Jube kahju on tegelt, et mida suuremaks kasvad, seda väiksemaks jõulutunne läheb. See aasta ma ei protesteerinud ühegi jõulukaunistuse vastu, mis juba oktoobris müügil oli. Ma ei ohkinud, et apppiiii, jõulutuled juba üleval, kuused tuppa toodud ja kingid kõigil ostetud. Phäh! Las olla ju. 

Viimasel ajal küsin ma kõigilt, et kuidas neil jõulutundega lood on. Eks ma mitu korda olen mõelnud, et inimesed kipuvad "jõulutunnet" segamini ajama "pealesurutud jõulumeeleoluga". Jamps. Samas lastega inimestel nagu tundub jõulutunne olevat just mudilaste ärevuse pärast... 

Isegi kuuske ei toonud tuppa, sest.. Tegelt oli meil Adami vanemate kunstkuusk konkus ootamas, aga kuna nad tahtsid seda söögituppa panna, siis mõtlesime, et mida me ennast ikka narrime ja paneme kuuse korraks püsti. Reuben ka hävitas agaralt jõulukuule, seega.. mõttetu. Klopsisin aga kord kiirelt natuke viltuse puukuuse kokku (Adam muide tööl rääkis, et "Triin tegi puust kuusepuu" ja kõigi reaktsioon oli selline noh... et .. kuusepuu ongi puidust ju..) 

Eks me olime vaikselt kingitusi kogunud.. Hommikul kell pool kaheksa juba tegime kinke kodus lahti, missest et me kõik siin olime poolunes veel.. (Adam ärkas eelmine aasta mingi pool viis juba, et kinke avada.. lapsed, lapsed..) . Me isegi tõime kõik kingid voodisse, sest ma keeldusin nii vara voodist välja tulema. 

Ma ei viitsinud pilte tegema hakata, aga Adam sai mustrilise triiksärgi, GameBoy'le mängu, mida ta pikalt igatses, oma lemmiku Nandose chillikastme ja muud pudipadi. 

Mina aga sain raamatu (mis mul juba olemas on .. :D ), Victoria Secreti spreid, fotoalbumi ja paar asja veel, millest kirjutan kunagi kui õige aeg käes on. Kõige nunnumaks oli ilmselt teekann, mida ma alati Tescos silitamas käin ... 

Homme on meil teepidu, tulge teed jooma!!! 

Kuigi jõulutunne oli null, siis ajasime autole siiski hääled sisse ja sõitsime Londonisse Adami vanemate juurde. Kiiruga käisime Adami vanaema juurest ka läbi, et ma saaks ta koera patsutada. Boo-boo (jep, koerapoisil oli alguses selline nimi ja ta on PUHTATÕULINE chihuahua :D ) muutis vanaema ära Boots'iks (saabas... :D ) aga noh .. Nii armas koer, aga nii arg et kahju hakkab. 

Excuse mu muhkleid.. Boots ilmselgelt pole vaimustuses. 

Pakkisime vanaema autosse ja kuigi provva omab isegi mootorratta lube, siis ta pidi reaalselt südari saama, kui Adam turboga kiirendas. (Õhtul kui ta koju tagasi viisime, siis juba autosse istudes ohkas ta et "Triin, please.. I'm begging you. Tell him to behave..". :D ) 

Oodati meid kella kaheks, mistõttu proovisime ajakavas püsida, kuna neil on isegi kokkamiseks tabelid valmis tehtud, et mis kell mis toit ahju peaks minema, et õigeks ajaks valmis oleks. Adami vanemate juures on alati nagu saun, kui me neile külla lähme. Kuna isa on paadunud kodukokk, siis kõik aknad on suurest söögitegemisest udused ja kõikvõimalikud köögitehnika mootorid undavad. Seltskond oli juba suureks kasvanud, st Adami poolõde Harriet oma kihlatuga (loe: ME SAAME VARSTI PULMA MINNA!) , teine poolõde Charlotte oma tüdruksõbraga, Adami väiksed vennad, vanemad, vanaema, meie ... kokku 11! Avasime kingitused, mis meid Adamiga kergelt tõsiseks tegid, sest .. kuidagi jõudis kohale, et kurat võtaks, täiskasvanute kingitused on nii igavad. :D Kööginõude komplekt (mis päriselt ka on ilusad aga noh.. vajalikud ka ja kes tahab vajalikke asju saada jõuludeks?  :D ) , skandinaavia kokaraamatu, šokolaadi, sokke, tassid .. Samas ei saa nagu väga "kaevata", kuna me ise ka väga loovad ei olnud seekord.. Õdedele šokolaadid ikea küünaldega, vennad said kinkekaardid, vanemad said Chardonnay DIY komplekti, et teha ise 6 pudelit veini, vanaema sai sussid.. Järgmine aasta proovin olla loovam ja varem ettevalmistunud! 

Kuna rahvast oli murdu, siis ohverdas väikevend Matthew oma toa, vedas selle tühjaks, et sinna siis söögilaud panna et me kõik ära mahuks. Võtsin Adami isa Johni Facebookist mõned pildid, et te ka aimu saaks kogu prallest. Kahjuks me grupipilti ei teinudki.. 

Kalkun Rosemary (ärge küsige, miks tal nimi on) enne ahju pistmist.. Ahjus oli ta 5 tundi + nö järelküpsemine 90min ..

Vasakult siis pigs in blankets (vorstid peekonisse keeratult), hanerasvaga ahjukartulid, lillkapsad juustukastmes, porgandid, brüsseli kapsad, natuke veel tekipõrsaid ...) . Pildilt puudu veel kalkun, kastmeid, midagi oleks nagu veel puudu... 

Kuna ma paar päeva olen tundnud end öökimise ääre peal, siis seekord proovisin tagasihoidlik olla ja 

mitte üle süüa.. Aga no seal on võimatu mitte üle süüa.. Eriti kui magustoiduks on jälle kolm erinevat varianti. 

Kuna kõik kiusavad Adami ema tema kokkamisoskuste või nende puudumiste pärast, siis seekord võttis ta endale ülesandeks teha üks magustoit otsast peale. Kõige põhjas oli rullbiskviit rummiga läbi immutatult, keedupirni lõigud, keedukreem ja vahukoor (inglastele trifle dessert). Kuna ema oli uhkusest lõhki minemas, siis ei saanud midagi mööda sundsöömisest ja no päris..  kena. Minu jaoks veits liiga kõva rummikogus ja muidu rammus ka, aga väga hää. Banoffee kook oli ka tehtud, missest et see pole jõulukas, aga kuna meie kodus siin on kaks suurt banoffee fänni, siis miks mitte. 

Ega me kaua tegelikult seal olnudki, aga mõlemad olime kui tühjaks pigistatud sidrunid pärast. Meile pandi veel jõulutoitu kaasa (mis ootab täna õhtul söömist, mmmmmm), natuke kooki ka mis juba eile koju jõudes poole tunni jooksul otsa sai.. ja lihtsalt vedelesimegi.  

Täna hommikul aga alustasime "suveks saledaks 2020" ja käisime pikal jalutusringil metsas. 

Mis te arvate, kaob see jõulutunne siis ikka vanusega või mis? 

Viimasel ajal tulevad mulle pähe kõige imelikumad ideed. Ja neist saavad kinnisideed. Mul tulevad meelde asjad, mida ma eales igatseda ei oskaks ja no ei lähe peast ära!

No see, et ma täiega tahaks TORTI süüa, see on juba mitme kuu vanune stoori. Kuigi ma olen vahepeal ikka kooki söönud, siis ma ei ole saanud SELLIST kooki süüa, et saaks "söö torti!"-le linnukese ette teha.  No tahaks ikka korralikku torti!

Täiega tahaks veel verivorsti nahka. MIDAKURADIT ma küsin.. No teate et kui verivorst jahtub maha, siis see nahk läheb natuke kõvemaks ja .. oehhhhhhh. Külm verivorst..

Või jaamaputka/Lohu poe piklikud moosipirukad, milles oli kollane ebamäärane moos sees..

Ja kohupiim, jeerum.. KOHUPIIM! Soolakurk ja Keila Kooli kohupiimataskud ja soolaliha ja kuivatatud kala ja ahjuõunajogurt ja pelmeenid ja.. 

