* Paar päeva tagasi tulid mu töö juurde ema-isa oma kolme lapsega. Keerasin kõigile jäätiseid valmis, kui küsisin selliselt 4-5 aastaselt tüdrukult, et mida tema tahab. Laps hüppas ja hüppas ja teatas, et ta tahab pissile. Egas ma midagi väga osanudki vastata, kui ütlesin isale, et ta tütar peab vetsu saama, kui mees lihtsalt nähvas lapsele, et "me tulime jäätist ostma, ära vingu!!!!!!" . Okeeeeei. Eks esimene möte mis mulle pähe lõi, oli see et ma keeldun neid edasiteenindamast, sest noh.. Kes peaks seda pissiloiku seal põrandal pärast koristama? Või kes pärast peab märgade pükstega ringi käima? Täielik ahastus. Aga noh, kompromiss sai lõpuks leitud.. Aga ikkagist!

* Teate, et Inglismaal on tihtipeale värskelt keeratud jäätisepall(id) soodsam osta, kui Magnum või mis iganes pulgajäätis? Siin vahvlitopse ei eksisteeri, kui vaid koonuse cornett'id. Või tuutu või mis selle nimi  ongi.. Kuigi ma Eestist pole vist kunagi ostnud jäätist, mis tõmmatakse otse jäätisevannist vahvlisse, siis no miskipärast eeldaks, et kuna see on fäänsipäänsi, siis ikka kallim kui Tommikas..

* Kuna ma olen kutsutud juuli lõpus sõps Ravi pulma (minu esimene pulm!!!), mis toimub Londonis. AGA.. asja konks on see, et nii tema kui ta ka kihlatu on Indiast, siis noh.. India riided eksole. Sari. Käisin siin kohalikus sari-poes (ma elan taaskord ghetto-laadses kohas, kus on suht lampe poode igal pool, you just name it ja meil on see pood siin olemas) ja noh, astusin sisse jutuga, et ma ei tea vapsee midagi saridest (missest et olin googeldanud ja rääkinud ühe teise indialasega. Joppmaivõi milline sagimine pihta hakkas- toodi mulle 12 erinevat varianti näha, et "noh, nüüd vali". Vot ei suutnud valida ja astusingi veits hiljem poest välja mõttega, et ma peaks ka sari-usku pöörduma, sest.. NEED ON NII ILUSAD! Kuigi ma olen viimane inimene maamunal, kes kannaks blingi, siis no jeerum kui kaunid need olid! Samas £80+ on natuke liiga palju mu jaoks sari eest, mida noh, olgem ausad, ma kannaks üks kord elus.

* Kuna Adami vanaema elab üksinda, siis ühel hetkel hakkas ta pihta jutuga, et ta tahaks koera.. Või noh, kedagigi.. Tervis jumpsis ja no ei olnudki tal motivatsiooni, miks hakata tervislikuks või liikuda ringi või midagi.. Ma arvasin tükkaega, et see on loll mõte võtta koer, sest iial ei tea, kuidas ta tervisega läheb. Aga no ta helistas ja helistas, et kas uudiseid ka on koera suhtes. Ühel hetkel ta teatas, et ta tahab oma koera nimeks panna.. REUBEN. Midaa? :D Mitu Ruuben-koera siin üleüldiselt on?! Vaatasime loomavarjupaiga lehed läbi ja nii irooniline kui see ka pole, jäid sõelale kaks koera: üks TÄPSELT nagu Pixel, teine TÄPSELT nagu Reuben. Lõpuks jõudsime hoopis teistpidi selle Pixeli-sarnase koera juurde tagasi ja no eks läksime vaatama. Autos helistasime vanaemale ja ta teatas et ta juba koob oma tulevasele koerale tekki ja ta nii ootab juba. Järgmine õhtu korjasime koera peale (ok, tegelt see protsess nii lihtne polnud..)  ja jeerum, orantš koopia meie Pixelpoxelist (keda Adami vanaema täiega fännas..). Adami vanaema armus koera kohe esimesest hetkest ja nüüd nad käivad koos Londonis kruiisimas..

