Hello fellow!

Ma ei tea, kui avalikult mul midagi lubatud kirjutada on. Sessuhtes et jaa, enda elu juhtumisi ma saan valida, millest räägin ja mis sündmusi häbenen nurgas üksi .. Teine asi on see, et kirjutan inimestest, kes on mu ümber. Kuigi jah, seda on hilja veits mõelda, kui ma olen au pairina kaks aastat bloginud. :D
Musta pesu ma ei pese, pigem lihtsalt kardan veits seda "ma ei taha, et võõrad inimesed teaksid, mida ma teen.". Ja no pealegi ma ei tea, kes siin stalgivad mind, kuigi instagramist on paar tükki ikka end näole andnud. ;)

Viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et ükskõik kui veider see ka pole, siis elu toob kristluse mulle koju kätte. Fulhamis lükati postipilust sisse brošüüre (missest et ma ei tahtnud neid..), Maggiega käisime kristlikus kirikus mängugrupis, kus esimest korda kuulsin sügavamalt piiblilugusid (okei, beebitasandil st kui Jeesus kõndis üle vee, siis meie kirikuõpetaja seisis paljajalu laste Miki-Hiire basseinis..). Ja iga kord pidin Maggiele pähe taguma "Thank you Niinii for my delicious lunch, please may I get down? Amen." .

Mainin kohe ära, et uskude suhtes olen ma tolerantne- olen küll ateist, jõulude ajal käisin kirikus kuna ma laulsin kooris, söön liha ja tarbin vahetevahel ka alkoholi. Minu sõpruskonda kuuluvad nii budistid, hindud, kristlased, katoliiklased.. Samas ei ole mitte keegi midagi mulle peale surunud.

Mõned päevad tagasi käisime Adami isa telekanali jõulusalvestusel (seal samas, kus me ümbrikuid tegime..).  Too nimelt töötab teles ja no teate küll neid "talk-show"-sid, kus on publik ka saalis, vahepeal lauldakse, erinevad külalised jms.. Kuna tegemist on kristlaste kanaliga ei, nad ei räägi vaid jumalast siis tunnistan, et ma kergelt pelgasin. Tundsin end juba veidralt, kui enne õhtusööki käib kahesekundiline tänamine toidu eest, mis on tegelikult nii "muuseas", aga kõik ütlevad Amen ja .. siis see väike eestlane on segaduses, et kas ta peaks ka ütlema, kuigi ta vapsee ei "kuulu" kristlaste hulka või nii.. Olime vanemate juures kaks nädalat, nii mõnigi kord sõime koos õhtust, ja siis eks ma neid vaikselt üle lasingi "mhmm...."-stiilis. Kergelt jäi tunne, et ma nagu ei oleks tänulik õhtusöögi eest. Aga kui see ei ole MINU teema, siis veider on aamendada ju.

Igastahes.. See pralle. Isa on seal stuudio administraator (haha, ma pidin googeldama, kes ta on..), ühesõnaga see mees, kes orgunnib kõik, kuidas lava töötab jms, seletab publikule mida teha ja ütleb "Action!". Adami 15-aastane vend "sõidab" laes kaameratega. Kuna selliste filmimiste ajal on publik, siis omakorda Adami ema läheb sinna appi inimesi istutama. Sellest ka privileeg meile, et me saime istuda viimases reas nurgas. Enne filmimise algust olid seal kaks vanemat naist, kes nägid et me rääkisime Adami emaga juttu. Üks naine hiljem küsis emalt, et "kas see on su tütar?". Ma sain sisemised naerukad, sest mulle tundub, et me oleme nii erinevad ja Adam ja ta ema on lihtsalt niiii sarnased. Eks hiljem sai sellega veel nalja, kui ema tegi nalja, et "nojah, kohe näha, kust mu "tütar" oma välimuse sai" tehes komplimenti endale (ma ei saa seda egotsemata öelda, kuid minu välimus on tänavapildis silmajääv..).
Hiljem need naised istusid meiega ühes reas ja nad lihtsalt koguaeg vaatasid meid. Siiani teadmatal põhjusel.

