Ma tunnen, et mu elu pole praegu ühtlaselt sujuv, vaid on mingid üksikud seigad.. 

* Olen taas töötu. Või noh, kui "tööga" ma ikka enne olin. Aga nüüdseks olen ametlikult 100% tagasi tööotsingutel ja ütleme nii, et olukord on rohkem kui masendav. Ma lihtsalt tunnen, et ma olen maailma mõttetuim inimene, keda keegi tööle ei taha võtta, sest igalpool on vaja mingit diplomit, et olen kursuse läbinud. Ja need kursused on kõige randoomsemad, mida ei saagi eeldada, et igal teisel inimesel võiks see olla. Olen kandideerinud kümnetele ja kümnetele kohtadele, aga tagasisidet pole. Suvel läks nii kiirelt, sest õpilased otsivad ikka tööd ja võetakse kiiremini: vaid kolm kuud ju ja siis on kõik ok. Praegu on aga lihtsalt nii nõme aeg ikka, et ei võeta kuhugi. Samas olen ma ise ka natuke valivam ja iga töökuulutuse peale ei jookse. Ma lihtsalt ei näe, kuidas ma saaks kunagi mõne töö oma CVsse märkida ja näidata, et ma olen arenenud. Lihtsalt täiega nukker on, sest mul on selle kahe päevaga siin nii kõrini kodus istumisest ja mitte midagi kasuliku tegemiseks. Või noh, kodule on ikka kasulik aga ma võiks sellel ajal ju raha teenida, et meil kergem oleks. 

* Mul on vist mingi mega-madalperiood, sest noh.. kõik. Ilmselt suurim põhjus ongi see, et ma tunnen end mõttetult. Lootust ju on, et ehk keegi vastab mu CV'le sest ütleme nii, et mul on siiski eeliseid kohalike 22-aastaste eest, eriti veel meie piirkonnas.
Aga jah, kõik läheb kuidagi aeglaselt, mitte miski ei lähe nii nagu ma tahaksin ja mu elus puudub ikka veel stabiilsus ja rutiin.

* Eelmisel reedel oli Adami firma selline.. chill-relax pidu, mis tegelikult oli rohkem selle jaoks, et tutvuda teineteise isikuomadustega. Nad kõik olid teinud hästi põhjalikud testid ja siis tuli läbi arutada, mismoodi nad oma tööd teevad ja mis rolli nad kontoris mängivad. Ma sain ka kiirtesti kohapeal tehtud, kuna töötasin minagi seal ju.. Kõik poisid olid kihla vedanud, et missugune ma olen (ehk millisesse gruppi kuulun: punane, kollane, roheline, sinine). Nad kõik arvasid, et ma olen roheline, mis tähendas seda, et olen hästi hooliv, küsin teistelt kuidas neil läheb ja noh, üleüldiselt olen rohkem inimeste-inimene, tunnen huvi ja tahan aidata.. Tegelt tuli välja see, mida keegi ei osanud arvata: ma olin põlev punane, mis tähendas seda, et olen otsekohene, ei mingit ninnunännutamist ja olen pigem juhtivam pool kui alluv. Minu arust oli see puhas jamajutt, aga mida edasi, seda rohkem ma arvasin, et ehk tõesti. Samas minus seda liidripoolt ei ole.
Lasime pitsat veel näost sisse, minu "roheline" pool lõi välja, kui Adami töökaaslase laps (kõik töötajad olid oma kaaslaste ja lastega..) roomas mu juurde, ning hoidis end mu käe najal püsti, kui kurki sõi. Ma täitsa igatsen lastega koos töötamisest.. Enamus meist lõpetasid basseinis pooluppudes (ma vist ei maininud, et see oli mingi inimese KODU..) .. Läksin sinna küll eelarvamusega, et mul ei ole seal midagi tarka teha, sest nad kõik on omavahel sõbrad ja ma olen erak, pealegi veel eestlane.. Aga ei, üli-fun oli. 

 

* Meil on mingi gigavõitlus rebastega siin. Eile öösel oli asi ikka väga .. rets.
Nimelt .. Kui varem magas Pixel mõnuga meie voodis, siis viimasel ajal oleme me hakanud teda magamistoast välja lukustama kuna saime aru, et keegi meist ei maga hästi. Kuna ta oli koguaeg üksi kodus, siis ilmselt ta magas enamuse ajast ja öösel oli üleval. No ja siis tõi oma mänguasju meile keset ööd või tuli musidega üles ajama. Kui mina teda ignoreerisin, siis kõik oli ok. Ta loobus ja läks magama tagasi. Aga Adam ei oska teda ignoreerida, ta näitab välja et ta on ärkvel ja Pix saab sellest indu juurde. Seega, eile õhtul panime ta magamistoa ukse taha, et magagu oma voodis elutoas, köögis saab ka käia ja noh, talle oleks nagu kõik vajalik olemas. Ma isegi ei mäleta, mis kell oli, kui mul oli nii kõrini tema haukumisest. Küsisin veel Adamilt, et mille peale ta haugub, kui Adam oskas juba vastata, et rebane liigub ringi. Kuna meil on aknad suht madalal ikka (natuke üle põlve), siis Pix näeb aknast välja tumbale ronides ja kuna meil on seinades tuulutusavad, siis sealt kuuleb kivikeste klõbinat, kui keegi kõnnib aias. No ja siis ta lõugas ja lõugas ja lõugas .. Ahhh. Enne magamistoa ust lahti läksin tegema, vaatasin aknast välja aeda.. Mul oli tunne, et ma nägin lausa KAHTE rebast. Üks oli naabrite aias (meil naabrite aiale vaat et parem vaade kui meie omale..)  ja teine meie aias, kes tõmbas tulejutina leebet. Me arvame, et naabrite aias on tagaseinas auk (või seal polegi tagaseina), kust need neetud haisukotid sisse tulevad, sest iga kord kui ma rebasega tõtt vaatan (noh, tema naabriaiast ja mina magamistoa aknast..), siis jookseb ta iga kord ühte kohta peitu ja sealt enam tagasi nii ruttu ei tule.. Ilmselt mingi augulaadne asi seal on! 

AGA,.. kujutate ette seda haisu? No Karjaküla rebasekasvatuse haisu??? Ja kuna sealt naabriaiast on otsetee meie maja ette, siis on niiii mugav tulla ja meie prügikotte laastada. Kuna tollelt "ujumispeolt" pidime prügi kaasa võtma, siis panime koti mugavalt maja ette, et varsti tuleb prügiauto niikuinii.. Ja no järgmine hommik oli prügikotti auk sisse söödud ja pitsa ääri varastatud. 

* Minu üheks eesmärgiks aastal 2016 on õppida kokkama nii, et ma ei pea retsepte enam vaatamagi. No et kui tuleb isu kooki teha, siis ma oskan vähemalt koostisosad öelda peast.. Põhiasju ma ikka oskan teha, pastat erinevate kastmetega, muna keeta ja praadida ... Aga ma tunnen, et ma olen selles vanuses, kus võiks hakata välja kujunema need "firmaroad". Nüüdseks olen katsetanud scotched eggs, marineerinud kana erinevalt (aga maitsevahet ikka pole :D ) , banaanikooki teinud umbes kümme korda (neist esimene vaid õnnestus nii nagu ma tahtsin).. Karrikastet tegin kunagi otsastpeale ... Ühesõnaga, pole väga midagi jõudnud kokku keerata, aga eesmärk on vägev! 

* Eile? Üleeile? õhtul oli naljakas olukord.. Iga õhtu kui ma õhtusööki teen, saab Pix ka osa sellest. Olen endiselt seda usku, et koer ei saa toituda vaid konservist ja no olgem ausad, ülejääke meie majas väga ei ole seega siit minu dieedinipp! Anna osake oma toidust koerale! 