* Küpsetasin täna hommikul enne tööle minekut ühe banana-bread'i mis on Adami igavene lemmik ja noh, ega mul kahju pole, kui köögis on paar fossiil-banaani ja ideaalsed just koogiks.. Mina seda väga ei söö, kohvi kõrvale ühe söön ja isu on täis. Enne bussile jooksmist võtsin selle just välja jahtuma. Istusin siis bussi maha kui järgmises peatuses tuli mu kõrvale üks vana mees, kellega me alati tervitame bussis, kuna tihtipeale me satume ühele ajale.. Täna tuli istus mu kõrvale ja paar minutit hiljem alustas ta ".. So you like baking don't you?" . Mul oli suht wtf-olukord, sest noh kust ta teab?? Aga olgem ausad- koogilõhnad olid nii tugevad, et nüüd kuus tundi hiljem, kui gaasimehed tulid boileri ohutust vaatama, siis ütlesid ka, et siin majas vist küpsetatakse. Ma tabaks teiega ka retsepti jagada aga noh.. "Üks parditäis jahu" ei kõla loogiliselt, sest mul on pardi mõõteasjakesed ja ma tean täpselt, milline suurus neist sobib aga et ma teaks selle mõõtekogust.. Njetu. Retsepti olen ise kokkukeevitanud, seega jah..

* Homme hommikul aga jätan oma kaasüürilised Inglismaale ja tulen nädalaks Eestisse. Täiega lamp tunne on tegelt, kuna viimased päevad olen ma kuidagi "pilves" olnud, üldse ei saa aru, mida ma teen või kus ma olen. Eile pool päeva hõljusin tööl ringi, ei saanud aru, miks ma unustan pooled asjad ära või ei oska küsimustele vastata. Praegu mängib mul taustaks Dagö ja ma istun siin laua taga mõeldes, et kes ta albumi pani youtubest üldse mängima? Ma teen asju iseendale teadvustamata. Või ma näen voodis norskamas ainult Reubenit ja paanitsen, et kus Pixel on sest nad magavad alati ühes kohas.. Ja taaskord- Pixel magab mu süles. Oeh..

Ma tõepoolest igatsen töötamist lastega, ükskõik kui imelikult see ka ei kõlaks. Kuja praeguses töökohas on minu põhiklientideks siiski lapsed (oma ema/isaga muidugi!) siis eks me ikka aretame vestlust stiilis, et mis su lemmik jäätis on või mis sa täna tegid või kust riigist sa pärit oled. 

Kord tegin endale sellise lõdva kalasaba. Sisse tulid kaks ema oma tütardega ning kuulsin, kui üks sosistas teisele "Ma ei teadnudki, et Elsa siin töötab!". Rõhk oli sellel, et Elsal on töö ja ta ei istugi oma lossis.

Kord tuli sisse pisike tüdruk oma isaga ja noh, näha oli et isa ei tea lapse riietamisest midagi. Laps oli oma huuled erkroosaks võõbanud ja noh, väga naljakas nägi välja. Ütlesin siis tüdrukule et see on väga ilus huulepulga värv. Laps mõtles natuke ja hiljem teatas, et ta arvab, et mulle sobiks ka see. Lapse aju töötab ikka teist radapidi kui täiskasvanud..

Ükspäev tuli sisse mees kahe lapsega. Lapsed nii armsad ja noh, ikka rääkisime veidi juttu. Ja siis selline 4-5 aastane tüdruk teatas: "Do you know my daddy is single?" ("Kas sa tead et minu issi on vallaline?"). Nojah siis. Mis ma ikka oskan öelda? Mees vaid muheles piinlikkusest ja vaatas mind sellise pilguga, et 'palun ära saa sellest valesti aru'. 

Eile..

Oeh. Ma ei tea mis mu peas juhtus. Mulle öeldi, et ma pean oma söömisharjumusi vaatama sest ma lähen paksuks, mis mind hingepõhjani solvas kuna üks kord kahe nädala jooksul otsustasin tööl süüa friikaid. Isegi kala ei võtnud (fish'n'chips) mis on taignasse kastetud ja õlis praetud.. Igapäevaselt söön ma tööl lõunaks kas kodust kaasa võetud eelmise õhtusöögi jääke, pastat või kanavõikut. Ja nüüd ükskord nii.. Oeh. Ühesõnaga see tõmbas mu tuju alla, sest tööl olen ma töötajatest kõige rohkem vormis, ükski asi riidekapis väikseks pole jäänud ja midagi ei lotenda ka mu kehal. Ja no inimene kes seda ütles, omab suuuuurt kõhtu ja kiirtoit on tema menüüs igapäevaselt..