Ma isegi käin enne magama jäämist mõtteis SELVERIS SHOPPAMAS!!! :D :D :D  Lähen Keila Selverisse sisse ja panen mõtteis asju korvi.. Paar pakki Fazeri šokolaadi vasakult ja jänese kõrsikud ning leib paremalt ...
Ei, mul on kodus ka toitu (st homme hommikul saab olema, kui end teki alt välja vean..) ja ei ole vaja muretseda, et kuivan kokku. Annab ikka kuivada!  Aga no ma olen täiesti peast rase.


Ja nüüd tahaks nii väga vanu raamatuid lugeda. Korralik eeltöö on tehtud, et kust raamatupoest saan ma endale soetada I-SIK-LI-KUD
"Bullerby lapsed"
"Pipi Pikksuka"
"Jip ja Janneke"
"Lärmisepa tänava lapsed"
"Londiste" ei, Crisely, EI :D 
"Kristiina see keskmine"
"Kadri kasuema"

Mul lihtsalt on vaja  neid raamatuid! KOHE!


Muide.. Mul on see juba mingi.. 18 aastat vähemalt kripeldanud.. Kas keegi peale minu veel mäletab mingeid vanilje nätsukomme (nagu draakonikommid olid..) AGA seal sees oli selline vanilje kreem?? NÄTSUKOMMIS OLI KREEM SEES. Sinises paberis olid (vist olid roosad ka?!) Ühesõnaga, see maitse tuleb mul tänaseni meelde, kuigi ma ise võisin olla paras päntajalg alles..

No kulat see elu nii raske peab olema..

♡♡♡

"Tere-tere, kuidas hästi läheb?"

Kuna ma olen üli junn lubaduste pidamises (st endale lubatud lubaduste), siis ei hakka ma oma lubaduste listi üles toksima ja siis piinlikusest maa alla vajuma, kuna listist sai reaalselt ÜKS asi tehtud ja seegi selline olude sunnil- ole kokkuhoidlikum. :D :D

Samas leidsin ma lampi huvitava küsimustiku, millele toetudes võtaks ma oma 2016 aasta kokku. Omavolitsen, ja tõlgin inglisekeelsed küsimused sujuvalt eesti keelde. Või noh, mis sujuvalt.. Päris konarlik tõlge on. :D

Mida sa tegid 2016. aastal mille üle sa uhke saad olla? 

Ma arvan, et kuigi UKsse kolimine jäi aastasse 2015, siis elu algas siiski 2016, kui pidin leidma töö, inimesed enda ümber ja koha kuhu kuuluda. Ma tunnen, et ma olen täiega täiskasvanustunud, sest arved tahavad maksmist, koerlapsed tahavad toitmist-jalutamist-mängimist, tööl tuleb käia nii, nagu mind vaja on, mitte nii nagu ma tahan.. Kui kitsamalt vaadata, siis olen uhke, et ma ei jäänud ükski kord auto alla, kuna ületan koguaeg vales kohas teed ega vigastanud end nii, et pean haiglasse minnes piinlikkuse kätte surema (loe: "Tere.. ee.. lükkasin peitli endale pöidlasse" või "Tere, lõikasin endale teetassi äärega sõrme, kas ma saaks kaks õmblust palun?" või "Tere, mängisime sõpradega vihmas võrkpalli ja ma vist murdsin sõrmeluu.". ) 

Kellega sa kohtusid sel aastal kes sind samuti inspireeris?

Kuigi ma vaevu-vaevu tundsin siin inimesi enne kui Southendi kolisin, siis ei olegi ma väga palju uusi inimesi kohanud. Mulle on tähtis minu comfort zone, kus on ka MINU inimesed, samas ma vingusin sel aastal suht palju ikka, et mul ei ole sõpru. Ei ole ma see, kes tänaval astuks kellegi juurde ja paluks tal minuga sõbrad olla. Töölt ka ei saanud sõpru, sest ma olen liiga valiv ja kui keegi mind tööl kettasse ajas, siis kuidas ma temaga väljaspool tööd saaks suhelda?! Kohtusin Ewaga, poolatariga, aga ma ütleks, et ta inspireeris. Kui inimene pole mind inspireerinud, siis Pinterest on seda tohhuijaa teinud.. Just sayin. 

Mida sa lugesid mis võis sind paremaks inimeseks teha? 

Mul on olnud väga raamatuvaene aasta. Küll aga lugesin tööl läbi Jodi Picoult'i "Handle with care", mida ma ei saanud tükkaega peast välja ja sulgesin raamatu tihti, et mitte pisaraorkaani korraldada. Tööl. Kuigi ma lugesin vaid kahte raamatut (!!!!), siis ma ei oskagi öelda, et need mind PAREMAKS inimeseks muutsid. Pigem lihtsalt tõi maapeale tagasi ja panid asjad justkui õigesse kohta.

Tsiteerin Jodi Picoult'i. "He doesn't realize that most people who offer their help do it to make themselves feel better, not us."  ja mitmeid lehti edasi "People who didn't talk about their problems got to pretend they didn't have any." mis otseselt pole mõttetera, aga piisavalt tähtis, et pastakaga oma raamatut kaunistada.. Suhteliselt negatiivne mõttetera, aga see on nii tõsi. Ma ei ütleks, et see mind paremaks inimeseks tegi, aga elu üle selgemalt pani vaatama küll.
Ma tõepoolest ei taha siin ühtegi inimhinge kuidagi ärritada, aga .. ühel hetkel lülitasin ma oma ekraanid lihtsalt välja, sest nelja inimese probleeme oli minu jaoks natuke liiga palju kanda. Sel aastal olen ma leidnud end väga tihti olukorras, kus ma olen "võtja" aga keegi ei taha "andja" olla. Ma võtan aega, et teiste mured endaomaks võtta, ma otsin lahendusi ja lohutust ja tunnen sisemiselt alati väikest tantsupidu, kui teine inimene õnnelikult edasi minna saab. Päris tõsiselt. Aga tihtipeale olen tundnud, et vähesed tahavad seda aega mulle vastu anda, anda aega mulle et kirjutada oma murest. Ma ei heida kellelegi midagi ette, see on lihtsalt see, mida ma tunnen. Kurb on noh!

Oleksin võinud küsimusele vastamata jätta, sest noh.. küsimusele tegelt vastust ei tulnudki. :D 

Missugused laulud jäävad sulle 2016.aastat alati meenutama? 

Kui teil aega üle on ja tahaks lihtsalt mõnusat taustamuusikat kuulata, pange Josephi kanal käima.. 

Kuna ma tean, et sa ei viitsinud kahte eelmist laulu kuulata, siis palun kuula seda.. Või noh, emps, ära kuula.. :D 

Justin Bieberi laulule "Love yourself" vastus, mis on lihtsalt nii.. chill. 

Missuguse asja üle sa naersid nii kõvasti, et hing võis kinni jääda? 

Ma ei taha uhkeldada, aga.. meie huumor kodus on lihtsalt kohutavalt sarkastiline kuid imetabane. Samas ongi nii, et ise naerad pihku aga kui teistele räägid, siis tundub see nii mõttetu ja püänti nagu jääkski ootama.. No umbes et kui ma magama jään, siis ma pean olema sissepakitud niimoodi, et õhk kuskilt varvaste või külje juurest sisse ei tuleks.. ja siis lükkan ma ühe sõrme Adamile külje alla, sest "my finger got cold". Pole ju nagu nii naljakas, aga iga kord on meil selline naeruhetk.. Tööl oli mul sõbranna Hannah, kes oli küll 16 aga no nii muhe tüdruk.. Me lihtsalt naersime koguaeg ja nokkisime üksteise kallal. Iga kord kui me graafikud saime, ootasime me neid päevi kõige rohkem kui koos saime olla ühes vahetuses... Aga noh, neid graafikuid meelega ei tehtud meie kasuks enam ühelt maalt..
Kuladi raske küsimus on ikka.. Ühte korda mida ma mäletan, kus me mõtlesime et peame reaalselt auto korraks seisma jätma oli siis, kui kuulasime autos Ylvise laulu ja mõtlesime laulusõnadele kaasa.  Tol hetkel oli see lihtsalt niiiiiiiiii naljakas ja eks on meie jaoks siiani.

Milline film oli su lemmik? 

Kohutavalt piinlik tunnistada, aga kuna mu elu on nagu tragikomöödia, siis vaatan kõige tummisemaid chick-flick'e ja selliseid, mida nagu ei pea VÄGA pingsalt jälgima. Vaatan, naeran, nutan, tehtud. Kaks päeva hiljem ei mäleta, mida ma vaatasin. Samas dokumentaalid on mu lemmikud endiselt, krimi ja kummituslood..

