Ma arvan, et ma sain esimese töö, kui ma olin 12. Mäletan, et olin üsna pisike ja pidin end kokku võtma, et Keila Noortekeskusesse end vedada, et nende kaudu suvetöölaagrisse saada. Kaks nädalat tööd, neli tundi päevas, palgaks 250 krooni. See oli ikka jõõõõhhhkkkkeerrrrr raha. Mäletan vaid, et käisin seal endast kaks aastat vanemate tüdrukutega, kes võtsid mind omaks kuna olid tol ajal mu venna klassiõed ja noh, eks me teadsime üksteist. Ma ei tea, kust mul tol ajal see julgus tuli koguaeg tegutseda.
Üks ainsatest mälestustest on see, et ma pidin ühes lasteaias potilillede lehti pesema ükshaaval. Miks neid dušši alla ei lükatud, seda ma ei tea. Mäletan vaid, et ma proovisin viilida sellest tööst, piserdades spreiga lehed märjaks ja lootsin, et nüüd ongi puhtad. Paraku see läbi ei läinud ja noh, tegin siis tööd topelt. Mäletan häguselt mingit rohimist ka, aga see oli lihtsalt kuidagi moe pärast tegemine..
Tundsin end vist miljokana ja järgmine aasta tööle ei läinud. Ei, tegelt. Ma ei tea, mis põhjusel ma järgmistel aastatel ei töötanud suvel. Ehk olime me maal ja lihtsalt polnud võimalik. Pole õrna aimugi.
Vahepeal sain mingeid ühepäevaseid tööotsi oma isa kaudu. Käisime jooksumaratonil jooksjatele jooke andmas. Vana hea "jõujook või vesi??" ja siis jooksu pealt neist ühe (või kahe) kätte andmine.
Samuti müüsime sõbrannaga mingil kossuvõistlustel jäätiseid, kus saime iga jäätise pealt ühe krooni teenida. Me mõtlesime, et raudselt oleme päeva lõpuks ühekroonimehed aga see oli lihtsalt jõhker, kui palju jäätiseid osteti. Me pidime iga müüdud jäätise pealt tegema kriipsukese paberile, et pärast lugeda üle, mitu jäätist osteti. Jep, kilplased. Oleks võinud arvutada KASTIDE peal olevad numbrid kokku ja siis hiljem vaadata, palju alles jäi. Mitte et tegeleda keset müümist mingite kriipsudega. :D Lõpuks jalutasime minema, mõlemalt mitusada krontsi haha taskus.
Paar aastat hiljem võtsime julguse kokku ja läksime sõbrannaga uuesti noortekasse, et listi panna ja tööd saada. Selleks ajaks oli juba palk tõusnud 400-kroonile. Ma pean tunnistama, et see töö oli kõige meelelahutuslikum üldse, mida ma siiani oma elu jooksul teinud olin.
Me nimelt sorteerisime samas lasteaias kostüümiladu!! No sinna juurde kuulus muidugi kostüümide proovimine, itsitamine ja kommisöömine. Pidupäev! Kuna see töö sai tehtud paari päevaga, pagendati meid lasteaiast Keila algkooli. Kuna september oli tulemas (ma eeldan, et me saime sinna tööle augustis?), siis komplekteerisime õpikuid ja töövihikuid ning vedasime neid klassidesse. Mulle on alati meeldinud sorteerimine ja organiseerimine, seega see oli super!
Ja no aina paremaks läks! Kui ka õpikud olid sorteeritud, läksime me RAAMATUKOGU sorteerima. Ma tean, et osad kukuvad pikali kuuldes, et mingid lapsed sorteerisid terve raamatukogu ära, panid KÕIK raamatud tähestilikusesse järjekorda (A-tähega algavad kirjanikud läksid ühte riiulisse ja ka need kirjanikud omakorda läksid tähestikusesse järjekorda). Ja no seegi pole veel kõik, olukord läks veel paremaks!! Nimelt tuli välja, et just tol ajal oli korraldatud õpetajatele suvepäevad kuskil.. ee.. Ruhnul? Kihnus? Ühesõnaga, me olime täiesti üksi seal raamatukogus, mitte keegi ei kontrollinud, majas oli ehk üks inimene keda vapsee ei kottinud, mis me tegime seal. Ja noh, mis me tegime, mis me tegime. RAAMATUID LUGESIME! Endal kõik lõunasöögid ja jutud kaasa pakitud, viskasime end mugavalt diivanile ja lugesime raamatuid. Samas me võisime seda endale lubada (vabandused, vabandused, ehh, ehh, eeee..) sest meil oli kõva turbo alguses taga. Seega umbes kolme päeva töö oli tehtud ühe päevaga.
