Ok, täna tulistan kui kuulipildujast, aga ..

Here is a fun story. 

Ühel hommikul läks kõik valesti.
Terve öö ei saanud magada. Pixel urises vapsee ei tea kelle peale, haukus. Puuoksad õuest tegid nii imelikud varjud kardinatele. Lõpuks kolisin teise tuppa diivanile, et uudiseid lugeda või midagi. Kaotasin 1010 (keegi veel peale meie mängib seda geniaalset brain teaser'i mängu??) umbes sada korda jutti. Teada värk et diivan pole mugav. Köök oli sassis. Peanahk valutas, kuna kandsin eelmisel päeval jõululõunal Adami vanemate juures kahte pipipatsi, mille otsa sidusin jõulused lipsukesed, ja no juuksed pole harjunud tihedalt kinni olema, kui kannan igapäevaselt otse-voodist-tulnud soengut. Külm oli ka.

No kõik need esimese maailma probleemid ühesõnaga.

Meel oli kuidagi paha, kuid otsustasime, et lähme kaeme üle, kas saame öökapid endale poest. Sinna sõites oli tuju nii mõru, Adam ajas ka veel nii kurjaks, lõpuks juhtus veel sada asja, et mõtlesin, et astun seal samal ristmikul autost välja ja kõnnin koju. Kuna mu mõte jõudis "kõnnin koju!!!!!" juurde, siis küsisin meeltesegaduses olles, et kas tema võttis võtme. Me pole siiani jõudnud teha kahte võtit, seega jagame seda ühte ainukest võtmekimpu. Adam siis teatas, et "ma ju küsisin sult, et kas sa võtsid võtmed ja sa ütlesid jaa!" . Noh, naised nagu ikka, teevad asju nii, et isegi ei mõtle, no automaatselt või nii.. Kontrollisin oma taskuid, korrates et ma ei kuulnud ta lauset ja ma isegi ei mäleta, et ma oleks sellele midagi vastanud! No ja mida polnud, olid võtmed!
Käisime veel maaklerite kontori juures, uksed lukus. Noh, pühade ajal on tegelt see päev tööpäev, aga ju siis otsustati ühe jutiga panna vabad päevad.. Helistasime siis emergency numbrile, mis meile anti. Kõva hädaolukorra telefoninumber küll, kui KEEGI EI VASTA! Noh, sada kõnet ja sõnumit igale poole.
Käisime veel poes, tuju null, ostsime reha (ha, nagu aiatöö teeks mu meele rõõmsaks..) ja paar asja veel, teel koju helistasime veel lukumuukijatele, et palju maksaks ÜHE luku muukimine. Aa, seda peaks ka mainima, et siin on ukselukud nii, et seest pead keerama jullat, et uks lahti teha. Ukse kinni pannes lukustub see automaatselt. Ühesõnaga saime teada, et ühe kuradi luku muukimine on £120!!! SADA KUUSKÜMMEND EUROT !!! Kui terve kõne (kõlaril) rääkis selle mehega Adam, siis pärast hinna välja ütlemist hüüdsin mina kõrvalt, et "A HUNDRID AND TWENTY POUNDS? YOU JOKING??? . Ilmselgelt mees oli segaduses, et issand, kes meie kõnega veel liitus. Ma lisasin, et ma isegi mitte ei kaalu selle raha maksmist, minu jaoks on see suur ei. Ma pole nii rikas, et maksta nii suur summa! Ma isegi kaalun poes, kas ma tahan maksta 5 penni kilekoti eest või kannan asju käel!!!  Samas teadsime, et me sulgesime KÕIK aknad enne, kui välja läksime (tavaliselt jätame mingi ikka lahti, aga noh, Murphy), seega nagu mingit võimalust väga pole. Jätsime tehingu katki, või noh, ütlesime, et "me helistame tagasi". Pff.

Jõudsime koju tagasi, et vaadata, mis võimalused meil on. Ma muidugi mõtlesin, et noh, vannitoa aken on ehk odavam, kui lukumuukija, aga ekspert Adam ütles, et see on kallis aken ikka.. Uksest ei oleks postipilu kaudu ka saand sisse muukida, et no seda lukku lahti keerata (selle nimi on vist snepper??), SEST MEIE POSTIPILU ON VARVASTE KÕRGUSEL! Mõtlesime, et tagauks on suht ligadilogadi niikuinii, kui peab ühe ukse maha lõhkuma, siis selle. £120!
Kuna ma olin ikka nii kuri, siis ma isegi ei tahtnud Adamiga rääkida. Või noh, ta ei tahtnud minuga ka. Seega ühel hetkel ta kadus ära ja ma mõtlesin, et noh, fun. Istun lukustatud koduuste taga, korteris sees nuttev ja segaduses koer, et "ma ju nägin teid, et te tulite, miks te sisse ei tule või mind välja ei lase??" . ÕNNEKS me kasutame aiaust üsna palju, seega meil on võti uksel ees koguaeg. No et kui väljas pole, keerame tiiru peale, aga võti jääb sisse.

Nüüd tehke aplaus eestlasele, kes on elu jooksul liiga palju lamedaid filme vaadanud.

Taipasin, et mul on jopetaskus krunninõelad. No ja aruka blondiinina mõtlesin, et no mis mul kaotada on?? Muukisin ja muukisin, midagi ei muutunud. Käisin veel maja ümber, et ehk Adam paistab kuskilt. Mõtlesin juba väikse dialoogi peas välja (ärevushood!), et kuidas minna naabritelt, kellega ma pole kunagi kohtunud aga teadsin et nad on kodus,  tööriistu küsima. No et "tere, ma olen Triin, me just kolisime teie naabriks aga noh, me lukustasime end välja ja nüüd tahaks tööriistu et sisse muukida." . Kerge varga mulje või nii. Kuna võti oli siiski lukus kuidagi viltu ja ei saanud korralikult välja lükata, siis ma hakkasin juba loobuma. Pidin seda võtit keerama, samas kuidas sa keerad kui ei saa millegi taha kinnigi? Samas kui peas on tiksumas "£120! £120!!" .. oeh.

Märkasin, et vastasmajast (korterelamud) on aknal üks naine, kes iga kord kui ma teda vaatasin, tõmbus ta peitu. Rääkis veel telefoniga ka.. Eks ma aimasin, et eks ta teatab vargusest politseisse, sest kes riietub ÜLENI MUSTA, ja siis läheb tagaust muukima, otsides aiast paaniliselt mingeid lisaabivahendeid.. Katsub aknaid, et "äkki" on lahti ..
Nojah, logistasin mis ma logistasin, aga lõpuks ma sain võtme välja lükata, et ta põrandale kukuks!!! ÕNNEKS on meil seal samas ukses catflap, see pisike ukseke kassile, et ta saaks sisse-välja käia (mida Pixel pelgab, kuid õpib kasutama.. :D ) No ja järgmine ülesanne oli siis kassiluugist sisse murda! Õnneks see on mingi sada aastat vana, ja sain paari klambrikesega luugi-luku ka lahti.. Pistsin käe sisse, võtit ei leidnud, aga Pixel sai oma esimesed paid. :D Minu suur hirm oli see, et Pix arvab, et see on mäng ning võtab võtme ning jookseb ära. Õnneks ta pole nii taibu ja ulatasin võtmeni. Just kui käe välja tõmbasin, kuulsin kruusal Adami samme. Kuigi ma olin endiselt kuri, ei suutnud ma kergendusest naeratust varjata. ME SAAME KOJU SISSE!

Hiljem tuli välja, et Adam oli käinud meie nurgapoodides küsimas, kas neil on ehk tööriistu, mida me saaks laenata (ma ei saa aru, miks ta naabritelt ei võind küsima minna), kuid kuna enamus nurgapoode on sellised noh.. hindude omad, siis läks juba aega, et neile seletada, mis need tööriistad on. Ilmselt minust oleks nad aru saand, sest ma ka samasugune immigrant siin. :D Tööriistu ta ei saanudki lõpuks.
Adam võttis toast võtme ja läks kohe otsima lukumeistrit, et lisavõti teha.

Loo moraal:
Ole krunni kandev vaene eestlane.

Loo moraal2:
Kui blondiin saab sellega hakkama, kaua oleks läinud vargal, et meile sisse murda?

Proovin kuidagi mingile järjele saada..

Kas keegi palun oskaks öelda, kuidas saab mugavalt fotosid üleslaadida ja neid kopeerida hiljem arvutisse? Dropbox lihtsalt ei tee minuga koostööd ja kuidagi niru hakata tegema teist emaili, et saaks sinna teise kasutaja teha lootes, et ÄKKI midagi on teisiti ..

Aga siin on random selektsioon fotodest, mis on minu arvates näitamist väärt.. Või noh, olgem ausad, mitte kedagi ilmselt ei koti, aga mul on tunne, et igal pildil on mingi kiiks, mida tahaks jagada. :D

Käisime B&Q's (noh, Bauhof või nii), et otsida meie aiaaugu jaoks mingi lahendus, et Pixel ei saaks oma kutsikaajuga ära joosta ja siis ei oska tagasi tulla. Käisime tiiru ära, kui ma ikka lunisin Adamilt ta telefoni, et las ma teen ühe pildi. Ma lihtsalt pole kunagi nii laheda "rattaga" aiakäru näinud! :D Palun öelge, et te ka pole, muidu ma tunnen end totakana.. Või noh, tegelt ma peakski tundma end nii, sest .. kes kurat läheb nii elevile AIAKÄRU nähes?

Ma tahaks väga öelda, et "vanad head ajad", kui me põrandal magasime.. Samas mitte miski ei tõmba sinna põrandale üldse tagasi. Noh ja eks Pixel teab ka, kui hea on voodis magada. 

PS! Pixel ronib ise teki alla, ju siis tal ka külm ikka. 

Kuna Adami töökaaslane kutsub teda printsessiks (ärge küsige, mul pole õrna aimugi), siis ühel päeval ilmus ta tööle vikerkaarevärvides tutuga. Noh ja kuna see seal vedeles, siis mõtlesime naljapildi teha, mis tegelt kukkus üsna muhe välja.. 

Pixli uus nö challenge on vedada aiaukse juurest kõik mu jalanõud tuppa laiali. Üks hetk ilmus ta elutuppa mu plätuga.. 

.. ja järgmisel päeval oli 2,5 paari toodud (st viis korda käis ta edasi-tagasi toomas..) . Eks ta oleks veelgi käinud, kuid sain jaole.. 

Ma ei ole kunagi väga lugenud artikleid sellest, kuidas teha oma koera elu paremaks. Eks kõik teavad neid fotosid tekstiga "Koer sinu elus on üks peatükk. Sina oled tema jaoks aga terve raamat.". Lugedes, et koerte kuivtoidus on nii palju selliseid asju, mida ise ei sööks, no näiteks kananokad ja varbad ning lambasilmad, siis eks pani mõtlema küll. Mis siis koera seedimissüsteemis ja kehas üldiselt nii teistmoodi on, et me peaks neile sellist paska sisse söötma? No ja muidugi see, et kas tõesti peaks koer sööma aastaid ja aastaid konserve? Ise ka nagu ei tahaks. Konservi valik on umbes viie maitse vahel..
Eks ma siis googeldasin ja mõtlesin, et kuna Pix on nii tilluke, siis miks ma ei võiks tsipa rohkem süüa teha kodus (VÕI ise vähem süüa- dieedinipp!!), et tema ka saaks. Ja voila! Tuleb välja, et on pikad listid, mis koerale on kasulik inimese toidulaualt.
Noh, eks nüüd ma olengi katsetanud, et mis talle eriti peale läheb ja mida ta ei söö.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et ainus asi mida ta oma elu jooksul isegi mitte keelega limpsanud pole, on hapukurk McDonaldsi burgeri vahelt. :D Muidu on kõik läinud libedalt alla! Olen andnud talle spinatit (mis on nii odav siin!), kana, kala, riisi, putru, aurutatud juurvilju.. Kõige suurtemateks lemmikuteks on keedumuna (eriti munakollane) ja röstsai. Viimasega on naljakas see, et kui muidu ma ei leida teda kodu pealt üles, siis võid röstsaiale "kraapides" jookseb ta kohale. Koer teab, mis hääl see on!
Eile oli pidupäev ja ta sai MUNA-SAIA hommikusöögiks (pange tähele, ta on jätnud oma koeratoidu isegi kõrvale. :D Selline printsessa)
Enne kui mõni koerakaitsja mulle kõrri kargab: ei, see pole valge nisusai, ei, see või (ja selle kogus) ei ole talle kahjulik, ei, ta ei söönud seda kõike korraga ära. Ta tundis end pärast söömist väga hästi, paarutas aias ringi nagu pooletoobine ning oli samasugune kutsikas nagu ta meil enne oli, seedimine korras. Kusjuures kuuldavasti võiks koerale iga päev ühe muna sisse sööta.