Ühesõnaga.. Tegin ahjuliha koos kartulitega, lisaks kõrvale spinat ja herned. Hakkisin talle kõik ära, segasin kokku (muidu ta sööb vaid parimad palad ära ...). Kuna eilseni tal ei olnud korralikku kaussi, kust pehmet toitu süüa (vesi+kuiv toit+pehme toit), siis sõi ta ajutiselt plastikust pisikesest karbikesest.
Istusime siis meie elutoas, vaatasime telekat ja sõime.. Meil ei ole lauda, või noh.. tegelt laud on, aga see kolis magamistuppa ja meil ei ole pigem toole, seega sööme diivanil istudes. Ühel hetkel jooksis Pix kööki ja tuli tagasi, karp hambus. :D Pani maha ja sõi siis koos meiega! Ma ei teadnud, kas teda kiita kui tark koer ta on, või pigem võtta tema söök ja viia kööki tagasi, kus tema lauamatt on koos kaussidega. 

* Eelmine nädalavahetus käisime pangas, et lõpuks mulle pangakaart saada. Adam oli kindluseks mul kaasas,
Mäletate, et mul oli jama NI's, kus nad ei tahanud Trin'i parandada Triin'uks? Läksime siis panka, kus konto avamiseks on vaja kahte elukoha tõestust: korteri üürilepingut ja näiteks NI kiri. Läksime nendega siis panka, kui ühel hetkel tuleb teller tagasi, et kuule.. ühel paberil on Triin ja teisel Trin, neil oleks SAMA nime vaja, mitte erinevat. No nahka sa töötad NI's kui sa väljastad paberi, millel ei ole mu nimi! Proovi siis pangale tõestada. Õnneks see megasuur viga panga jaoks ei olnud ja sain oma kaardi tehtud. Aga kui tolkorral lubas NI töötaja, et ei, see et Trin ühe I'ga on, sellest pole midagi, vahet pole. Ja juba esimene koht kus NI kirja pidin näitama, tekkis kerge arusaamatus. Ma juba tunnen, et ma olen muutumas selliseks inimeseks, kes teenuse mitte-saamisel või halva teeninduse põhjal tahaks jubedalt kaevata kellelegi.. 

* Kuna ma olen selline mõttetu mees, siis mõtlesin, et eks ma teen siis midagi kodu heaks. Mu missiooniks on saada aed korda, sest tuule ja sodiga on see lihtsalt piinlikuks muutunud. Käisin eile linnapääl ja see on lihtsalt kreisi, mis 99p poodides käib. Selline tunne, et haara kõik asjad sealt kaasa. IGA ASI ON 99 PENNI! 

Haarasin paar pakki lillesibulaid ja seemneid (kuna ma nii rotikas, siis otsisin sibulaid, kus oli kõige rohkem .. :D ) ja oeh, oleks tahtnud kõike. Aga ei, ma sisendan endale, et kuna ma olen töötu, siis niisama kulutamist siin olla ei saa asjadele, mis meile otseselt kasu ei too. Aga jah, tulin poest välja naaatuke vaesemana kui ma enne olin ja õnnelikum kui iial varem. Paraku ei leidnud ma põõsalisi taimi, mis võtaks ruumi aiast ära ja ma saaks vähemalt selle multšinatukesegi kokku kraapida väiksema ala peale. Ühesõnaga, kõik asjad on köögis ootamas, et mulda panna (mida pole, on muld.. :D ) ja oeh, nii põnev! 

* Ma olen rääkinud, et meil on aias auk. Või noh vahe, kust Pixel saab naabritele külla minna. (Meil on aed nii vasakul kui ka paremal.. Vasakul on see jänes, paremal on tühi aed, mida meie ülemine naaber, üksik mees, ei kasuta.. ma ei tea, kas ta üldse teabki, et see tema aed on.. :D ) Kuna praegune lahendus on maailma naljakaim, st ma lükkasin sinna vahesse ette parketilauad, mille aiamajast leidsin ja üks neist lihtsalt turritab välja, siis oli uut lahendust vaja. Nii raske on rääkida ilma piltideta, aga õues on liiga külm, et praegu pidžaamas pilti tegema minna. :D Aga ühesõnaga- seal on auk ja ma ei teadnud mida sellega teha. Kuni eilseni. 

Märkasin, et mingi naine annab ära telliskive. Väga lamp, aga meie jaoks suurepärane uudis! Ok, Adam polnud eriti õnnelik, et peab kuhugi sõitma, siis need telliskivid autosse laduma ja sõitma selle gigakoormaga. Samas hakkas mu peas mõttekanal jooksma, et kas üldse laduda see auk kinni või kasutada neid aias teistmoodi.. 

Oeh. Mõttetu jutt teie jaoks, sest te ei saa ilmselt arugi, kui halb meie aed välja näeb, aga .. Mul on lihtsalt piinlik mõni pilt üles laadida. 

Aga eile õhtul siis sõitsime tolle naise juurde ja teate mis! TA OLI LÄTLANE!!!!!!! 

* Ükspäev laadisin foorumisse, kust me Pixli saime, tema paar fotot ja küsisin, mis teised arvavad, mis tõugu ta on. Ma ei saa aru, miks minu teemade all läheb alati jõhkraks vestluseks lahti. Või noh, mu teemad on alati sellised, kus ma küsin inimeste arvamust, aga inglased ei loe eelmisi postitusi, ja nii võibki lõpuks olla 40 samasugust soovitust. Ühesõnaga.. Selle teema alt kirjutas mulle üks mees, et nad said ka koera ja kuidagi mu stoori tundus väga tuttav, et äkki on Pix nende koera õde.. Ja surpriis! OLIGI! Järgmine Pixli vend on leitud. Samas ma arvan, et nende lugu on veel jõhkram kui meie oma. Näiteks Jack ei lubanud tollel mehel enda koju tulla vaid ütles, et ta toob koera ise uude koju. WTF? Ühesõnaga see mees pidi valima fotodelt välja koera millist ta tahab ja Jack siis viis neile. See on siin illegaalne, sest selline tegu viitab otseselt kutsikafarmile. Aga mul oli nii hea meel, et järgmine vennake on Pixlil leitud! Mees ütles kusjuures, et ta naine ei suutnud valida, kas nad tahavad nende praegust koera, Tysonit, või meie Pixlit, kui ta veel Pixliks polndud nimetatud.. 

* Haakudes eelmise teemaga kokku, see neetud Jack müüb täna JÄLLE ühte kutsikat. Chihuahua ja Jack Russelli segu. Me arvasime ka, et Pix on jacki ja chichi segu, aga too kutsikas on hoopis teistsugune. Veidram asi on taaskord hinnas: ta müüb kahe tõukoera segu £160'ga. Kuidas see võimalik on? Isegi armastatud krantsid on müügis mitte vähemaga kui 200. No nii kurjaks ajab. Rääkisin tol korral selle mehega kellel Pixli vend on, et ka tema on märganud et Jack müüb tihedamini kui normaalses elus üks koer koeri peaks saama.. Lubas, et kui näeb et Jack müüb kutsikaid, siis helistab loomakaitsesse.. Oleks ka aeg, sest mind tol korral adminnid ei kuulanud. :( 

Aga ok, see Majasokk läheb paneb nüüd pärmitaigna kerkima, et kaneelirulle teha. Ma lollakas kõmpisin eile Poola poodi (polski skleppppp, nagu me Adamiga nalja teeme, sest iga poola poe peale on kirjutatud polski sklep aga ei tea kuidas seda häädatakse tegelt .. ) et pärmi saada, sest netist ei näidanud, et ALDI seda müüks.. Aga voila, Aldis isegi odavam pärm kui poola poes. Ups. 

Tahaks oma frustratsiooni välja elada sutsuke.
No ainult sutsuke.

Nimelt..
Kuu pärast jõule leidsin aja ja põhjuse, miks kirjutada ühest kingitusest, mis ma Eestist kaasa haarasin ja Adami jaoks kuusepuu alla poetasin.

Kuna ta megalt tahab eesti keelt õppida ja ta sõnavara on ikka uskumatult suur, siis mõtlesin et aitan kaasa ja lähenen asjale praktilisest küljest- et ta ei peaks online-kursuseid taga otsima, eks ma siis ostan talle õpiku. No päris õpiku ikka: paberist ja puha. Justkui oleks nagu motivaator asi kätte võtta ja tegema hakata..