Ma ei mäleta, kas meile anti lihtsalt lisavõimalus rahhhhi teenida või mis kamm sellega oli, siis meid orgunniti Keila Päevadele Keila suveniire müüma. Või tutvustama. Või näitama. Mul pole õrna aimugi. Ainuke asi, mida ma sellest tööpäevast mäletan, oli see, et ühel hetkel olin ma terve Keila rahva ees laval koos Veikko Tääriga. Ma pidin googeldama "õnne13 Raivo", et mäletada ta nime.. How bad is that et ma tean ta Õnne13'e nime aga mitte PÄRISNIME?. Olin fortuunaks ja loosisin mingis loosis osa võtnud inimestele auhindu välja. Tipphetk oli muidugi see, kui ma võtsin kausist välja paberi peavõiduga, mis läks ühele noormehele, kelle üle me tol perioodil sõbrannaga nalja tegime. Mäletan, et ma ei jõudnud ära oodata, et lavalt ära saada ja sõbrannaga naerda, et midakuradit just juhtus.
Ja no muidugi see, et laval olles märkas mu tolleaegne crush mitte et ta seda teadnud oleks, oh ei mind laval ja jäi seisma ning vaatama. Ma olin nii uhke, et sain laval olla ja tähelepanu keskpunktis ka veel pealekauba.. Samas jah.. ega too noormees ei tea siiani, et ta mulle meeldis. :D
Here is a fun fact: rääkisime Criselyga mõni aeg tagasi ma suurtest "armastustest" ja noh, tuli välja, et ma polnud ainuke, kes kihelema hakkas, kui too mu lähedal oli.
Here is a even more fun fact: Ta oli mu lähedal. Iga päev. Nimelt ta istus mu selja taga. :D
Taaskord olin ma järgmisel aastal miljokas ilmselt.
16-aastaselt otsustasin, et ok, aitab jamast. Teeks midagi, mis päriselt ka mulle midagi juurde annab. Tol ajal eksisteeris Keila linna veebilehel foorum ja mäletan, et üks noor tüdruk (minust aasta noorem) kirjutas, et otsib tööd. Noh, eks ma kirjutan ka siis. Ja nii ma tema nina eest töö ära napsasingi- läksin lapsehoidjaks ühesse Keilas elavasse gruusia-vene perre, kus kasvasid kolm pisikest poissi (9-kuune, 4-aastane ja 6-aastane vist..). Käisin nende juures terve suve ja ka osa septembrist, chillisin nendega Keila peal, käisime raamatukogus, mängisime aias jalkat ja sõime. Päriselt ka, me koguaeg sõime. :D Nende juures ma keetsin oma elu esimese mannapudru kellelegi teisele, samuti on see minu elunatukese juures olnud töö, kus ma KÕIGE rohkem vandusin, et mina ei saa järgmise saja aasta jooksul küll lapsi.
Samas oli ka päris veidraid olukordi, mis tekitavad mus siiski küsimusi. Kopeerin teile oma vanast-vanast-vanast blogist ühe lõigukese:
Kaks suuremat käisid ka loomaaia-rongiga sõitmas. Kui poisid sõitsid, ootasin ma beebiga seal kõrval. Ta magas (jess!).
Raudteeonu rääkis poistele, et sõidu ajal ei tohi püsti tõusta jne. Kui järsku ütles "Rong sõidab kaks ringi ja siis oletegi juba EMME juures tagasi."
No mida asja. Kas ma näen nii vana välja, et mul võiks olla 6-aastane poeg? Ja kokku veel 3 last?? Kas ma näen välja, et ma pool aastat tagasi sünnitasin oma viimase lapse?* Olen ma nii emmelik siis??"
Raudteeonu rääkis poistele, et sõidu ajal ei tohi püsti tõusta jne. Kui järsku ütles "Rong sõidab kaks ringi ja siis oletegi juba EMME juures tagasi."
No mida asja. Kas ma näen nii vana välja, et mul võiks olla 6-aastane poeg? Ja kokku veel 3 last?? Kas ma näen välja, et ma pool aastat tagasi sünnitasin oma viimase lapse?* Olen ma nii emmelik siis??"
Tol ajal olin ma oma elu parimas vormis- mul oli lausa sikspäkk! Lugesin praegu oma vana tiineka-blogi edasi ja tuleb välja, et vanim poiss isegi ütles, et ma olen nagu vanaeit, sest mul on peenikesed käed. :D
Tunnike hiljem, kui olin läbi lugenud oma parimad lapsehoidja-postitused.