Kuladi lebane. 

Peale jalanõude tuppa vedamise, meeldib talle ka mu aiakinnastega õues ringi joosta.. Ei mina tea, miks see NII lõbus on, aga eile oli jupp tegemist, et kinnas kätte saada.. Eelistatavalt tervena siis. 

Mul on tunne, et kuskil ma juba meie stalkeri pilti jagasin..  Aga jah, nii ta istus akna all ja stalkis möödakäijaid. Ja koeri. Ja postiljone. Nüüdseks on diivanit liigutatud ja ta ei saagi enam FBI jaoks töötada. :( 

Gigajänest stalkimas.. 

Pixel norskab. 

Jah, mul on kergelt piinlik, et mu elu keerleb nii palju Pixli ümber. Samas ta on mu ainus sõbranna siin igapäevaselt. Ja olgem ausad, ta on nii muhe! Mul on siiralt hea meel, et me ei ristinud oma chihuahua-segust kutsikat mingiks Donnabella Delight Sweet Baby'ks või Cavalli Chanel Bethirose-Swarovski . Ta on lihtsalt selline koer, kellel on sarved ja saba! Jah, me panime talle jõulukostüümi selga, jah me teeme nalja ta üle, aga tema käitumine on lihtsalt üleprahi. Kui ta oleks inimene, ta oleks hipster-koomik.

Meie PotsuDeNotsu. 

Pole ammu juhtunud, et blogiposti vahe on vaid ÜKS PÄEV!
Hoiatan ette ära, et pildid on väga kehva kvaliteediga, mistõttu ma ei hakka neid isegi oma blogi mõõtmetes "normaalsesse" suurusesse panema, muidu lähevad liiga uduseks ära..

Räägime siis natuke jõuludest ka.

Mul kohutavalt isutas Eesti jõuluprae järgi. No ikka korralikult sealihhhhhh ja kapsas, mandariinid ja piparkoogid..
Mandariinid on siin aastaringselt saadaval. Adam väga ei armasta neid, samas mina ja Pix laseme kahesuupoolega. Või noh see väike eestlane paneb siin lopslops mandariine näost sisse, kui Pixel alles lutsutab oma esimest viilu (muide, tal ikka veel tulevad hambad välja, seega on ta pool hambutu ja ei saa süüa. Naljakas on see, et kuna tal ees pole väga palju hambaid, siis ta keel ei seisa suus. :D Seega kui ta istub, suu kinni, siis on keeleotsa ikka näha, kuna suus pole trelle ees, mis keelt sees hoiaks. :D )

No ja kuna olin paar päeva seda suurt isutamist saanud paki oma perelt, millest leidsin ka piparkoogimaitseainet, siis sain aru, et midagi peab ikka siit eestlasele omast tulema. Ja nagu blogides oli see aasta põhiteema nr1 "Isetehtud piparkoogitaigen", siis taipasin, et ega eriti kaugel otsima ei peagi. Läksin võtsin Lipsukese blogist retsepti (kuna ta reklaamib end alati, et tema ei oska midagi teha ja ta on nii algaja, siis mõtlesin, et tema retsept on kindlam võtta, kui naminami oma või miski.. :D :D ) . Ja nooo ... poole retsepti ajal sain aru, et ma olen ikka puhta loll. Tegin sada viga, palvetasin kaks ööd et sellest midagi tuleks ikka välja.
Ja kujutage ette, tuligi! Maailma parim piparkoogitaigen! Samas veame kihla, et kui ma ühe korra TÄPSELT samamoodi teeks seda, siis see enam ei õnnestu. Murphy.

Siin tähendab "piparkooki" pigem tavaline suhkruküpsis, millel on törts kaneeli pandud peale, kui Eesti piparkook on pigem nagu vürtsiküpsis. Adamile taas maitses, kiitis neid taevani ja ütles, et need on parimad piparkoogid mis ta elus saanud on. No peale selle, mis mu õde meile saatis..
Pixel kiitis ka piparkooke.

Paraku minu oma hävitati nii kiirelt, et pildile ka ei jõudnud .. Adami oma suutsime veel päästa ja pärast klõpsu oli seegi sõbralikult ära jagatud.

Pixpox kiidab 

*

Seletan käppelt ära:
EESTI- 23. öösel või 24.detsembri päeval tuleb toob jõuluvana kingitused kuuse alla. Teine variant on see, et tulebki päris jõuluvana 24nda õhtul.
INGLISMAA- 24.detsember on tavaline päev, ainult et õhtul pannakse kuuse juurde klaas piima ja küpsis (või koogilõik) Jõuluvanale ja porgand põhjapõder Rudolfile. Öösel võtab vanem (või siis vanemAD) ampsu mõlemast ning jätavad puru igale poole maha. Jõuluvana võtab täpselt ühe ampsu sest ta ju käib miljardite laste juures ja kui ta igas kodus sööks terve tüki, siis ta lihtsalt ei jõuaks rännata. Mitte ükski laps pole näinud jõuluvana, kui siis ainult kaubanduskeskuses. Mitte kunagi ei tule ta koju. No ja siis hommikul latsekesed avastavad ja jooksevad pakke avama.

Teadupärast on 24.detsember vapsee mõttetu kuupäev siin, küll aga 25 on nii tähtis, et inimesed on varakult üleval, et päeva kauem nautida.

Varakult üleval .. Ütleme nii, et Adam oli juba kell 4 üleval, küsides et kas me võime nüüd kinke avama minna. Okei, tegelt oli Pixel see, kes algatas selle, sest jah, häbihäbi aga Pixel põõnab meie voodis. Või noh, kuna talle on väga tähtis magada kellegi teise keha vastas, siis oleme me nii softid, et lubame voodisse tulla. Ja noh, paraku ei ole see "magad jalutsis!" stiilis. See on ikka nii, et Pix dikteerib, kus ta magada tahab. Seepärast olen ma leidnud teda enda kaela tagant, minu pea kohalt (padi on voodiotsast veidi eemal, Pix ronib sis padja ja voodiotsa vahele), üle mu kaela magamas, teki all tunnen, kuidas ta hingab vastu mu alaselga.. Jah, hellitatud koer on ta.
Kaldun teemast kõrvale.. Igastahes otsustasin, et kell neli on ikka veits vara üles ärgata ning panin südamerahus kella üheksani välja. No ja siis tuli "kordussaade" sellest "kas me nüüd võime minna ja kingitused avada?????".

Mind üllatas, et kuigi olime mõlemad pannud kuuse alla magusat kraami + Pixlile mõeldud närimisasjad, siis ta ei tundnud väga huvi selle vastu, mis seal on. Ma ikka eeldasin, et ühel päeval leian ma poolnäritud kingid elutoast.

Meil oli Adamiga diil, et meie eelarve üksteisele on kuni £30. Karm tõsi on see, et me mõlemad ületasime seda.
Ehk oleks toredam jagada pilte, aga .. tegelt ma pole pilte isegi teinud. :D
Adam rääkis juhitavast helikopterist juba novembri alguses, aga arvasin, et see läheb üle .. Lapsed noh. Aga ei läinud! Ega see tundunud mulle ka mõistlik asi, aga no jõulud ju. Ma ei taha, et ta teeskleb no seda "thank you, so kind" ja siis mõtleb, et kõik on nii praktiline aga üldse mitte rõõmutekitav. Ühesõnaga, skoorisin talle selle helikopteri, millest on tal siiras heameel. Eks praktilisi asju tuli ka juurde, no termos+termostass sest kaua ta ikka emale tassi tagasi viimisega venitab, eesti keele õppimise mängu (ma tahaks sellest lausa eraldi kirjutada, kui pettunud ma Eesti kirjastuses olen..), raamatu või pigem nö päeviku (sellest tahaks ka lausa eraldi kirjutada!) , natuke magusat ja pudipadi lisaks.

Oeh, ma tunnen, et nii raske on rääkida sellest, millega Adam mind üllatas. Ma just mõtlen, et ilma piltideta!

Suvel oli meie kodupoeks hiiglamasuur Tesco, kus müüakse igast kraami (Tesco=Prisma). Ma ei mäleta täpselt, mida me tol korral otsisime, kuid mulle hakkasid silma mõõdukausikesed (no sellised pisikesed, 50ml ja 100ml..) AGA need olid pardid. Lihtsalt maailma muhedaimad pardid! Ilmselgelt oli mul neid jubedalt vaja, samas sain aru, et mida ma nendega teeksin. Kokkamisel on alati see, et  "50ml õli" on minu jaoks "ahh-panen-ühe-sortsu". Aga need pardid ei läinud ja ei läinud meelest. Ühel hetkel, kui me Tescos nüüd partide ees olime jälle, hakkas Adam ajama, et issand ta ostis valed ja no sellised tavalised mõõdukausikesed.. Ma juba loobusin oma partidest, mõeldes et mul ei ole mõtet parte endale osta, kui Adam juba hankis mingid muud mõõdikud. Jama, aga noh, mis sa ära teed.
Jõuluhommikul tegin ühte oma pakki lahti, ja nägin otsast, et seal sees on mingi faking lauatelefon!!! Kuradi IT-mees, ma ei taha saada LAUATELEFONI jõuludeks! Meil oli küll nali, et Adam kingib mulle tooli ja siis ma kiunusin iga ta liigutuse peale, et "eiiii, ma ei taha mingit tooli jõuludeks!!". Aga noh, kui tooli ei taha, küll sa siis lauatelefoni tahad!!!
Minu rõõm oli piiritu, kui sealt tulid välja mu pardikesed!!

Samuti leidsin ühest pakist smuutimasina, mille lubasin endale sünnipäevaks kinkida. Ja siis tipphetk: Madam oli tellinud Photoboxist kanvaa, millel olid kõige nunnumad fotod Pixlist. Ma vist ei jõudnud öeldagi, et pisar tuleb, kui too oli juba tulnud. Pixpox oli lihtsalt nii nunnu ja oeh.. Nagu minu parim sõbranna siin!

Arvan, et ei ole mõtet teha pilti blenderist (smuutiretseptid on teretulnud), paarist inside-joke kingitusest (st kätesoojendaja, pudel schnapsi ja kommi..) .  Siiski näitan teile oma armast tassi.

Kui eestis on jõuluõhtusöök, siis siin on lõunasöök. Sõitsime Adami vanemate juurde. Teel sinna saime väikevendadelt pidevalt sõnumeid, et "kus te olete???? Me tahaks juba kinke avada!!" . Samas oli see üllatus, sest nad ostsid endale hiiglamasuure teleka jõulukinkide asemel (poisid vaatavad telekat kõige rohkem, seega "lapsed" ilma ei jäänud..) aga noh, jõulude puhul järelikult ikka midagi pisikest saavad.

Jõudsime kohale, kui juba niideti jalust, et tulge nüüd, hakkame kinke avama! Pixel muidugi jõudis rõõmus oma püksid täis pissida ja Vanaema omad ka. Eks kõige siiram rõõm ongi koertel. Jaajaaa, lapsed on ka siirad aga koerad on siiramad!
Libistasime šampust, kui kinke jagati. Õhtu  Lõuna nael oli muidugi see, kui me mõtlesime et oleme originaalsed ja kingime provva Vanaemale purgitäie (IKEA!) tema lemmikuid Ferrero komme. Ja noh, ega me polnud ainukesed, kes arvasid et on originaalsed ja lähevad lihtsa asja peale välja. Kokku sai provva ehk viis karpi samu komme + üks "hiiglasuur" see komm. No paar muud asja ka aga põhirõhk läks kommidele. Ups.