Jalutasin kord oktoobris siis Rahva Raamatusse (rääkimata Apollost jms..) ja sain aru, et olukord on ikka nutune. No ilmselgelt mitte seepärast, et valik on liiiiiiiiiiiiga suur. Või liiga väike. Minu mureks oli see, et need õpikud on lihtsalt kergelt öeldes pasad. Enamus olid muidugi vene-eesti omad, aga ülejäänud inimesed? Vaevalt neid ülejäänud rahvuseid nüüd järsku Eestisse voolas nii, et raamaturiiulid tuli tühjaks osta!

Ma tahtsin nutma hakata, kui leidsin ühe raamatu, mis tundus 0-tasemele sobiv.
Ma tahtsin uuesti nutma hakata, kui taipasin, et isegi tööülesanded on EESTI KEELES. Kuidas üks 0-TASEMEL inimene peaks aru saama, mida ta üldse tegema peab? Irooniline oli muidugi see, et sinna oli märgitud, et on sobiv iseseisvaks õppimiseks. Ei noh, võta aga kätte ja hakka araabia keelt kodus õppima, teeb sama välja!

Hakkasin alla andma, kui leidsin mängu eesti lastele, kes tahaksid õppida inglise keele basics'eid. Ma saan aru, et see mäng oli suunatud eestlastele, aga miks mitte teha seda multifunktsionaalseks ja anda võimalus ka mitte-eestlastele õppida eesti keelt? Noh, teoreetiliselt seda saab teha, aga taaskord: mängu õpetus on ainult eesti keeles.

Räägin nimelt sellisest mängust.
Foto RA kodulehelt.

Nagu näha, on Adam jõudnud 8-aastase tasemele eesti keeles. :D
Tegelikult lihtsalt muid võimalusi tol korral RA ei pakkunud, seega oli Keelekärg parem kui mitte midagi.

Ühesõnaga, avas ta jõuluhommikul küll kingituse, tegime isegi selle kilest lahti AGA panime kõrvale, sest tundus kuidagi keeruline.
Eile õhtul oli siis see pidulik õhtu, kui tõime selle oma kapikesest välja, istusime põrandale ja hakkasime mängima.

Reeglid on nimelt sellised, et mängijate vahel jagatakse kaardid ja siis hakkad lihtsalt kordamööda üksteise külge neid laduma. Kuna tegu on KÄRJEGA, mis tähendab kuusnurkseid tükikesi, siis iga külje peal on kas inglise või eestikeelne sõna ja need peab kokku sobitama. Kes kaartidest enne vabaks saab, on võitja.

Esiteks.. Me mängisime seda kahekesi, mis tähendas, et meil on mõlemal 30 kaarti. Ütleme nii, et isegi monopol või linnade põletamine saab enne läbi, kui ma mahaasetatud kaardile oma 30 kaardi seest õige tõlke leian! Juba pärast teist kaarti me loobusime. Panime kõik kaardid kokku ja otsustasime, et paneme lihtsalt "puslena" kokku.

Teiseks.. Sõnad on üsna okeid. Samas, ma ei suutnud leida nende vahel seost, va et seal on kõik nädalapäevad ja palju värve. Aga näiteks "loendama" või "veerima"? Lisaks veel "tuuline, päiksepaisteline, postiljon".. Ja miks on seal nii paljud asjad mitmuses? Porgandid ja õunad ja maasikad?

Kolmandaks.. Ma miskipärast tundsin puudust ühest paberist, mis ütleks "õiged" vastused ette. Või noh, mis seal "mina" ikka puudust tundsin.. Aga kui see 8-aastane Adam laps mängib üksi seda mängu meie pusle-meetodil, kuidas ta kontrollib seda? Ta võib ju sohki teha AGA sellel pole mõtet. Vanem võib selle papri ära võtta ja asi lahendatud. Aga see tõepoolest aitaks!

Neljandaks.. See on keelekärg eksole.. Tahate näha meie lõpptulemust?

Kehv poolviltune kesköine pilt .. Aga saate aru jah, mis probleem on??
Karbi peal on kirjas, et kokku on 60 kaarti ja lugesin üle, ongi 60 kaarti. Aga mis kuradi disainiviga see selline on? Adam mitte ühtegi viga ei teinud, kõik lõpuks klappis omavahel sõnade õigsuse poolest. Aga tundub, nagu oleks üks kaart puudu!
Pange tähele- äärde jäävad "tühjad sõnadeta read", mis aitavad sul kärje kuju luua. Ja see, kus on see "auk", seal sees ongi see ääre tükk. Nagu oleks keskelt siis üks kaart puudu?!
Nagu ütlesin, lugesin üle ja ükski puudu polnud. Ma saan aru, et kui oleks 61 kaarti (üks pannakse alguses lauale ja kahele inimesele jääks 30 kaarti/nägu) .. siis oleks võimalus et inimesed jääks viiki? Oh, mu loogika .. vist ei tööta.

Aga palun palun PALUN seletage mulle ära, miks on teistes külgedes viis kaarti aga kahes küljes vaid neli sest "üks oleks nagu kadunud"? Kas mängu väljamõtleja ei saanud aru, et mõnes inimeses võib sellisel hetkel "perfektsionist" välja lüüa ja teda kohutavalt häirib see puuduv kaart? Ma saan matemaatiliselt sellest aru. Aga nagu .. wtf? Oli nii raske üks kaart lisaks teha v? 

*
Kui Adam ei teadnud mingit sõna, siis palus ta mul hääldada, ta hääldas järgi ja hakkas pakkuma mida see tähendada võiks.
Ma proovin mitte ta häälduse üle nalja teha, aga eesti keele puhul on tal itaalia aktsent.
"Nuga" hääldus oli *paneme silmad kinni nüüd* "nigga" ja "punane" oli "punaani".

Samas kui töölt koju sõidame, siis tihtipeale on meil väike eesti keele tund autos, kus ta küsib sellise küsimuse jälle, mida ma seletada ei oska. No ikka et miks meil ei ole on, in, out, to, jms eesti keeles vaid me paneme need sõnale otsa, no et laual, lauas, lauast, lauda. Et miks teha asi keeruliseks, kui saaks "laua peal, laua sees, lauast välja.." . :D

Ta oskab väga puhtalt küsida, kus on "sularahaautomaat" :D :D :D Tema pikim sõna eesti keeles, mis oli kusjuures üks tema esimestest!
"Kus asub sularahaautomaat?"
"Tere, mina olen Aadam." (mitte Ädam, vaid Aaaadam)
"Sa oled porgand."
"Palun mulle üks õlu."
"Kus asub meeste vets?"
"Kus asub bussi-/lennu-/rongijaam?"
"VABANDAGE!"
"MIDA?"
"Ma armastan Eestit."
"Sa oled sõõrik."
"Ma armastan kana." (aamazdan)
"Kullake, sa oled loll."
"Hommik. Tere õhtust. Tere päevast."

Raske on minul seda listi koostada, sest ma isegi ei mäleta, mida ta teab.. Hulk randoomseid sõnu ka veel otsa, mille vahel nagu paralleeli väga tõmmata ei oska, et kus tal selliseid sõnu läheks vaja. Aga ma olen siiralt üllatunud, kui kiirelt tal külge hakkavad need. Just eriti need natuke rumalamad sõnad.. Lubasin järgmine kord ta üksi toidupoodi saata koos listiga, mis on eesti keeles.

Minu lemmik tema suust on ikkagist pikk list tegusõnadest, ma ei tea kust ta need õppis. Vahel ta ikka vuristab mulle ette "sussutama-sussitama-suusatama-suitsetama-suitsutama" ja lisab sinna omaloomingut ka ikka sekka stiilis "suusitama-sussetama" .

Eilsest mängust õppis ta ära veel tuuline, vend, kollane, nuga, lammas.. Need vaid esimesed, mis mul meelde tulid.

