Hello fellow!

Ok, täna tulistan kui kuulipildujast, aga ..

Here is a fun story. 

Ühel hommikul läks kõik valesti.
Terve öö ei saanud magada. Pixel urises vapsee ei tea kelle peale, haukus. Puuoksad õuest tegid nii imelikud varjud kardinatele. Lõpuks kolisin teise tuppa diivanile, et uudiseid lugeda või midagi. Kaotasin 1010 (keegi veel peale meie mängib seda geniaalset brain teaser'i mängu??) umbes sada korda jutti. Teada värk et diivan pole mugav. Köök oli sassis. Peanahk valutas, kuna kandsin eelmisel päeval jõululõunal Adami vanemate juures kahte pipipatsi, mille otsa sidusin jõulused lipsukesed, ja no juuksed pole harjunud tihedalt kinni olema, kui kannan igapäevaselt otse-voodist-tulnud soengut. Külm oli ka.

No kõik need esimese maailma probleemid ühesõnaga.

Meel oli kuidagi paha, kuid otsustasime, et lähme kaeme üle, kas saame öökapid endale poest. Sinna sõites oli tuju nii mõru, Adam ajas ka veel nii kurjaks, lõpuks juhtus veel sada asja, et mõtlesin, et astun seal samal ristmikul autost välja ja kõnnin koju. Kuna mu mõte jõudis "kõnnin koju!!!!!" juurde, siis küsisin meeltesegaduses olles, et kas tema võttis võtme. Me pole siiani jõudnud teha kahte võtit, seega jagame seda ühte ainukest võtmekimpu. Adam siis teatas, et "ma ju küsisin sult, et kas sa võtsid võtmed ja sa ütlesid jaa!" . Noh, naised nagu ikka, teevad asju nii, et isegi ei mõtle, no automaatselt või nii.. Kontrollisin oma taskuid, korrates et ma ei kuulnud ta lauset ja ma isegi ei mäleta, et ma oleks sellele midagi vastanud! No ja mida polnud, olid võtmed!
Käisime veel maaklerite kontori juures, uksed lukus. Noh, pühade ajal on tegelt see päev tööpäev, aga ju siis otsustati ühe jutiga panna vabad päevad.. Helistasime siis emergency numbrile, mis meile anti. Kõva hädaolukorra telefoninumber küll, kui KEEGI EI VASTA! Noh, sada kõnet ja sõnumit igale poole.
Käisime veel poes, tuju null, ostsime reha (ha, nagu aiatöö teeks mu meele rõõmsaks..) ja paar asja veel, teel koju helistasime veel lukumuukijatele, et palju maksaks ÜHE luku muukimine. Aa, seda peaks ka mainima, et siin on ukselukud nii, et seest pead keerama jullat, et uks lahti teha. Ukse kinni pannes lukustub see automaatselt. Ühesõnaga saime teada, et ühe kuradi luku muukimine on £120!!! SADA KUUSKÜMMEND EUROT !!! Kui terve kõne (kõlaril) rääkis selle mehega Adam, siis pärast hinna välja ütlemist hüüdsin mina kõrvalt, et "A HUNDRID AND TWENTY POUNDS? YOU JOKING??? . Ilmselgelt mees oli segaduses, et issand, kes meie kõnega veel liitus. Ma lisasin, et ma isegi mitte ei kaalu selle raha maksmist, minu jaoks on see suur ei. Ma pole nii rikas, et maksta nii suur summa! Ma isegi kaalun poes, kas ma tahan maksta 5 penni kilekoti eest või kannan asju käel!!!  Samas teadsime, et me sulgesime KÕIK aknad enne, kui välja läksime (tavaliselt jätame mingi ikka lahti, aga noh, Murphy), seega nagu mingit võimalust väga pole. Jätsime tehingu katki, või noh, ütlesime, et "me helistame tagasi". Pff.