Tundus, et kõik teised jäid ka meiepoolsete kingitustega rahule. :)

Kuna me saime juba novembris(?) neilt varajase jõulukingituse, st kõlarid (mis nad said kaasa uue telekaga, aga kuna neil polnud vaja, siis oli variant meile kinkida või müüa ebays maha.), siis tõepoolest ma midagi ei oodanud. Me läksime sinna suht toidu peale välja, olgem ausad. :D Aga kui minule potsatati suuuur kast üsna alguses juba sülle, siis mõtlesin küll, et .. appi ei.
Samas oli naljakas, kuidas kõik teised rebisid paberi sealt lahti kuhu küüned taha hakkasid. Ma ikka nokkisin kleeplindid ilusti lahi ja voltisin paberi laiali. Owen oli nii kärsitu, et muudkui vihjas, et "kuule, kärista ikka, mida sa jamad!" kui Matthew, kes ilmselgelt oli selle pakkinud, oli nii õnnelik, et oli vaat et terve kleeplindi rulli mu kastile ümber tõmmand.
Pakist tulid välja imearmsad kolm valgetäpilist koogikarpi(?) . Cake-tin. Hoiukarp? Ühesõnaga praegu on keskmine suurus šokolaadide ja muu magusa jaoks väike oli ilmselgelt liiga väike maiustuste jaoks, daaaa!. Ju siis Flemingud tunnevad mind hästi.

Alumine on tõesti hiiglaslik, keskmine on selline "pannkoogipanni" mõõtu.

Provva Vanaema poolt olid meile kinkekaardid B&Q'sse, et saaksime osta öökapid (mis nüüdseks on juba olemas).
Ja kommi ka muidugi lisaks.

Ma ju ütlesin, et väga pask pilt.
Aga ühesõnaga- kõige lihtsamad öökapid, mis olla saavad.

No ja Pixel, kes tuleb lihtsalt ALATI photobomb'ima. Ahhhhh.

Keegi peab ju valvama .. 

Adami isale on väga meeltmööda kokkamine. Iga kord kui me lähme lihtsalt õhtuks külla, siis on mingi mega õhtusöök valmis tehtud. Lihtsalt istu ja kühvelda. Ei pea mingi tähtpäev olema.
No ja kujutate ette, kui on JÕULUD?
Ma paraku ei julgenud öelda üle laua Adamile, et tehku pilti lauast (mind istutati kaunilt Oweni ja provva vahele.. No teate küll, prooviti teha komplimenti et "sealpool lauda peab istuma kolm inimest, kõige peenem läheb keskele".. Olgem ausad: kõik kes must nooremad on, on must pisemad. Ja nooremaid on kaks. +Pixpox) .
Olgem ausad, see oli lihtsalt jõhker! Gigakalkun, ahjukartulid ja -pastinaak, kalkunitäidis (tehakse eraldi pallikestena, ei panda päriselt kalkuni sisse. Süües aga võtad tüki kalkunist, siis täidisest ja siis pohlamoosist) , aurutatud juurvilju sadat sorti (ok ok, porgandid, brokkoli, lillkapsas ja brüsselikapsakesed), minivorstikesed mis on peekoni sisse keeratud ehk pigs in a blanket , kastmeid lisaks. Midagi oleks nagu puudu .. Hmm.. Ühesõnaga .. Ma lasin näost sisse nii palju kui mahtus, missest et tegu oli raskendatud olukorraga, kuna taaskord otsustas tarkusehammas hakata kõige ebasobivamal hetkel kasvama ja panna piirangud peale minu lõualuu liigutamisele. Ei saa ma haigutada suu lahti, aevastus on kõige jubedam .. Lihtsalt ei saagi suud lahti teha. Seega toitsin end kalkuniga nagu titte- võimalikult "lamedaks" kahvli peale, et peaks suud vähem lahti tegema.

Muidugi enne sööki tõmbasime oma "pinginaabritega" laua ääres christmas crackers'id lahti, kust saime pabermütsikesed (mida kõik hoolega kandsid!) ja pisikese kingituse. Väga iroonilsel kombel sain mina MÕÕDULUSIKAD. :D Ma alles sain ju mõõdukopsikud. PARDID!

No ja nagu arvata võib, tegi ka Adami isa ise jõulukoogi (rosina-vürtsikook brändiga, pannakse tuli ka veel otsa!) . Juurde veel brändikoor (brändimaitseline vahustamata vahukoor). Minu jaoks oli see kombo liiga tuline, liiga palju alkoholi korraga. Aga siiski väga maitsev ning uudne kogemus.
Kuna Adamil on sada korda parem telefoni kaamera, siis palun alati tal foto teha. Nüüd aga avastasin, et ta tegi VIDEO, aga noh, sellest pole väga kasu praegu. Õnneks tol korral ma haarasin ta telo, et no "las ma teen lähedalt ka", ja noh, siin mu see "lähedalt" on. :D

Selline kakuke, millele pisti tuli otsa.

Me kõik lihtsalt veeresime laua tagant ära diivanile. No niiiiiii raske oli olla, kõigil nagu toidubeebid kõhus. Vaatasime kuninganna kõnet veel, kõik pooleldi nokkides.
No ja siis tuli muidugi kodus tehtud hõõgveini ring (miks ma kogu elu arvasin, et glögi tuleb õunamahlast ja veinist, kuhu pannakse vürtse juurde? Ilmselt see mingi mu veider teooria, aga kuna John tegi hõõgveini apelsinidest, ananassist ja mangost, siis .. Suht eksootiline siiski! Kuid maitses jumalikult.. Kust mul see õuna idee tuli?)

Egas' miskit ekstrapõnevat juhtunudki vist. Elad, oled, eksisteerid. Kuna Pixel elas Adami vanemate juures umbes sada aastat, siis eks Pix kasvas neile külge ka ikka korralikult. Näha on, kuidas nad (eriti mehed) armastavad Pixliga mürada ja maadelda.
Kui muidu on Owenil komme foto tegemiseks Pixel endale pähe panna ( :D ) siis seekord olid nad mõlemad kõrvuti gängstad. Ok, tegelt taheti Pixli kostüümi demonstreerida..

Kodune pilt ka, kus Adam katsetas tegelt oma uut helikopterit.. khm.. aga noh, igale inimesele selge, kes tegelt pildil tähtsam on. :D 

Õhtuks koju jälle, väsimusest voodisse ja linnuke kirjas jälle jõuludel.

Long story short: Kolisime sisse, kastid on lahti pakitud, ainus mis reedab et me oleme uued elanikud on värvihais kodus, liigagi korras kapid (st alles "täidetud"), külmikul olev lõputu list asjadest, mis normaalsetel inimestel kodus on aga meil ei ole*  ja oma nägu. Oma nägu, ehk siis sisse tulles ei saa vapsee aru, kes siin elada võiks: naine, mees, perekond, paar, teismelised, vanakesed... Pole jõudnud lihtsalt sellele siin veel "enda nägu" anda.
Kolimispäeval olid uues kodus juba ootamas vein külmikus (kingitus omanikult!), pakk teed ja tilluke piimakanister. INGLASED!

Udune pilt ka ikka.. 

Pange Pixlit tähele, kes nii ilusti palus pitsast ampsu.

Eelmises kohas, kus Adam elas (ja see kus ma suvel peatusin) oli korter nii kehvasti ehitatud, et niiskus tuli tuppa kuid välja ei saanud. Seetõttu oli kerge hallituskahjustus nii paljudel asjadel, et palju kraami läks lihtsalt äraviskamisele. Hallitus ükskord tulnud, enam korralikult lahti ju ei saa. Seepärast ei ole meil väga palju kraami. Ostsime uue madratsi ja raami, kapid olid siin korteris olemas (kaks suurt kappi!!!), diivan oli ka olemas. Noh, suured asjad nagu on olemas. Aga just need pisikesed!

"Normaalsetel inimestel kodus on aga meil ei ole."- Ühel hetkel ma avastasin, et mul ei ole kaussi, kuhu teha pannkoogitaigen (jaa, kord aastas küpsetab Triin poepulbrist pannkooke!!!) No eks ma siis tegin selle keedupotti. Kuhu ikka?? Kuidas ma seda segan, kui meil pole visplit? Kuidas ma sellele pannile saan, kui meil pole kulpi? Noh, seegi hea et meil üldse pann oli!! :D Kausi asendasin potiga, vispli asendasin miksriga (kunagi Tescost ärisin, £5!!!), kulbi asemel kallasin taigna kannukesse, kuhu muidu Adam kohvi jaoks piima vahustas.. Üks sahtel nagu köögiriistu täis on, aga samas pole seal mitte midagi. Kulbi ostsime, visplit pole, taignarulli pole (mitte et Adam oleks kunagi seda üldse kasutanud..) .
Ühesõnaga, näita mulle inimest kellel pole kodus:
* MITTE ÜHTEGI prügikasti
* ühtegi kaussi (pisikesed hommikuhelveste kausid ei lähe selle alla)
* visplit, taignarulli, normaalset pannilabidat
* mitte ühtegi karbikest majapidamises (sh vannitoas)

Näita veel ühe eestlase kodu, kellel pole Enesid ja Enekesi kodus.. 

See leht oli A5 suuruses, kaks "paani" täis kirjutatud, ju siis mu aju on praegu puhkusel, sest ma ei suuda meenutada, mis meil kõik puudu on..

Samas tunnen, kuidas mu eestlase veri lööb välja. Me ootasime oma korterit sada aastat, millest kaks nädalat tehti siin remonti. Ühes korteris KAKS NÄDALAT! Ja sajeebus mis olukord siin on. Eks lollid olime, et põrsa kotis ostsime aga meil polnud muud valikut. Samas ilmselt Adam ei saanud arugi väga, et midagi mäda on. Ei, pealtvaadates on väga tipptopp, aga eks olen oma isa laps, kes märkab kehva ehitust. No et uks on nii palju kordi üle värvitud (ja selleks tööks hingedelt maha võetud ja valesti tagasi pandud), et uks ei lähe kinni. Või noh "koomale" läheb, aga kinni ei saa panna. PS! Uksenupp, see keeratav inglisepärane, on vaat et rinnakõrgusel! Ja no magamistoa uks on selline, et kui tahad magades rahu ja vaikust ning sulged ukse, siis hommikul välja ei saa! Lukk ei tööta niipidi, ainult väljast saab uuesti lahti. Oeh, huvitav kaua selleni läheb, kui üks meist siia kinni end lukustab (taas tegu keeratava uksenupuga, mitte lingiga).
No ja siis see, et absoluutselt igas toas kukuvad kardinapuud alla ja vaipades on sulanud laigukesed ja värvitöö on lihtsalt öeldes pask. Sellest, et põrandad ja seinad on kõverad, sellest ma ei hakka rääkima, inglaste jaoks on see nii normaalne! Eks see natuke nagu mu enda TriinTheBuilder projekt ole, täna juba kruvisin köögis kapil ukse eest ära, et see jube kalahais välja saaks ühest kapist. Et mida nad siin siis kaks nädalat tegid??

Eks ma ootan "põnevusega", kui ühel päeval tuleb isa siia külla.. Ta saab ilmselt reaalse südari, kui näeb meie kööki, mis pole  tahtlikult ehitatud nii kõveraks (ma kujutan ette, et see peaks olema ristkülikukujuline, aga see on reaalselt kõrgusesse venitatud trapets (hei Ramil!) . No et ühes otsas on meil laud aga teises otsas võiks olla kaks lauda! selline vahe ongi! )

"Long story short". Ha, ha, ha. Eestlane. Või noh.. Eestlanna. Tüüpiline ikka ju, et alustatakse lauset "Ühesõnaga.." ja siis tuleb eepos.