Missugused hirmud sul olid aasta alguses, millest sa aasta lõpuks üle said? 

Ma ei nimetaks end klounifoobikuks, aga viimased 10 aastat kindlasti ei salli ma kloune. Nad tekitavad mus kohutavat ebamugavust ja ma valin iga kell teise tee, et ma ei peaks mingist klounist või Charlie Chaplinit imiteerivast mehest mööda minema. Ma ei ütleks, et ma üle oleks saanud, aga kui nüüd siin vahepeal killer-klounid ringi jooksid.. Mingil määral süvendas see hirmu, samas tundus klounide nägemine kuidagi.. igapäevasem.
Muudest hirmudest võiks ehk välja tuua võõraste inimestega rääkimise ja suhtlen Adami vanematega ka vabamalt kui enne, mitte et see üldse probleem oleks olnud, aga ikkagist.. Muutus siiski!

Millised mõtteterad olid su lemmikud? 

Vanasti olid mõtteterad mu lahutamatu osa elust, kribisin neid ju vihikusse isegi ümber ja oeh, mu elutarkus ja -mõte ehk tuligi sealt.. Nüüd olen vist täiskasvanud rohkem ja mõtlen, et mida sa ikka vaatad pekkis olukorda nii ilusalt näiteks.. Vaata tõele näkku, lahenda ära ja mine eluga edasi! Ei tahtnud nüüd googeldama hakata, et leiaks ilusa terakese ja läheks järgmise küsimuse juurde.

Samas oskaks ma peast niimoodi öelda paar oma lemmikut siiski.

If someone shows you their true colours, don't try to repaint them. - Teate ma ei oskagi seda enam kommenteerida, sest ma mõtlen selle lause üle ehk liiga tihti. Miks ma peaks vaeva nägema et kedagi muuta, kui nad ei ole isegi väärt seda? Mitte et isegi kedagi muuta, aga proovida teisele inimesele mõistust pähe panna ehk.. Ja seepärast ma ei tahagi enam inimesi enda ümber, kes imevad igasuguse elutahe must välja.

The biggest communication problem is we do not listen to understand. We listen to reply. 

Mismoodi sa hoolitsesid enda eest? 

Ma ei saanud kunagi aru, kui inimesed rääkisid et "issand see 2008 oli ikka jube aasta" või midagi.. Nüüd võin ma "uhkelt" öelda, et dude I got you. Kuigi 2016 tõi kaasa nii palju häid asju, siis ma võiks 2016 lugeda aastaks, mis läks ikka korralikult üle kivide ja kändude. Ja see on ilmselt põhjuseks, miks ma ei hoolitsenud enda eest üldse. Ei füüsiliselt, ei vaimselt. Kui sõna-sõnalt võtta aga küsimust, siis käisin üle kolme aasta silmaarsti juures ja seda UKs, mitte oma vanas usaldatatud prillipoes. Minu jaoks on see juba edasiminek! VÕIT!

Mida sa tahad järgmisel aastal rohkem teha? 

Ma tahaksin õnnelikum olla. Don't get me wrong, ma olen tunduvalt rohkem eluga rahul kui eelmisel aastal. Aga mul on vaja stabiilsemat elu, tööd.. Ma ei jõua end enam ribadeks tõmmata..
Samuti tahaks rohkem loovam olla, tahaks enda pisikesed eesmärgid päriselt ka saavutada, mitte poolsalaja maha tõmmata listist ja endale valetada, et jaaaa, tubli tüdruk, tegid ära! ("Käia uuel aastal rohkem jooksmas kui eelmisel" ... Ja siis käin kaks korda jooksmas ja tõmban listist maha... Kammoon Triinuu, nii ei lähe!) 

Milliseid viite asja sa tegid sel aastal, mida sa arvasid et ei teeks kunagi? 

- Oman kahte koera
- Käisin tööl nii paljudes erinevates kohtades ühe aasta jooksul
- Oman nii palju õuna-tooteid, iPhone kõlas minu jaoks nagu ikka miljonäride tehnikana.. ipad ja macbook ka.
- Muutusin hulluks koduperenaiseks- alles eelmisel pühapäeval käisin ma kodus ringi MÄRJA LAPIGA. Ja pesin põrandaid. Midaaa... Minu koristamised muidu on enamasti ikka selles "pealtnäha korras". Märja lapiga ma elusees ei viitsi midagi üle käia aga vot..
- Reisisin Makedooniasse.

Millised olid su lemmikud asjad sel aastal? 

Reubeni lisandumine perre. Ta on olnud üks kõige armsam koerapoiss keda ma eales näinud olen.

Millised olid su halvemad asjad sel aastal? 

Reubeni lisandumine perre. Eile kolas ta trepikapis ja leidis sealt valge värvipotsiku (nii 50ml või miskit..), mille ta otsustas tumehallile diivanile vedada ja selle seal avada. :)

Mis on kõige tähtsamad asjad, mis sa sel aastal õppisid? 

Et tegelt oleks ka aeg hakata ennast usaldama, oma vaistu. Olen ju siiski homo sapiens sapiens sapiens (st. ülemõtlev inimene), siis tihtipeale lähen ma endaga vastuollu. Nii tihti pärast mõeldes ei saa ma aru, miks ma valisin variandi B või C, aga mitte A mis oli mu esimene mõte ja oleks tolles olukorras kõige parem olnud.

Milline on su lemmik foto sellest aastast? 

Mida sa tahaksid öelda inimesele, kes sind on negatiivselt kõige rohkem mõjutanud? 

Sul ei ole õigust mind kohelda nii nagu sa heaks arvad eeldades, et ma annan sulle kõik andeks lihtsalt seepärast, et me oleme ühest perekonnast. Kui sa tundsid end parema ja tugevama inimesena pärast seda, kui mulle haiget tegid, siis tegelikult on mul siiralt kahju sellest. Ma võin unustada su sõnad mingi aja jooksul, missest et need endiselt kriibivad mu hinge verele, siis ma ei unusta kunagi, kuidas ma tundsin.
Kellegi teise küünla ära puhumine ei tee sinu leeki säravamaks.

Samas olen sellega rahu teinud ja ma ei näe sind oma tulevikus enam figureerimas, see rong lahkus ammu juba jaamast, sest kaua ikka võib oodata. Hilinenud reisijad peavad järgmist rongi ootama. Kellegi teise ellu.

Mida sa soovitad enda sooesindajatel teha järgmise aasta jooksul? 

Palun minge naistearsti juurde ja laske teha kõik uuringud mis vähegi võimalikud. Enne kui on hilja, sest elu on ettearvamatu. See, et sul ei valuta midagi ja ei tunne end teistmoodi ei tähenda et sa oled terve.

Millises kohas oled sa kõige õnnelikum? 

Teki sisse pakitult voodis kuulamas audioraamatut hommikul, kui on ilmselgelt veel liiga vara et ärgata.

Kus tunned sa ennast kõige "kodusemalt"? 

Belfairsi park on minu uuem lemmik, kus ma tunnen, et olen ka emotsionaalselt rahul (mitte aga tol korral, kui sealt metsast taimi varastasin, sellest aga teine kord...) .. Tahaks nii väga öelda, et kodus tunnengi end koduselt, aga ma tunnen, et see kodu on kuidagi natuke võõras ikkagist ja ei ole 100% minu oma. Ehk on lihtsalt üürikodu probleem...

Mis oli sinu lemmik toit? 

Viimased .. kuu aega?? olen ma unistanud tordist. Ükskõik missugusest, aga no on kinnisidee ja mmmmm, tort. Ära aja sassi koogiga, a'la õunakoogi vms.. TORT. 

Muidu võiksin kartulipudrupannkooke (ma isegi ei viitsi enam googeldada, mis nende õige nimetus oleks..) mitmeid päevi näost sisse ajada.

Kuidas sa rahustasid end stressiolukorras? 

Ma alati alahindan end ja ei loe ennast täiskasvanuks. See tähendab siis et täiskasvanu=saab hakkama. Tuletasin endale meelde, et YOU GOT THIS !!!! 

Millised komplimendid mõjutasid sind kõige rohkem? 