Olen ta ikka paar korda vahele võtnud, kui ta proovib mu väikeõega FBs eesti keeles rääkida, soovib kas siis häid jõule või head uut aastat. Või vahel kirjutab "Sa oled loll." ja siis süüdistab mind selle kirjutamises muhahaha...

Aga jah ... mis te sellest lauamängust siis arvate?!

Kuna kontoris rohkem tööd pole praegu, siis mis ma istun ja nukrutsen, et ühtegi tööd ei ole väga pakkumisel ja ma olengi forever unemployed, seega oleks targem midagi siis vähemalt kirja panna.

Kui mina ja Adam oleme üsna igavad inimesed, kergelt "kooli-poodi-voodi-kooli" stiilis, siis Pixel on ikka väga värvikat elu elanud. 

Hoiatan ette, et oksejutud on tulemas.. 

Kamm hakkas pihta eelmise nädala keskel, kui ta öökis magamistoa põrandal ja tegi kindlaks, et meil hommikul oleks kauneid päiksekollaseid laigukesi heledal vaibal ja et saaks neid ikka koristada. 

Mõtlesime, et kuna tal on kole harjumus mitte-söödavaid-asju süüa, siis ehk ta õpib sellest ja rohkem ei söö. Järgmine päev oli ta ok, aga ööl vastu reedet oli lihtsalt mu õudusunenägu. 

Olin end diivanile sättinud, kui tundsin aroomikest, et järelikult on ta oma pissimatile üllatuse jätnud. Ok, las olla, hommikul koristan ära. Ja siis hakkas öökimine pihta. Koeraomanikud teavad, et kui koer öögib, siis terve keha töötab selle jaoks, ta keha reaalselt pumpab seda toidunatukest välja. Ajasin kiirelt kargu alla ja mida ma näen- kodu on kui miiniväli! Natuke siin, natuke seal. 

Vaene koer. 

Hommikul ärkasin taaskord lõhna peale- ta nimelt oksendas täpselt mu pea kõrvale. Õnneks küll põrandale, aga ikkagist. Silmad lahti tehes nägin kohe ühte üliõnnetut koera, kes ei saanud aru, kas ta saadetakse nüüd voodisse, kuna ta oksendas sinna kuhu ei tohi. Samas, kuhu üldse tohib?! 

Ma pole teda kunagi nii nukralt näinud. 

Jäin reedel temaga koju, et lihtsalt teha kindlaks, et ta ei sööks enda-toodangut ja siis öögiks seda välja. Pix magas paar tundi ja siis oli ta nagu vana hea Pixpox jälle, kes jooksis nagu pooletoobine. Skypesin veel ema ja õega ning ega nemadki vist väga aru saanud, et midagi tal viga oleks. Kraapis oma cat-flap'i sama hullusti kui varem, ronis mu peal ja noh, kõik oli korras! 

Adam tuli koju, võttis ta sülle ja Pix lasi lihtsalt kaarega!!! 

Taaskord oksendas ta nii mis hirmus, ise veel ju nii pisike ka veel, kuhu tal see kõik toit mahtus, mida oksendada? Ühel hetkel ta vajus voodisse ära, pea voodist välja rippumas ja ise nii nukker. 

Hiljem Adam ütles, et ta arvas, et nüüd ongi kõik. 

Mina hoidsin pisaraid tagasi, ma ei teadnud ju mis Pixliga toimub. Minu pisikene! 

 s ei võiks olla koeraarsti nimi Dog-tor?), sai Pix aru et ilmselt keegi läheb õue ja ta tormas voodist välja, et ka kaasa tulla! 

Sõitsime arsti juurde, maja nähes neelasin ma pisara ja oeh..  

Mis siis meile räägiti? 

Kuna me oleme ammu seal tuntud, keegi polnud sealsetest arstidest ja administraatoritest nii pisikest koera näinudki, siis Pixlit vaadati suurte silmadega, et issand kui palju ta kasvanud on! 

Rääkisime oma pika loo ära ja tõsiasi oli see, et .. tegelt nagu väga midagi viga tal polnud. Kui kodus oksendas ta vahetpidamata, siis arsti juures oli täielik vaikus. Sai oma dieettoidu, igaks juhuks ussirohu ka uuesti (sest ma tõsiselt kardan, et see kuradi rebane kes meil aias käib, on haige. Ärge küsige mismoodi ma seda peaks teadma, ma ei teagi. Aga ma lihtsalt kardan. Ja no kui ta poetab oma junnoseid meile aeda ja Pix nuusib ja .. ew.) 

Meie piirkonnas on lihtsalt maailma parim arst Anna. Lihtsalt nii armas inimene, nii rahulik ja sõbralik. Sõites koju muljetasime me Adamiga arstist ja saime aru, et mina ja tema saame suurema emotsiooni arstil käies kui Pix. :D 

Koju jõudes oli ta nagu vana hea Pixel jälle, näljendas ja oli tema-ise. 

Ma tean, et see on labane. Aga ma tõesti tundsin, et haige koer on hullem kui haige laps. Olgu, beebid ei räägi, AGA sul on lootus, et VARSTI ta hakkab rääkima ja saab öelda, kuidas ta end tunneb. Näita mulle koera, kes oskaks öelda, kas tal kuskilt valutab või on halb. 

Vaene kutsikas lihtsalt .. Ilmselt oli mingi "kõhugripi" laadne asi tal. 

Nüüd on ta taas mitmeid päevi olnud juba täiesti endine. Kratt. 

* 

Tahaks paar toredat nupukest veel temast kirja saada. 

* Kas teadsite, et Pixel tunneb ära Mihkel Kärmase hääle? 

Iga jumala kord kui "Pealtnägijat" vaatan (või siis korduseid), jookseb ta padavai minu juurde ja kuulab kaasa. See on lihtsalt niii naljakas, sest "Supermodellide" saade vapsee ei koti teda ja noh, olgem ausad, rohkem ma väga eesti saateid ei vaatagi. Aga jah, Mihkel Kärmas, every single time. 

* Ma olen ilmselt rääkinud, et me ei tooda väga normaalselt mõtteid Adamiga kahekesi olles. Me oleme lihtsalt sarkasmi kõige kõrgemal levelil, me nokime üksteise kallal ehk liigagi palju ja meil on lausa solvavad naljad. Aga see kõik on nii naljakas. 

Seega, oleme jõudnud sinna maale, kus Pixel ilmselt ei saa enam arugi, mis ta nimi on, sest me hüüame teda iga kord erinevalt. Enamasti on kõik nimed inspireeritud tema enda nimest. 

Siiski-siiski.. Klassikad on teie ees:
Kui ta ei oska täpselt sihtida, et ta jäägid maanduks täpselt pissimatil (palun otsige mulle parem sõna selle jaoks, pissimatt on nii õõv :D), siis tema on nimi on vastavalt kas Shitsel või Pissel. 

Nüüd haige olles teenis ta uue nime: Sicksel. 

Kergelt teemast kõrvale, aga siiski teemas püsides makes sense . 

Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inglased proovivad öelda midagi teise aktsendiga. No et "croissant" on ikka üli prantsusepäraselt öeldud, No "kuossaaannndddtt" või nii. 

Samas see pole kõige hullem. Mind kohutavalt häirib kui nad ütlevad Ibiza. See ei ole kui "Ibitsa". See on pigem "Ibitha", th-asemel on keel hammaste vahel õhku välja puhumas. No ja sealt tuli nali, et Barthhhhhhelona ja Mathhhhedonia.. 

Pithhhhhel ka. :D 

* Samuti on Pithhlil komme kõiki asju maha matta. Või noh, tekkidesse kuna me ei luba tal aias kaevata, kuigi vahel tuleb ta tuppa niimoodi, nagu oleks mudamaadlust teinud. 

Pidevalt ta sööb oma närimiskondist kolmveerand ära ja siis alles on megapisike jupp (näed et midagi tal suus on aga ei saa aru mis..) ja siis ta käib ja nutab, sest ta ei leia kohta kuhu matta. Oma voodisse tekkide alla ei taha matta, küll aga diivanipatjade taha, meie tekkide sisse või kapi ja seina vahele .. Paneb maha ning hakkab tekki ninaga sellele kondile peale lükkama. 