Ühel õhtul käisid Adami vanemad "soolakal" .. Või noh, meil oli pakkuda vaid porgandeid hummusega ja teed. :D Adam tõi poest kaks pakki krõpse ja limpsi. Mehed. Paraku tulid nad üsna ootamatult (Adam unustas, et ma elan ka siin ja võiks veits läbi rääkida asju) ja polnud väga aega ette valmistadagi. Oleks võinud vähemalt midagi küpsetadagi! EESTLANE!)

Samas on naljakas, kui erinev ee..öö.. magamistraditsioon kahe riigi vahel on. Kui Adam oli juba tööle läinud kolimisest järgmisel päeval(ei saanud ta ühtegi vaba päeva võtta kolimise tõttu, sest lihtsalt nii palju tööd on! Tassisin asju laenatud kaubikusse Adami 18-aastase alluva Billy'ga, sest no liiga kiire, kiire, kiire.) , siis kell 10 olin mina alles külge keeramas. Kujutage ette kui oled terve päeva kaste tassind kontorist autosse, autost tuppa ja seal ka neid veel ümbersättind.. Nii väsinud! Ühesõnaga, kell 10 tirises meie uksekell (mis muides mängib 24 laulu! Ma ei saa sellest üle!) ning blablabla. Tahtis mis ta tahtis, aga ta kohe küsis, et "kas sa töötad öösiti või, et kell 10 ikka veel magad?" . Midakuradit? Eestis on see nii normaalne, kui keegi magab kella kümneni. Või ei? Järgmisel päeval lendas samal ajal sisse gaasimees, kes tahtis mingeid näidikuid kontrollida. Ma olin just otse voodist duši alla hüpanud, juuksed reaalselt tilkusid. Mees küsis, et kas ma töötan öösiti või miks ma sellisel ajal kodus olen. MIDAKURADIT vol2?
No ja siis tuli üks päev poole kümne aeg mees, kes elas siin korteris enne meid. Tuli otsima posti, mis siiamaani meile saadetakse. Ja ta vabandas ette ja taha, et mind üles ajas ning lisas, et ta ei arvanud, et ma magada võiks.

Üleval korrusel (maja on kahekorruseline) elab inglise keele õpetaja, vanem meesterahvas, kelle kodu on pilgeni raamatuid täis. Mina seal käinud pole, Adam käis wifi parooli küsimas, sest meil oma veel ei ole siin (me ületasime ta wifi limiidi paari esimese päevaga. Kellel ei ole tänapäeval kodus piiramatut wifit ma küsin??) . Aga jah, kui ta õhtul istub akna all ja loeb, siis on ta tervet kodu näha: seinad on riiulitega kaetud, raamatuid on lihtsalt nii palju! Adam ütles, et tolle mehe korter on kahe korruseline! Ja ta elab üksi! Koos oma raamatutega!!
Libistasin talle postipilust sisse jõulukaardikese ka, noh nagu head naabrid ikka võiks teha, eriti kui uued..

Aed on meil ka. Ma ei oskagi seisukohta võtta. Istekohta ka.
See on täiega nukker aed. :( Meil käib rebane aias (siin on see normaalne!), kõik haiseb kohutavalt rebasesirtsu järgi. Samas kui kõrvalaias jookseb päeval gigajänes ringi, siis ma ei imesta, kui öösel tuleb uurib see Rein siin maad üle. Kahju on sellest, et jätsime Pixli valgest nahast pesapallistiilis palli aeda üks õhtu ja hommikul leidsin reaalselt vaid ribad.
Aed on meil hästi pikk ristkülik, taga lõpus on väike kuurikene tööriistade tarbeks ning kõik sealt kaetud multšiga. Samas on näha, et see kõik on nii vana, katteriie(??), et muru ei kasvaks multši vahele on nii räbal, lotendab igalt poolt. Ja no multši on ka kaks korda vähem kui seda tegelt olema peaks. Lihtsalt nii nukker aed on seal. Muld on ka nii savine, et ei saa isegi muruks seda muuta.
Pixel kaifib aeda muidugi täiel rinnal. Kuna meil on põhimõtteliselt keset aeda kaks puud + see kuivatusrest (teate seda Tom&Jerry osa, kus Jerry riputas kassipojad sabapidi kuivatusrestile ning hakkas kärbsepiitsaga(mis selle släppimis asja nimi on??) neid tagumikku lööma ning kuivatusrest hakkas ringi käima... ) .. Ühesõnaga seda stiili kuivatusrest. :D :D :D  Ja no siis Pixpox perutab nii et muda lendab, teeb slaalomit kui ka kurve mitte-välja-võttes teeb kukerpalli. Häbi tunnistada, aga aia olemasolu tõttu on Pixel jäänud ilma korralikest jalutuskäikudest parkides, teiste kortega kohtumisest ja rihma otsas kõndimise õppimisest. Lihtsalt seetõttu, et ma näen kui väga ta lihtsalt naudib aias vabalt ringi jooksmist. Ja ruumi meil on, muru meil on, puuoksi mida närida, neid on ka!

Aa ja meil on aias punased maasikad, mis maitsevad nagu vesi ning täna avastasin, et teised maasikataimed on hetkel veel kinniste õitega, aga kui homme on päikest, siis on need ka lahti!

Pilte jagub ka nii, et hoia alt. Samas ei ole ma leidnud head viisi, kuidas transportida fotod kiirelt tahvlist arvutisse. Ei, dropbox miskipärast mul ei tööta. Ütleb, et maht on täis, kuigi mul pole seal mitte midagi! Olen olnud kilplane, saatnud tahvlist facebookis pildid Adamile, siis läinud arvutisse, avanud vestluse Adamiga ning kopeerinud sealt vestlusest fotod arvutisse. :D Totaalne kilplane, aga mul ei ole muud ideed pähe tulnud.

Istun teleka ees mugavalt pakitud fliisteki sisse. 

Mu kõrval klaas veinijäänusega, mis külaliste toodud veinist alles jäi ja ma nüüd hiljem ärandasin. 

Telekast tuleb mõttetuim saade maailmas, kuid ma naudin seda, sest pole vaja palju kaasa mõelda. 

Adam vaatab kõrval toas voodis filmi telefonist. 

Kuulen nohisemist. 

Ei teagi, kumb see on: Adam või Pixel. 

Akna taga sõidavad veel autod. 

Järsku käib meeletu kõmakas. 

Peast käib sada tuhat mõtet läbi. 

Kas Pixel tõmbas midagi kaela endale? Kas Adam kukkus? Kas visati postipilust pomm sisse? Mis toimub? 

Kuulen Pixli küüsi parketil jooksmas. 

Appi. 

Ajan Adami üles küsides, et kas temaga on kõik korras. Ta ehmatab end üles ning hüüab, et 'jaaa, ma kohe lähen magama'. 

Umm, okei. Polnud küll see, mida ma küsisin, kuid tundub, et temaga on kõik korras. 

Märkan, et koridoris töesti on miski maas. 

Karbike. 

Sada mõtet jooksevad peast läbi. 

Mida ma pean tegema, kui see ongi pomm??

Liigun vaikselt lähemale ja märkan et sellel on nupp.

Ok, äkki on tänapäeval pommidel nupud ja ei peagi punast juhet läbi lõikama. 

Kuulen mingit kahtlast klõbinat vannitoast. 

Suva see pomm, kui keegi reaalselt on mu majas! 

Adam magab taas, ju siis temaga on kõik ok.

Lähen värisedes vannituppa. 

Mõtlen läbi, et kui ma panen kãe vannituppa, et tuli põlema panna ja keegi mul käe otsast lõikab, siis kuidas ma saan välisukse avada ühe käega, et jooksu pista. 

Otsustan, et parem jään ilma vasakust käest ning pistan käe vannituppa. 

Lükkan ukse nii kaugele lahti kui saan, et teha kindlaks, et kedagi pole ukse taga. 

Pixel on vannis. 

Megahirmul. 

Võtan ta sülle, et lohutada teda.

Ei, kedagi pole meie majas. 

Aga mis pauk see oli? 

Liigun mööda kodu, Pixel süles. 

Ja siis saan aru. 

Me mõlemad kartsime uksekellakarbikest, mis kukkus meie ukselt alla!!! See kuradi uksekell, mis mängib KAHTEKÜMMENT NELJA laulu (kaasaarvatud oh kuusepuu laul, sünnipäevalaulu ja Beethoveni hitte!!) oli lihtsalt alla kukkunud, kuna kahepoolne teip polnud ilmselt liiga tugev (eks ma eile aitasin kaasa vist, kui naelutasin väljapoole jõuluse kuldse suure lipsu, mis vajas haamri abi..). 

Jah. Ma olen Triin ja ma kardan uksekella. 

Mis oli nagu pomm. 

Kõlab nagu see uudis, kui keegi Londonis helistas politseisse, et bussis on relv, (matchete??? kuidas kirjutatakse seda eesti keeles?), kui tegelt oli see vihmavarju käepide. 

Neetud südamerabandus mingi uksekella pärast! 

PS! Pixel läks vanni tagasi. 

Ma ei tea, kui avalikult mul midagi lubatud kirjutada on. Sessuhtes et jaa, enda elu juhtumisi ma saan valida, millest räägin ja mis sündmusi häbenen nurgas üksi .. Teine asi on see, et kirjutan inimestest, kes on mu ümber. Kuigi jah, seda on hilja veits mõelda, kui ma olen au pairina kaks aastat bloginud. :D
Musta pesu ma ei pese, pigem lihtsalt kardan veits seda "ma ei taha, et võõrad inimesed teaksid, mida ma teen.". Ja no pealegi ma ei tea, kes siin stalgivad mind, kuigi instagramist on paar tükki ikka end näole andnud. ;)

Viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et ükskõik kui veider see ka pole, siis elu toob kristluse mulle koju kätte. Fulhamis lükati postipilust sisse brošüüre (missest et ma ei tahtnud neid..), Maggiega käisime kristlikus kirikus mängugrupis, kus esimest korda kuulsin sügavamalt piiblilugusid (okei, beebitasandil st kui Jeesus kõndis üle vee, siis meie kirikuõpetaja seisis paljajalu laste Miki-Hiire basseinis..). Ja iga kord pidin Maggiele pähe taguma "Thank you Niinii for my delicious lunch, please may I get down? Amen." .

Mainin kohe ära, et uskude suhtes olen ma tolerantne- olen küll ateist, jõulude ajal käisin kirikus kuna ma laulsin kooris, söön liha ja tarbin vahetevahel ka alkoholi. Minu sõpruskonda kuuluvad nii budistid, hindud, kristlased, katoliiklased.. Samas ei ole mitte keegi midagi mulle peale surunud.

Mõned päevad tagasi käisime Adami isa telekanali jõulusalvestusel (seal samas, kus me ümbrikuid tegime..).  Too nimelt töötab teles ja no teate küll neid "talk-show"-sid, kus on publik ka saalis, vahepeal lauldakse, erinevad külalised jms.. Kuna tegemist on kristlaste kanaliga ei, nad ei räägi vaid jumalast siis tunnistan, et ma kergelt pelgasin. Tundsin end juba veidralt, kui enne õhtusööki käib kahesekundiline tänamine toidu eest, mis on tegelikult nii "muuseas", aga kõik ütlevad Amen ja .. siis see väike eestlane on segaduses, et kas ta peaks ka ütlema, kuigi ta vapsee ei "kuulu" kristlaste hulka või nii.. Olime vanemate juures kaks nädalat, nii mõnigi kord sõime koos õhtust, ja siis eks ma neid vaikselt üle lasingi "mhmm...."-stiilis. Kergelt jäi tunne, et ma nagu ei oleks tänulik õhtusöögi eest. Aga kui see ei ole MINU teema, siis veider on aamendada ju.