Kell sai kaheksa, pool üheksa õhtul. Tegin paberitööd kui sisse tuli isa oma tütrega, mõlemad pidżaamades. Mõlemad nii rõõmsad ja suhtusid minusse nagu ma oleks nende ammune tuttav. Ja no pealegi, kui tihti sa näed mehi pidžaamapükse kandmas?? Mingi selline sõbralik side oli meil kohe algusest peale..

 Andsin neile maitsta erinevaid jäätiseid et nad selle leiaks, mida nad soovivad. Mees küsis veel, et mis minu lemmik jäätis on ja kas ma pean kõigile andma jäätiseid maitsta (ei, see on tunde küsimus: kui inimene tundub tore, siis tuled vastu ja annad maitsta..) Tüdruk sattus nii õhinasse ja rääkis sellest, kuidas ta sugulane (cousin- onu/tädi tütar/poeg) küsis talt et kas ta läheb voodisse aga tegelikult tulid nad jäätist sööma, hihi. Mees nii muuseas küsis kui neile raha vahetasin, et kui vana ma olen. Sellist asja ei küsi keegi mult siin, pigem et kust ma pärit olen. Nojah, 23, miks sa küsid? Tüdruk teatas kilkega, et 'Issi sa oled ka ju 23!!' kui eks mina kui ka mees muhelesime, sest noh, ta ei näinud 23 välja! "Daddy is 32.." sai tüdruk endale vastuse. 

Nad tänasid mind ja tüdruk istus veel letil veidi et jäätisest ampsu võtta. Et piinlikku vaikust peletada, ütlesin et tal on väga ilus Aristokassidega pidžaama ja ta on ise väga ilus pisike tüdruk (haha, see kõlab eesti keeles nii imelikult aga siin on see nii normaalne ja keegi ei mõtle, et wtf..). Mees vastas, et jah, tüdruk on tema eluarmastus, haaras ta leti pealt sülle, tänasid mind, astusid paar sammu eemale ning hakkasid sosistama. 

Ma jõudsin oma paberisse süveneda kui mees teatas ukse pealt, et "By the way, we both think you are very very pretty." . 

Jah, eks ma praegugi mõtlen, et see kõik kõlab nagu mingi lääge flirt aga.. See on terve nädala kõige ilusam asi mis mulle öeldud on. Mitte et Adam ei teeks seda, aga see, et puhta võõras niimoodi.. Ja just tunnike päras seda, kui juhtpersonal, kes vaat et liigagi tihti tungib teiste töötajate isiklikku ruumi, teatab, et ou, sa oled paks. (PS! Minu 23 aasta jooksul pole mul kunagi olnud kehakaaluga probleemi ja keegi pole varem midagi öelnud. Või noh, probleem on olnud, aga see on vist olnud vaid mul endal, enda kompleksid millest teised ei teagi ehk..) 

Aga tõesti, 12h hiljem sellele tagasi mõeldes paneb see mind ikka veel naeratama. Lihtsalt ajastus oli niivõrd õige. Totaalselt made my day noh! 

Kui eestlasele midagi ei meeldi, siis 

A) Ta naeratab ja ütleb et meeldib, kõik on korras kuid räägib sellest veel pikalt (ja ülepaisutatult)

B) Ta vaikib selle maha ja ei soovi rääkida

C) Naeratab, kuid hiljem kaebab Facebookis selle asemel et kohe teenindajale öelda

D) Teeb kohe draama ilma kompromissi otsimata

Kui inglasele midagi ei meeldi, siis

A) Ta kaebab. 

Ja kui inglane kaebab, siis ei ole see kiusupärast (enamasti) vaid pigem viis teadaandmaks, et saab ka paremini. Suvel ajas mind kohutavalt restos närvi, kui inimesed kaebasid, et nad tellisid ju 'medium rare' liha aga see on ju 'well done'. Liha on liha ma mõtlesin!! Aga point ongi selles, et nad ju TELLISID pooltoore liha, mitte küpsenud. 

Igastahes. 

Ma olen ikka täiega inglastunud siin just kaebamise tõttu. Eks ma õpin parimatelt vist, sest Adami vanemad lasevad oma kohvisid teha ümber ikka viis korda, et saada ideaalne. Kohvigurmaanid või nii. Ja noh, olgem ausad. Elu on siin kallis Eestiga võrreldes (samas palgad ka suuremad..) ja kui ma juba £4 käin välja Starbucksis, siis tahaks ikka tunda et see raha läks õigesse kohta. 

