Kui mina ja Adam oleme üsna igavad inimesed, kergelt "kooli-poodi-voodi-kooli" stiilis, siis Pixel on ikka väga värvikat elu elanud.
Hoiatan ette, et oksejutud on tulemas..
Kamm hakkas pihta eelmise nädala keskel, kui ta öökis magamistoa põrandal ja tegi kindlaks, et meil hommikul oleks kauneid päiksekollaseid laigukesi heledal vaibal ja et saaks neid ikka koristada.
Mõtlesime, et kuna tal on kole harjumus mitte-söödavaid-asju süüa, siis ehk ta õpib sellest ja rohkem ei söö. Järgmine päev oli ta ok, aga ööl vastu reedet oli lihtsalt mu õudusunenägu.
Olin end diivanile sättinud, kui tundsin aroomikest, et järelikult on ta oma pissimatile üllatuse jätnud. Ok, las olla, hommikul koristan ära. Ja siis hakkas öökimine pihta. Koeraomanikud teavad, et kui koer öögib, siis terve keha töötab selle jaoks, ta keha reaalselt pumpab seda toidunatukest välja. Ajasin kiirelt kargu alla ja mida ma näen- kodu on kui miiniväli! Natuke siin, natuke seal.
Vaene koer.
Hommikul ärkasin taaskord lõhna peale- ta nimelt oksendas täpselt mu pea kõrvale. Õnneks küll põrandale, aga ikkagist. Silmad lahti tehes nägin kohe ühte üliõnnetut koera, kes ei saanud aru, kas ta saadetakse nüüd voodisse, kuna ta oksendas sinna kuhu ei tohi. Samas, kuhu üldse tohib?!
Ma pole teda kunagi nii nukralt näinud.
Jäin reedel temaga koju, et lihtsalt teha kindlaks, et ta ei sööks enda-toodangut ja siis öögiks seda välja. Pix magas paar tundi ja siis oli ta nagu vana hea Pixpox jälle, kes jooksis nagu pooletoobine. Skypesin veel ema ja õega ning ega nemadki vist väga aru saanud, et midagi tal viga oleks. Kraapis oma cat-flap'i sama hullusti kui varem, ronis mu peal ja noh, kõik oli korras!
Adam tuli koju, võttis ta sülle ja Pix lasi lihtsalt kaarega!!!
Taaskord oksendas ta nii mis hirmus, ise veel ju nii pisike ka veel, kuhu tal see kõik toit mahtus, mida oksendada? Ühel hetkel ta vajus voodisse ära, pea voodist välja rippumas ja ise nii nukker.
Hiljem Adam ütles, et ta arvas, et nüüd ongi kõik.
Mina hoidsin pisaraid tagasi, ma ei teadnud ju mis Pixliga toimub. Minu pisikene!
s ei võiks olla koeraarsti nimi Dog-tor?), sai Pix aru et ilmselt keegi läheb õue ja ta tormas voodist välja, et ka kaasa tulla!
Sõitsime arsti juurde, maja nähes neelasin ma pisara ja oeh..
Mis siis meile räägiti?
Kuna me oleme ammu seal tuntud, keegi polnud sealsetest arstidest ja administraatoritest nii pisikest koera näinudki, siis Pixlit vaadati suurte silmadega, et issand kui palju ta kasvanud on!
Rääkisime oma pika loo ära ja tõsiasi oli see, et .. tegelt nagu väga midagi viga tal polnud. Kui kodus oksendas ta vahetpidamata, siis arsti juures oli täielik vaikus. Sai oma dieettoidu, igaks juhuks ussirohu ka uuesti (sest ma tõsiselt kardan, et see kuradi rebane kes meil aias käib, on haige. Ärge küsige mismoodi ma seda peaks teadma, ma ei teagi. Aga ma lihtsalt kardan. Ja no kui ta poetab oma junnoseid meile aeda ja Pix nuusib ja .. ew.)
Meie piirkonnas on lihtsalt maailma parim arst Anna. Lihtsalt nii armas inimene, nii rahulik ja sõbralik. Sõites koju muljetasime me Adamiga arstist ja saime aru, et mina ja tema saame suurema emotsiooni arstil käies kui Pix. :D
Koju jõudes oli ta nagu vana hea Pixel jälle, näljendas ja oli tema-ise.
Ma tean, et see on labane. Aga ma tõesti tundsin, et haige koer on hullem kui haige laps. Olgu, beebid ei räägi, AGA sul on lootus, et VARSTI ta hakkab rääkima ja saab öelda, kuidas ta end tunneb. Näita mulle koera, kes oskaks öelda, kas tal kuskilt valutab või on halb.
Vaene kutsikas lihtsalt .. Ilmselt oli mingi "kõhugripi" laadne asi tal.