Igastahes.. See pralle. Isa on seal stuudio administraator (haha, ma pidin googeldama, kes ta on..), ühesõnaga see mees, kes orgunnib kõik, kuidas lava töötab jms, seletab publikule mida teha ja ütleb "Action!". Adami 15-aastane vend "sõidab" laes kaameratega. Kuna selliste filmimiste ajal on publik, siis omakorda Adami ema läheb sinna appi inimesi istutama. Sellest ka privileeg meile, et me saime istuda viimases reas nurgas. Enne filmimise algust olid seal kaks vanemat naist, kes nägid et me rääkisime Adami emaga juttu. Üks naine hiljem küsis emalt, et "kas see on su tütar?". Ma sain sisemised naerukad, sest mulle tundub, et me oleme nii erinevad ja Adam ja ta ema on lihtsalt niiii sarnased. Eks hiljem sai sellega veel nalja, kui ema tegi nalja, et "nojah, kohe näha, kust mu "tütar" oma välimuse sai" tehes komplimenti endale (ma ei saa seda egotsemata öelda, kuid minu välimus on tänavapildis silmajääv..).
Hiljem need naised istusid meiega ühes reas ja nad lihtsalt koguaeg vaatasid meid. Siiani teadmatal põhjusel.

Kuna kõik rääkisid mulle, et see on Christmas Carols, siis paningi rõhku jõulumuusikale.. no talvevõlumaa ja aisakell.. Üsna pea taipasin ma, et ma olen ikka täielik opakas- see on ju KRISTLIK. Seega keskendutakse Jeesuslapse sünnile, mitte sellele, kui lumememmed jalutavad paaris. Silly me. 
Keskel laes oli pisike ekraan laulusõnadega, aga kuna me olime taga nurgas, siis ma vapsee ei näinud sinna, rääkimata sellest, et ma olen poolpime ja ei suuda zoomida korralikult.. Nojah.
Teadsin vaid laulusõnu nii palju, kui kuskilt filmidest või jõulureklaamidest on kõrvu hakanud, ülejäänud plaksutasin kaasa (publik oli kui gospelkoor- enamus mustad ja teada värk, et nemad elavad eriti sügavalt sellesse sisse. Tõusevad püsti, röögivad  laulavad kaasa, tantsivad..). Kui vahepeal käisid tähtsad inimesed piiblist lõike lugemas või kirikuõpetaja rääkis naljaka seiga elust enesest (te peate selle mehe pärast vaatama TBN'ilt jõulusaadet, sest see kuidas ta seda rääkis oli lihtsalt nii muhe!), siis ma tundsin, et kurjam, ma olen ikka nii vales kohas. Mul tekkis kerge blokk ette, sest .. ma ei tea piiblilugusid, ma ei oska mõelda nii, nagu kristlased mõtlevad ja "kaduda" reaalsusest, ma ei tea isegi jõululaule, kuigi tegemist on lihtsalt "Püha öö" või "Joy to the world"-ga. Ma tundsin, et ma ei saa sisse sulanduda teistega ja kaasa "rokkida".  Veits masendav olla ainus inimene, kes seal selline on.
Ma ei tunne, et keegi suruks mulle oma uskumusi peale. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt sõnadesse panna, aga .. teate kui inimesed ütlevad, et "sulle meeldib see muusika, eksju?" ja siis sa nõustud, kuigi tegelt sul pole sooja ega külma lihtsalt seepärast, et teisele veidi meelt mööda olla. Aga no selle kristluse asjaga ma ei saa isegi ilusat nägu ette teha, et "jaaa, nii põnev!" . Jah, laulud olid mõnusad jõulused. Aga muud ma sellest arvata ei oska. Ma ei oska seda omaks võtta. No nagu maksakaste- läheb või ei lähe. Mul ei lähe. Ei, ma ei ütle et kellegi usk ajaks mind öökima. 

(Ma lihtsalt tahtsin ära mainida, et eelmisel päeval olime telekast vaadanud seda kanalit ja üks bossidest, kellega ma ka kohtusin ja tahtis telekas siis tutvustada jõulufilmi, mis tol õhtul pärast nende saadet tuleb. Filmiks "Christmas wish"("Jõulusoov"), kuid ta tutvustas vaatajatele, et kohe hakkab film "Christmas witch"( "Jõulunõid"). Kuuldavasti visatakse selle veaga endiselt nalja, sest kes kurat on jõulunõid? :D  )

Ühesõnaga .. Minu uue aasta lubaduseks on õppida järgmisteks jõuludeks ära populaarsemad jõululaulud. Praegu mängib taustaks jõulumuusika koguaeg, et ehk mu aju püüab midagigi kinni. Lootus on lollide lohutus või nii..

*

 Kuna mu elu on üsna igav, siis võiksin ma pastakast teemasid välja imeda.. No näiteks kuidas võtavad inglased siin vastu, või mida teatakse Eestist või küsitakse selle kohta, minu eestlase harjumused vs sellega, mis siin toimub.. Huvitaks teid?

Ma loodan kirjutada järgmise postituse juba oma kodust..
Pöidlad pihku pöialpoisid!

Kliki siia, et sisestada sama vana parool

Olen jõudnud arusaamale, MIKS see blogimine ära vajub. Ma mõtlen just minu enda puhul. 

Asi on keskkonnas. Kui vanasti vajusin õhtul voodisse, läpakas kõhul, valmis kirjutama. Praeguse elu juures aga on asi kaugel sellest "minu kohast". Sest seda kohta pole, kus ma saaks korra päevale tagasi  vaadata ja mõelda, mis läks hästi ja mis mitte nii hästi. 

Paras pudru ja kapsad. 

Teen siiski lühidalt, et saaks mingigi pildi ette, mis siin maal toimub: 

* Ootame oma korterit, mis pidi novembri lõpuks valmis saama (kuigi novembri keskel lubati, et "järgmisel nädalal saate sisse kolida"), kuid tuli välja, et eelmised üürnikud reaalselt rüüstasid selle koha ära. Ei meie tea, kes seal elas või mida korraldas, aga kui majas ehitus käib korralik, aknad on ajalehtedega kaetud (jep, käisime luurel..) , siis peab ikka midagi mäda olema. + see, et tänaval lekkis gaasitoru ja see on kõigile ohtlik, siis tuli veel see lisatööna juurde.. 

* Peatusime algselt ühe Adami sõbra juures, kes on talle peaaegu et isa eest. Pixelit ta sinna ei lubanud, seega pisike elas Adami vanemate juures kogu selle aja. Nädalavahetuseti külastasime neid. 

* Mingil ajal tuli teade, et seal sõbra juures olla ikka ei saa ja peame leidma uue koha. No mis sa ära teed, ei saa ju teise inimese kodus (või noh neil on kaks maja..) käed ristis istuda ja keelduda lahkumast. Seega tulid Adami vanemad meile vastu ja lubasid nende elutoas mustlaslaagri püsti lüüa ja seal olla. Mina muidugi väga sillas, et ma ei pea enam üksi päevläbi kodus passima kuskil põldude vahel kus pole kuhugi minnagi.. Mul on nüüd Pixelpoxel ja London! 

* Parajalt närvesööv on siiski olla võõraste inimeste kodus. Ma olen õhtuks niii väsinud selle meeletu muretsemise pärast, no ei julge ja ei oska midagi seal teha. Tahaks ju OMA kodu, kus maga poole päevani, tee "kannan pidžaamat nii kaua kui võimalik" rekord, söö mida tahad, vaata telekast mida tahad ja kaua tahad.. Adami pere on meeletult tore, kuid olles olnud "kodutu" juba kuu, siis ... oeh, ma tahan oma koju juba saada. 

* Adami ema pani mind proovile: kuna ma kunagi alustasin nende juures 1000-tükilist puslet, siis nüüd seal olles ongi minu ülesanne see korralikult lõpetada ENNE, kui me kolime. Pool on valmis, nüüd on veel kõige nõmedam osa teha: sinine taevas ja mingi abstraktne lehtedega puu, mis on kergelt nagu mission impossible. 

* Pixel pole vist elu sees nii pikke jalutuskäike teinud, kui nüüd. Kuna mul ikka veel pole MITTE MIDAGI teha, siis võtan Pixli kaasa, kui lähen vaatan üle oma vanad head paigad Londonis. Adami vanemate juurest on poole tunni jalutuskäigu kaugusel Camden Town, vana hea hipsterite market. Sealt edasi 10-15 minuti kaugusel Primrose Hill. Kui keegi küsib, et mis tegin või kus käisin Pixliga, siis iga jumala kord tuleb vastuseks "issand, SA JALUTASID???". Pool tundi jalutamist on kuidagi väga normaalne mu meelest. No üks ots. Eriti kui veel kanalit pidi (esimesel korral mõtlesin usaldada oma kõhutunnet tee suhtes ja no ilmselgelt kõndisin ma valele poole, kuni jõudsin tupikusse...) Eile jalutasin loomapoodi, et meie hambutule koerale (vahetab hambaid!) pehmet toitu osta. Pood jällegist 25min kaugusel, teistele nagu kaheksas maailmaime, et kuidas ma jõuan. :D 

* Tulime eile sealt poest välja, kui Pix oli megaenergiline, nagu ta alati on, kui võõraid inimesi kohtab ja nad arvavad, et Pixpox on meganunnu. No ja siis tänaval oli ta nii krutskeid täis, et hüppas mulle teksade säärde kinni. Üks vana naine arvas vist, et Pix ründas mind, kuigi tegelikult oli ta lihtsalt väga ülemeelik. Jah, see pole vabandus, sest ta ei tohiks seda teha (jah, me treenime teda..) , kuid see memmeke kukkus reaalselt lõugama (ma ei kasutaks sellist sõna, kui see poleks lõugamine olnud), et "sinusugustel inimestel ei tohiks koer olla". MIDA KURADIT? Mis see "minusugune" on siis? Sessuhtes et kui Pix ründas, võtsin ta kohe rajalt maha ja keelasin teda. Memm jätkas, et "sa parem lase ta kohe koolitada, vahet pole et ta kutsikas on!!!!!!". Umm... Sa ei saa ju kutsikalt eeldada, et ta teab kuskilt varem, et seda ei tohi teha. ME JU ÕPETAME TEDA PRAEGU. Ühesõnaga see memm rikkus mu tuju hetkega, sest ma ei saanud aru, mis mul siis viga on, et mul koera ei tohi olla. Pixel pole mingi preiligi mitte, ta oli korralik mudakoll, sest vastupidiselt sellele, et ta chihuahua on (milles me juba sügavalt kahtleme..) , on ta selline mürgeldis, et proovi sa talle vaid mingi kleit selga panna.. Ok, meil polegi kleite ja kulinaid talle, aga isegi lihtsalt jõulukostüüm ei meeldi talle, mis on üli naljakas.. 

* Kuna eile õhtul tuli telekast jalgpall, mida Adam tahtis vennaga vaadata (või noh.. Owen tahtis Adamiga vaadata ja tegi juba varakult eeltöö ära, küsides emalt et "kas te lähte teisipäeval välja?" ) . Kuna minu jaoks on jalka mõttetu, siis orgunnis Adami ema mind vabatahtlike gruppi, et Adami isa jaoks veidi tööd teha- isa töötab nimelt ühe telekanali eesotsas ja oli vaja teha neid nö rämpsposti ümbrikke. No et kiri, ankeet ja eelmakstud ümbrik panna ümbrikkusse.. Ja nii 10 000 korda. Mina ja Adami ema tegime seda umbes 4-5 tundi ehk, teised vabatahtlikud alustasid aga varem. Veider, aga ma väga VÄGA nautisin seda tööd. Paraku kell hakkas peale käima, ja pidin lõpetama peaaegu 300 ümbriku juures. Päeva lõpuks oli valmis 6000 kirja. Seega täna töö jätkus teistel..
Samas sain ma ka selles telemajas eratuuri, ema näitas stuudioid ja muid kontoriruume, isa kutsus vaatama "nupuruumi", kus toimub siis see kõik ülejäänud kaamerate ja valgustite jms töö. Ütleme nii, et väga muljetavaldav. 

* Viis ööd veel magada ja siis saame oma koju! 

