Asi on keskkonnas. Kui vanasti vajusin õhtul voodisse, läpakas kõhul, valmis kirjutama. Praeguse elu juures aga on asi kaugel sellest "minu kohast". Sest seda kohta pole, kus ma saaks korra päevale tagasi vaadata ja mõelda, mis läks hästi ja mis mitte nii hästi.
Paras pudru ja kapsad.
Teen siiski lühidalt, et saaks mingigi pildi ette, mis siin maal toimub:
* Ootame oma korterit, mis pidi novembri lõpuks valmis saama (kuigi novembri keskel lubati, et "järgmisel nädalal saate sisse kolida"), kuid tuli välja, et eelmised üürnikud reaalselt rüüstasid selle koha ära. Ei meie tea, kes seal elas või mida korraldas, aga kui majas ehitus käib korralik, aknad on ajalehtedega kaetud (jep, käisime luurel..) , siis peab ikka midagi mäda olema. + see, et tänaval lekkis gaasitoru ja see on kõigile ohtlik, siis tuli veel see lisatööna juurde..
* Peatusime algselt ühe Adami sõbra juures, kes on talle peaaegu et isa eest. Pixelit ta sinna ei lubanud, seega pisike elas Adami vanemate juures kogu selle aja. Nädalavahetuseti külastasime neid.
* Mingil ajal tuli teade, et seal sõbra juures olla ikka ei saa ja peame leidma uue koha. No mis sa ära teed, ei saa ju teise inimese kodus (või noh neil on kaks maja..) käed ristis istuda ja keelduda lahkumast. Seega tulid Adami vanemad meile vastu ja lubasid nende elutoas mustlaslaagri püsti lüüa ja seal olla. Mina muidugi väga sillas, et ma ei pea enam üksi päevläbi kodus passima kuskil põldude vahel kus pole kuhugi minnagi.. Mul on nüüd Pixelpoxel ja London!
* Parajalt närvesööv on siiski olla võõraste inimeste kodus. Ma olen õhtuks niii väsinud selle meeletu muretsemise pärast, no ei julge ja ei oska midagi seal teha. Tahaks ju OMA kodu, kus maga poole päevani, tee "kannan pidžaamat nii kaua kui võimalik" rekord, söö mida tahad, vaata telekast mida tahad ja kaua tahad.. Adami pere on meeletult tore, kuid olles olnud "kodutu" juba kuu, siis ... oeh, ma tahan oma koju juba saada.
* Adami ema pani mind proovile: kuna ma kunagi alustasin nende juures 1000-tükilist puslet, siis nüüd seal olles ongi minu ülesanne see korralikult lõpetada ENNE, kui me kolime. Pool on valmis, nüüd on veel kõige nõmedam osa teha: sinine taevas ja mingi abstraktne lehtedega puu, mis on kergelt nagu mission impossible.