Suvel tööl olles sosistasid kaks väikest tüdrukut, et "ma ju ütlesin, et Elsa töötab siin!". Kuigi see kõlab nii lamedalt ja mitte-komplimendina, siis mõtlesin sellest tükkaega ja mõistsin, et kui mõni laps oskab näha oma Disney iidolit kuskil mereäärses kohvikus letitaga rügamas, siis ... siis on see maailma armsaim asi.

Viimati aga üllatas Crisely, kui ta täiesti ootamatult hommikul, kui ma veel voodis poolnokkis olin, öeldes, et "apppiiiii ma vaatan su insta pilte ja sa oled lihtsalt niiiiiii ilus!!". Ma ei ütleks, et komplimente tuleb uksest ja aknast, aga Adami komplimente ma ei oska vastu võtta ja siin "You look so pretty!" on lihtsalt hästi tavaline ja niimoodi muuseas..

Kes on need inimesed, kes toovad sus kõige paremad küljed välja? 

Adam.
Mu õde.

Millise riideeseme sa ostsid, mis tundus kõige sinulikum? 

2016 aasta oli kõige šopinguvaesem aasta. Ostsin vaid tööriideid suht, kuigi avastasin heategevuspoe enda jaoks, kus kõik riided on £2 ja viimati ostsin endale boyfriend-jeans, mis näevad suht lahedad välja, aga isegi kolm numbrit väiksemad teksased (oma normaalsest suurusest) on ikka suured. Midagi uut minu jaoks aga nii mugavad.

Mille sa oled kõige rohkem valmis jätma aastasse 2016? 

Mineviku asjadele mõtlemise, ärevushäired.

Mis on kõige parem nõuanne mis sa said? 

"You can do it!" 

Mis on kõige parem nõuanne mis sa andsid? 

Et ei tasu ikka viis korda järjest samasse ämbrisse astuda. Ämber jääb ämbriks.

Missugused asjad sa lükkasid tahaplaanile, sest sul polnud aega? 

Karm, aga .. elu. Suvel olin ma koguaeg tööl. Nagu.. KOGUAEG. Tegin nädalas 60+ töötundi, sellest umbes 25h nädalavahetusel ainuüksi. Üheksast tööle ja poole 12 aeg koju.. Ja siis vaba päev esmaspäeval, kui Adam tööl oli .. Seega jah, pean ütlema, et raske oli, väga raske.

Millistele asjadele sa tahaksid keskenduda ja töötada selle kallal järgmisel aastal? 

Stabiilsele õnnelikule elule. Ilma naljata. Tahaks normaalse inimese kombel elada. Kuigi ma tean, et järgmine aasta toob kaasa ühe korra töövahetust, siis noh .. Palun loodame, et see on ainus kord siis. Kujutate ette jah, et see aasta olen ma töötanud neljas erinevas kohas.. KUI MASENDAV??

Millised parimad küljed tulid sus välja? 

Ma arvan, et pühendumus. Iga kord ma proovisin end ületada ja olin valmis õppima kõike, mida mulle prooviti õpetada. Tulin oma mugavustsoonist ehk liigagi tihti välja, et saada hakkama asjadega, mida ma muidu ehk ei teeks. Tööl olen ma 100% hoopis teine inimene, kui kodus. Ja see on veider.

Millised on lootused aasta 2017 suhtes? 

2017, palun palun PALUN ole mu vastu natuke lahkem. Ma tean, et elu ei peagi lihtne olema, aga võiks ju natuke lihtSAM olla. Loodan, et minu viimase aasta kaks suurt unistust täituvad, kuigi eks nad on natuke vastuolus teineteisega aga.. Elame ja näeme.

See jõuluhullus on nii.. mõnus?

Esimene laar piparkoogitainast on tehtud (pool ära küpsetatud ja ära söödud). Pool kilo piparkooke juba läinud!! Mismõttes?
Mitmeid pudeleid glögi on alla kallatud, käisime isegi IKEAs, et ehk saab sealt natuke Eesti glögi moodi jooki (Rootsi ju!) aga kahest pudelist mis me ostsime, üks oli nagu kaneelimahl ja teine õunamahl. Piparkoogitainast isegi müüdi ka, aga eelmisel aastal tegin ise esimest korda, see aasta kehvem ei saa ju olla!

Egas midagi uut tegelt siit midagi teada polegi anda. Ei suuda oma vanale heale blogilainele saada, tee mida tahad. Kui eelmine aasta olid meil säästujõulud, sest olime värskelt kolinud ja list mida osta oli vaja ulatus uksest välja, siis see aasta ma lihtsalt ei näe vajadust kulutada. Võltskuuse viime Adami vanematele tagasi, sest see aasta tahavad nad kaks kuuske püsti panna, ärge küsige. Ja no siin puusani ulatuvad kuused algavad 25st naelast.. no nagu ei raatsi. Miks väike roots tuppa tuua ja maksta sellist hinda? Pinterest on mu parim sõbranna olnud viimased õhtud ja jeerum kui lahedaid ideid sealt leiab, kuigi jah, minu oskus jääb küsimärgiks iga pildi juures sest noh.. ma ju suutsin isegi haamriga endal sõrme lõigata.. 

Loll lugu on veel see, et .. ma olen kinnisideeks endale võtnud käbide leidmise. Kõige odavamad (st kulutu!!!) kaunistused saaks just käbidega teha ja no pinteresti toksi sisse vaid märksõna ja sealt tuleb rodu käbikaunistusi, mis on niiiiiii ilusad. Mis on point? MEIL EI OLE OKASMETSI SIIN!!!! Nagu, mitte ühtegi! Ja isegi ühtegi kuusepuud pole! Männist rääkimata! Ka mitte pargis! Tänaval! Kujutate ette jah? Mina, kes elasin 18 aastat nii, et männimets oli käbiga kiviga visata, otsin isegi eBayst, et las ma siis OSTAN käbisid! Aga 8 naela kilo käbide eest? Kas te teete nalja!? 

See nädal avastasime, et meist 1.9 miili kaugusel on megamets! Või noh, see on ikka park keset linna, aga see on megasuur! Golfiväljakud ja mets ja kõik.. Nii mõnus! Natuke liiga kaugel, kuhu jalutada (st sinna jõudes olen ma juba oma trenni ära teinud..) aga niiiiiiiiiiiii mõõnuuuus!!! 

Kuigi kohalikud metsad on tammikud või vahtrikud (??), siis neid ogalisi jõulutaimi on metsas murdu. Nüüd ma küll ei saa aru, miks ma oksakest koju ei toonud, aga noh, loll pea on ihu nuhtlus.

Homme lähen teen kiire poetiiru ja hakkan oma kuusepuud kodus kokku klopsima. Säästujõulud teevad loovaks ma ütlen! 

Ah, viimane kiire pilt ka veel. 

Inglased leiavad ikka jama mida inimestele pähe määrida. Mõte iseenesest armas, aga no milleks?? Põhjapõdratoit! Ehk siis kaerahelbed litritega.. Et põhjapõdrad ikka näeks, kus toit on ja nii kaua kui jõuluvana kuusepuu ees oma pirukast ampsu võtab, siis saavad põdrad ka mugida.. Umbes 50g litrilisanditega kaerahelveste hinnaks on £1 . Kilo kaerabelbeid maksab siin 65 penni.

Sõitsime Adamiga tagasi oma mini-jõulushoping tuurilt ja kuna ma olen autos isehakanud DJ, siis proovisin hetkeks pühade meeleolu luua. Et tema jõululaulude vaenu natuke leevendada, lähenesin natuke loovamalt- panin mängima EESTI jõululaulud. Või noh, teada on et viis on üsna sama, aga tähendus on tõlkes ikka kaduma läinud.

Eks sealt tuli edasine arutelu sellest, kui tähtis siin on jõululauludes ikka mainida ära Jeesuslapse sünd ja eeslid ja karjased ja maeiteamis. Kui Eestis on lihtsalt puu tuppa toomine, piparkookide mugimine ja jõuluvana ootamine. Ja no sealt edasi muidugi see, et kuidas ma tean nii palju jõululaule peast, kui siin lapsed undavad jingle bells'i ja sellega saavad jõululauludele linnukese kirja umbes.. elu lõpuni.