Okei, kohvi ma väga ei ostagi, sest kodus on meil väga nitševoo masin ja tööl saab ka värsket oakohvi. Ainus asi, mille üle ma/me nuriseda oskaks on igalpool teenindus. 

Kes teab, kes ei tea- võtsin end kokku ja vedasin end silmaarsti juurde. Ma vapsee ei tea silmatermineid ja no inglise keeles kah veel, aga mõtlesin, et mis ei tapa teeb tugevaks. Läksin mina siis rõõmsalt arsti juurde (mida ma täiega ootasin tegelt ja olin kodus nagu totaalne hädapätakas, sest ma ei jõudnud ära oodata et paremaid prille saada noh!). 

Minu suhe pakistani päritolu inimestega pole olnud siiani kuigi meeldiv, ja no kui ma aru sain, et mu silmaarst on pakistani siis noh... Oeh. Väga otsekohene (st ei mingit seletust ega midagi), eeldas et ma tean kõike, tegi mu pere tervise taustauuringut ja küsis kas mu peres on $£%#<$£-haigust esinend.. Ühesõnaga, arst oli väga ebameeldiv, ütles et mu silmades esineb shade'i, mida ma pärast tänaval kõndides googeldama pidin kuna too mees mulle seda täpselt lahti ei suvatsend seletada isegi pärast küsimist. Tundsin, et ta tahtis mu sealt megakäppelt välja lihtsalt saada.

Paar õhtut tagasi tuli mu e-mailile kiri neilt, et tahaksid tagasisidet. Okei, Adam vaatas jalkat ja no mis mul ikka paremat teha- eks ma siis vasta nende küsimustele. Küsimused polnud 'kuidas meeldis?' stiilis vaid kohe konkreetsed 'kas ta kontrollis seda? Kas ta soovitas seda?' jms. No ja eks ma siis kirjutasin nii nagu asjad olid, sest seal lihtsalt ei saanud valetada ja no miks ma üldse vale arvamuse peaks kirjutama. Samuti kirjutasin, et too arst saatis mu oma enda Keila silmaarsti juurde, kes kirjutas mulle loa läätsi kanda ja et too mees mulle läätsi ei anna proovida kuna mul on see shade. 

Järgmine hommik tuli kõne. Inglismaal on kirjutamata reegel: ära vasta võõrastele numbritele: 

A) Nad pakuvad midagi müügiks

B) Kõnele vastates on su arvele lisatud kuulõpus paar sotti

C) Kui keegi päriselt tahab sind kätte saada, siis nad salvestavad sulle voicemail'i. 

Ma ei vastanud ja jäetigi mulle see sõnum. Juhataja Specsaverist ütles, et ta luges mu tagasisidet ja ei tea kas asi oli minu keelebarjääris sest arst väidab midagi teistsugust- mida, ma ei tea. Aga see juhataja rääkis mulle kaks minutit selles sõnumis, et nad ikka tegelt teevad läätsi ja no et ma buukiks neile appointmenti. 

Pange tähele: ei ühtegi vabandust ega midagi sellist 'sorri et selline olukord juhtus'. Ma ikka veel tunnen, nagu oleksin MINA see, kes jamasse sattus kuigi ma olen klient ja tulin neilt abi saama.

Inglased vabandavad isegi siis, kui suitsetaja tuleb tuld küsima ja neil ei ole. 'Sorry, no I haven't. Sorry I don't smoke.' Miks ma vabandan, et ma ei suitseta? 

Halb lugu on see, et ükspäev Reuben hüppas mulle näkku nii, et prillid kuidagi läksid laiemaks ja vajuvad ninalt kiiremini alla.. Peaks nagu specksaverisse minema sangu pingutama aga noh.. 

Teine näide paremast teenindusest: tellisin Reubenile medaljoni, et ta kaelarihmale panna. No see tüüpiline nimi ja telo number.. Jõudis see siis eile kohale ja mis ma avastasin, auk on täiega küljepeale tehtud ja tekst on nii viltu. Kirjutasin siis tegijale (tellisin amazonist) ja täna enne kaheksat tuli email, et mees tegi uue ja paneb esimese klassiga teele. Ma arvasin, et ma pean hakkama omaoma juba tagasi saatma ja sada jama. Aga taaskord: eestlane lepiks olukorraga, väliseestlane annab teada, et toode ei vastanud ootustele. 

