Vaatame telekast saadet 7-aastastest, kus nad räägivad oma salajastest armastustest.
Telesaate juht: "So where did you meet?"
Poiss: "In kinder."

Mina Adamile: "What the hell is a "kinder"? Like Tinder but for kids?! Kinder?!" 
Adam ootab kaks sekundit.
Mina: "Aaaaaaaahhh! KINDERGARDEN!!!" 

Palun salasõna

Hästi paljude jaoks siin (pidades silmas eriti veel Southendi kanti, mitte Londonit) on see mega eksootiline, kui teatan, et ma olen pärit Eestist. Mind vaadatakse kui maailma imet, sest minule teada on vaid veel üks eestlane siin, kellega ma põgusalt kunagi rääkisin aga kunagi kohtunud pole. Enamus rahvast on poolakad ja hindulaadsed, seega Eesti on ülierinev.

Kui mu kliendid kuulevad, et ma olen eestlane, siis järgnev lause neilt on kindlasti "Your English is really really good!". Ma ei ole siiani aru saanud, kas see on "nii hea inimese kohta, kelle emakeel on midagi muud" või pigem "su inglise keel on päriselt ka mega hea". Tihtipeale ei saada arugi, et ma võiks miskit muud olla kui inglane. Näiteks käisin üks õhtu oma suvetöö kaaslastega (suve töökaaslastega?) väljas, et tähistada Ben'i lahkumist tollest restost, kus ma eelmine suvi olin. Muide, vanast "kambast" on seal tööl veel kaks! KAKS! Istusime pika laua taga ja rääkisin ühe tüdrukuga üle laua, et kust ta pärit on ja kuidas talle siin meeldib.. Ja siis tuli see pomm: "Kas sa oled siin Southendis sündinud? Kas sa siit ära ei taha kolida?" .. Kui teatasin, et ma olen tegelt eestlane hoopis, siis kõik teised naersid ja kiljusid läbi naeru, et "ma ju ütlesin, et ta petab kõik ära! Tas pole midagi eestlaslikku, puhas inglane ju!". Seda kusjuures ütlesid inglastest sõbrannad ise! 

Samuti teatab Adam ikka, et ma tulen lagedale mingi ülilambiste sõnadega, mida ta ise ei oskaks kasutadagi. Või noh, oskaks aga ta valiks mingi muu sõna asemele. Koduses keeles ma leiutan jah tihtipeale uusi sõnu juurde (või kasutan veits valesti, millest tekib nali..). No küll olid need jõulude ajal kuusepuule riputatavad punase-valge triibulised kommikepikesed minu keeles "christmas-sticks" kui tegelikult on need "candycane". Aga kõik mu jutud saavad räägitud ja kõik saavad aru, mida ma mõtlesin! Küll mitte nii nagu inglased seda ütleks, aga just siis teataksegi, et nii armsalt öeldud. No et kui inglane ütleb "I had a dream about.." ("Mul oli unenägu *millestki..*") ja kui ma varasemalt ütlesin et "I saw a dream about.." ("Ma nägin und *millestki*") .. Ehk see ei meigi senssi, aga inglased ei "näe" und, neil lihtsalt "oli uni".. Aga taaskord, mäletan kui Adami ema vist lõpetas mu unenäo kirjelduse kuulamast, sest ta tahtis mulle mu pika jutu ajal öelda, et see "I saw a dream about.." kõlab palju armsamalt ja "lapsemeelsemalt" selles parimas mõttes.. 

Tihtipeale avastan ma end inglise keeles mõtlemast, mis ei tohiks tegelt nagu väga üllatusena tulla, aga eks see eestikeel jookseb mul peas paralleelselt. Näiteks ei ole ma võimeline inglise keeles lugema "two, four, six, eight, ten". Või noh olen ju võimeline lugema niimoodi küll, aga ma ei mõista selle suurust miskipärast. Seega loetlen asju ikka "kaks, neli, kuus, kaheksa, kümme" ja teatan, et meil on ten kommi alles. Samuti ei saa Adam aru, kuidas ma suudan tõlkida nii, et silmadega loen eesti keelt ja lasen selle aju-translaatorist läbi ning suust tuleb sorav inglisekeelne tõlge. 

Kord käratasin Adamile keset ööd eesti keeles, et kurat ta paneks selle teleka kinni kui ta ise magab juba, mis see telekas ikka mängib! Ja no küsisin mitu korda eesti keeles, et kus see neetud pult on. Samuti lugesin talle eesti keeles ette mis šokolaadidega tegu on ("Piimašokolaad noh!"). Samuti pole harv juhus olnud see, kui pärast Skype kõnesid emaga elan kuidagi eesti olemusega ja vastan tuimalt Adami küsimustele eesti keeles, ise arusaamata et mis just juhtus. Või Eestis olles alustasin lauset inglise keeles automaatselt ja sain kohe pärast esimest kahte sõna aru, et ouuu, vale keel. "Because" ja "and" hüppavad ikka keset lauset ka sisse, seda ma kuidagi kontrollida ei oska. 

Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? 