Kuna kõik rääkisid mulle, et see on Christmas Carols, siis paningi rõhku jõulumuusikale.. no talvevõlumaa ja aisakell.. Üsna pea taipasin ma, et ma olen ikka täielik opakas- see on ju KRISTLIK. Seega keskendutakse Jeesuslapse sünnile, mitte sellele, kui lumememmed jalutavad paaris. Silly me. 
Keskel laes oli pisike ekraan laulusõnadega, aga kuna me olime taga nurgas, siis ma vapsee ei näinud sinna, rääkimata sellest, et ma olen poolpime ja ei suuda zoomida korralikult.. Nojah.
Teadsin vaid laulusõnu nii palju, kui kuskilt filmidest või jõulureklaamidest on kõrvu hakanud, ülejäänud plaksutasin kaasa (publik oli kui gospelkoor- enamus mustad ja teada värk, et nemad elavad eriti sügavalt sellesse sisse. Tõusevad püsti, röögivad  laulavad kaasa, tantsivad..). Kui vahepeal käisid tähtsad inimesed piiblist lõike lugemas või kirikuõpetaja rääkis naljaka seiga elust enesest (te peate selle mehe pärast vaatama TBN'ilt jõulusaadet, sest see kuidas ta seda rääkis oli lihtsalt nii muhe!), siis ma tundsin, et kurjam, ma olen ikka nii vales kohas. Mul tekkis kerge blokk ette, sest .. ma ei tea piiblilugusid, ma ei oska mõelda nii, nagu kristlased mõtlevad ja "kaduda" reaalsusest, ma ei tea isegi jõululaule, kuigi tegemist on lihtsalt "Püha öö" või "Joy to the world"-ga. Ma tundsin, et ma ei saa sisse sulanduda teistega ja kaasa "rokkida".  Veits masendav olla ainus inimene, kes seal selline on.
Ma ei tunne, et keegi suruks mulle oma uskumusi peale. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt sõnadesse panna, aga .. teate kui inimesed ütlevad, et "sulle meeldib see muusika, eksju?" ja siis sa nõustud, kuigi tegelt sul pole sooja ega külma lihtsalt seepärast, et teisele veidi meelt mööda olla. Aga no selle kristluse asjaga ma ei saa isegi ilusat nägu ette teha, et "jaaa, nii põnev!" . Jah, laulud olid mõnusad jõulused. Aga muud ma sellest arvata ei oska. Ma ei oska seda omaks võtta. No nagu maksakaste- läheb või ei lähe. Mul ei lähe. Ei, ma ei ütle et kellegi usk ajaks mind öökima. 

(Ma lihtsalt tahtsin ära mainida, et eelmisel päeval olime telekast vaadanud seda kanalit ja üks bossidest, kellega ma ka kohtusin ja tahtis telekas siis tutvustada jõulufilmi, mis tol õhtul pärast nende saadet tuleb. Filmiks "Christmas wish"("Jõulusoov"), kuid ta tutvustas vaatajatele, et kohe hakkab film "Christmas witch"( "Jõulunõid"). Kuuldavasti visatakse selle veaga endiselt nalja, sest kes kurat on jõulunõid? :D  )

Ühesõnaga .. Minu uue aasta lubaduseks on õppida järgmisteks jõuludeks ära populaarsemad jõululaulud. Praegu mängib taustaks jõulumuusika koguaeg, et ehk mu aju püüab midagigi kinni. Lootus on lollide lohutus või nii..

*

 Kuna mu elu on üsna igav, siis võiksin ma pastakast teemasid välja imeda.. No näiteks kuidas võtavad inglased siin vastu, või mida teatakse Eestist või küsitakse selle kohta, minu eestlase harjumused vs sellega, mis siin toimub.. Huvitaks teid?

Ma loodan kirjutada järgmise postituse juba oma kodust..
Pöidlad pihku pöialpoisid!