Jõudsime koju tagasi, et vaadata, mis võimalused meil on. Ma muidugi mõtlesin, et noh, vannitoa aken on ehk odavam, kui lukumuukija, aga ekspert Adam ütles, et see on kallis aken ikka.. Uksest ei oleks postipilu kaudu ka saand sisse muukida, et no seda lukku lahti keerata (selle nimi on vist snepper??), SEST MEIE POSTIPILU ON VARVASTE KÕRGUSEL! Mõtlesime, et tagauks on suht ligadilogadi niikuinii, kui peab ühe ukse maha lõhkuma, siis selle. £120!
Kuna ma olin ikka nii kuri, siis ma isegi ei tahtnud Adamiga rääkida. Või noh, ta ei tahtnud minuga ka. Seega ühel hetkel ta kadus ära ja ma mõtlesin, et noh, fun. Istun lukustatud koduuste taga, korteris sees nuttev ja segaduses koer, et "ma ju nägin teid, et te tulite, miks te sisse ei tule või mind välja ei lase??" . ÕNNEKS me kasutame aiaust üsna palju, seega meil on võti uksel ees koguaeg. No et kui väljas pole, keerame tiiru peale, aga võti jääb sisse.

Nüüd tehke aplaus eestlasele, kes on elu jooksul liiga palju lamedaid filme vaadanud.

Taipasin, et mul on jopetaskus krunninõelad. No ja aruka blondiinina mõtlesin, et no mis mul kaotada on?? Muukisin ja muukisin, midagi ei muutunud. Käisin veel maja ümber, et ehk Adam paistab kuskilt. Mõtlesin juba väikse dialoogi peas välja (ärevushood!), et kuidas minna naabritelt, kellega ma pole kunagi kohtunud aga teadsin et nad on kodus,  tööriistu küsima. No et "tere, ma olen Triin, me just kolisime teie naabriks aga noh, me lukustasime end välja ja nüüd tahaks tööriistu et sisse muukida." . Kerge varga mulje või nii. Kuna võti oli siiski lukus kuidagi viltu ja ei saanud korralikult välja lükata, siis ma hakkasin juba loobuma. Pidin seda võtit keerama, samas kuidas sa keerad kui ei saa millegi taha kinnigi? Samas kui peas on tiksumas "£120! £120!!" .. oeh.

Märkasin, et vastasmajast (korterelamud) on aknal üks naine, kes iga kord kui ma teda vaatasin, tõmbus ta peitu. Rääkis veel telefoniga ka.. Eks ma aimasin, et eks ta teatab vargusest politseisse, sest kes riietub ÜLENI MUSTA, ja siis läheb tagaust muukima, otsides aiast paaniliselt mingeid lisaabivahendeid.. Katsub aknaid, et "äkki" on lahti ..
Nojah, logistasin mis ma logistasin, aga lõpuks ma sain võtme välja lükata, et ta põrandale kukuks!!! ÕNNEKS on meil seal samas ukses catflap, see pisike ukseke kassile, et ta saaks sisse-välja käia (mida Pixel pelgab, kuid õpib kasutama.. :D ) No ja järgmine ülesanne oli siis kassiluugist sisse murda! Õnneks see on mingi sada aastat vana, ja sain paari klambrikesega luugi-luku ka lahti.. Pistsin käe sisse, võtit ei leidnud, aga Pixel sai oma esimesed paid. :D Minu suur hirm oli see, et Pix arvab, et see on mäng ning võtab võtme ning jookseb ära. Õnneks ta pole nii taibu ja ulatasin võtmeni. Just kui käe välja tõmbasin, kuulsin kruusal Adami samme. Kuigi ma olin endiselt kuri, ei suutnud ma kergendusest naeratust varjata. ME SAAME KOJU SISSE!

Hiljem tuli välja, et Adam oli käinud meie nurgapoodides küsimas, kas neil on ehk tööriistu, mida me saaks laenata (ma ei saa aru, miks ta naabritelt ei võind küsima minna), kuid kuna enamus nurgapoode on sellised noh.. hindude omad, siis läks juba aega, et neile seletada, mis need tööriistad on. Ilmselt minust oleks nad aru saand, sest ma ka samasugune immigrant siin. :D Tööriistu ta ei saanudki lõpuks.
Adam võttis toast võtme ja läks kohe otsima lukumeistrit, et lisavõti teha.

Loo moraal:
Ole krunni kandev vaene eestlane.

Loo moraal2:
Kui blondiin saab sellega hakkama, kaua oleks läinud vargal, et meile sisse murda?