Proovisin siis seletada, et kuna Eestis peab kingituse saamiseks laulu laulma, luuletust lugema või ükskõik mis vägitükiga lagedale tulema, siis lihtsalt PEAB oskama midagi.. Ja isegi kui ei taha osata, siis need jõululaulud hakkavad külge, vägisi! Ta teab, et eestlased on laulurahvas ja no põnev traditsioon eksole, midagi muud kui lihtsalt kingi kätte saamine ja asi ants. AGA..
Kuna Adam imeb pastakast probleemi välja sellisel kujul, mille peale ma eales tullagi ei oskaks siis seekord oli sama moodi! Talle ei mahu pähe, miks kasvatatakse Eesti lapsi viisil "kui sa loed luuletust, saad kingituse". Et point on ju selles, kas laps on TERVE AASTA hea laps olnud, mitte see, et kas oskab luuletust või mitte. Ükski laps ilma kingituseta ei jää ju, aga miks pannakse see laps pukki, närvitseb ja poetab pisara, et saada uued sokid??
No ja proovi siis seletada..
Tõin võrdluseks selle, et miks inglased panevad siis 24ndal õhtul (neil käib ju jõuluvana öösel ja 25ndal on pakid kuuse all..) lambi juurde klaasi piima, ühe jõulukoogikese (minced pie) ja põhjapõdrale porgandi. Igast asjast on hommikuks amps/lonks võetud. Isa poolt ilmselt.  Hakkasin minagi siis vastu jaurama, et miks te nuumate jõuluvana. Et kui ma oleks jõuluvana, siis käiks ma neli-viis maja läbi ja kõht on täis. Jah, ma saan täiesti aru, et see on tänutäheks ja kergeks kosutamiseks terveks ööks Jõuluvanale, aga no .. mida te nuumate?!

Samas tõesti, täiesti jänni jäin seletusega, et MIKS neid jõululaule vaja on ikka. Tänutäheks, et kinke tõid? Miks Jõuluvana tahaks kuulata miljardite laste laule, tal ju kiire niikuinii! Isegi inglaste juures ei jõua tervet kooki ära süüa vaid ampsu võtta, miks ta siis Eestis laste laule peaks terve sajandi kuulama?!

Jõudsime oma jauramisega nii kaugele välja, et mõtlesime juba, et mõtle kui huvitav see oleks, kui saaks kaksikud ja üks kasvaks Eestis ja teine Inglismaal.. Ja siis võrrelda, et kumbal oli parem lapsepõlv.
Mõlemad otsustasime ära, et Eesti lapsel. 

Ja kui keegi tahaks olla nii armas ja laadida youtube'sse mingeid normaalseid jõululaule.. Karavani on kuidagi imelik kuulata.. :D

Siuke tunne, et mine või hulluks.
Kes mind kooliajal teadis, siis võis tihtipeale kuulda mu suust "sa ei kujuta ette, mida ma unes nägin!!!". Ühel hetkel tundsin, et mu unenäod hakkavad mingis osas ka päris elus kajastama (no nägin unes, et mu isa lendas helikopteriga mulle järgi "et mind taevasse viia" ja ma kukkusin sellelt alla kuidagi, mu "hing" uppus põllul olevasse vette (üleujutus või nii..) . Ja siis järgmisel päeval (päriselt siis..), kui mu isa sõidutas mind ja mu sõbrannasid peole, möödusime me ühest üleujutatud põllust mis nägi TÄPSELT samasugune välja nagu mu unenäos, ja no muidugi ka nagu kiuste lendas tol hetkel meilt peakohalt üle üks helikopter... Ja no jada-jada , selliseid lugusid on mul hunnikutes..) . Ühesõnaga, mul tekkis kohutav hirm, et kui isegi mu unenägu ei lähe täide, siis mingit moodi see tuleb mul meelde igapäeva eluga. "Unenägude seletaja" veebileht oli mu Lemmikutesse lisatud, et iga hommik saaks neid kuidagi endale tõlkida ja sisendada, et "kõik on okei". Ei, ma ei usu mingisse maagiasse, aga mismoodi aju genereerib selliseid videosi ja ma pean siis mitu päeva mõtlema, et "ah, IMDb'st hindaks filmivaatajad selle 1/10, puhas kräpp ja ei meikinud senssi". Kuidagi vägisi tuli teadmine, et see ju peab midagi tähendama! PEAB, peab, peab!

Paar ööd tagasi nägin ma und, millele ma ei oska mingit tähendust pannagi. Aga no ei lähe see mul meelest ära ja iga hetk, kui sellele mõtlen, võiksin ma rääkida sellest, nagu see JUST juhtus minuga.

Ühesõnaga siis. Mäletan, et ma olin Keilas männikus, kui keegi inimene (kusjuures ma näen inimesi unes varbaotstest kaelani, nägusid ma ei näe..) ulatas mulle pisikese, sellise 3-4 kuuse beebitüdruku, kel seljas tumesinised teksaretuusid ja heleroosa karvane kampsun valgete tikitud tähekestega (??????). Isegi praegu, mitmed päevad hiljem, võiksin ma kunstnikule(ega ma ise joonistada oska..) kirjeldada igat detaili tema välimusest, igat lokki ja kortsu. Kes mu kätte selle lapse andis, pole õrna aimugi. Kuigi ma olen oma elunatukese jooksul hoidnud süles hulgaliselt beebisid, siis toda beebit hoidsin ma kätel nii:

Miks? Ma ei tea. Keegi ei kõnni tänaval beebiga niimoodi ju ringi! Ma mäletan, et ma ei tundnud seda last üldse oma kätel, oli ta siis niiiiii kerge või mis, nagu suleke mitte väike inimlaps. Too inimene, kes selle lapse mulle andis, ütles, et "you have to deliver her". (Olen ma maininud, et ka mu unenäod on inglisekeelsed?) . Ja no deliver tähendab siin nii kohale viimist kui ka sünnitamist. Ma olin väga segaduses, sest .. laps oli mu kätel, aga samas nagu ei olnud ka, kuna kaalu tal ju ei olnud. Samuti ütles see inimene, et beebi on pime ja üldse selline "mitte suhtleja", kui nii saab paarkuuse kohta üldse öelda.
Seega oli mu suureks missiooniks see laps kuhugi kohale viia, sest mis ma ikka keset ööd beebiga tänaval seisan. Kõndisin siis see laps kätel oma vanemate maja poole, ületades ülekäigurada ja miskipärast vaatasin taevasse, kus oli megapalju tähti. Too beebi, kes mu kätel oli nii, nagu pildil, vaatas ka tähti ja naeratas, mis pani mind kõhklema, et oootaaaaa, see laps on ju pime, kuidas ta nüüd tähti näeb?

Vahepeal on mul mäluauk, aga mingi aeg jõudsin ma vanemate majast kõrvalmajja, ma reaalselt MURDSIN majja sisse (ärge küsige...) ja jõudsin korterisse, mis nägi välja täpselt nagu korter, kus ma elasin oma 2 esimest eluaastat (..mida ma ei mäleta aga olen piltidelt ja koduvideodelt näinud). Seal võttis meid vastu aga üks naine koos saksa lambakoeraga ja haaras kuskilt kapilt MINU prillid. Kas ma elasin seal? Ma ei tea. No võttis ta need prillid kätte siis minuga samal ajal rääkides ja hakkas neid kuidagi kokku pigistama. Lükkas sangad lühemaks, kahandas mu klaasisuurust jms, kuni neist jäid järgi lasteprillide suurused okulaarid. Millest see naine rääkis, seda ma ei tea, aga ta pani need prillid lapsele ette nii, nagu see oleks ta kõige tavalisem tegemine eales. Veendusin, et järelikult see beebi ei olnud tegelikult pime.. Või ta sai minu prillidega nägijaks???

No ja siis ärkasin üles, nagu tavaliselt ikka, kui hakkab põnevaks minema või tundub selline, et hakkaks nagu mingi loogikakiir koitma.

Kuigi see kõlab ilmselt nii, nagu korralik hülgemöla ikka, siis see on lihtsalt lihtsalt nii häiriv, et mida mu unenägu proovis mulle öelda. Võõras inimene annab mulle sulgkerge beebi, et ma deliver'iks ta aga ma pidin ise välja mõtlema, et KUHU ma ta viin või kas ma tegelikult peangi ta kuhugi füüsiliselt viima.. Ja et ta on pime aga kuidagi saab nägijaks.. Ja viisin kohta, kus ma pole elanud aga minu asjad on seal.. Ja see neetud saksa lambakoer... Nagu midamidamida??