* Pixel pole vist elu sees nii pikke jalutuskäike teinud, kui nüüd. Kuna mul ikka veel pole MITTE MIDAGI teha, siis võtan Pixli kaasa, kui lähen vaatan üle oma vanad head paigad Londonis. Adami vanemate juurest on poole tunni jalutuskäigu kaugusel Camden Town, vana hea hipsterite market. Sealt edasi 10-15 minuti kaugusel Primrose Hill. Kui keegi küsib, et mis tegin või kus käisin Pixliga, siis iga jumala kord tuleb vastuseks "issand, SA JALUTASID???". Pool tundi jalutamist on kuidagi väga normaalne mu meelest. No üks ots. Eriti kui veel kanalit pidi (esimesel korral mõtlesin usaldada oma kõhutunnet tee suhtes ja no ilmselgelt kõndisin ma valele poole, kuni jõudsin tupikusse...) Eile jalutasin loomapoodi, et meie hambutule koerale (vahetab hambaid!) pehmet toitu osta. Pood jällegist 25min kaugusel, teistele nagu kaheksas maailmaime, et kuidas ma jõuan. :D
* Tulime eile sealt poest välja, kui Pix oli megaenergiline, nagu ta alati on, kui võõraid inimesi kohtab ja nad arvavad, et Pixpox on meganunnu. No ja siis tänaval oli ta nii krutskeid täis, et hüppas mulle teksade säärde kinni. Üks vana naine arvas vist, et Pix ründas mind, kuigi tegelikult oli ta lihtsalt väga ülemeelik. Jah, see pole vabandus, sest ta ei tohiks seda teha (jah, me treenime teda..) , kuid see memmeke kukkus reaalselt lõugama (ma ei kasutaks sellist sõna, kui see poleks lõugamine olnud), et "sinusugustel inimestel ei tohiks koer olla". MIDA KURADIT? Mis see "minusugune" on siis? Sessuhtes et kui Pix ründas, võtsin ta kohe rajalt maha ja keelasin teda. Memm jätkas, et "sa parem lase ta kohe koolitada, vahet pole et ta kutsikas on!!!!!!". Umm... Sa ei saa ju kutsikalt eeldada, et ta teab kuskilt varem, et seda ei tohi teha. ME JU ÕPETAME TEDA PRAEGU. Ühesõnaga see memm rikkus mu tuju hetkega, sest ma ei saanud aru, mis mul siis viga on, et mul koera ei tohi olla. Pixel pole mingi preiligi mitte, ta oli korralik mudakoll, sest vastupidiselt sellele, et ta chihuahua on (milles me juba sügavalt kahtleme..) , on ta selline mürgeldis, et proovi sa talle vaid mingi kleit selga panna.. Ok, meil polegi kleite ja kulinaid talle, aga isegi lihtsalt jõulukostüüm ei meeldi talle, mis on üli naljakas..
* Kuna eile õhtul tuli telekast jalgpall, mida Adam tahtis vennaga vaadata (või noh.. Owen tahtis Adamiga vaadata ja tegi juba varakult eeltöö ära, küsides emalt et "kas te lähte teisipäeval välja?" ) . Kuna minu jaoks on jalka mõttetu, siis orgunnis Adami ema mind vabatahtlike gruppi, et Adami isa jaoks veidi tööd teha- isa töötab nimelt ühe telekanali eesotsas ja oli vaja teha neid nö rämpsposti ümbrikke. No et kiri, ankeet ja eelmakstud ümbrik panna ümbrikkusse.. Ja nii 10 000 korda. Mina ja Adami ema tegime seda umbes 4-5 tundi ehk, teised vabatahtlikud alustasid aga varem. Veider, aga ma väga VÄGA nautisin seda tööd. Paraku kell hakkas peale käima, ja pidin lõpetama peaaegu 300 ümbriku juures. Päeva lõpuks oli valmis 6000 kirja. Seega täna töö jätkus teistel..
Samas sain ma ka selles telemajas eratuuri, ema näitas stuudioid ja muid kontoriruume, isa kutsus vaatama "nupuruumi", kus toimub siis see kõik ülejäänud kaamerate ja valgustite jms töö. Ütleme nii, et väga muljetavaldav.
Samas sain ma ka selles telemajas eratuuri, ema näitas stuudioid ja muid kontoriruume, isa kutsus vaatama "nupuruumi", kus toimub siis see kõik ülejäänud kaamerate ja valgustite jms töö. Ütleme nii, et väga muljetavaldav.
* Viis ööd veel magada ja siis saame oma koju!
Näitan ka siis parki, kus me Pixliga ikka käime... Silmapiirile jääb see kõige õigem Londoni kesklinn. Paremalt poolt on välja jäänud ka London Eye vaateratas.. :(
Ja no teel sinna... Selline vahva kuusepuu posti otsas.
Tegelikult on nii palju pilte, aga enamus on tahvlis.. Ehk peakski ühe niisama pildipostituse tegema?
Aa, mind leiab instagramist ka! Kes otsib, see leiab.
No comments:
Post a Comment