Sinna, et viimasel ajal on üheks paljudest probleemidest tööl just minu inglise keel. Eks mu ego on saanud päris kõva põntsu, kui mulle teatakse, et "noh, sa ei saa oma tööga ikka VÄGA hästi hakkama, sest sa tead küll, su inglise keel pole just kõige parem." . Mitte et ma peaks end profiks, aga  lihtsalt tolle töö vältel pole ma kordagi tundnud, et mul oleks probleem! Ja paraku ei ole see olnud ühekordne märkus, vaid ikka mitmeid ja mitmeid kordi.. Ma ei teagi enam, kas see probleem on nö pastakast välja imetud, et mu kallal veits vinguda ja teatada, et ma ei meeldi neile veel sajal põhjusel või mis.. Või siis kui midagi valesti teen tööl kogemata, siis süüdistatakse kohe seda, et mu keeleprobleemi pärast sain valesti aru (või ei saanud üldse aru), aga kunagi ei ole probleem selles, et mulle näiteks ei näidatud ettegi kuidas seda õigesti teha tuleb või siis näidati kolme erinevat viisi ja ma tegin nendest kokkuvõttena neljanda viisi.. 

Aga see oli mulle lihtsalt kui välk selgest taevast. Ma ei pea ju mingit sellist keelt rääkima, kus inglasel on vaja endal sõnaraamatut.. või sünonüümisõnastikku.. Ma saan ju suheldud täiesti vabalt, minu ainsaks takistuseks on vahetevahel teised aktsendid, millega ma pole lihtsalt harjunud. Muud miskit!

Lihtsalt nonsenss minu jaoks..  Täitsa kurb hakkab. 

 Jah, ma jooksen vahel oma mõtetega ummikusse, palun inimesel kaks sekundit oodata kuni ma mõtlen välja viisi kuidas sama asja teistmoodi öelda, aga see lõpuks on ikka arusaadav!
Ei teagi enam, kas see "ää sa oled eestlane ja sa ei oska inglise keelt!" on minu probleem või .. nende? 

Ei mina tea, kuhu mu järjepidevus kadunud on blogi kirjutamisel, aga noh.. Parem Hilja kui Silja eksole.

Aasta alguses oli mul mega mott igast taimekesi ja asjakesi kasvatada, ostsin ikka megalt seemneid ja totsikuid-potsikuid kokku, ehitasin lillekaste ja elasin üldse kuskil vikerkaare peal, unistades juba oma sellesuvisest aiast.. No ikka midagi sellist, mis trumpaks üle meie kohaliku Chalkwellsi pargi peenrad ja kõik naabrid ümberringi vaatavad meie aeda, et on ikka kenad inimesed meile siia kolinud kes tegelt ka midagi teeb, mitte ei viska oma vannitoa seinaplaate, laste pulgakommipabereid ja mähmeid aeda et siis uued aiaarmastajatest elanikud selliseid asju kaevates leida võiks.
Minu mõtteis mõlkus ikka ülikirev ja lõhnav aed, liblikad ja mesilased, ilus roheline värskelt niidetud muru ja suurimaks probleemiks oleks kastmine..

"Yeah right!!!!!" mõtlesid Reuben ja Pixel ning nii nad mu unistuse ära sõidki. Alles on vaid need taimed, mis on teisel pool maja ja ligipääs puudub ning .. teised taimed, mis neile niisama lihtsalt ei maitsenud. No näiteks on kaks liiliat alles, kolmanda niitsin ma ise maha.. Algaja trimmerdaja õnn eksole.  Natuke mingeid lambiseid pudinaid ja ongi kõik.

Nii.
Ehitasin ma kord endale euroalustest lillekasti eksole.. Istutasin sinna chillitaimed mis olid niiiiiii elujõulised, nii ilusad! Ja ülejäänud osasse panin mingid sibulad, et ajaks mingid juured alla. Irooniline on see, et praegu ma just hakkasin mõtlema, et krt mul OLID ju need sibulad aga ma istutasin need ümber kuhugi... kus need on ?! Täielik nulllllll!
Ja siis panin hunniku maitsetaimi sinna.. Kuid tihtipeale leidsin Pixli seal seest kaevamas ja Reubengi arvas, et piparmündi-melissivoodi on koht kus tuleb kõige parem uni.

Limuskid arvasid, et kui mina Eestis olin, siis oli ideaalne aeg need chillitaimed ära süüa. Ja nii mulle rootsud aind alles jäidki! Tõmbasin need sealt kastist siis juurtega välja, mida ma neist rootsudest siis üldse hoian?? Limuskid sõid needki ära! No lihtsalt tulid ja sõid!
Nüüd on see tühi ja muld seal sees sammaldub. Kellelgi puukasti on vaja?

Reubs käib ühes teises lillekastis ka magamas ja no ma ei tea. Samuti ma ei osanud etteaimata, kuidas meie naabrimehe puu lihtsalt kasvab meie aia peale ja kuidas teda see ei koti! Lihtsalt kohutav, sest meie aeda enam päikest ei paista. Ja selletõttu on minu üleskaevatud peenrake ka pimeduses.. Ja siis suri mu roosipõõsas ka põhimõtteliselt ära.