Siin on hea teenundus ikka nii tähtis. Kuigi ma otseselt ei serveeri ega midagi, siis tihtipeale jäätakse mulle tippi, kuna ma loon väikese vestluse küsides inimestelt, et kust nad pärit on või annan maitsta veidi jäätist enne, kui nad ostavad.. Pisiasjad! 

Ma ei tea, mis kuradi kammajjaa meil öösel siin toimus. 

Pixel urises terve öö ja ma tundsin et elan kui selles tüüpilses filmis (ilmselt reaalne elu ka selline..) kus sa teeskled magamist, et partner läheks ise vaatama, mis jama on. Aga jama oli selles, et... Me mõlemad Adamiga teesklesime, et magame!! Kuigi noh, eks me saame üksteise hingamisest aru, kas magab päriselt või siis mitte.  Ühel hetkel ajasin kepsud alla, panin aiatule põlema, sest no mille peale siin koertel ikka haukuda on kui rebaste! Tundus, et tuli peletas need rebased eemale ja noh, Pix rahunes ka maha.. 

Ja siis olime meie kahekesi.. Täiesti ärkvel. Adam ei saanud magada kuna noh, energiat oli liiga palju vist.. Minul aga liiga palju mõtteid peas. 

Eile oli kohutavalt kiire tööpäev ja kohutavalt palju vihastamist inimeste peale, kes jäätist tulid ostma. Eile koju jõudes ei tahtnud ma ühtegi jäätist ega lörtsijooki näha, kuigi väljas leemendas 26kraadi! Ja no tol ööl tuli silme ette kõik need inimesed ja nende jäätise soovid ja meeletu matemaatika, mida ma teen tööl, et hind öelda enne kui arvutisse jõuan.. Pikk jutt, sitt jutt nagu vanarahvas teab. 

Ja mida Triinuke vabal päeval teeb??  Tuleb siia rääkima jäätistest!!! 

Kuna meil tööl on umbes 30 erinevat maitset +sorbetid ja lörtsijoogid, siis noh, midagi peaks nagu 'nihu' olema, sest eestlase jaoks eksisteerib umbestäpselt kaks jäätist (vanilje ja šokolaad!) ja ülejäänud on juba fäänsipäänsimad. Siin aga on miljon maitset, mis on neile nii igapäevased. 

Jah, vanillijäätist ja šokolaadijäätist on raske siit troonilt tõugata. Või noh, mis raske, lausa võimatu! AGA! Kui eestlasele oli retrokas mingi lumimarja jäätis või Vana-Toomas (mille fenomenist ma vapsee aru ei saa..) siis siin on retrokateks rummi-rosina-, piparmündi-šokolaaditükkide- ja banaanijäätis. Inimesed tulevad ja ohivad, nad on nii õnnejunnis vanadest maitsetest! 

Jah, minu üheks tööülesandeks on tegusteerida jäätiseid, et ma oskaks kirjeldada mõnda maitset ('Ee banaanijäätis või? Banaaniline!') ja seega olen ma söönud nii palju jäätist, et noh, vanillil ja vanillil on ikka vahe! 

Aga ok, ma ei tea kuhu mu kirjajupike suundub, seega panen mõned maitsed kirja. Vanillist ja šokolaadist ma kirjutada ei viitsi. 

Maasikajäätis

No kes seda ei tea? Aga naljakas, et kõik lapsevanemad pakuvad seda oma lastele ja hakkavad siis ümberveenma, et mis sa ikka šokolaadijäätist söö, võta ikka maasikas! Justkui see oleks midagi meeletult erilist. Ja no siis lapsed paluvad šokolaadikastet peale.. 

Piparmündi-šokolaaditükkidega jäätis 

See on meie üks best-selleritest kuna taaskord: see on retro. Samas on see hirmuäratav, et tihtipeale on see erkroheline. Eestis mu mäletamistmööda oli see maitse pigem kui vanillijäätis piparmündi siirupi ja paari šokolaadikeeruga.. Siin aga on terve jäätis šoksi täis, erkroheline nagu sai öeldud ja noh.. Jube. Eks ma olen pirtsakaks ka läinud ja tean mis on hea, aga need šokolaaditükid jäätises maitsevad kuidagi.. Kuivalt. 

Soolase karamelli jäätis

Minu üks lemparitest, sööks nagu Snickersit põhimõtteliselt. 