Näitan ka siis parki, kus me Pixliga ikka käime... Silmapiirile jääb see kõige õigem Londoni kesklinn. Paremalt poolt on välja jäänud ka London Eye vaateratas.. :( 

Ja no teel sinna... Selline vahva kuusepuu posti otsas. 

Tegelikult on nii palju pilte, aga enamus on tahvlis.. Ehk peakski ühe niisama pildipostituse tegema? 

Aa, mind leiab instagramist ka! Kes otsib, see leiab. 

Lürpan siin oma cup of tea'd ja kuulan, kuidas vihmakene krõbistab katuseaknale. Vahepeal klõbistab akna taga ka hobune, andmaks teada, et jah, ma ei ole siiski üksinda. Olen mässitud kahe fliisteki sisse, sest ilmselgelt radikas on liiga kaugel ja sisselülitamine liiga vaevaline.

Leidsin Pinterestis tuulates (teate ikka seda paradiisi onju??) põnevad teemad, millest kirjutada. Paraku mul neist reaalselt nii palju materjali pole, et saaks lausa kolmkümmend eraldi postitust kirjutada, seega panen nad kõik kokku ühte patta teemana "30 mõttekest, mis võiksid ehk teisi üllatada või siis ka mitte". Ilmselgelt on mul siin liiga igav, seepärast võin ma siin korra endale tähtsa näo pähe teha ja "tööd teha arvuti taga..".

