Hello fellow!

See on ilmselt megaigav teema inimeste jaoks, kes ei ole kuidagi Inglismaaga seotud.

Tahan nimelt rääkida oma teest NI-numbrini. National Insurance'i numbrini. Number, mida on vaja, et ametlikult tööle saada.

Jah, kui oled au pair, siis pole seda vaja. Vist. Mina olin esimese aasta agentuuri kaudu, seega oleksin saanud kõik nende kaela lükata, kui jama oleks tulnud. Teine aasta olin ma nii Inglismaa ja Eesti kui ka ülejäänud  maailma jaoks mõttetumees, sest polnud mul ei kindlustust ega midagi. Ärge küsige, ma ise ka ei tea kuidas või miks.
Suvel töötades Tomassi's restos sain tööandjalt mingi "ajutise numbri", aga mul on tunne, et see oli mingi skämm. Nagu päriselt. Ma ei arvanud tol ajal, et ma võikski siia nii pea tagasi sattuda ja seega lükkasin ma selle numbri tegemist edasi ja edasi ja edasi.
Igastahes, nüüd mõtlesin, et olen seaduskuulekas lõpuks ometi, ja teen selle neetud numbri ära. Enam ma sellest vist ära nihverdada ei saa.

Jah, minu ärevushood löövad väga tugevalt välja, kui ma pean kellelegi helistama. Ka seekord oli mul esimene lause paberile üles kirjutatud, kõik aadressid, telefoninumbrid ka paberil kirjas, pass kõrval, isegi oma nime kirjutasin trükitähtedega välja, sest ma teadsin, et ma pean hakkama tähthaaval ütlema oma nime, et mind registrisse kanda.

Võtsin end kokku ning helistasin.
Kujutage ette, nad ei võtnud vastu!!! Mismõttes? Ma panin sellise töö sellele kõnele taha ja nad nüüd ei võta järsku telefoni vastugi!
Teisel korral võttis naine vastu kuid ütles, et ta ei kuule mind ja kõne hakib. Ahhhh, jess! Muidugi! Meil on kodus megakehv levi. Nagu.. MEGAKEHV.
Ühel hetkel sain siiski nad kätte, küll aga seekord onkli. Tunnen, et ma rääkisin temaga nagu mingi opakaga, sest igale ta küsimusele vastasin ma "YES!! NO!!"  nii puhtalt kui võimalik, et ma ei peaks üle kordama ja ta saaks aru. Pluss meie megakehv levi muidugi. Kõik läks ludinal, mees tundus nii chill olevat ja ei kiirustanud mind takka üldse.
Ja siis see vana hea nali. Minu nimi. Paluti lõpuks siis spellida see ja eks ma teadsin, et siit tuleb paras tsirkus. Ega tähthaaval ütlemine pole lihtsalt tii-ar-dabl ai-enn stiilis. Ma olin isegi sellele mõelnud ja otsinud arvutist välja selle pappppri, kus on kirjutatud tähed sõnadega.
Mina: "T for Tango, R for Romeo, I for India, another I for India, N for November." 
Tema: "Wait.. Let's do it again. T for Tango? 
Mina: "Yes"
Tema: "R for Romeo?"
mina: "Yes." 
Tema: "I for India" 
Mina: "Yes."
Tema: "N for November." 
Mina: "I'm Estonian and we have double vowels. So there is Double I's for India and then N for November." 
Tema: "Wait.. What??" 

... ja siis läks meie otsastpeale spellimine uuesti. Lisaks seletasin, et mu eesnimes on kokku viis tähte, kaks neist on i'd ja jah, see on imelik, aga paraku on nii.


Onkel ütles, et mulle on intervjuu järgmiseks päevaks, kui ma tahan, sest keegi just enne mind oli oma ajast ära öelnud ja järgmine aeg on jaanuari lõpus (mis on väga normaalne. Võid ka intervjuule saada kaks kuud hiljem.). Eks ma võtsin sellest kinni ja lootsin, et Adam läheb järgmine päev hiljem tööle, et saab mu ära visata, sest paraku meie linnast kolis Jobcentre ära. Irooniline.