Ükspäev oli nii armas: ta pani oma kondikese või küpsise mu lambanaha vaibale (haha, lambanahk jee, IKEA £10) ja hakkas neid KARVU peale lükkama. :D Paraku mul ei olnud telefoni lähedal, et saaks filmida, aga see oli NIIII armas, kuidas ta proovis ja proovis. 

Teinekord aga panin ma põrandal puslet kokku ning enamus juppidest oli alles puslekarbis. Pix tõi oma pisikese tüki PORGANDIT, pani selle õrnalt mu puslekarpi ja hakkas ninaga pusletükke porgandile peale lükkama. :D :D :D 

* Pixlil on iga hommik missioon: oodata millal üks riideese maha kukub (enamasti sokk), see võtta ja siis korralik tagaajamine korraldada. See punktike on küll kergelt ärritav, aga ma võin vanduda, et tal on hoopis teistmoodi tulukene silmis, kui ta sokiga ringi jookseb. Samuti armastab ta kohutavalt mu kampsunite vöösid (mul on lausa kaks kampsikut, mis tuleb vööga kinni siduda! TOPELTRÕÕM!)

* Kuigi ta vihkab elueesti käppade pesemist, siis pärast pesu on ta silmapilkselt vannis tagasi, lakub vett vanniseintelt ja on niisama mõnus. Vahel veab ta mõne mänguasjagi sinna ja chillib niisama vannis. 

* Ta veab endiselt saapaid ja mu plätusid laiali. Ei mina tea, mis selle koeraga peab tegema, et ta neid laiali ei veaks. Siiski ta neile hammast külge ei pane ja ühtegi närimisjälge pole siiani kohanud. 

Kauni pühapäeva hommiku puhul mõtlesin, et räägiks veits kodusemal teemal ka, nii sõna otseses mõttes. Kuna minu jaoks on alati väga huvitav teada natuke "kardinate tagusest elust" ja mitte ainult ringitrippimisest jms, siis mõtlesin, et võiks teile ka seda pakkuda.

Ma ei saa öelda, et need punktikesed wow-efekti võiks tekitada, aga samas need on selliseid asjad, millele ma Eestis elades ehk ei osanud mõeldagi. Kuigi ma kogesin samu asju nii Fulhamis elades kui ka Streathamis, siis nüüd elades täiesti oma kodus ja olla ISE kõige eest vastutav, on päris huvitav siiski. 

1. Taaskasutus, prügisorteerimine.

Kui me sisse kolisime, ootasid meid panipaigas juba mitmed rullid kilekotte ja "ämbrikesi". Nimelt innustatakse kõiki majapidamisi oma prügi sorteerima. Ei, ma ei mõtle et pudelid eraldi, papid eraldi, pakendid eraldi.. Nii ekstreemseks ei minda. Proovitakse algusest peale tasa ja targu ning ideaalis sorteeriksid kõik inimesed oma prahi kolmeks (koos lisadega):
* Paber ja puhtad pakendid- need visatakse orantšidesse kilekottidesse. Kuna siin on meeletu piima tarbimine (tee!) ja need piimakanistrid on meeletud, siis nende pärast ongi see suht tehtud. Loputad ära, lööd lömmi ja viskad orantši kotti. Samuti ajalehed, ajakirjad ja flaierid (mida jagatakse siin ikka meeletutes kogustes, lükatakse postipilust sisse nii, et õhtul koju tulles mõtled, et kas saad ukse lahti lükata või mitte, sest kõik need paberid takistavad ust lahti lükkamast..). Need kilekotid tulevad kohaliku teenusepakkuja poolt. Umbes viiel viimasel kotil rullist on kollane kleeps peal, kuhu saad kirjutada oma maja numbri ja kui prügimehed tulevad korjavad koti ära, siis nad näevad et sul on kotid otsa saamas ja jätavad uue(d) rulli(d).
* Toidujäätmed- nende jaoks on eraldi helerohelised häääästi pehmest materjalist kilekotid, mis tulevad kaasa pisikese ämbrikesega. Paned ämbrisse selle kotikese, ning kogud kõik nädala toidujäätmed sinna. Banaanikoored, munakoored, toiduülejäägid. Kui täis saab, keerad kotile sõlme peale ja õues on sul teine samasugune kandiline ämbrike ootamas, mis on küll veits suurem. Viid sinna ja paned uue koti oma toas olevale "kompostikastile".
* Muu sodi- määrdunud pakendid mida ei saagi pesta, kätekuivatuspaber.. Ühesõnaga kõik mis ei sobi orantši kotti ja toidujäätmetesse.

Prügi viiakse ära kord nädalas, meil teisipäeva varahommikul. Paneme eelmisel õhtul või hommikul varakult kilekotid tänavale oma maja ette ja mehed tulevad viskavad kotid peale. Erinevus Eestiga on veel see, et siin sõidab prügiauto aeglaselt auto teel, kui mehed jooksevad tänaval ringi ja viskavad kotte autosse. Eestis ju tuleb prügiauto, haiseb seal prügikastide ees. Siin pole prügiautodel mingit lõhna, ilmselt sorteerimise pärast. Ja pealegi, siin olmeoperaatoriks olemine pole mingi häbiasi! Absoluutselt mitte!

Ma pean tunnistama, kui üllatunud ma olen. Kui sisse kolisime küsis Adam, et kas ma päriselt ka tahan hakata nende orantšide kottidega jändama, sest inglased on endiselt nii mugavad ja eelistavad köögis vaid ühte prügikasti: musta kotti kuhu visatakse kõik kokku. Ja teate mis välja tuli? Meie orantšid kotid saavad kõige kiiremini täis! Meil on lihtsalt nii palju pakendeid et endalgi hakkab kõhe. Jah, meil on köögis vaid üks suur punane prügikast (orantši koti jaoks), siis see toiduämbrike ja üks mingi suvaline kilekott, kuhu korjame Pixli "pissimatid" ja muu soga. Kuna paraku see kott on kõige haisvam, siis õues on must kott ootamas, mida me siis täidame oma pisikeste kotikestega toast.
Osadel inimestel on aias/maja ees ka suured mustad prügikastid, kuhu nad siis sujuvalt oma prügikotte korjavad. Samas on neid üsna vähe, kuna prügihommikul pead sa need ikka tänavale viskama. Seega prügikast on siin lihtsalt "kilekoti varjamiseks".

Paraku teisipäev on nii kaugel, seega ma ei saa originaalitseda, aga sõber Google aitas välja ja saan teile siiski näidata, millised tänavad prügihommikutel välja näevad.

2. Postipilu.

Eestlastel on postkast. Elagu ta siis korteris või eramajas. Siin on aga postipilud ukse sees. Postipilul on luugike, mis takistab külma tuult või varganäppe sisse tulemast. Postiljon lükkab ajalehe (või flaierid... ahhhh...) sisse, need kukuvad põrandale. Enamasti on postipilud umbes vöökõrgusel, seega käib ikka korralik kolakas, kui pakikesed-kirjakesed maha potsatavad.
AGA..
Teate, meie omad ei tee kolakat. Sest.. Tahate nalja näha??? 

Ma ei viitsinud voodist välja end ajada ja pilti tegema minna, seega olete sunnitud leppima meie landlord'i tehtud fotoga mis ta meile saatis enne, kui me polnud veel maja näinudki. 

Paremal pool on meie naabrimees õnnistatud "normaalkõrgusel oleva postipiluga", meil on see maas. :D Vaene postiljon, kes peab meie pärast kummardama nii palju. 

3. Vaibad.

Te ei kujuta ette, kui raske on Inglismaal uut korterit/maja rentida, eriti kui sul on koduloom. Miks? Sest ainult üks kümnest korterist on puitpõrandaga. Ülejäänud kõik on vaibaga. Ja no ilmselgelt on vaip niivõrd kallis, et iga kord kui inimesed kolivad, seda siis vahetada.
Fulhamis oli vaid köök, koridor ja vannitoad muu põrandakattega (neil oli mingi 8 magamistuba?). Streathamis oli köök, vannitoad ja elutuba/mängutuba vaibavabad.
Meil on pool ja pool: elutuba ja magamistuba on seinast seinani vaibaga kaetud, vannituba on plaaditud, koridor ja köök on parketiga. 