Etsjahh.. Too töö oli väga stressirohke aga samas uudne. Õppisin poistemänge mängima, töötasin rohkem kui neli tundi päevas (vahel panin 12h jutti) ja õppisin palju venekeelseid sõnu. Samuti harisin end- kas te teadsite et selline sõna nagu "dinojunn" eksisteerib? Vähemalt üks dinosauruste entsüklopeedia ütles nii.
Too ema kirjutab mulle ikka FBs sünnipäeval õnnesoove. Nüüdseks elavad nad perega Austraalias.
Järgmiseks suvetööks (Keila linna foorum jälle??) oli taaskord lapsehoidmine, kuid teises peres. Kaks poissi, 2 ja 4. Esimene pere oli muidugi löödud, et kuidas ma nende juurde nüüd ei lähe, aga mul oli vaheldust vaja. Toos kohas tundsin ma end eriti närviliselt, ma ei teagi miks. Ma kuidagi ei osanud lastega mängida. Ma ei suutnud mingeid tegevusi neile välja mõelda. Nad tahtsid vaid teleka ees istuda ja see oli neile põhimõtteliselt lubatud. Käisime iga päev küll mänguväljakutel (vähemalt kahes!) aga jah.. Kuidagi.. imelik tunne oli koguaeg.
Tolle ema kaudu sain ma tööle kolmandasse perre, kus kasvas tibatillukene 2-kuune tirts. Enamus päevi veetsin teleka ees, tita rinnal magamas. Vanemad töötasid kodus, seega oli lihtsalt vaja kedagi, kes last hoiaks. Ma arvan, et too tüdruk oli esimene beebi, keda ma nii tillukesena hoidsin. Jah, ma ilmselt hoidsin süles oma pisiõde ka kui ta alles beebipunn oli aga.. kes seda aega mäletab enam!
Kõige kriipim hetk: chillisin teleka ees, beebi süles nohisemas, telekast tuli mõrva-dokk (jep, imeline kooslus eksole :D aga no mulle on alati meeldinud krimidokid). Ja siis tuleb kuskilt hääl.. "Ma näen sind, sina mind ei näääeeee!". Ma sain reaalselt südari. Ühel hetkel taipasin: see on see neetud rääkiv koer, mis igal lapsel tänapäeval on. No see, kes ütleb, et tal on sinine kõrv ja roheline käsi. Temasse on sisse pandud erinevad mängud: peitusemäng ("Ma näen sind, sina mind ei näe!") või siis lihtsalt kui laps mängib temaga siis koer hüüab "Aiiiii, kõõõdiii onn!!!". Paraku on see lihtsalt VÄGA ehmatav, kui järsku keegi hüüab, et ta näeb mind. Koer oli kuskil mänguasja kastis ning hääl oli summutatud. Seega oli see VEEL hirmsam.
Samuti oli see töö, kus ma tekitasin tervele Keilale kõmu, et "appi, Triin on lapse saanud.". Jalutasin ju linna peal (viisin oma raamatuid raamatukokku ära või käisin kaubamajas mingeid asju endale ostmas..) kui beebi oli mul kõhukotis. Jah, kes kannab VÕÕRAST last kõhukotis? Aga paraku oli see beebi lempar asend. Ja noh, tegelt väga vahet pole, kas kõhukott või erkpunane käru- silma jääb ikka. Eriti klatšimooridele haha mis sõna!. Iga päev tegin ma beebiga jalutades 20 000 sammu. Samuti ütles ema, et ta ei saa aru, kuidas minuga olles titt magab nii hästi, kolm tundi jutti, kui temaga olles beebi nõuab iga natukese aja tagant midagi. :) Samas oli ka olukordi, kus ema helistas mulle õhtul kümne ajal, et "triiiiiiiinnnn, palun ütle et sa veel ei maga ja ei plaani magama minna järgmise tunni jooksul!? Palun kas sa saaksid meile tulla ja MM magama panna, sest ta lihtsalt nutab ja ma ei oska midagi teha." . Eks ma siis käisin ja panin tema lapse magama. :D
Järgmiseks töötasin oma sõbranna tädi peres, kus hoidsin ka ühte pisikest beebitirtsu. Tolle tüdrukuga oli mul koguaeg meeletu hirm, sest ta polnud eriti leplik. Ma ei tea, kas tal oli nii hea vaist või mis, aga ta koguaeg tundis, et "miski on valesti". Ja no see "miski" oli ilmselt see, et mina olin tema ema asemel. Iga kord kui tüdruk magas, hoidsin ma hinge kinni, et ÄKKI on täna see päev, kus ta ärkab rõõmsalt ja ei võõrasta. :D Paraku seda päeva vist ei tulnudki. Kõik oli korras siis kui ema ka kodus oli. Tuli ja näitas mulle mänguasju, lehvitas mulle, naeris. Aga nii kui ema ära läks, nii ma olin nagu kloun kes proovis ta tuju tõsta ja ema korraks unustama panna. Mul oli lihtsalt niii kahju, et kuidas ma olen varem iga lapsega hästi hakkama saanud aga nüüd on beebi, kes ei võta mind mitmete kuude möödumisel ka omaks, kuigi üksi olin temaga vaid aja, kui ema oli omi asju tegemas paariks tunniks. No ikka täiega nukker! Samuti oli too pere ainus, kus ma pidin helistama emale ja ütlema, et palun tule koju, beebi ainult nutab ja nutab ja ma ei oska enam midagi teha! Ja no pakkuge, mis siis juhtus.. Ema tuli koju, kui laps oli end magama nutnud. Emale sülle saades ärkas ta üles küll, kuid magas pärast ohet edasi. :D Ma tundsin, et ma olen ikka nii saamatu!