Banaanijäätis

Minu lemmik! Kuna see on tugevalt päikesekollane ja iirisetükkide (ja kastmega), siis mmmmmm! Muidu ma pole eriline banaanifänn aga viimasel ajal mulle kohutavalt maitseb see võlts banaanimaitse (banaani-milkshake!!) ja oeh.. Ma saan absoluutselt aru, miks inimesed seda ostavad!! 

Mullinätsumaitseline jäätis

Ma koguaeg tahan kirjutada 'nätsumullimaitseline', aga noh, mismoodi see mull ikka maitseb. Kuna see on nii õõv, siis panen lausa pildi ka googlest! 

SEE ON ERKSININE!! Ei mingit photoshoppi ega midagi. Ok, meie oma on naturaalsemat värvi kuna kasutame naturaalse mahefarmi toodangut, mida ka meie Kuninganna sööb (kas ma tõesti kirjutasin 'meie' Kuninganna????) aga no ikkagist! See sinine on mereääres eriti popp ja noh, värv kutsub ostma, kuigi maitseb see ikka kohutavalt mullinätsuliselt! Ja noh, eks enne pildistamisele minekut ei tasu seda süüa, kuna eks see värvib suud ikka korralikult. Ja kuna suhkrusisaldus on selles meeletu, siis sulab see kiirelt ja noh.. Eks käedki on sinised! 

Lapsed alati(!!!) küsivad seda, vanematel aga tihtipeale ei õnnestugi neid ümber veenda, et ostaks ikka maasikajätsi..

Suhkruvatimaitseline jäätis

Taaskord maitse, millest ma aru ei saa. Kellele seda vaja on? Okei, lastele. Ise küsin, ise vastan. Jah, enamasti maitseb see nagu lahja maasikajäätis aga ikkagist.. Milleks?! 

Siin justkui on kirjutamata reegel, et kokku tuleb panna nii see mullinätsukas ja suhruvatt. Roosa ja sinine.. 

Meie omad näevad täpselt sellised välja (tänks google):

Kuna siin Essexis mereääres on teismeliste sigimisvõime tunduvalt suurem kui 'täisealistel' siis ikka ja jälle tulevad sisse sellised 17-aastased kahe lapsega, kui lastele ostetakse maaaaaasikajäätist ja emme-issi ostavad endale seda samust roosa-sinist kombot. Mis see minu asi kritiseerida on, aga no näha on, et nende lapsepõlv jäi liiga lühikeseks ja nätsujäätisest isu täis ei saanud. 

Rummi-rosina jäätis

Ma kujutan ette, et mu vanemad armastaksid seda, sest noh, rosinad!!! Ja need rosinad siin pole kui kuivanud viinamarjad, need siin on nagu kuivanud arbuusid!  Ikka jõhkrad mammutid. Minu kõigevähem lemmikum, sest see ei maitse nagu rummikas. Pigem nagu mingi lahtunud..asi. Ma natuke ootaks nagu rummikoogilaadset maitset.. Vanad inimesed siin ostavad eranditult seda! 

Aaaaaahhh, Keila Kooli rummikook praegu hommikusöögiks oleks ideaalne!!!!!!  

Honeycomb'i jäätis

Ma ei tea, mis eestikeelne vastand on.. Aga see on selline meemaitseline (ma tean et seda tehakse soodaga, siis hakkab mullitama kogu krempel, valatakse plaadile kuivama(!) ja natukese aja pärast lüüakse see haamriga tükkideks..)  selline krõbe meeküpsik või nii :D . Väga inglaslik. 

Mulle ei meeldi. No lihtsalt ei meeldi kui jäätises on mingid külmund tükid sees, mida peab närima kuna need lihtsalt ei sula! 

Cookie-dough ehk küpsisetaigna jäätis 

Iga teismelise lemmik, sest see on väga ameerikalik ja reklaam sellistele toodetele on ikka väga suur. Teades oma õde, siis see hull ilmselt prooviks seda küpsikutaigna jäätist koos mullinätsu omaga.. 