Põhjust ma täpselt ei teagi, miks inglased nii palju vaipa armastavad. Puhtuse põhimõte see olla ei saa- enamasti on vaibad heledad, mistõttu paistab mustus ja tolmurullid ikka ERITI hästi välja. Soojem? Hmm, on soojem jaa aga samas nii paljud kannavad ikka susse.
Minu jaoks üks "veidram" nähtus on see, et inimesed ostavad kirju vaiba, mille nad panevad VAIBA peale. Makes sense? Nad ostavad mustrilise 1x1,5 vaiba ja panevad vaipeeritud(? :D ehh, ehh, selline sõnaleiutaja) põrandale. Miks nad selle toa üldse vaibaga katsid üldse??

Kui kolisime, siis minu üheks nõudeks oligi see, et vähemalt üks tuba oleks vaibavaba. No näiteks köök. Jah, uskuge mind, nii paljudel on isegi köögid vaip...eeritud.
Ma lihtsalt ei visanud näppe selle peale, et kunagi väljakolides peame me oma tagatisrahast ilma jääma lihtsalt seetõttu, et koer pissis vaiba täis kuna tal polegi muud kohta kuhu oma häda teha. Jah, aed on, pissimatid on ka AGA kuna ta on kutsikaeas, siis õnnetused juhtuvad ja pikkade tööpäevade tõttu ei saa ta ju igal ajal õue ka. Siiani on ta vist ühe korra pissinud vaibale lihtsalt seetõttu, et ta pidi ühes toas kinni olema terve päeva ja ta ei taibanud kui suur tema matt on (köögil meil ust ei ole seega kööki ei saa kinni panna..). 

4. Uksenupud.

Mul on tunne, et neist on juba parajalt vadratud. No kes ei tea, millised uksenupud on? Mr Google aitab hädast välja jälle ning demonstreerib teile nuppu koos käemodelli Joey'ga liiga palju "Sõpru" vaadanud..

Ühesõnaga.. Selline nupp on kahel uksel kolmest. Õueuks on hoopis mingi teise süsteemiga ja aiauks on vana hea lingiga. 

Ega mul sellest midagi rääkida polegi, ainult see, et kord olen ma sunnitud istuma pool tundi oma toas, kuna üks loll kreemitas käsi enne, kui ust lahti tahtis teha. No lihtsalt ei saa. Libiseb ära. 

Siit õpetus: ÄRA KREEMITA KÄSI, KUI UKS ON KINNI. 

5. Lambilülitid.

Googeldasin aga no ei leidnud "õiget". Nimelt meil ripuvad nii köögis kui vannitoas laest alla nöörid, mille otsas on mingi.. asi. Nupuke või nii. Ja kui tõmbad seda kergelt, siis käib klõps mis tähendab et lamp läks põlema. Lased lahti ja voila! Lamp põlebki! 

Ma arvan, et see süsteem on väga okei vannitoas. Küll aga ma arvan, et köögis on see suht veider. AGA.. meie köök ongi veider. :D 

Samas on paar korda juhtunud (mitte meie kodus), kus ma olen tõmmanud tolle nööri laest alla. :D Või noh, mitte minu süül, sest need nöörid pole väga kõvasti kinnitatud niikuinii. Sidusin kinni ja läks taas nagu lepase reega. 

6. Vetsu-flusher.

Just. 

Link. 

See on üliveider teema, millest rääkida, aga.. ma olen õnnelik, et meil praeguses kodus on see klassikaline "eesti stiilis". :D 

Ajapikku kipuvad need lingikesed lihtsalt ära väsima ja hakkavad poti küljes logisema. Eesti-stiilis nupud on ju lihtsad: vajutad sisse ja ise hüppab üles. Lingid aga pead jõuga alla tõmbama, seepärast hakkavadki nad logisema. 

Pean tunnistama, et need lingikesed on nii khuulid, aga suhteliselt ... ebapraktilised pikemas perspektiivis. Ma ei tea kedagi, kes oleks oma potinuppe vahetanud välja, küll aga on mulle kõrvu jäänud nii palju lingivahetusi. 

7. Segistid. 

Nagu.. Päriselt ka või? 

Ma olen alati teadnud, et need inglastel eksisteerivad AGA.. Kuidas nad päriselt PÄRISELT neid kasutavad? Varem ma mõtlesin et "ah kuidagi nad ikka kasutavad" aga nüüd ise silmitsi seistes sellega .. Oeh. 

Kuidas ma hambaid pesen? Üks mu hammastest on väga külmatundlik, seega eelistan pesta nö toatemperatuuri-veega, leigega. Aga kuidas ma saan leiget? Üks kraan läheb nii kiirelt kuumaks, teine on ühtlaselt jääkülm. Minu taktika on see, et ma proovin selle "leige" vee saada käppelt, kui kuuma kraani käima keeran..
Kuidas ma käsi pesen? Külma veega, sest see tegevus võtab kauem aega ja ei saa vaid "supsti kasutan leige vee ära". 

Õnneks dušivesi tuleb dušist ja vannivesi tuleb ühest segistist, küll aga kahest eraldi keeratavast nupust. 

Köök on meil ka õnneks normaalse kraaniga.. Inglaste mõistes normaalsega siis.. Adami vanas korteris oli köögis samamoodi kaks segistit, mu käed olid nagu jäätükid pärast nõudepesu.. 

Absoluutselt ei kurda, inimene harjub kõigega. 

8. Jalatsitega toas käimine. 

Seda oleme me kõik vist mõelnud väljamaa filme nähes, et mida kuradit eksole.. Mäletan, kui omal ajal vaatasin oma lemparit "Kodus ja võõrsil", kui pidevalt istuti diivanil, kingad jalas... Voodis, jalanõud jalas.. Pehmetel vaipadel käidi, jalanõud jalas.. 

RÕ-VE ma mõtlesin. 

Ei, ma ei ole ikka veel harjunud sellega, sest kuidagi sujuvalt on meie koju tulnud reegel, et võtad ikka jalanõud puitpõrandal ära ja edasi kõnnid sokkis. Kuna meie kodu on jahe, siis tõmbame otsa villased sokid.. Või noh, kes villased, kes soojad matkasokid. 

Alati kui külas käime tunnen ma end nii ebakindlalt, sest ma ei tea, mis on nende kodu reeglid. Osad käivad saabastega, osad sokkis. No ja kui tolles kodus on nii sokiloomi kui ka saabastes käijaid, mis siis mina olema pean? 

#ärevushäire

Samas hommikul kontorisse minnes on jalanõud üks osa outfit'ist. Paned jalga, siis lähed alles kööki, et teha tee teepeale kaasa. Eestis on saapad enamasti ikka viimane asi enne, kui välja lähed. 

9. Aiad. 

Mul on siiralt kahju, et inglaste arusaam aedadest on.. väärastunud. Mismoodi?
No ikka niimoodi, et nad tassivad aia kola täis, neil on seal pisike kuurike kus veel enamgi kola hoida, nad "istutavad" mängupuid sinna, põõsaid. Nad panevad maha võltsmuru. Nad võtavad jänesed ja panevad nad aeda aedikusse. 

Mis siis minu arust valesti on? 

Ma olin üliõnnelik kui leidsin meile elamise KOOS AIAGA. Selline võimalus on megaharuldane, eriti kui elad ridaelamus. Ega meie aed pole teab mis botaanikaaed- uksest välja minnes pead kolm astet trepist alla minema, siis on külm kergelt samblane betoon. Algab muru, kust vastu tulevad kaks teadmatut sorti puud, nende all on taas teadmatut sorti taimed. Keset aeda on pesukuivatusrest ning aia lõpus on kõrgendik, kus lipendab multširiie ja tibatilluke kogus multši. Ma ei ole viitsinud väga koristada seal praegusel külmal ajal (7 kraadi, ehh-ehh-ee), seega on seal veel kuivanud puulehti lisaks. Ja ongi kõik. 