Tol suvel töötasin ma neljas kohas korraga. Kolm perekonda ja lisaks tegin ma nö lisatööd suveks- niitsin meie maja ümbert muru, mis oli 3-4 tunni töö.
Mäletan olukorda, kui üks emadest mainis oma stressirohkuse tõttu, et "Triin, kuula mind, ära MITTE KUNAGI tööta kahel töökohal, see on nii stressirikas!!!" ja ma pidin naerukad saama, sest .. mul oli NELI töökohta korraga, kuid talle ma seda ei öelnud.
Siis tulid mu aupairi aastad peale.
Perekond Fulhamis, mis iial ei lähe meelest. Isegi 2,5 aastat hiljem kirun ma end, kui loll ma olin ja ei taibanud, et see mida ma seal tegin polnud teps see, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kord rääkides Adami emale oma seiklustest, istus ta mu kõrval, oskamata midagi öelda. Ma tunnen, et tema oli rohkem sellest loost liigutatud seetõttu, et ka tema on inglane ja ta teab, kuidas elu siin peab käima. Ta oli lihtsalt nii šokeeritud kuuldes, et nädalavahetuseti teeseldi, et ma ei eksisteeri, ma sõin vanematega vaid ühe korra koos õhtusööki (esimene õhtu kui ma saabusin) ning ma elasin keldris, kus aken oli kahe läpaka ekraani suurune. Minul oli piinlik sellest rääkida, temal oli piinlik sellest kuulda.
Perekond Streathamis, mis samuti ei lähe iial meelest. Seekord siis vastupidises võtmes- parim aasta minu elus, ilma naljata! Valusaid hetki tollest aastast on ka nii et tapab aga ma tunnen, et just tol aastal "leidsin ma end".
Ülikooli kõrvalt sain ma tööd ühes perekonnas jälle, seekord abiõpetajana. Poiss oli paras frukt, aga noh, õpetajana oli mul oma tööülesanne ette nähtud ja teab mis põnev see polnudki. Ühel hetkel aga ema lõpetas helistamise (ta alati helistas ette, et "homme oleks vaja") ja ise ma ka ei helistanud. Tundsin, et minu poolt oleks veider lihtsalt öelda, et "ee.. kas su poeg vajab õpetamist või ei?". Seega jäi see tööots katkiseks.
Suvel töötasin ma kohvikus uksehoidja-ettekandjana, mis on ilmselt mu elu kõige õpetavam ja kõige tõsisem töökogemus. Ilmselt ka kõige valusam. Mind ei ole kunagi üheski kohas koheldud nii, nagu mind tolles kohvikus koheldi. Ma tundsin, et ma olen lihtsalt maha tallutud töötaja ja ma võiks sealt ära jalutada nii, et see oleks justkui nende võit et lahti said must. Samas on see täiega veider, et seal töötavad inimesed, keda on täpselt sama moodi koheldud, juba 20 aastat. KUIDAS?? Lihtsalt seepärast, et kolleegid on toredad, samas kui juhtivam pool on täielik õud. Mitmeid kordi hoidsin ma pisaraid tagasi nii, et autosse istudes ma lihtsalt plahvatasin. Ja siis Adam oli nii pahane, et kuidas saab mõni inimene olla boss nii, et ta lihtsalt alandab inimesi.
Ma arvan, et ma lihtsalt ei meeldinud omanikule. Sest mul oli oma arvamus.