Piparkoogimaitseline jäãtis

Kord juba kirjutasin, et siin on piparkoogid kui kaneeliküpsised. Kui tolle farmi peamees meile külla tuli parlour'i ja tõi selle jäätise sisse, et no Triin, maitse.. Siis eks ma ikka sõin ja sõin et üldse aru saada, et see on piparkook. Peal olid küll nagu mustaleiva tükid (no teate ikka ju et leival on nagu poorid tekkinud pärmist ja no nendel tükkidel olid ka! Kaugel päris piparkoogist!!) ja noh, ega ma midagi sellest ei arvanud. Mees ütles, et ta vanaema on pärit ei-tea-kust ja nii neid küpsetatakse.. Tiffany, minu bossi 9-aastane tütar kiunus küll, et see nii tugeva kaneelimaitsega ja nii jube.. Ma vapsee ei saand jälle aru, et kus ta kaneeli tunneb.. 

Šokolaadi-apelsini jäätis 

Minu jaoks on tugevaid maitseid liiga palju. Jaffa küpsised (inglaste igivana võitlus: kas Jaffa küpsised on koogid või küpsised (Jaffa-cakes) ) ja siin on need Jaffakad ainult apelsinimooosiga ja šokolaadikattega. Seega paralleeli saab tõmmata ikka. Aga noh, kas jäätisena seda kremplit müüa? Ei aitäh.

Ah aitab küll vist. 

Milline jäätis neist kõige kutsuvam/õõvastavam on? 

Lood on sellised, et aprillikuu jäi minu elus vahele. Ei mina tea, kuhu see aeg läks, sest üks hetk kiikasin Facebooki ja sealt hüppasid kõik "Dear May, be kind to me" stiilis pildid ette. 

Nali naljaks või nii, aga ma tõesti ei tea, kuhu aeg on lännu. Ikka ja jälle mõtlen, et mis vigastus mul on, et ma üldse siia kribima ei satu. Samas, viga ongi selles, et mul pole arvutit mingi paar kuud juba.. Või noh, ilmselt sellest ajast, kui ma postitanud pole... Ja no teada värk, et iPad ikka nii palju ei võimalda kui vana hea läppar. 

Ja taaskord tulen sama jutuga: nii raske on reele saada. Rääkida oleks justkui sajast asjast aga no need nii vanad asjad, et mida ma ikka jauran. Samas tahaksin ära märkida pisikese jumbu saabumise meie majapidamisse. Seega, kes ei ole kuulnud veel, siis meie segasummasuvilasse maandus ühel hommikul pisike beebi. 

Koerabeebi. 

Jack Russelli ja spanjeli krants.

Jaurasime mis jaurasime, aga kuna arstivisiit oli mõnekümne minuti kaugusel, siis pidi sellele beebile nime panema. Käigupealt tuli nimi Ruuben ja noh, inglased nagu inglased ikka, kirjutas arst tema passi Reuben, ikka inglise päraselt, kuigi kodus on ta ikka Rupski või Ruubik, Broob (tähendab see midagi?? Google andis 'boob+bruise=broob' seega sorts Broob et ma sind tissisinikaks kutsund olen...) . 

Pixel võttis ta kiirelt omaks ja nüüd jauravad kahekesi koos, söövad mu päevalille taimi (26st on alles heal juhul 5, närilised kurat) ja noh, lammutavad maja siin laiali. Ei, tegelt... Kõik on korras. Väljaarvatud mu ühed tennised, mis 'ei ole korras'. 

Proovin homme ehk pildid siia tahvlisse saada ja jagan teiegagi seda numminaatorit. 

*

Otsustasin, et jätan minevikujutud seljataha ja jätkan blogi nüüd alates praegusest hetkest. Mitte et midagi oleks nii nirusti lännu, et varjata oleks. Aga no kui ma räägin vanadest asjadest, siis vapsee ei tea, millal ma juttudega olevikku jõuan. Seega jah, proovin taas bloggeriga sõbraks saada ja ikka tihedamini siia kiigata kui korra kuus (kui sedagi...). Et siis lühemalt aga tihedamini. 

Samuti olen avatud küsimustele, olgu need siis anonüümikutelt või mitte. 

Aga olks, tited magavad siin ja minagi alustan hommikul tööd lörtsijooke kokku keevitades (ma just eile hommikul segasin 60 liitrit slushie ehk 'jääjoogi' ehk triinukeeli lörtsijoogi segusid kokku.. Ja seda saan teha iga nädal ikka paar korda. Woop!)

Muide, kes tahab üldse mullinätsumaitselist jooki? Või jäätist? 

Siit idee tuleviku-minale: analüüsi inglaste jäätiste eelistusi. #randomvõinii