Tahtsin siiski käppelt need ära märkida.
12.klassis sain ma täiesti lambist tööle Viru Keskusesse Väikse Päikse mängutuppa. No et vanemad shoppavad ja siis lapsed on siiski valve all.
Eksamiperioodiks oli see suurepärane, sest sain nii palju õpitud seal, samas.. ei saanud üldse. Seal oli nimelt jälle KRIMI kanalid (mida mul kodus polnud) aga kuidas sa vaatad lastetoas selliseid kanaleid, missest et lapsi käis seal üsna vähe? Eks ma istusin seal siis, multikad jooksid ja mina õppisin kunstiajaloo eksamiks.
Kopeerin taas oma vanast ja megasalajasest blogist killukesi sellest ajast, kui seal töötasin:
*Toodi poiss, 4-aastane.
* Jäi mulje, et venelane, sest emal oli tugev vene aktsent.
* Ema jooksis nii kiirelt ära, et ei jõudnud küsida lapse nime, vanust ega ema telefoninumbrit, mis on kohustuslikud!
* Küsisin siis poisilt, et "eeeööö.. važ iimja?" NO KURAT KAK TEBJA SAVUT MEELDE EI TULNUD??
* Poiss vastas ka mingi Akjdpoaisd. Nojah, olgu.
* Ühel hetkel hakkab poiss hüppama. Kargab ja kargab ühest toa otsast teise.
* Küsisin, kas v tualet?
* Poiss naeratab vastu ja jookseb pallimerre.
* Pallimerest välja tulles, pükstel ees loik.
* No tore, tore. Miks ta ei öelnud?
* Vaatan, et ta ema peaks 30-minuti pärast järgi tulema, ehk kannatab ära kuidagi selle märja püksi.
* Poiss läheb joonistuslaua taha. Püsti tõustes, loik taga.
* NO TÜRKEL! Pissine laps istus kõikvõimalikes kohtades, peaasi et Triin saaks pärast kõik üle pesta.
* Ema tuli.
* Ema naeris(!) et laps püksid täis tegi ja laps naerab ka.
* Tuli välja, et laps on norrakas. Pyry.
Või siis teine stoori vene poisiga, kes rääkis mingit hullult teaduslikku teksti:
* Vene poiss, Seva, 5.
* "Võ snajetje.." 2-minutiline tekst ",da?" . Jajah, mitte-midagi-aru-ei-saanud-aga-noogutan-ikka.
* Kui ütlesin, et "Ja nje panimaju pa ruski tak harazoo", siis jäi kurvalt vaatama ja..
* .. ja tuli uuesti "võ snajetje...." .
Ok siis.
Tegelikult meeldis mulle väga seal töötada. Vahel tõid vanemad mulle šokolaadi, et "noh, sa oled siin koguaeg lastega, las ma premeerin sind Geishaga.". Või lapsed olid ikka tõelised pärlid.
Teine koht, mis mul märkimata jäi, oli sama töö, sama ettevõte, aga Niitvälja Golfis. Ühesõnaga, seal oli eraldi maja lausa mängutoale. Ma töötasin seal terve suve ja selle aja jooksul käis ÜKS laps. Seega jah, taaskord parim koht, kus eksamiteks õppida, multikaid vaadata (kanaleid polnud ja seal olid vaid DVD..). Jõin seal lihtsalt koguaeg teed, istusin rõdul ja vaatasin kuidas teised golfi mängisid.
Rääkides aga praegusest kontorirotindusest..
Ma pean tunnistama, et mulle täitsa meeldib. See on mu esimene kontoritöö, pealegi ajutine. Oleks see püsiv, ma nii hea meelega ostaksin kontorikleite ja kannaksin korralikke kingi, õpiksin ära kõige toredamad soengud ja sammuksin sinna uhkusega.
Tõde on see, et .. Ma käin tööl mustade teksadega ja tavaliste saabastega, selga on visatud soliidsem kuid suht suvaline särk. Samas pole midagi väga imestada, kuna ma töötan koos IT-geek'dega. Jah, suurem osa neist on ikka soliidne, pintsaklipslased, aga ma tunnen, et mul lihtsalt pole mõtet panna raha magama riiete alla, mis ilmselt tulevikus mu selga oma teed nii tihti ei leia.
Ühesõnaga..
Seltskond on omamoodi. :D
Ühte töötajat ma natuke pelgasin, sest ta tundus nii.. tark. No et lihtsalt ei julgegi küsida midagi. Teine on hull aktivist ja kolmas on 18-aastane.
Ma pean tõdema, et ma pole elusees joonud nii palju teed, kui mulle viimaste päevadega sisse on joodetud. Kuna tee/kohvi tegemine on väga hea ettekääne, et teha oma tööst paus, siis tunni jooksul küsitakse vähemalt kaks korda, kas keegi tahab kohvi/teed. Naljakas ongi see, et meil on KOGUAEG laual tass mõne kuuma joogiga (minul enamasti poolikud jahtunud tassid, sest ma lihtsalt ei jõua ära juua :D ). Ma tunnen end juba halvasti, kui ma ütlen, et ei ma ei soovi teed, sest .. nad koguaeg tahavad nii väga teha. Vahel nad isegi ei küsi et kas teed või kohvi, vahel nad loevad pika rivi asju ette mida nad teha oskavad (kohv, tee, latte, cappuccino, kuuma vett, külma vett.. suhkruga, suhkruta, piimaga, piimata..) ja no kui nad on vaevaks nii palju tegema siis .. kuidas sa ütled ära? No ja seda enam et ma pole sellise kogusega harjunud, ja eks ma pean vetsupause tegema ikka tihemini kui inglased. :D
No ja eks nalja saab ka ikka.
Näiteks eile.
Istusin mina siis oma laua taga, kui üks mu ekraanidest (mul on kaks ekraani..) suri keset tööd ära. Adam oli telefoni otsas kellegagi, seega talt ma abi ei saanud küsida. Valikus oli mees keda ma pelgan ja külaaktivist. Paraku mu lempar 18-aastane, kellega ma tunnen end veel mugavalt, sest ma tean et ta on must noorem, polnud veel tööle jõudnud. Ühesõnaga.. võtsin end kokku ja küsisin üle kontori, et kas "keegi" oskaks mind aidata. Eks need kaks lahendasid lõpuks mu probleemi ära (oli vaid restarti vaja).
Aga kujutage ette.. Üks blondiin istub IT-kontoris ja tema suurim mure on, et miks ekraan ära suri. Nad tegelevad kõikide koodidega ja ma ei tea mis kammajjjaaaga, ja siis mina oma kõige labasema murega. :D
Häshtääg piinlik.
Ühesõnaga.. jah. Elu on värviline.
Lõpetaks oma tööjutud kena mõtteteraga Billy'lt, tolle 18-aastaselt, kui arutasime lihtsalt "maailmaasju" ükskord:
Mina: "No, I can't draw."
Tema: "Ofcourse you can. You just don't know how to do it."
Ostsin üleeile endale päeviku
Ma arvan et ma olen üsna neutraalne uusaastalubaduste jagaja, st ma luban selliseid asju mis juhtuvad niikuinii, no et ma ei pea aasta jooksul sellele mõtlemagi (olen julgem, olen sotsiaalsem..). Kirjutasin siiski endale "lubadused" välja ja proovin hakkama saada.
Üks nendest ongi see, et ma ei hakka vinguma et ma ei oskaaaaa.. Ma ju tegelt VÕIN seda osata, kui keegi õpetaks mulle.
No comments:
Post a Comment