Nüüd on ta taas mitmeid päevi olnud juba täiesti endine. Kratt.
*
Tahaks paar toredat nupukest veel temast kirja saada.
* Kas teadsite, et Pixel tunneb ära Mihkel Kärmase hääle?
Iga jumala kord kui "Pealtnägijat" vaatan (või siis korduseid), jookseb ta padavai minu juurde ja kuulab kaasa. See on lihtsalt niii naljakas, sest "Supermodellide" saade vapsee ei koti teda ja noh, olgem ausad, rohkem ma väga eesti saateid ei vaatagi. Aga jah, Mihkel Kärmas, every single time.
* Ma olen ilmselt rääkinud, et me ei tooda väga normaalselt mõtteid Adamiga kahekesi olles. Me oleme lihtsalt sarkasmi kõige kõrgemal levelil, me nokime üksteise kallal ehk liigagi palju ja meil on lausa solvavad naljad. Aga see kõik on nii naljakas.
Seega, oleme jõudnud sinna maale, kus Pixel ilmselt ei saa enam arugi, mis ta nimi on, sest me hüüame teda iga kord erinevalt. Enamasti on kõik nimed inspireeritud tema enda nimest.
Siiski-siiski.. Klassikad on teie ees:
Kui ta ei oska täpselt sihtida, et ta jäägid maanduks täpselt pissimatil (palun otsige mulle parem sõna selle jaoks, pissimatt on nii õõv :D), siis tema on nimi on vastavalt kas Shitsel või Pissel.
Kui ta ei oska täpselt sihtida, et ta jäägid maanduks täpselt pissimatil (palun otsige mulle parem sõna selle jaoks, pissimatt on nii õõv :D), siis tema on nimi on vastavalt kas Shitsel või Pissel.
Nüüd haige olles teenis ta uue nime: Sicksel.
Kergelt teemast kõrvale, aga siiski teemas püsides makes sense .
Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inglased proovivad öelda midagi teise aktsendiga. No et "croissant" on ikka üli prantsusepäraselt öeldud, No "kuossaaannndddtt" või nii.
Samas see pole kõige hullem. Mind kohutavalt häirib kui nad ütlevad Ibiza. See ei ole kui "Ibitsa". See on pigem "Ibitha", th-asemel on keel hammaste vahel õhku välja puhumas. No ja sealt tuli nali, et Barthhhhhhelona ja Mathhhhedonia..
Pithhhhhel ka. :D
* Samuti on Pithhlil komme kõiki asju maha matta. Või noh, tekkidesse kuna me ei luba tal aias kaevata, kuigi vahel tuleb ta tuppa niimoodi, nagu oleks mudamaadlust teinud.
Pidevalt ta sööb oma närimiskondist kolmveerand ära ja siis alles on megapisike jupp (näed et midagi tal suus on aga ei saa aru mis..) ja siis ta käib ja nutab, sest ta ei leia kohta kuhu matta. Oma voodisse tekkide alla ei taha matta, küll aga diivanipatjade taha, meie tekkide sisse või kapi ja seina vahele .. Paneb maha ning hakkab tekki ninaga sellele kondile peale lükkama.
Ükspäev oli nii armas: ta pani oma kondikese või küpsise mu lambanaha vaibale (haha, lambanahk jee, IKEA £10) ja hakkas neid KARVU peale lükkama. :D Paraku mul ei olnud telefoni lähedal, et saaks filmida, aga see oli NIIII armas, kuidas ta proovis ja proovis.
Teinekord aga panin ma põrandal puslet kokku ning enamus juppidest oli alles puslekarbis. Pix tõi oma pisikese tüki PORGANDIT, pani selle õrnalt mu puslekarpi ja hakkas ninaga pusletükke porgandile peale lükkama. :D :D :D
* Pixlil on iga hommik missioon: oodata millal üks riideese maha kukub (enamasti sokk), see võtta ja siis korralik tagaajamine korraldada. See punktike on küll kergelt ärritav, aga ma võin vanduda, et tal on hoopis teistmoodi tulukene silmis, kui ta sokiga ringi jookseb. Samuti armastab ta kohutavalt mu kampsunite vöösid (mul on lausa kaks kampsikut, mis tuleb vööga kinni siduda! TOPELTRÕÕM!)
* Kuigi ta vihkab elueesti käppade pesemist, siis pärast pesu on ta silmapilkselt vannis tagasi, lakub vett vanniseintelt ja on niisama mõnus. Vahel veab ta mõne mänguasjagi sinna ja chillib niisama vannis.
* Ta veab endiselt saapaid ja mu plätusid laiali. Ei mina tea, mis selle koeraga peab tegema, et ta neid laiali ei veaks. Siiski ta neile hammast külge ei pane ja ühtegi närimisjälge pole siiani kohanud.
No comments:
Post a Comment