Ei ole ma teab mis rohenäpp, aga kuna ma tunnen, et nüüdsest algabki mu täiskasvanu-iga, kus olen MINA see vastutaja ja ei tee keegi mu eest midagi ära. siis arvan, et ma peaks siin midagi muutma, et kodusem oleks. 

Lihtsalt täiega nukker on kiigata üle aiaseina ja vaadata, mis olukord meie naabritel on. See on lihtsalt soga täis ja aeda nähakse kui uut kohta kuhu asju visata, kui majja enam ei mahu. Okei, tegelt see nii hull ka pole, neil on muru ja asjad.. Aga ikkagist. Ma tahaks teha grillpidusid, kutsuda sõbrad või pere ja lihtsalt chillida aias.. 

Kuna see pole meie püsiv koht, siis ma tõesti ei taha mingi megaraha siia aeda alla panna. Samas mul on nii nukker tunne alati, kui hommikul tõmban kardinad magamistoas eest ära ja.. vastu vaatab see kurb aiake. Viskasin maha ükskord nartsissisibulad, aga pooled on üleskaevatud ja tuppa toodud mõttega, et "Vaata, mis ma mulla alt leidsin!". Samas käies siin poodides ringi, mõtlen küll, et kui lilleseemned siin niiiii odavad on (just seetõttu, et keegi ei osta neid), siis miks ka mitte? Pole mul raske oodata kuni need taimekesed nina välja pistavad.. Inglased eelistavad ikka osta poest taime, millel õied juba tükkaega küljes olnud.. Mul aega nagu muda, võin oodata küll. 

Kui vaid need jälle üles ei kaevata...

10. Kõik on nii igav. 

Värvid, mida ma oma vanemate kodus varem elades nägin:
beez, must, valge, punane, pruun, roosa, roheline, orantš. 

Värvid, mida ma praegu näen: 

valge. 

Ja nii igav ongi. 

Magamistoas kõige värvilisem asi ilmselt on tekikott- roosades, hallides ja valgetes toonides. Kõik neli seina on valged, kardinad on valged, kaks megasuurt kappi on valged, vaip on hele. Voodi on küll tumepruun aga seda tegelikult väga ei märkagi. 

Elutoas on kõik seinad valged, uks valge, vaip natuke tumedam küll.. See on ilmselt kõige värvilisem tuba meil, sest diivan on tumehall ja telekas on must ja kapp on puidust.. :D 

Köök on üllatusüllatus! VALGEEEEE. Kapid heledast puidust. 

Ja te veel küsite, miks tulipunane prügikast mu kinnisideeks oli?! 

Ja vannituba.. oo ei, oo ei, ega midagi uut siit ei tule! VALGE!!! 

Värvi annab vaid samblaroheline vaibake ja kirju vannikardin, mille me ise üles panime.. 

Koridor- taaskord valge. 

Kui keegi meile värvilisi pilte maalida tahab, võtame hea meelega vastu! 

Nii kui ma laupäeval arvuti kinni lükkasin, nii tuli mul meelde: ma olen veeeeeel kahes kohas töötanud ju vähemalt! :D

Tahtsin siiski käppelt need ära märkida.

12.klassis sain ma täiesti lambist tööle Viru Keskusesse Väikse Päikse mängutuppa. No et vanemad shoppavad ja siis lapsed on siiski valve all.
Eksamiperioodiks oli see suurepärane, sest sain nii palju õpitud seal, samas.. ei saanud üldse. Seal oli nimelt jälle KRIMI kanalid (mida mul kodus polnud) aga kuidas sa vaatad lastetoas selliseid kanaleid, missest et lapsi käis seal üsna vähe? Eks ma istusin seal siis, multikad jooksid ja mina õppisin kunstiajaloo eksamiks.

Kopeerin taas oma vanast ja megasalajasest blogist killukesi sellest ajast, kui seal töötasin:

*Toodi poiss, 4-aastane.
* Jäi mulje, et venelane, sest emal oli tugev vene aktsent.
* Ema jooksis nii kiirelt ära, et ei jõudnud küsida lapse nime, vanust ega ema telefoninumbrit, mis on kohustuslikud!
* Küsisin siis poisilt, et "eeeööö.. važ iimja?" NO KURAT KAK TEBJA SAVUT MEELDE EI TULNUD??
* Poiss vastas ka mingi Akjdpoaisd. Nojah, olgu.
* Ühel hetkel hakkab poiss hüppama. Kargab ja kargab ühest toa otsast teise.
* Küsisin, kas v tualet?
* Poiss naeratab vastu ja jookseb pallimerre.
* Pallimerest välja tulles, pükstel ees loik.
* No tore, tore. Miks ta ei öelnud?
* Vaatan, et ta ema peaks 30-minuti pärast järgi tulema, ehk kannatab ära kuidagi selle märja püksi.
* Poiss läheb joonistuslaua taha. Püsti tõustes, loik taga.
* NO TÜRKEL! Pissine laps istus kõikvõimalikes kohtades, peaasi et Triin saaks pärast kõik üle pesta.
* Ema tuli.
* Ema naeris(!) et laps püksid täis tegi ja laps naerab ka.
* Tuli välja, et laps on norrakas. Pyry.


Või siis teine stoori vene poisiga, kes rääkis mingit hullult teaduslikku teksti:

* Vene poiss, Seva, 5.
* "Võ snajetje.." 2-minutiline tekst ",da?" . Jajah, mitte-midagi-aru-ei-saanud-aga-noogutan-ikka.
* Kui ütlesin, et "Ja nje panimaju pa ruski tak harazoo", siis jäi kurvalt vaatama ja..
* .. ja tuli uuesti "võ snajetje...." .
Ok siis.


Tegelikult meeldis mulle väga seal töötada. Vahel tõid vanemad mulle šokolaadi, et "noh, sa oled siin koguaeg lastega, las ma premeerin sind Geishaga.". Või lapsed olid ikka tõelised pärlid.

Teine koht, mis mul märkimata jäi, oli sama töö, sama ettevõte, aga Niitvälja Golfis. Ühesõnaga, seal oli eraldi maja lausa mängutoale. Ma töötasin seal terve suve ja selle aja jooksul käis ÜKS laps. Seega jah, taaskord parim koht, kus eksamiteks õppida, multikaid vaadata (kanaleid polnud ja seal olid vaid DVD..). Jõin seal lihtsalt koguaeg teed, istusin rõdul ja vaatasin kuidas teised golfi mängisid.


Rääkides aga praegusest kontorirotindusest..

Ma pean tunnistama, et mulle täitsa meeldib. See on mu esimene kontoritöö, pealegi ajutine. Oleks see püsiv, ma nii hea meelega ostaksin kontorikleite ja kannaksin korralikke kingi, õpiksin ära kõige toredamad soengud ja sammuksin sinna uhkusega.
Tõde on see, et .. Ma käin tööl mustade teksadega ja tavaliste saabastega, selga on visatud soliidsem kuid suht suvaline särk. Samas pole midagi väga imestada, kuna ma töötan koos IT-geek'dega. Jah, suurem osa neist on ikka soliidne, pintsaklipslased, aga ma tunnen, et mul lihtsalt pole mõtet panna raha magama riiete alla, mis ilmselt tulevikus mu selga oma teed nii tihti ei leia.

