegelikult mitte midagi ta kehast ei liigu. Veereb alati letti kohale ning küsib iga jumala muffini maitse kohta. PS! Meil küpsetatakse iga hommik umbes 10 erinevat sorti muffineid.. Tutvustan talle iga päev meie valikut (eks mul oma lemparid tekkind, kui vahepeal varustan isegi Adami kontorit nende "üle jäänud muffinitega" mis muidu ära visatakse.. :D ) ja eks ta valib oma lemmiku. Ju siis on tal hea soovitaja olnud! ;)
Ühesõnaga.. Ta ostab iga päev muffini ja cappuccino. Võtan ta kandiku ja viin talle lauda kohale. Istun maha ja kuna ta keha ei liigu, siis eks see natuke mustalt irooniline ole, et ta tellib endale sellised toidud mille jaoks ON vaja liigutada. Istun, harutan muffini (sticky toffee muffin) paberist lahti ning lõikan noaga tükkideks. Võtan viis pakki(!!) suhkrut ning lisan need ta kohvile. Segan ning lähen toon hunniku kõrsi, et ehitada talle üks piikkk kõrs, et ta ei peaks kohvitassi tõstma. Koogikest saab ta ise süüa, kuid tass on tema jaoks ikkagi natuke liiga raske.
Ma olen temaga korra rääkinud ja tol korralgi küsis ta mult vaid et mis mu nimi on ja kust ma pärit olen.. Ja seda vaid seepärast, et mind edaspidi veits kamandada, et "Trina, mul tuli kõrs kohvi seest välja, palun ole hea ja tule aita!".
Lõunati käib meil suppi söömas üks vanem daame, kes alati tellib juurde lisavõi (serveerime suppi kuue baguetti viiluga ja võitükike ka..). Mis on selle point? Ta ei ole hull ega midagi, väga tore naine on. Aga ta käsutab meid panema ta taldrikule lisavõi, aga iga jumala kord kui ta nõusid koristama lähen, on see lisavõi ta taldrikul alles, täiesti pakendis ja katsumata. Miks sa tellid iga kord kui ei söö seda?
Neid frukte ikka jagub, aga ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal oma lemparist kirjutada. Nimelt..
Meil käib iga päev teed joomas üks kodutu mees, kes on täpselt nagu Nukitsameeste Mõhk. Alati ta ootab oma lauas kui ma tast mööda kõnniks, et ta saaks mulle "tere hommikust" öelda ja siis teha kompliment. Mees ise on ikka 70+. Naljakas, et ta on alati kergelt räpane ja räbaldunud, aga iga kord leiab ta endale uue vestluskaaslase ja kutsub oma lauda. Me hüüame teda Geeniuseks ja sedagi mitte ilma asjata. Kuuldavasti on ta tegelikult elukutselt teadlane ja ta kannab kaasas ühte kotti. Alati kui ta kohtub uue inimesega, siis tahab ta neile oma katseid näidata. Ta istub kohvikus tunde, joob oma poolmuidu saadud teed (ta maksab tee eest nii nagu tal raha on, mitte £1.60 nagu muidu) ja lihtsalt vaatab inimesi.
Eile oli ta mu viimane klient kui juba laudu koristasin ja toite kokku pakkisin. Kuna meil oli terve kandiku täis saiu (krevettidega, kana-caesariga, üleüldiselt erinevad kanatäidised), wrapid, siis läksin pakkusin tallegi, et no võtku ometigi, sest me viskame need niikuinii ära (juhul kui ma neid endaga kaasa ei paki ja tänaval kodututele laiali jagan..). Mees haaras ühe wrapi, sõi sellest pool ja mässis ülejäänud mingi marli sisse, et pärastiseks hoida. Ahh. Pakkisin kõik ülejäänud 10 wrappi kotti ja viisin talle, et noh, siin on su "kott", kuhu oma wrapi saad sisse panna, et ei pea marlisse panema ja siis põue.. Ta ei osanud midagi teha. Ta nägu oli nagu oleks lotoga võitnud. Ainult et toidulotoga. Käis ja tänas veel mitu korda ja oeh. Mees ise on täielik müsteerium meie jaoks, me ei tea miks ta käib meil teed joomas koguaeg või kus ta elab või mis ta üldse teeb. Ometigi on ta nii tore mees, mu lemmik lausa!
Ühesõnaga.. Inimesed on nii põnevad. Tüüpiline rünnak minu vastu oleks vana tuttav "sul on endal nii igav elu, seepärast teiste elus sobradki.".
Ju vist.
No comments:
Post a Comment