1. Ma armastan rumalaid ja mõttetuid telesaateid ja filme.
   TLC kanalit teate? MINU LEMMIK. Ma võiks vist päevad läbi vahtida saateid inimestest, kes vajavad oma kodus liikumiseks reaalselt buldooserit, sest nende kodu on prahti täis ja iga esemeke on ju liiga tähtis, et ära visata. Või saated neist ameeriklastest, kes poest väljuvad seitsme käruga, kuid maksid vaid paar dollarit, sest nad suutsid arvet pidada ja maksta kõige eest kupongidega. Või filmidest "Zombeavers" või "Sharknado" .. Või käisime suht alles kinos vaatamas "Scouts Guide to Zombie Apocalypse". Tegelikult jätavad mind zombid ja haiõudukad külmaks. AGA kuna need on lihtsalt nii ajuvabad ja me enamasti naerame, kui asi peaks õudne olema, siis.. hahahahaha, ma armastan neid!
2. Ma kontrollin IMDb'd ja märkan filmivigu. 
   Mõtlesin panna selle punkti kohe järjestikku eelmise punktiga, et üks teema saaks lõpetatud. Seega.. Ma alati vaatan IMDb'st, mitme tähe vääriliseks on film hinnatud. Ok, enamasti ma teen seda pärast filmi, et mitte olla mõjutatud. Adamiga filme vaadates me teeme alati pakkumise, mitu tähte meie paneks filmile. Samuti on mitmed inimesed öelnud, et nad ei saa minuga filme vaadata, sest ma rikun selle ära, kui hüüan et "NÄGID VÄ??", kuna ma leidsin mingi filmivea. No et "Pitch perfect"-is on ühel naisel ühes kaadris krunn peas ja siis teises juuksed lahti ja järgmisel hetkel jälle krunn.. Või kui on tseen et auto kukub kaljult alla, siis järgmises kaadris on auto Kutcheri selja taga siiski... Mulle lihtsalt jäävad vead silma, isegi kui ma ei tahaks.. 
3. Ma pole kunagi dieeditanud.
   Tegelt pole see midagi veidrat. Dieedil või taimetoitlaseks olemine on minu jaoks suur ei-ei. Ma lihtsalt ei suuda. Enesekontroll on null. 
4. Ma olen vaid korra elus juukseid triibutanud. 
   .. ja seda siis tulipunase värviga. Mäletate, Stiina ajakiri reklaamis koguaeg mingeid vahtvärve, mis tulevad viie pesuga maha? Minu omad olid vist suht esimesega läinud, aga jah. See oli mu ainus kord oma 22-eluaasta jooksul! Põnev faktike on see minule endale, sest vaat et iga jumala uus inimene, kellega ma kohtun ja noh, nagu naised ikka, räägivad juustest, siis ohivad nad, et kuidas ma ometi pole juukseid värvinud, kui mul on punupats täiesti triibuline! Vot, ei teagi. Päike teeb oma töö ja nii olengi triibuline heledapäiline. 
5. Ma olen konkureeriv, ma ei ole konkureeriv. 
   Ma olen väga konkureeriv lauamängudes, spordis ja ülesannetes. Igapäeva elus aga ma ei taha konkureerida. Mulle ei meeldi, kui minu koht ära võetakse, mulle ei meeldi mõte "olla kellestki parem",mulle ei meeldi see, et ma pean konkureerima kellegagi, et pildis püsida. Ma parem loobun. 
6. Mul on koguaeg külm.
   Kord vastates arsti küsimusele "on sul veel mõni küsimus..?" et "noh, külm on koguaeg, muud midagi" hakkas jõhker jant selle ümber. Ei läinud kaua aega, kui sain vastuse, et mul on ekstreemselt aeglane vereringe. "SOS" olukorras tõmban tablaka hinge alla, et mul soojem hakkaks aga seegi kõik. See on tavaline olukord, kui mul on enne voodisse minekut palav ok, see et mul palav on, on väga harv nähtus aga voodis olles ma olen reaalne jääkuubik. "Purikas" on vale kujund, sest dieedil olla ma ei suuda ju .. he-he-he.  Suvel 35-kraadiga õues olles, kui pilv tuleb päikse ette, ma tõmban juba riided selga. Kananahk on ka tihe olek.. Soojem riik oleks vist ainus lahendus.. 
7. Ma ei unusta. Ilmselt üks asi, mida ma enda puhul ei suuda aktsepteerida. Ma tahaks unustada nii paljusid asju, aga ma ei suuda. Andestamisest rääkimata. Ma mäletan kõiki enda vigu, mida ma ei suuda unustada. Või piinlikuid momente ja ma IKKA VEEL pärast mitmeid aastaid tunnen piinlikkust nende pärast. Võiks nagu nalja visata selle üle või unustada.. Ei.
   Valusad asjad püsivad ka ikka kindlal kohal ja need ikka käivad ehk liigagi tihti mu peast läbi. Inimene võib vabandada, kuid see võtab ikka pika aja, et ma päriselt ka usuks, et inimesel on kahju, et ta niimoodi tol korral ütles või tegi. Ja see võib venida aastatesse. 
8. Ma tahtsin tätokat.
   See on veider, sest .. ma pole tegelikult kunagi leidnud tätoveeringutest midagi erilist. No ma mõtlen, et "sul on ka teistsuguseid võimalusi end väljendada". Samas kui ma aastaid tagasi mõistsin, et minu mälu (no et mäletan asju mida ma EI TAHAKS mäletada.. Samas ma ei mäleta ajaloo tundidest vapsee midagi, kuigi võiks..) on lõputu. Ma tahtsin, et ma oskaks lasta neil kõigel minna. Minu elu valed ja valusad otsused, kaotused.. Seepärast tundus et pääsukesed ja "Let it go" oleks ideaalne. Kuid siis juhtus see, et pääsukesed muutusid ühtäkki kõige populaarsemateks lindudeks, ja Frozen muutis "Let it go" väga kommertsiks, kui nii saab öelda.. Irooniline, samas ma ütlen enda peas siiski, et "mina olin enne!" kui pääsukesed olid popp ja Elsa hakkas laulma. Kuigi "Let it go" peaks mulle sisendama, et ma pean õppima asjadest lahti laskma, siis ehk peaks hoopis kaaluma "The cold never bothered me anyway", et hakata uskuma, et mul on soe..
   Seega minu viie aasta tagune mõte hägunes. Samas. See pole maha maetud.
9. Ma oskan väga hästi teeselda, et ma tean midagi. Ma ei oska seda tegelt põhjendadagi, aga kuidas ma muidu gümnaasiumiastmes välja end vedasin? Noh, vene keele vedasin ma läbi Mic Wordis spikreid vorpides, fondiga nr.4 .. Aga keemias ja füüsikas sai teeseldud nii, et vähe pole. Füüsika lõpetasin viiega, keemia neljaga.. Ju siis ei teeselnud ikka PIISAVALT hästi.
   Samuti nähes Londonis töötades inimesi, kes tulevad kallistades "hiiiiiiii, how are you Triin??? Long time since we saw!" sai ka alati vastuse mult, et jaa, pole tõesti sada aastat näinud sest kui oleks siis ma mäletaks sind ju.  Ja eks ma siis vedasingi läbi vestluste nii, et ma isegi ei teadnud, kus me kohtusime või mis ta nimi on..
   Samuti teesklesin ma esimese aasta ülikoolis, et ma oskan joonistada. Phah. Vapsee ei oska, enamus ideid on kuskilt pooleldi maha vihutud. 
10. Ma loen liiga palju blogisid.
    Kuna praegu on mul aega, siis niimoodi üheksa ajal ärgates ei saa ma voodist välja vähemalt enne ühteteist.. poolt kahtteist.. Sest mul on liiga palju vaja lugeda! Samas ei saa seda teiste elus surkimiseks lugeda, kuna mida nad siis riputavad omi asju netti!!
    Samas ma hindan väga neid inimesi, kes loevad ka blogisid ja ma saan nendel samadel teemadel arutada.. Kõige hullem on ikka see "issand, lugesid just mis Mallukas kirjutas vä?" ja siis teine vastab "ahh? kes Mallukas?". Või siis Adam veab koguaeg kümne naela peale kihla, et mul on ekraanil ees kellegi blogi. Jaaaaa tal on alati õigus. 
11. Ma hakkan lõpuks harjuma, et "Triin" on liiga raske kirjutada välismaalastele. 
    Ma ei teagi, kas ma peaks midagi ütlema.. Neli tähte, üks neist on kaks korda. Aga see teebki asja keeruliseks. Kui inglastel on vaid üks sõna siin, kus on kaks i'd kõrvuti (skiing), siis Triin on ikka totaalne nonsenss. Treen on väga viis tegelt. Trinn on mu õudusunenägu, sest see näeb nii kole välja. Suvel Tomassi's töötades ja nähes oma töökava, et mis päeval pean töötama, parandasin ma mitumitu nädalat oma Trinn'i Triin'uks. Ära ka ei vahetatud. Eks see Trinn on tavaline nähtus, samas tahaks oma nime vahetada kasvõi Cathrinaks või Cathreen'iks, et vanad teadjad teavad et ma olen Triin, aga uued kutsuks siis Cathiks vms. Mul on ebamugav juba, kui ma pean kümme korda kordama oma nime, ja see seostatakse siis kas puuga või number kolmega. Not cool! 
    Samas pole ma mingi Cath'i nägugi mitte!
12. Olen ekstreemne juuksekärpija. 
    Mäletan, et paljud sõbrannad käisid mul tihti juuksuris, värvisid ja lõikasid.. Tukad või otsad.. Ühesõnaga koguaeg midagi toimus. Minu puhul oli aga asi vastupidine: kasvatan juuksed tagumikuni, siis lõikan maha nii, et vaevu ulatub patsigi. Siis kasvatan jälle, siis lõikan sirge tuka. Siis kasvatan tuka välja ja juuksed kasvavad jälle tagumikuni. Ning lõikan maha. Praegu olen selles "juuksed tagumikuni" faasis, ja pean tunnistama, et olen jälle kaalunud lühikeseks lõikamist.. 30-40cm maha lõigata pole probleem. Aga siis hakkan mõtlema, et "ma ei saa enam ju punutisi teha", missest et isegi pikkade juustega ma ei viitsi seda teha.. Paradoks. 
13. Mul on veidrad toidukiiksud, mida ma ei oska seletada.
    Teate neid jogurteid, kus ühe nurga sees on moos ja pead selle sinna jogurti sisse "murdma"? Ma lihtsalt ei kannata neid. Ma tean, et kui kokku segad on see nt maasikajogurt. Aga mulle ei meeldi. Veel hullem on see "šokolaadikuulikestega jogurt", kuigi see on juba maitse küsimus. Kes paneb jogurtisse šokolaadi?? See isegi ei tee ju seda kreeka jogurtit teise maitsega (kui maasikamoos teeb selle maasikajogurtiks..) . Sama lugu on veel vana inglise traditsioon, mida kutsutakse coke'n'float'iks, ehk kokasse pannakse vanilje jäätis. Kes kurat teeb seda? Pastat kastmega ma sööks ka hea meelega, aga lasanjest (mis on tegelt sama ju: pasta kastmega) hakkab süda värisema. Tomati salat basiilikuga- ei aitäh. Basiilik üksi või basiilikupesto, mmmm... 
14. Mul on liiga palju riideid. 
    Või noh, see ei tohiks üllatusena tulla. Ühel hetkel oli mul põhimõtteliselt kolm suurt kapitäit riideid (erinevates kohtades), et kui alles oleks jäänud vaid üks kapp, oleksin ma väga vabalt ära elanud. Kolides nüüd Inglismaale, kuhu ma ilmselgelt ei saanud kõike kaasa võtta, aga eks tulevikus toon nad siia üle, siis veider on see, et ma ei igatse mitte ühtegi oma hilpu. Sessuhtes et praegu on mul vaid 1/10 oma riietest ilmselt kaasas, seega võiks ülejäänud kõik ära anda. AGA.. Siit tulebki konks. Ma ise ei kanna, aga ei raatsi ära ka anda. Samas ma tean, et kui need seisavad ja seisavad, siis nad lähevad lihtsalt moest välja ja ühel hetkel suitsevad need lõkkes. (Tahtsin kirjutada, et lähevad põrandalapiks, aga sain aru, et Triin, loll oled vä, tänapäeval tulevad põrandalapid ju POEST, mitte kellegi kapist, keegi ei taha su riideid!) Läksin ju algselt lapsehoidjaks 20kg pagasiga, tagasi tulin 40ga (teisel aastal läksin 20kg'ga, Eestisse tulin tagasi miski 60ga?). 
15. Mul oli kunagi oma bisnis.
    Ma ei räägi praegu oma algsest vaimustusest ehetest, kus ma sõbrannadele müüsin (ja kinkisin) kõrvarõngaid ja käevõrusid. Mõni kannab neid siiani! Ma räägin disainimaja oma pisikesest ärikesest, kust üks tolleaegne Postimehe (issand, või oli see ekspress...??) ajakirjanik lausa TELLIS mult paari kõrvarõngaid ja kuskil oli isegi juhuslik foto, kus ta kandis minu loomingut. Lamp, aga tore mälestus. 
16.  Väiksena mõtlesin ma ise lugusid välja ja uskusin neid.
    Kui Keila poolt Tallinna (Haabersti) poole sõita, jääb tee peale EMHI hoone, kus on hiiglaslik pall (kliki) katusel. Kui kord vanemad ütlesid, et see on ilmajaam, siis lõin ma enda peas mõtte, et just selle palli sees ongi reaalselt ilm, mida siis inimesed käivad külastamas ja vaatavad, mis ilm seal pallis on. Ja nii umbes sada korda päevas, sest kuidas muidu ilmateadet tehakse?? Samuti uskusin, et mul olid käinud päkapikud külas kuna mu voodi all olid päkapiku saabaste jäljed (paar aastat tagasi sain tõe teada: tegelt oli ema põrandat pesnud ja see "fooliumi"-õhupall oli põranda külge kleepunud ning ära tõmmates juhuslikult olid kaks kohta nagu saapajäljed...). Mul oli peas juba terve teooria valmis mõeldud, kuidas need päkapikud ikka tulid ja kuidas nad jäljed jätsid ja mida nad üldse mu voodi alt tahtsid. Samuti rääkis vanaema, et kaevu ei tohi vaadata, kuna "näkk tuleb võtab ninast kinni ja tõmbab kaevu kaasa". Noh et kui kõõlud üle kaevuääre, võid sisse kukkuda. Ma ei saanud aru, miks see "näkk" nii teha tahab sest näkk=merineitsi ja ma armastasin Disney jutte. Eks ma siis mängisin, et merineitsi on mu sõbranna, keda ma salaja, peaasi et vanaema ei näeks, käisin kaevukaane alt piilumas, kas tal on kõik seal all korras ikka. Oleks pidanud millegi jubedamaga hirmutama ikka, mitte näkiga. Kuigi midagi nagu "vetevanaga" meenuks.. või see on jälle mu ettekujutus?
17. Raamatute lugemine käib hooti. Alles hiljuti rääkisin ma õele, et kui väike olin, oli minu "lähen raamatukokku" vaat et igapäevane lause. Ma armastasin jõõõõhhkraaaalllttt lugeda. Võtsin raamatud (kahjuks oli raamatukogust lubatud võtta max 10 raamatut), lugesin need läbi ja viisin järgmisel päeval tagasi. Teinekord ma läksin raamatukogust välja ja istusin õues trepil ja juba seal lugesin. Ma ei tea, mis mu peas toimus tol ajal aga mäletan, et ma olin selline raamatuneelaja et hoia ja keela. Siis tuli paus, ilmselt kuni 10.klassini, kus meie kohustuslik kirjandus oli non-stop. Lihtsalt loed ja loed ja loed. Kahjuks ma sel ajal ei nautinud lugemist. Pärast kooli lõppu Brownide ja Stoberite juurde kolides avastasin ma taas lugemise ja Santa Montefiorega veetsin ma terved nädalavahetused, vahepeal külastades vaid kööki ja vannituba.. Ja siis jälle lugema. Praegu on see pausi-aeg.. Ootan, millal vaim tuleb peale. 
18. Mulle ei meeldi, kui keegi mulle peale hingab. 
    Ma tunnen, et see on ikka VÄGA minu isiklik ruum. Kui näiteks ma otsin arvutist midagi, ja keegi seisab mu selja taga ning ootab ja vaatab ka ekraani.. Ahhhhhhh, ma nii vihkan seda. Või kui magades ma tunnen seda õhuvoolu, olgu see siis inimene või koer.. Ok, koerad magavad jalge juures, või noh, teate küll Pixel ronib lausa näkku, aga ikkagist. Prrrrr. 
19. Ma ei ole küpsete viljade fänn. 
    Raudselt teate mõnda inimest kes on öelnud "mmmm, nii küpse tomat, proovi!" ja siis see on üks paras.. lörts. Sama asi maasikatega ("mmm, just põllult päiksekuum küps maasikas" öäk), banaanidega, virsikute/nektariinidega, ploomidega.. Mulle meeldib, kui need kõik on kergelt krõmpsud ja nö toored. Ei, mitte "rohelised-toored" vaid lihtsalt pole oma max magusust saavutanud. Mulle meeldib nektariin, mida hammustades tuleb korralik tükk ära, mitte ei plödise kokku ja mahl jookseb küünarnukini alla.. Ma eelistan valge otsaga maasikat kah tulipunasele küpsele viljale.. 