Eestikeelne unenägude seletaja on minu vajadustele juba ammu alla jäänud, seega lõin inglisekeelse tõlkeraamatu lahti ja .. oeh. Puder ja kapsad.
Ja miks ma seda ikka veel mäletan iga viimase detailini, kui tavaliselt lähevad mu unenäod meelest ära juba siis, kui ma voodist püsti tõusen?

Kas ehk keegi on siin, kes räägib soravalt unenägudekeelt? Võin sulle anda aastajagu tööd, et lugeda ja tõlkida mu non-senssi. Palun ainult ära ütle mulle, et "hobuseraua nägemine tähendab õnne ja hammaste nägemine haigust". I got some probleeemmsss noh, ma ei suuda elu normaalselt elada, kui ma ei tea, mida mu aju mulle räägib. :D
Vastutasuks kuulaksin ma meeleldi seda, et ma pole ainus kes ei suuda päevasel ajal koopereeruda oma ajunatukesega ja unenäod ikka kummitavad ka päriselus.. Ma ei saa ometi ju ainuke olla kes üle mõtleb..

See, et ma ei ole siin midagi kirjutanud ei tähenda seda, et ma poleks ÜLDSE kirjutanud. Tavaliselt ongi nii, et huh, istun maha oma kohvitassiga (ma tean, et Eestis väga piimakokteile ei osteta ja kui ostetaksegi, siis on see justkui luksuskaup. Siin ei ole see aga väga midagi erilist, törtsu on kallim kui piim.. Aga kuna Adami vend oli külas ja ta armastab piimakokteile, siis külmkapp oli kokteile täis laetud ja nüüd tegin kohvi vaniljepiimakokteiliga.. mmmmm, olete proovinud?!). Igastahes, alati potsatan ma arvutilaua taha maha suure innuga, et noh, nüüd kirjutan eepose. Kirjutan ja kirjutan ja siis.. siis vajub ära lihtsalt. Ja ma ei viitsigi lõpetada. Salvestan endale ära ja sinna see jääb. Nüüd on mul missioon kõik 13 postitust lõpetada ja see kübevik taaskäivitada. 


Kui keegi küsib, et kus ma elan, siis enamasti vastan ma lühidalt "Londonist tunnikese kaugusel, mere ääres". Siin on tunniajane autosõit sama mis Tallinnas Koplist Baltasse sõita põhimõtteliselt, sest noh, riigi suurus on teine ja inimesed palju paindlikumad. Ma võin veel lisaks mainida, et Southend'is, KÜLL AGA ma jätan enamasti selle pisikese detaili mainimata, et see on Essexi maakonnas. Teadupärast pole Essexil üldse head mainet, sest siin on kõige imelikumad inimesed. Või noh mis imelikud- igal pool on imelikke. Siin on aga hoopis teine elustiil, riietumisstiil ja justkui oma keel.

Mainin kohe ära, et minule ja Adamile pole see veel külge hakanud, siin on megakogus normaalseid inimesi ka, aga kui mõni inimene on ette võtnud ja hakanud korralikuks täiskohaga essexlaseks, siis nad ikka panevad täie pasaga. 

Mis siin Essexis siis toimub? 

1. Kõige hullem essexlane on ilmselt noormees nimega Joey Essex- meie häbiplekk siin. Ma tahtsin teile video siia panna, aga teada värk, et keegi ei viitsi mingeid videosi vaadata. Igastahes- noormees kellel puudub igasugune mõtlemise võime, isegi kui talle vastus ette öeldakse. Kuskil küsiti, et kust on pärit Taani saiakesed ja poiss oli kindel, et Saksamaalt. Või et ta oli kindel, et ruudul on kuus külge ja viisnurgal seitse nurka.. Või et Walesil on ühine piir Venemaaga. Ja no kui talle öeldakse õige vastus, siis ta ei tunne piinlikust, vaid on pigema "midaaaa?? Päriselt väää?"-stiilis üllatus.  Okei, need küsimused võib ehk "intelligentsi" alla liigitada, aga kui 26-aastane läheb "kumb on raskem- kilo rauda või kilo sulgi?"-küsimuse õnge ja raiub vastu, et raud muidugi on raskem, siis no I beg your pardon. 

2. Sõna "mate". 

Suht imelik oli alguses kuulda tööl, kuidas Fish mind meidiks kutsus. Tähendus oleks sellele ju nagu "semu", pigem meessoost . "Alriighht mate?" on ikka söögi alla ja söögi peale. Pole vahet, kas räägid mehe, naise või lapsega. Samuti see "orait me-i?" ei eelda kunagi vastust. Ma eeldan, et selle tõlge oleks "kuidas läheb?" või "kõik on hästi?" aga tegelikult on see lihtsalt "tere". Samas ma ei tea endiselt, kuidas sellele reageerida. Olla vait? Niiiiiiii tihti on mul tööl sellised vestlused:
Mina: "Hiya!"
Tema: "You alright?" 
Mina: "eeeöööö... How can I help you today? We've got all the flavours up on the board..." 

Veidi hiljem järgneb "thanks mate" (mis ei ole "meit" vaid ikka "mei-õ")

3. Naiste välimus.
Eks selle saab kiirelt kokku võtta ühe sõnaga: kohutav! Siit ehtne näide:

Arvate, et see on vaid klubiõhtu välimus? Oo ei, oo ei. See on tavaline igapäevane. Naiste välimusest võiks isegi lausa eraldi postituse kirjutada, aga teen seekord kiirelt ja lühidalt. Iga teine äri peatänaval on spreipäevitus (mitte solaarium! Mis sa arvad, et neil on aega et oma nahka järk-järgult pruunistada? Ei! Kohe ikka orantšiks.), ripsmepikendused, plastikküüned (mitte geel ega akrüül, sest need vajavad ju hooldust!!!). Facebooki kohalikus müügigrupis näeb ringlemas palju juuksepikendusi ja nõudlus on nendele suur. Kleite mina siit kohalikest brändipoodidest ei leia, sest nende kleidid on mulle särgid või lihtsalt vajaks ekstra-voodrit alla, sest noh, ei tunne eriti mugavalt, kui mu riided läbi paistavad (mitte kumavad, vaid PAISTAVAD).

Ma ei tea moest midagi, minu moeteadlikkus tuleb sellest, mida ma tänaval näen ja siis olen ikka nii julge ja ütlen endale, et Triin, ei, sina seda ei kanna mitte kunagi.
Paar näidet ka.
Selle suve hitt on bow-back tracksuit, ehk siis selliseid "pidulikumad" dressid lipsukestega. Pidulikumad dressid, hahahahaha. 

Tunnistan üles, et mulle alguses täiega meeldis, sest tundub ju nii mõnus kodune riietus. Samas on mulle alati meeldinud, kui riietel on mingi nunnu kiiks küljes. Kas siis et teksade taskute peal on mingi lipsuke või kampsunil on ilustuseks pitsilised õlad või noh.. you got me. Aga ühel hetkel hakkasin nägema, et no jeerum mis sardellid selle komplekti on selga tõmmand. Too lipsukestega pluus oleks ju kena teksade või mustade retuusidega, aga kuna siin on selle komplekti koos kandmine justkui must-be, siis hakkasin ma kergelt iga kord öökima, kui keegi sellisega vastu tuli. See materjal on justkui selline, nagu odavad köögikäterätid, mis ei kuivata. Samuti on seda kõikides värvides (enamasti pastelsed siiski) ja silma on hakanud ka ussinahamustrilised ja leopardikad.. Üliveider. 

Selle komplekti juurde kuulub ka vastav soeng. Üks võimalus on see, et tehakse endale lohakas krunn nii, et need juuksed, mis kõrvadest allapoole jäävad, jäävad vabalt lahti. No nagu oleks mingi imelik salk lahti unustatud.. Teine variant on selline: 

Häbilugu küll, aga ma ei tea seda täpset terminit, kuidas googeldada seda juukseklõpsu, millega kohalikud oma "tuka" üles lükkavad niimoodi. See sonks sellel pildil on isegi viisakas veel. 

Oh jah.. Isegi kui naabrile külla lähed, näed sa tänaval sellist moeshowd et paha hakkab. Ühest küljest toetan seda, et no jumala eest, kanna seda mida tahad. Teisest küljest mõtlen, et no jeerum küll, kata midagi kinni või ära näe nii odav välja. 