Näete seda roosikest paremal jah? Saadud küll £1-poest aga ikkagist! MINU VALGE ROOS mis pidi tegelt punane olema.. Miks see nii räsitud välja näeb? Sest need on viimased taimed mis ma jõudsin päästa enne, kui rebased-rotid kes elavad naabri kuuri all jõuaksid üles kaevata..

Näete jah? See kuur mis on paremal (pildi keskelt parema ääreni), selle äär oli mu taimekesi täis istutatud.. Isegi kaks auku paistavad veel alläärest, mis sai üles kaevatud neetud näriliste poolt!

Ja no et mul ikka topeltpiinlik oleks, siis vaadake seda džunglit, mida ma ei ole viitsind niita. Lihtsalt see aed näeb ülirott välja :D
Naabrimehe puu ka võtab võimust.. Pluss see üks suur oks mis suure tuulega MEIE aeda muidugi kukkus..
(Pildil on 1/3 meie aiast)

Pliiiis kas keegi tuleks teeks selle elamiskõlbulikuks? Lihtsalt üliniru näeb see välja. Mu motivatsioon kadus pärast seda, kui kõik taimed olid hävitatud (st 30 päevalilletaime, mingi põõsaline, chillipõõsad, mingid lillad puhmad mis pidid hästi palju ruumi aiast ära võtma ja värvi andma...). Samuti on päris mitmeid auke täita vaja, sest koertel on kaeveperiood..
Paaaaaluuuun?

Mul on selline tunne, et nüüd arvate, et mul ongi kaks lille aias ja üks maasikas. Ei ole. :D Mul KUSKIL potis on veel lavendlimeri, maja ees on mingid sinised jullad ja valged asjad ka ja mingi segapott kasvab ka kuid õisi veel pole..

Mul on megamark praegu olla tegelt sest see olukord on kohutav lihtsalt.
Peaks vist minema muru niitma.
Kas ma olen maininud, et meie muruniidukil pole rattaid ega midagi vaid see hõljub muru peal ja siis niidab seda?
#sellineaednikolengi

Täiega tahaks kirjutada, et "ah mis te ikka siin mu loba loete kuivalt, teeks ühe pildipostituse ka" aga no vot ei saa niimoodi öelda, sest noh, mis "lobast" me räägime siin üldse? Mida pole, seda pole.

Aga ikkagist.
Olen Instagramist sõltuvuses, aga tuletan endale pidevalt meelde, et Instagram ongi ju piltide jaoks, seega ei tohiks nagu probleemi seal olla pidevast jagamisest.. Aga et siia veits elu tuua juurde, sheerin mõnda sada pilti ka ja seda ikka mingis randoomses järjestuses, stiilis "mida näen, seda näitan".

Kord skoorisin heategevuslikust moest endale ülivinged teksad £2 eest. Jalad nagu sardellid aga ega see peata mind neid kandmast.

Suht harv nähtus, kul ma lõpetan töö keskpäeval.. Aga ükskord see juhtus, hüppasin käppelt poest läbi, et siis koju jõudes Adamiga grillikas teha. No miks mitte?!

Mäletate, kui meil oli veel Baby-Pixel? Tegime temaga aias fotoshuudi, mis kukkus üsna nirult välja, sest see jupats lihtsalt kappas ringi mis hirmus.. (Jah, talle mahtus mu PATSIKUMM kaelarihmaks..)

 Igastahes, Baby-Reuben sai ka endast fotoseeria.. Küll teisel murul aga noh, põhimõte on sama! Nüüd on ta küll kaks või kolm korda enda suurust, aga eks need kutsikad ikka kasvavad, kätt ette ei saa ju panna.

Minu firmakas juba: banaanikeeks.

Vahepeal läbis Reuben koeratittede mängugrupi ka, tutvus uute tõugudega ja oli elavaks näiteks, kuidas mitte käituda võõraste inimeste (ja nende ülitreenitud koerte) juures..

 Pixel sai 1 

Jah, ma küpsetasin talle (koerte) koogi. 

Vahepeal käisin Eestis küpsisekooki söömas. Nädal oli nii kiire, samas nagu midagi väga ei teinud. Enamus pilte, mis tollest nädalast on, on selfied mu õest, sest teadagi on tema elumotoks "kui-saad-kellegi-teise-telefoni-enda-kätte-siis-tee-palju-veidraid-fotosid"... 

Aga jah, muidu kulgeb töiselt taaskord. Vihmaselt kah.
Egosekundid, aga saate aru, et need järgmised pildid pole töödeldud vaid niimoodi tulidki fotod kaamerast välja?? Ma olen täitsa üllatunud iseendas, polegi see fotoskill väga kuskile kadunud..

Aa ükskord ilm uputas kah.. Meie aed VS naabri aed..

Aitab kah nendest "mittemidagiütlevatest" piltidest vist.. :D Väga kaootiline, aga no kammoon Simmo, vahel võib.