20. Olen kannatanud aastaid ärevushäirete all. 
    Olen märganud, et just viimasel kahel aastal on hakatud sellega rohkem tegelema, teavitama inimesi ja "lahendusi leidma" (buzzfeedis on igapäevaselt see teemaks kusjuures. Soovitan seal ringi vaadata.) . Iga uue inimesega tutvumine on minu jaoks olnud tegelikult raske eneseületus, iga etteaste ajal kordan ma endale, et ma ei saa nüüd ära joosta ja minestamist teesklemine ei aita ka sugugi kaasa. Kui korra öösel ärkad, siis aju läheb tööle ja muremõtted tulevad pähe. (Siin võiks tsiteerida minu aastaid lemmikuks olevaid laulusõnu: "Muremõtted on kui tüütud rongaparved, mis su rõõmuraasud ära nopivad. Las nad lendavad kuid olema pead valvel, et sa pesa neil ei laseks punudaaaaa!") Seega jah, ma pean tunnistama, et kui mõnele inimesele tundus minu aupairi aastad ehk lahedad ja uudsed, siis ma ise kutsusin seda enda peas "missioon Sa Saad Hakkama"-ks.Mul on väga raske end ületada, teha midagi uut, tutvuda inimestega, helistada või võtta kõnesid võõrastelt numbritelt vastu, ma leian ettekäändeid miks midagi teha (peole minna), sest ma ei tunne võõraste inimeste juuresolekul end hästi. Küll aga ma võiks seda väga vabalt teha, kui ma tean vähemalt kahte-kolme inimest sealt (st. kui oleksime kahekesi, siis on võimalus, et üks läheb teistega rääkima ja ma olen üksi.. ja pean silmitsi seisma võõrastega..) Neil kordadel, kui ütlen "yolo, teeme ikka", siis on mingid kriteeriumid mul siiski peas täidetud ja ma suudan seda teha. Samas ma tunnen, et ma olen hoopis teine inimene, kui minu kõrval on keegi veel "aram". Noh et ma pean selle juhtiva rolli võtma ja ära tegema. See ei ole kunagi selle mõttega, et "ah hädapätakas, miks sa ei julge, ma küll julgen!", see on pigem minu poolt mõttega "jumal tänatud, et ma pole ainuke, kes selliseid asju kardab. Ma aitan sind."
     Eks iga "ah mis sa muretsed nii väikse asja pärast" või "küll kõik läheb hästi lõpuks" vapsee ei aitanud kaasa. Ei aita siiani. Kõige hullematel juhtudel lõppesid asjad paanikahoode ja oksendamisega. 
21. Ma ei lähe massiga kaasa. Enamasti. 
    Mäletan, et kui Rihanna kogus kuulsust, siis kõik sõbrannad unistasid tema kontserdist. Kui tulid moodi kitsad teksad, siis sirged või alt laienevad lendasid kohe prügikasti poole ja osteti skinny'd. Moodi tulid "pool pead sheivitud" soengud, nii mõnigi läks juuksurisse. Viru Keskus avati, kõigi lemmik kohaks saigi just see.
    Ja siis olin mina.. kelleni jõudsid need lained hiljem. Kuulasin oma vana muusikat edasi, kandsin samu teksaseid, soeng jäi samaks, minu lemmikuks kohaks oli ikka Kristiine keskus..
    Samas niimoodi on siiani. Ehk ma soetan endale iPhone paari aasta pärast, kui see möödapääsmatu on..
    Samuti ei ole mul olnud crush'i David Beckhamisse, Orlando Bloomi ja Ryan Goslingusse (Here is a fun fact: ma pidin googeldama "hot man", et mäletada Ryan Goslingu nime...)
22. "Triinu lemmik maitseaine on.. sool."
    ..ütles kord üks mu sõbrapoiss. Jah. Mitte kunagi ei ole probleem selles, et toit on "mage". Mulle lihtsalt väga meeldib soolane maitse. Fulhamis elades, kui seal ei pandud toidu sisse MITTE ÜLDSE soola, see oli mu kohutav õudusunenägu. Seepärast oligi mul oma toas tohutu laar Doritosid, mis on vist maailma kõige soolasemad krõpsud. Sealt sain ma oma kaifi kätte.
    Ja oi see inimene, kes ütles, et sojakaste on selle jaoks, et sushis vaid see kala sinna sisse kasta.. Olgu see inimene neetud! Minu sushi alati ujub sojas.. Oli ka aeg, kui ma sõin meresoola kristalle.. Snäkk või nii... Viimane avastus on friikartulid lihtsalt soolaga. Vanasti ikka oli ketšup või kartulimaitseaine.. Nüüd vaid sool, sool, sool. Ärme mu tervisest räägi..
23. Ma pidasin aastaid salapäevikut. Teate neid teismeliste saateid ja filme, kus tüdrukud kirjutasid oma salapäevikusse "Kallis Päevik!".. Jah, ma kujutasin ka oma elu ette, nagu üks nendest tüdrukutest (vt punkti nr.16). Minu esimene "postitus" oli sellest, kui ma tahtsin, et "mu väike õde oleks umbes 2-aastane". Tol ajal oli ta ilmselt siis mõnekuune, mis kiirete arvutuste põhjal ütleb, et ma olin umbes 8-9 ilmselt sel ajal. Minu suurim õudusunenägu oli see, kui mu vend mind pidevalt kiusas, öeldes, et ta teab kus mu salapäeviku võtmed on. Ma lihtsalt tundsin, et see on liiga privaatne ja personaalne asi minu jaoks ja tal ei ole õigust mind "hirmutada" sellega. Arvan seda siiani. Samas ma poleks üldse üllatunud, kui keegi teine inimene oleks selle läbi lugenud.
    Mul oli isegi oma "salakeel", et ma võiks kirjutada salakeeles, siis ei peaks üldse muretsema, et keegi loeks mu saladusi ja neist aru saaks. Aga kui mul oli ikoonikene IGA TÄHE jaoks, siis see oleks liiga palju aega võtnud. No et Ä tähe asemel oli üks väike ämblik ja P oli pulgakomm..
    Poole raamatu pealt tegin endaga ka kokkuleppe, et ma ei tohi eelnevaid lugusid lugeda enne, kui päevik täis sai. Ja nii tegingi. Väga hull tegelt. Sest ma pole väga püsiv sellistes asjades.. 8-aastasest kuni umbes 16-aastaseni.. 8 aastat et üks päevik täis kirjutada! 
24. Ma kadestasin kohutavalt sõbrannasid, kes käisid muusikakoolis.
    .. ja seda tegelikult vaid aastakese, kaks.
    Ma tundsin, et ma olen nagu mingi mõttetu vend, kes ei saagi öelda, et "ma pean solfedžosse minema" või et oskaks laulda noodist. Ma ei suutnud leppida selle mõttega ja lootsin, et minus on peidus siiski mingi lapsgeenius, kes EI VAJAGI ühtegi sellist asja, ja mul on kaasasündinud anne. Ma tegin ise oma laule ja helisid, helilugusid, meloodiaid (noh, näete küll et ma ei ole lapsgeenius, sest ma isegi ei tea muusikatermineid!) . Laulsin need endale ette, panin tunde järgi noodivihikusse kirja (muidugi mingite lampide pauside ja noodivõtmete ja muu kammajjaaga), ja kirjutasin sõnad INGLISE KEELES. Kui kuulete ühel päeval, et kõige popim lugu algab sõnadega "Dog is auh and cat is mjau" selline lapsgeenius, sest ma polnud nii vanagi, et meil koolis inglise keelt õpetataks!, siis teate, et miss Nagel, no see lapsgeenius, kirjutas selle oma loomulikust intelligentsist.
    Pärast seda esimest maasterpiissi sain aru, et ma olen ikka sama mõttetu vend nagu enne. Ja kui sõbrantsid hakkasid kiunuma, et nad ei viitsi muusikakoolis käia, siis sain aru, et häähäääää, mis läksite sinna üldse siis!
    Nüüd olen taas kade, sest oskan mängida vaid kõlapulki. 
25. Olenemata 8-aastasest vanusevahest on mul üli-cool õde. 
    Ma isegi ei tea, kas see on seepärast, et me mõlemad oleme suuremaks kasvanud ja 14a VS 22a ei olegi nii erinev. Ei, ma ei ole alaarenend, mu õde on vist pigem ülearenend. Mäletan, kui nii Fulhamis kui ka Streatham Hillis elades küsisid perekonnad, et "kas sa igatsed oma õde?" ja ma mõtlesin, et midakuradit, miks ma peaks teda niimoodi nüüd rohkem igatsema. Või noh muidugi igatsesin, aga miks just tema kohta küsiti, mitte nt mu ema kohta? Samas tõsi ta oli, tol ajal igatsesin ma õde ja koera kõige rohkem..
    Jah, ma ootan sisimas pingsalt seda, aega kus meil oleks nö päris õdede suhe ja me jagame kõike mitte ainult riideid. Kuigi jah, omamoodi naljakas oli see, kui enamus tema garderoobist tuli minu kaudu või siis minu kapist ning ikka ja jälle nähes midagi tuttavat tema seljas, ütlesin, et "lahe särk, kust said? lahedad püksid, kust said? lahedad kõrvarõngad, kust said?" (enamasti ma sain ta terve outfiti kohta küsida neid küsimusi)  ja sealt tuli vastus, et "mingi veidrik tõi". Või saatis mulle snapchatis fotosid endast, kandes mu kõrvarõngaid, et "Häähää, ma võtsin su kõrvarõngaid, shit happens aga sind pole siin ja sa ei saa neid mult ära võttaaa!".
    Eks meil on ikka omad jutud, samas on niiiiii põnev kuulata, mida ta millestki arvab või kuidas ta minupoole teinekord hoiab. Ja see kõik tähendab mulle ilmatuma palju!
    Merian on siiski see, kellega ma olen vaat et igapäevaselt kontaktis. Ehk võin öeldagi, et ta on mu parim sõber. Teatades, et ma kolin Inglismaale tagasi, kartsin ma kergelt ta reaktsiooni. Aga minugi üllatuseks ta põhimõtteliselt hüppas püsti ja ütles, et ta teadis seda ja "seda on näha, et sa oled palju õnnelikum seal, seega ma arvan et sa peaksid minema!" . Ta on 14 !!!!
26. Ma olen 22 ja ma ei oska end meikida. 
    Ma olen sisimas koguaeg soovinud, et keegi võtaks kätte ja õpetaks mind. Londonis aupairi aastaid tehes öeldi mulle väga tihti, et "sa näed nii naturaalne välja!" ja naeratati mis pidi ju ometi tähendama, et see pole halb?! Aga tõsi see on. Heal juhul viskasin ma endale ripsmetuši peale, et olla fäänsim tõmbasin veel hõbedase sädelevaga ka üle (kompliment elust enesest: "kas sa käid ripsmeid panemas kuskil? Nii pikad ja need sätendavad kohad on nii lahedad!"), teismelise eas viitsisin ma veel punetavat nahka ka peita, enam mitte.. Huuleläiked mulle ei meeldi, sest juuksed jäävad kinni.. No ja suht vsjo ongi.
    Oktoobris-novembris viskas mu õde mulle täismeigi peale. Väga vinge, aga minu jaoks liiga palju vaeva.. Või noh, fotosessiooniks oleks ok (kas ma olen juba maininud, et ma olen kõige ebafotogeenilsem inimene siin ilmas?) aga et ma välja läheks, see oleks liiga stressirohke. Noh et muretse, et sallid ei määrduks ja laiali ei oleks ja mingeid rante poleks näha. Vapsee ei viiiitsiiii. Ükspäev Adam ütles ka, et ta pole mind siiani meigiga näinud. Karm, kuid tõsi. Ma tegelt enam ei teagi, mis selles süüdi on: oskuste puudus, vahendite puudus, viitsimuse puudus... ?  Ehk ongi viga minus endas, sest see meigiteema läks teismelise eas minust kaarega mööda.. No mäletate küll, kui kõik tegid mingeid reidikaid jõhkra "fotomeigiga".. Siis mina olin lihtsalt kole. Ilma meigita. :D
27. Magamise ajal on mul alati sada probleemi. 
    Ma jälestan külmasid voodilinu, samas külm padi on mõnus. Ma tekitan "oma ruumi" alati seina ääres magades, et mu näo läheduses oleks midagi (ma ei tea, kuidas ma Streathamis selle üleelasin, sest mu voodi oli keset tuba). Eelistan pidžaamasid öösärkidele, sest viimased kipuvad rulli minema, kuna ma keerutan end koguaeg. Ei saa magada ilma tekita, palavaimal juhul lükkan ühe jala teki alt välja. Olen kõhulimagaja. Totaalne pimedus on parim, päeval magajat minust ei ole. Mind häirib totaalne vaikus, sest tunnen, et siis olen ma oma miljoni mõttega üksi. Seega mulle meeldivad segajad: muusika, telekas, õues olev kerge mürin.. Inglismaal on õnneks vannitubades nii, et kui paned lambi põlema, siis hakkab vent tööle. Paned kustu, siis undab veel tükkaega. Mulle sobib!
28. Looduslikud veekogud tekitavad mus kergelt hirmu. 
    Ok, ma ei oska seda sõnastada õigesti, sest nende vaatamine on OK. Aga kui ma mõtlen, et ma peaks sinna sisse minema.. ei, ei, ei. Mulle meeldib ujuda ainult basseinis. Ma olen vaid korra elus soojal maal käinud, ja sealgi mulle väga ei meeldinud meres olla, kuna ma ei teadnud, mis seal põhjas on. Mõte sellest, et mõni kala või vetikas võiks vastu mu jalga minna, tekitab külmavärinaid. Või puud, mis on vees.. Sellised ligased ja ei tea, mis elukas seal end peita võib.. Appi. Tiigid on mu meelest kõige jubedamad.
    Ma isegi ei tea, kumb on parem: kas näha põhja või mitte. Rummu karjääris näed põhja: seal on nii selge vesi, et näed vanu maju ja traktoreidki! Kord sealt üle ujudes sisendasin endale, et ma ei tohi alla vaadata. Ma ei karda kõrgust ja sügavust, aga ma kartsin kohutavalt, et mu jalg jääb kuskile kinni ja mind tõmmatakse vee alla (aitäh Eesti Supermodellid..).
    Tol korral Türgis käies seoti mind paadi taha, et tõmmata keset merd "langevarjuga" õhku. Ülichill oli, AGA kui mõeldi, et tehakse nalja ja lastakse mind KESET MERD jalgupidi vette (st paat sõitis nii aeglaselt, et ma vajusin varjuga alla), siis mõtlesin küll, et ma saan südari. Liiga palju õudusfilme vist.. 
29. 90% minu maisest varast on alles hoitud lihtsalt emotsiooni pärast. 
    Mul on terve suur kasti täis sünnipäeva-, sõbrapäeva- ja jõulukaarte. Need on kõik mul alles, kõige vanemad minu 2. sünnipäevast. Ma hoian alles riideid, sest TOL AJAL mulle nad jubedalt meeldisid. Ma hoian alles mingid karbikesed, sest need on nunnud aga kasutud. Mul on alles mingid vanad CD'd, mida keegi ei kuula, aga tol ajal mulle jubedalt meeldis. Mul on alles vana kassetipleier, mingid auhinnad, ise tehtud asjad.. Mu tuba vanemate korteris on nagu kolikamber. Mul ei ole neid vaja. Aga ma ei suuda neid ära ka visata! Isegi katkist digikaamerat (MINU ESIMENE!) ei suuda prügikasti poole viia, kuigi tal on objektiiv kerest väljas ja sisse enam ei lähe. Rämps, aga.. ei raatsi. :( Ma ei teagi, mis pihta hakata nendega.. 
30. Mulle läheb kohutavalt korda teiste arvamus minust.Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Ma olen siiralt õnnelik heade sõnade üle, need annavad ikka kohutavalt julgust ja mõistan, et see mida ma olen teinud või öelnud, läheb kellelegi ka korda. Minu vanades blogides oli see nii mõnus tunne, kui kuhugi ilmus kommentaar või kuhugi tuli "hinne" mu blogist, et kas oli mõttetu jama või pani muhelema.
    See täiesti oleneb ka sellest, kes mulle midagi ütleb.
    Kui mulle öeldakse, et "sa oled kyllviimane inimene kelle.moodi ollatahaks;)"- inimese poolt, siis ma naeran selle peale ja mõtlen, et mina ka ei taha sinu moodi olla.
    Kui üks inimene tuletab mulle pidevalt meelde, kui saamatu ja ebameeldiv inimene ma olen, siis paneb mõtlema küll, et ju siis ma ei saagi millegagi hakkama.
    Kui inimesel on põhjendatud arvamus, siis võtan kuulda ja tunnistan endale oma vigu.
    Samas nii tihti tekkis mul blogiajaloo jooksul tunne, et inimesed tulevad, loevad ja vaikselt tõmbavad varvast.. "Ei mina ole lugenud, ei mina pole näinud." Shhh.
    
    
    
    Oskab keegi minu mõne punktiga samastuda või ma olen ainus veidrik?