Oleks ma vaid videode tegija, vlogija, ma tahaks täiega järele proovida, missugune ma näeks välja siis, kui ma olekski reaalselt essexi piff.. 

4. Meeste välimus

Kellel rohkem muskleid, see tahab seda musklimäge ka kõigile näidata. Spreipäevituses on ka eraldi hinnad meestele, sest kuuldavasti nad tahavad kontuuriga päevitust enamasti oma kõhulihastele ja säärelihastele. No et lasevad endale musklid peale joonistada (või lihtsalt mingi varjuga rõhutada). Asi läks suvel nii karmiks, et tööl pandi sildid ustele, et kui tahad sisse tulla, pead särgi selga panema ja mu kõige põhilisemaks väljendiks, mida ma läbi raadiosaatja teistele hüüdsin, oli et "topless man!!!!!!!".

5. Hüppan kaks punkti tagasi ja räägin naistest jälle. Ja no meestest ka kaudselt. Lapsed.
Panen natuke statistikat teile siia. 2009. aastal oli Southendis 128 rasedat tüdrukut vanuses 15-17. Ehk siis tuhande tüdruku kohta oli 43.7 rasedad neidu. Essexis üleüldiselt oli 814 rasedat ja 1000 tüdruku peale 31. Ma Eesti statistikat ei tea, aga no jeerum küll. See oli 2009 aasta ja see on nüüd hullemaks läinud! Ühesõnaga, see on niii tavaline nähtus, kui tüdrukud tulevad tänaval vastu lükates enda ees titekäru ja jutustavad oma emaga. Ja no aru ei saa, kes selle beebi ema siis tegelikult on! 30-aastased vanaemad on siin nii tavaline nähtus, et hakka või nutma. Eks ma vahel ikka mõtlen, et jumal tänatud et ma 23 olen ja ei ole ühtegi 7-aastast last mu kõrval jõlkumas..
See on tegelikult täiega nukker. Tüdrukute elu tüdrukute eludeks, aga need lapsed.. 16-aastastel pole mingit kannatust, nende suhtlemine lapsega on enamasti karjumine ja ega nad täpselt ei taipa, et lapsele on nemad ju emad, mitte niisama sõbrannad. Kuna 16-aastastele on väga tähtis mood, siis eks nõuavad nad oma vanematelt, et ostetakse lapsele ikka firmamärkidega riideid, et lapsed ikka lahedad oleks. Järjekordne teema, millel ma võiks pikalt vahutada.. Aga jah, enamus naised kes käru siin linnas lükkavad, on alla 18-aastased.

Aitab kah vist. Mingitest kohalikest vaatamisväärsustest ma ei hakka jaurama, keda ikka huvitab. Ehk tuleb midagi põnevat meelde, eks siis kirjutan järgmine kord.

Kuna mul on igavusest piss pähe löönud ja teen selliseid asju, mida normaalsed inimesed ei tee (sh otsin ebay'st koertele kollaseid vihmajopesid, googeldan retsepte kas ja kuidas teha KFC-stiilis kana, vaatan youtubest videosi sellest, kuidas torte kaunistatakse...) , siis mõtlesin et jagan parem oma meeeeeeeletuid teadmisi kergelt kentsakatest faktidest, mis ma Inglismaal elades kuulnud olen.. Ma üldse ei väidagi, et need samad asjad ei kehti Eestis, aga noh, vanus selline, et Eestis veel elades mind ei kottind sellised asjad, et võiks midagi kahe kõrva vahele talletada. Nüüd siin elades mõtlen küll, et whaaaaat, kes sellise jaburusega välja tuli?

Tänaseks teemaks siis raha. (Tegelt ma tahtsin kõigest kirjutada, aga kuidagi avastasin, et mul on mingi megakogus randoomseid asju peas just raha ja pangateemadel..)


Ükskord kui sõitsime Adami vanemate juurde kesk-Londonisse, siis maantee ääres oli megasuur maja. Adam haris mind siis põneva faktiga: selles majas trükitakse raha. Here is a fun fact: Sinna trükikotta saab ainult ühte teed pidi ja sealt ära teist teed pidi. Kuna see on täpselt kiirtee ääres, siis ära saab sealt sõita mööda kiirteed vaid ja siis ka Londonist eemale, mitte Londonisse sisse. Näiteks: grupp röövleid käis tehases ja varastas miljonid. Nüüd politsei ajab neid taga, aga nad saavad vaid ÜHTE teed pidi põgeneda, kõrvalteid ega midagi pole. See ainuke tee kusjuures viib punkti, kus eelnevalt politsei autod saavad ta blokeerida. Ühesõnaga, pikk lugu lühidalt: pole mõtet trükikoda röövida, sest sa ei saa ära põgeneda.

Ja veel. Teate neid vihmuteid lagedes jah? No et kui on tulekahju, siis vihmutid hakkavad vett pritsima. Siin pankades on sarnased vihmutid, aga ühed neist on vee jaoks, teised on mingi maagilise vee jaoks. Taaskord näide: see sama gäng, kes otsustas, et ah mis me ikka trükikotta lähme, sealt ei saa ära põgeneda, nüüd otsustasid et oh, rööviks parem panka. Tormavad panka, saavad oma raha (no tegelt ikka ei saa, sest selleks ajaks on terve piirkond teadlik juba, et midagi toimub..) aga nupust saab panna need "maagilised spreid" tööle, mida inimnahk ei tunne, aga see siis langeb raha peale ning muudab raha helendavaks. Nüüd need röövlid proovivad kuskil selle rahaga maksta, aga iga suurem endastlugu pidav firma kontrollib raha ja ei aktsepteeri kuna see näeb välja võlts.

Rääkides veel rahast. Meil prinditakse nüüd plastmassist £5 paberraha. Ei ole see mingi selline kõva, nagu laste mängu kassaaparaatidega kaasa tulevad, selline kilejas lipik suht, mille saab siiski rahakoti vahele panna. Keskel on koht, millest näeb veel läbi ja puha.. Väike aknake noh.

Kuna tööl käib raha ikka käest kätte, siis olen võtnud kuidagi eriti südameasjaks iga rahatähte kontrollida, kasvõi selle nö veemarkeriga: kui on päris rahatäht, siis ei hakka see "vesi" sinna külge ja miski ei muutu, kui on aga võlts rahatäht, siis see marker jätab sinna korraliku juti peale ja näha on, et see on kopeeritud. Nüüd ma aga ei teagi, kas see marker sellele plastmassile peale hakkab, ilmselt mitte. Samas ei saa seda plastikut nii lihtsalt võltsida ka enam. Muide, uus plastikraha on ka pesumasinas pestav, seda ei saa rebida ja on üldse vist mingi kuuli- ja lollikindel värk see.

Kusjuures, raha võltsitakse siin ikka päris hoolega. Ükspäev tuli mulle töö juurde mees, kes tahtis osta kõige odavamat asja, mis saab: lörtsijooki. Oli hullult jutukas, rääkis ilmast ja tundis piinlikult suurt huvi, et miks meil ei ole klientidele vetse (üle tee on umbes 50 tasuta ühiseks kasutuseks vetsu.. töötajatel siiski on vets olemas meil.) Ühesõnaga, mees käitus jube imelikult. Ulatas mulle siis £20 rahatähe, ise ikka veel hullult jutustas. Kuna ma ei taha endale seda vastutust võtta, et olen aktsepteerinud võlts rahatähe ja siis hiljem pean kinni maksma, siis tõmban iga rahatähe mis saan, kiirelt selle markeriga üle. Ja mis ma näen? Selle kauni £20 rahatähele jäi mu markeri megasuur jutt peale. Alguses ehmatasin ära et "issand, ma rikkusin kellegi £20 ära. Ja siis laksatas: SEE ON JU VÕLTS! Ülesin noormehele ka raha tagasi ulatades, et ma ei saa seda võtta sest see on võlts. Arve tal oli kõigest £1.20 ja ma ju nägin, et tal oli rahakoti vahel palju münte ja sente.. Aga ei, ta tahtis oma £18.80 tagasi saada minu PÄRIS rahas.. Ta oli "megaüllatunud" kui ütlesin, et see on feik ja ta isegi palus mul veel kontrollida, mistõttu koukisin välja veel oma UV-lambi. Jällegist: kui rahatäht on päris, siis hakkab ainult seal number 20 helendama. Kui aga raha on võlts, siis terve paber lööb siniselt särama ja no see ikka särab nagu juudi jõulupuu. Mees vaidles ja vaidles, et ta sai just selle raha pangaautomaadist (just sellest samast, kust ma umbes tund enne ise raha proovisin välja võtta aga too automaat oli katki :D ), aga nägi et ma alla ei andnud ja noh, eks tal oli lihtsam loobuda oma joogist. Küsis veel kiirelt et mis nime meie firma kannab et "ma lähen panka ja ütlen, et ****** firma ütles, et mul on võltsraha." JAAAA MUIDUGI! Ilmselgelt on sul mingi list, kuhu paned kirja et millised firmad kontrollivad raha ja millised mitte. Veits hiljem tuli mu juurde mu boss ja näitas pilte kahest mehest, et kas ma tean neid (st kas ma olen neid üleüldse teenindanud) ja ühe tundsingi ära- kaks meest proovisid kõikides mereäärsetes poodides ja kohvikutes midagi oma võltsrahaga osta.
Kunagi ammu lõi £10 rahatäht ja UV-valguse all särama ja mul oli nii valus seda kliendile öelda, sest too mees oli puudega ja ta oli selles nö puuetega inimeste grupis, kes päevaks mere äärde ilma nautima tulevad.. Vaene vana mees...