"Parim" osa oli see, kui mu töökaaslane helistas mulle kui ma olin juba töölt ära tulnud ja vaba inimene, ja ütles, et omanik tahab, et ma tooks tagasi t-särgi, mida me ühel festivalil pidime kandma. No ikka see sama särk, mis on xxxxxxxl-suuruses, kus on AASTAARV peale trükitud ehk siis et seda järgmine aasta kanda ei saa ja no muidugi see pisifakt, et kõik teised võisid särgi endale jätta. Ei, ma ei proovinud särki endale hoida sest paraku roheline ei ole väga minu värv. Aga asi oli põhimõttes?
Samuti kuulsin töökaaslaselt hiljem, et kui ma oma viimase tööpäeva lõpetasin (just viimasel tööpäeval oli minu kord kohvikut koristada ja uksed sulgeda) siis järgmisel päeval olid spreipudelid puhastusvedelikega kadunud (neid oli umbes 3-4 tükki). No need samad pudelid, millega laudu puhastati jms. Ja kuuldavasti oli omanik täiesti tõsiselt süüdistanud mind, et ma VARASTASIN need. Mis kuradi pärast ma varastan mingeid pudeleid, mis pole midagi väärtki? Et võtta need Eestisse kaasa, sest Eesti pole üldse arenenud riik (nagu ta väitis kord meie vestluse käigus). Ahhh, ma tunnen, et ma süttin taas kui ma mõtlen tollest tööst.
Nüüdseks on mu eks-töökaaslastega saanud sellest nali, et "noh, tahate, ma ärin teile spreipudeleid..".
Nädal tagasi käis meil noormees korterisse oma internetti panemas (jee, me ei pea ülevalt naabri oma laenama!) ja kuna ta oli nii sõbralik, siis me vatrasime terve selle aja, mis ta siin oli. Mainisin, et ma töötasin tolles kohvikus suvel, kui ta hakkas oigama, et "ei ole võimalik, eiiiiii". Sest noh, ta eks-tüdruksõber töötas ka seal ja see oli ikka nii.. pööörrsshhee kukkunud koht.
Ja nüüd, otsin ma meeleheitlikult tööd.
Olen kastist välja vaatama hakanud ning kaalun selliseid asju, mida ma enne vaadanudki polnud. Just minu piirkonnas elab nii palju vanu inimesi, et siin on igal ühel hooldajat vaja. Samas ma tunnen, et ma pole vaimselt nii tugev, et töötada vanada ja väetitega. Olen lihtsalt liiga õrn emotsionaalselt.
Aga eks ma ootan ja vaatan, ehk tuleb kuskilt vastus.
Samas saan ma oma CV'sse lisada, et olen töötanud veebidisainerite juures IT-firmas, haha. Mina, kelle käes puruneb iga tehnikavidin!
Kannan andmeid ühelt lehelt teisele ning aitan luua uut veebilehte, mis on reaalselt põhjatu. Kuna veebileht on firmale, mis müüb autode varujuppe, siis iga automark on vaja sisse kanda põhikirjeldusega, töötavate linkide ning kolumnidega, omakorda luua kõik mudelid oma kirjelustega ning lõpuks veel kõik põhilised vead üles märkida (kirjeldus, lahendus, soovitatav jupp) .. Ütleme nii, et marke oli paarisaja kandis, mudeleid oli 1400, vigu on igal mudelil vähemalt 5.. Ütleme nii, et paras eneseületus see ole sest teha on palju.
Aga..
Here is a fun fact: Ma ei tea MITTE MIDAGI IT-asjadest või autodest.
Samas on see raskendatud olukord, kuna minu bossiks on.. Adam. Mul on siiralt kahju, kui palju ma teda tüütan sellega, et küsin midagi lolli autodega kohta, aga noh, ise ta mu palkas! Ja no kui minu kontoris on veel peale minu kolm meest, neist kaks küll poisikesed, siis .. jah. Selline it-nohikute gäng meil. :D Paraku ma veel it-naljadest aru ei saa.
Oh jah.. Ma olen kindel, et mu elust on veel kümme erinevat tööd läbi käinud. Ma tunnen, et ma olen siiani neid mitte-tõsiselt-võetavaid töid teinud.
Kas keegi oskaks mu tagatausta põhjal öelda, mis suunas ma tegelikult peaksin edasi liikuma?
Ma tahaks siiralt olla veel selles vanuses, kui ma sain sõbrapäevikuid täita ja kirjutada:
Kelleks tahan saada: Lauljaks või tantsijaks.
Kelleks tahan saada: Lauljaks või tantsijaks.
No comments:
Post a Comment