Saturday, December 19, 2015

Istun teleka ees mugavalt pakitud fliisteki sisse. 
Mu kõrval klaas veinijäänusega, mis külaliste toodud veinist alles jäi ja ma nüüd hiljem ärandasin. 
Telekast tuleb mõttetuim saade maailmas, kuid ma naudin seda, sest pole vaja palju kaasa mõelda. 
Adam vaatab kõrval toas voodis filmi telefonist. 
Kuulen nohisemist. 
Ei teagi, kumb see on: Adam või Pixel. 
Akna taga sõidavad veel autod. 
Järsku käib meeletu kõmakas. 
Peast käib sada tuhat mõtet läbi. 
Kas Pixel tõmbas midagi kaela endale? Kas Adam kukkus? Kas visati postipilust pomm sisse? Mis toimub? 
Kuulen Pixli küüsi parketil jooksmas. 
Appi. 
Ajan Adami üles küsides, et kas temaga on kõik korras. Ta ehmatab end üles ning hüüab, et 'jaaa, ma kohe lähen magama'. 
Umm, okei. Polnud küll see, mida ma küsisin, kuid tundub, et temaga on kõik korras. 
Märkan, et koridoris töesti on miski maas. 
Karbike. 
Sada mõtet jooksevad peast läbi. 
Mida ma pean tegema, kui see ongi pomm??
Liigun vaikselt lähemale ja märkan et sellel on nupp.
Ok, äkki on tänapäeval pommidel nupud ja ei peagi punast juhet läbi lõikama. 
Kuulen mingit kahtlast klõbinat vannitoast. 
Suva see pomm, kui keegi reaalselt on mu majas! 
Adam magab taas, ju siis temaga on kõik ok.
Lähen värisedes vannituppa. 
Mõtlen läbi, et kui ma panen kãe vannituppa, et tuli põlema panna ja keegi mul käe otsast lõikab, siis kuidas ma saan välisukse avada ühe käega, et jooksu pista. 
Otsustan, et parem jään ilma vasakust käest ning pistan käe vannituppa. 
Lükkan ukse nii kaugele lahti kui saan, et teha kindlaks, et kedagi pole ukse taga. 
Pixel on vannis. 
Megahirmul. 
Võtan ta sülle, et lohutada teda.
Ei, kedagi pole meie majas. 
Aga mis pauk see oli? 
Liigun mööda kodu, Pixel süles. 
Ja siis saan aru. 
Me mõlemad kartsime uksekellakarbikest, mis kukkus meie ukselt alla!!! See kuradi uksekell, mis mängib KAHTEKÜMMENT NELJA laulu (kaasaarvatud oh kuusepuu laul, sünnipäevalaulu ja Beethoveni hitte!!) oli lihtsalt alla kukkunud, kuna kahepoolne teip polnud ilmselt liiga tugev (eks ma eile aitasin kaasa vist, kui naelutasin väljapoole jõuluse kuldse suure lipsu, mis vajas haamri abi..). 

Jah. Ma olen Triin ja ma kardan uksekella. 
Mis oli nagu pomm. 

Kõlab nagu see uudis, kui keegi Londonis helistas politseisse, et bussis on relv, (matchete??? kuidas kirjutatakse seda eesti keeles?), kui tegelt oli see vihmavarju käepide. 

Neetud südamerabandus mingi uksekella pärast! 
PS! Pixel läks vanni tagasi. 

No comments:

Post a Comment