Muide, pangatöötajad siin ei tohi töö ajal kätekreemi kasutada, sest tihtipeale tunneb raha käes hoides ära, kas tegu on päris või võltsitud rahaga. Kätekreem ei aita sellele kaasa.

Ja kui pangaautomaadist tahad raha välja võtta, siis automaat sülitab kaardi enne välja kui su raha. Alguses oli kummaline, võtsin oma kaardi välja ja mõtlesin et no nii nikita, kuhu mu kääässshhh jäi? ja siis tuli raha järgi. Seega jah, enne kaart, siis raha.

Ja lõpetuseks fun fact kodust: Adami üks esimestest eestikeelsetest sõnadest, mis ta ära õppis oli "sularahaautomaat". Ma ei jõua ära lugedagi neid vestlusi teemal, et miks eestlased tahavad kõik sõnad pikalt välja öelda ja mitte nagu siin, kui sularahaautomaat on ATM (automated teller machine) . Eestlastel ikka vaja keeruliselt elada ju..

Kribisin selle paar päeva tagasi ja ootasin pilte.. Nüüdseks on mõnigi info muutunud, aga no tõesõna, ma ei viitsi uuesti seda kogu postitust läbi kerida ja neid "eile/homme" asju ära parandada. Updaten teile uuemat infot, kui aega saan!

*

Kuna mu tööaeg hakkab maha rahunema ja aega tekib juurde nagu muda, siis viskan ehk tihedamalt siia ka midagi kirja veel.

Eelmisel aastal olime me kõvad road-trip'pijad, sõitsime ilmatuma palju ringi ja nägime miljonit kohta. See aasta oleme me lihtsalt nii rotid, et ei saa endale midagi sellist nagu väga lubada. Aega lihtsalt pole! Ometigi marssisin ükspäev tööl bossi kontorisse sisse ja lajatasin välja selle, et mul on vaja ühte nädalavahetust vabaks ja kui neile ei sobi, lasku mind lahti. Nimelt märtsis, kui seal alustasin tööd, siis sellest ajast saadik olen ma täispikkuses päeva saanud Adamiga veeta täpselt... ühe päeva jagu. Okei, tegelt oli üks päev veel "koos", kui minul oli mega silmapõletik ja tööle ei läinud.. Ja üks päev oli veel, kui Adam oli siruli voodis oma meestekülmetusega.. Endalegi üllatuseks sain ma kohe kokkuleppele ja antigi mulle üks nädalavahetus vabaks!!! Millal viimati oli mul kaks päeva järjest vaba*? Töötasin ju muidu 6-10 päeva jutti, siis üks vaba päev (mis enamasti oli esmaspäev vms aga mitte nädalavahetus kui normaalsed inimesed said päriselt ka midagi planeerida).

*Vaba- nüüd on mul (koos selle nädalavahetusega) viis päeva jutti vaba! Midaaaaaaaaaa!?


Aga jah. Laupäeva hommikul tegime oma toimetused ära, panime Reubenile ja Pixlile loomaarsti ajad kirja.. Siin on muide ülitavaline, kui postkasti (st postipilust sisse) potsatab kiri mitte naisele ega mehele, vaid koerale!!!! Nii saigi Pix ükskord kirja, et tule 1-aastasele ülevaatlusele. Peen värk ma ütlen! Reuben aga läheb homme munalõikusele, ehk õigustab tema hüüdnimi Ruby lõpuks ära ka!
Tollest loomapoest/loomaarsti juurest välja jalutades avastasin ma enne ust, et Reuben on leidnud PALLI! Ostsin talle kunagi palli, mis on tal nüüd kinnisideeks ja ta reaalselt mängib sellega hommikust õhtuni. Ja tollest poest leidis ta samasuguse, keeldus lõpuks lahkumast kui palli kanda ei saa. Kuladi lapsed nahh!!!!

Kuna koerad on meie kodu üsna palju laastanud, siis teades et kuhugi pikemaks ajaks minnes peab laskma koertel end välja elada, et noh... laastamist vähem oleks. Naljakas on see, et me ei saa väga sõnu garden, park, ball ja walk kodus kasutada, sest nad satuvad liiga elevile ja kuidas sa siis koeri maha rahustad!? Ei, koerad ei ole koerad, nad on mu lapsed.  Ühesõnaga, me räägime siin ikka et "ma viin koerad p-a-r-k-i."
Reuben on megalt kasvanud (öeldi ju et spanjel-jackrussell aga kui Adami isa teatas, et ma võiks googeldada labradori-greyhoundi siis ma pidin kreepsu saama, sest noh.. pargis koguaeg kõik arvavad, et ta on labradori kutsikas..)

 No vaadake seda jooksvat venda.. :D 

Võtsime sihtkohaks Walton On the Naze, väikse mereäärse linnakese. Ütleme nii, et kõik mereäärsed linnad on kõik ühtemoodi- enamasti igas kohas on pikk kai(?), millel on siis nö kasiinolaadne meelelahutus, iga teine koht müüb kala ja friikaid, jäätiseputkasid on murdu ja suveniiripoekesed. Aga no kes ei riski, see šampust ei joo või mis...

Üks kõige levinum (ja kusjuures tüütum!) umbrohulane Inglismaal on põldmari. Lihtsalt ajab igast küljest end sisse ja võtab ikka jõhkralt võimust. Näete jah? See aasta on ikka megasaak, kui need ussilased enne võrku ei jõua tervele põõsale ümber süüa.

Kivide vahed on täidetud merekarpidega. 

Kuna ma olen harjunud igapäevaselt jäätist sööma ( :D :D :D ) siis eks ka vabal päeval tuleb üks whippy soetada. Seekord siis mustika kastmega..

Pühapäeva hommikuti käib Adam jalkat mängimas, seega oli minul aega vegeteerida.. St oma riietekappi koristada. Mingi aeg vaatasin kella ja mõtlesin õudusega, et mis mõttes on kell juba kaks ja ma polegi nagu midagi teinud?! Panime autole JÄLLE hääled sisse ja sõitsime teise linnakesse. Mereäärsesse muidugi. Ma tõesti ei tea, miks, sest noh, meri meid väga ei eruta sest elame meiegi ju 15min kaugusel merest ja ma ju TÖÖTAN igapäevaselt kohas, kus meri ongi mu ainus vaade põhimõtteliselt. DJ Triin ketras autos vanu häid 90ndate hitte ja poolteist tundi läks nagu naksti. Seekord jõudsime siis Herne Bay'sse. Bay'le? 

Ütle mulle, et sus ei ärganud see sisemine laps ja sa ütleksid ei sellisele asjandusele? Võtad oma põrandamati, ronid üles ja lased liugu?! 

No ja ... Kuna ma olen harjunud igapäevaselt jäätist sööma blablabla...

Minu valikuks jäi pistaatsia ja Bounty jäätis. Pooltel jäätistel polnud nimesidki, kuigi proovida oleks tahtnud kõiki!

Normaalsed koos

Jaurasime mis me jaurasime, DJ Triin oli taaskord platsis oma Spicegirlside ja Afromaniga .. Kumbki ei osanud arvata, et me istume järgmised kolm tundi ummikus ...