Järgmine hommik viskaski Adam mu töökeskusesse (või noh, ta tuli ka aega parajaks tegema, et hiljem koos tema kontorisse minna tööle). Ma pean tunnistama, et ma tunnen end nagu ma oleks kohalik siin ja elanud sada aastat Inglismaal. Kõik teised, kes sinna majja olid intervjuule läinud, olid Portugalist ja Indiast. Vaevuvaevu rääkisid inglise keelt, intervjueerija veel ütles, et ta räägib aeglaselt ja kasutab kehakeelt ka, et nad aru saaks. Lõpuks küsis üks meestest, kas naine räägib äkki araabia keelt. Mul oli tunne, et mu sisetunne ei valetanud, kui ma tundsin et midagi on mäda, kui nad mainisid et nad on portugaallased ja neil on vaid üks kodakondsus. Nad nägid nigeerlased välja (ma ei taha rassismi tulistada, aga nigeerlastel on "oma" nägu..), keel mida nad rääkisid polnud üldse portugali keele moodigi mitte. Aga noh, this is none of my business.

Mina sain intervjuule naise juurde, kes oli küll inglane, aga tema diktsioon oli nii kehva, et ma olen raudpolt kindel, et ma küsisin "sorry?" umbes 20 korda selle 10 minuti jooksul. Jah, mul oli piinlik, et ma ei saanud tast aru. Ma tundsin, et ma jätan talle mulje kui tüdrukust, kes tuli inglismaale aga ei saa vapsee keelest aru. Tegelikult rääkis ta läbi nina ja no raske oli "Ill e anks" juures aru saada, et ta mõtleb "Fill the blanks.". Lause lauseks, aga kui kogu vestlus niimoodi on siis andke andeks, mu kõrv ei püüa ühtegi inglisekeelset sõna niimoodi kinni. Hakkas teistest inimestest ka kahju, sest kõik tolle naise kliendid on ju välismaalased, kes tahavad endale NI-numbrit. Mitte ükski inglane seda taotlema ei pea, seega naine räägib inimestega, kellele inglise keel on ilmselt teine või kolmas keel. Ja siis see diktsioon. Ma ei osanud viisakalt küsida, et kas ma saaks intervjuu teha kellegi teisega. Seega kannatasin ma ära need kümme minutit, ise midagi arusaamata.

Ja noh, siis see klassika. JÄLLE.
Minu nimi.
Nägin, et ta kirjutas dokumentide esilehele Trin. Kui ta juba lehte keeras (paberid olid asetatud tema poole, et ta saaks neid täita), siis ma palusin, et jah, ebaviisakas küll lugeda üle laua, mida ta kirjutab sinna AGA, ta tegi mu nimes vea ja kas ta saaks selle palun ära parandada. Naine ütles, et vahet pole ju. Palusin siiski, et kuna see on osa dokumentidest, siis palun parandagu see viga ära, sest mul pole vaja mingit jama. Jah, palju neid Triin N siin ikka on, kuid DOKUMENT võiks ikka õige olla.
Ei parandanud.
Siin on täiega normaalne, kui töötaja kirjutab mina-vormis. Seletasin, et jah, ma tulin siia novembris, aga meile lubatud korter sai palju hiljem valmis, mistõttu olime sunnitud peatuma tuttavate-pere juures ja kolisime sisse alles tsuti aega tagasi. Naine kirjutas siis sinna lisadesse et "Ma kolisin F******** tänava korterisse kaks nädalat tagasi, enne seda peatusin sõprade juures ja ma ei tea nende aadressi." Väga veider, aga see on nende töö.
Naine kirjutas mitmetesse kohtadesse Trin ikka ühe i'ga, kuigi meil oli vestlus sellel teemal enne eraldi välja toodud.
No lihtsalt närrrrrvi ajas. Pisiasi ehk ja kui ametnik ütleb, et see pole oluline, siis peaks teda usaldama. Aga no kui mul on alati sada jama oma nimega, siis nahka sa ei või mulle kord head meelt teha ja parandada ära. Kui palju see üks lisa I-täht ruumi võtab?

No ja eks ma sain peapesu selle eest, et kuidas ma ei tea aadressi, kus ma peatusin. Teadsin vaid Londoni linnaosa, kus Adami vanemad elavad, ma ei tea isegi tänavanime, rääkimata postikoodist, sest mul lihtsalt polnud seda vaja!

Lõpuks ma lihtsalt põgenesin sealt intervjuult. Nii ebameeldiv ja mitte-teretulnud teenindus, kannatasin hambad ristis ära, aga ma olen nii õnnelik, et ma ei pea sinna tagasi minema.

Nüüd on lihtsalt see lõbus koht, kus ma ootan seda neetud numbrit 2-6 nädalat!!!! Ootan lihtsalt ühte ümbrikku, kus on numbrite rida.

Seega jah, soovitan selle esimesel päeval ette võtta, kui siia saabute, sest ooteaeg on pikk..