Ühesõnaga..
Seltskond on omamoodi. :D

Ühte töötajat ma natuke pelgasin, sest ta tundus nii.. tark. No et lihtsalt ei julgegi küsida midagi. Teine on hull aktivist ja kolmas on 18-aastane.
Ma pean tõdema, et ma pole elusees joonud nii palju teed, kui mulle viimaste päevadega sisse on joodetud. Kuna tee/kohvi tegemine on väga hea ettekääne, et teha oma tööst paus, siis tunni jooksul küsitakse vähemalt kaks korda, kas keegi tahab kohvi/teed. Naljakas ongi see, et meil on KOGUAEG laual tass mõne kuuma joogiga (minul enamasti poolikud jahtunud tassid, sest ma lihtsalt ei jõua ära juua :D ). Ma tunnen end juba halvasti, kui ma ütlen, et ei ma ei soovi teed, sest .. nad koguaeg tahavad nii väga teha. Vahel nad isegi ei küsi et kas teed või kohvi, vahel nad loevad pika rivi asju ette mida nad teha oskavad (kohv, tee, latte, cappuccino, kuuma vett, külma vett.. suhkruga, suhkruta, piimaga, piimata..) ja no kui nad on vaevaks nii palju tegema siis .. kuidas sa ütled ära? No ja seda enam et ma pole sellise kogusega harjunud, ja eks ma pean vetsupause tegema ikka tihemini kui inglased. :D

No ja eks nalja saab ka ikka.

Näiteks eile.
Istusin mina siis oma laua taga, kui üks mu ekraanidest (mul on kaks ekraani..) suri keset tööd ära. Adam oli telefoni otsas kellegagi, seega talt ma abi ei saanud küsida. Valikus oli mees keda ma pelgan ja külaaktivist. Paraku mu lempar 18-aastane, kellega ma tunnen end veel mugavalt, sest ma tean et ta on must noorem, polnud veel tööle jõudnud. Ühesõnaga.. võtsin end kokku ja küsisin üle kontori, et kas "keegi" oskaks mind aidata. Eks need kaks lahendasid lõpuks mu probleemi ära (oli vaid restarti vaja).
Aga kujutage ette.. Üks blondiin istub IT-kontoris ja tema suurim mure on, et miks ekraan ära suri. Nad tegelevad kõikide koodidega ja ma ei tea mis kammajjjaaaga, ja siis mina oma kõige labasema murega. :D
Häshtääg piinlik.

Ühesõnaga.. jah. Elu on värviline.

Lõpetaks oma tööjutud kena mõtteteraga Billy'lt, tolle 18-aastaselt, kui arutasime lihtsalt "maailmaasju" ükskord:

Mina: "No, I can't draw."
Tema: "Ofcourse you can. You just don't know how to do it." 

Ostsin üleeile endale päeviku nagu iga aasta ning hoian seda oma öökapil, et see mul pidevalt nina all oleks. Minu missiooniks aastal 2016 on igapäevaselt märkida üles vähemalt üks asi, mis läks hästi ning mille üle ma tänulik olen. Eelmiste aastate tõttu on mul kapis hunnik päevikuid, millest on täidetud sama põhimõttega ära ehk pool jaanuarist. Ülejäänutel lehtedel haigutab tühjus.
Ma arvan et ma olen üsna neutraalne uusaastalubaduste jagaja, st ma luban selliseid asju mis juhtuvad niikuinii, no et ma ei pea aasta jooksul sellele mõtlemagi (olen julgem, olen sotsiaalsem..). Kirjutasin siiski endale "lubadused" välja ja proovin hakkama saada.
Üks nendest ongi see, et ma ei hakka vinguma et ma ei oskaaaaa.. Ma ju tegelt VÕIN seda osata, kui keegi õpetaks mulle.

Vaadates oma CV'ga igapäevaselt tõtt, hakkab mul endast ikka päris.. hale. Töökogemus on suhteliselt null. On sinna ju märgitud vaid tõsiselt võetavad tööotsad- VP mängutubades töötanud, aupairina kaks aastat Londonis olnud ja suvetöö kohvikus. Samas.. ma peaks enda üle uhke olema, sest minu "töötaust" on ikka päris naljakas..

Ma arvan, et ma sain esimese töö, kui ma olin 12. Mäletan, et olin üsna pisike ja pidin end kokku võtma, et Keila Noortekeskusesse end vedada, et nende kaudu suvetöölaagrisse saada. Kaks nädalat tööd, neli tundi päevas, palgaks 250 krooni. See oli ikka jõõõõhhhkkkkeerrrrr raha. Mäletan vaid, et käisin seal endast kaks aastat vanemate tüdrukutega, kes võtsid mind omaks kuna olid tol ajal mu venna klassiõed ja noh, eks me teadsime üksteist. Ma ei tea, kust mul tol ajal see julgus tuli koguaeg tegutseda. 

Üks ainsatest mälestustest on see, et ma pidin ühes lasteaias potilillede lehti pesema ükshaaval. Miks neid dušši alla ei lükatud, seda ma ei tea. Mäletan vaid, et ma proovisin viilida sellest tööst, piserdades spreiga lehed märjaks ja lootsin, et nüüd ongi puhtad. Paraku see läbi ei läinud ja noh, tegin siis tööd topelt. Mäletan häguselt mingit rohimist ka, aga see oli lihtsalt kuidagi moe pärast tegemine.. 

Tundsin end vist miljokana ja järgmine aasta tööle ei läinud. Ei, tegelt. Ma ei tea, mis põhjusel ma järgmistel aastatel ei töötanud suvel. Ehk olime me maal ja lihtsalt polnud võimalik. Pole õrna aimugi. 

Vahepeal sain mingeid ühepäevaseid tööotsi oma isa kaudu. Käisime jooksumaratonil jooksjatele jooke andmas. Vana hea "jõujook või vesi??" ja siis jooksu pealt neist ühe (või kahe) kätte andmine. 

Samuti müüsime sõbrannaga mingil kossuvõistlustel jäätiseid, kus saime iga jäätise pealt ühe krooni teenida. Me mõtlesime, et raudselt oleme päeva lõpuks ühekroonimehed aga see oli lihtsalt jõhker, kui palju jäätiseid osteti. Me pidime iga müüdud jäätise pealt tegema kriipsukese paberile, et pärast lugeda üle, mitu jäätist osteti. Jep, kilplased. Oleks võinud arvutada KASTIDE peal olevad numbrid kokku ja siis hiljem vaadata, palju alles jäi. Mitte et tegeleda keset müümist mingite kriipsudega. :D Lõpuks jalutasime minema, mõlemalt mitusada krontsi haha taskus. 

Paar aastat hiljem võtsime julguse kokku ja läksime sõbrannaga uuesti noortekasse, et listi panna ja tööd saada. Selleks ajaks oli juba palk tõusnud 400-kroonile. Ma pean tunnistama, et see töö oli kõige meelelahutuslikum üldse, mida ma siiani oma elu jooksul teinud olin. 

Me nimelt sorteerisime samas lasteaias kostüümiladu!! No sinna juurde kuulus muidugi kostüümide proovimine, itsitamine ja kommisöömine. Pidupäev! Kuna see töö sai tehtud paari päevaga, pagendati meid lasteaiast Keila algkooli. Kuna september oli tulemas (ma eeldan, et me saime sinna tööle augustis?), siis komplekteerisime õpikuid ja töövihikuid ning vedasime neid klassidesse. Mulle on alati meeldinud sorteerimine ja organiseerimine, seega see oli super! 

Ja no aina paremaks läks! Kui ka õpikud olid sorteeritud, läksime me RAAMATUKOGU sorteerima. Ma tean, et osad kukuvad pikali kuuldes, et mingid lapsed sorteerisid terve raamatukogu ära, panid KÕIK raamatud tähestilikusesse järjekorda (A-tähega algavad kirjanikud läksid ühte riiulisse ja ka need kirjanikud omakorda läksid tähestikusesse järjekorda). Ja no seegi pole veel kõik, olukord läks veel paremaks!! Nimelt tuli välja, et just tol ajal oli korraldatud õpetajatele suvepäevad kuskil.. ee.. Ruhnul? Kihnus? Ühesõnaga, me olime täiesti üksi seal raamatukogus, mitte keegi ei kontrollinud, majas oli ehk üks inimene keda vapsee ei kottinud, mis me tegime seal. Ja noh, mis me tegime, mis me tegime. RAAMATUID LUGESIME! Endal kõik lõunasöögid ja jutud kaasa pakitud, viskasime end mugavalt diivanile ja lugesime raamatuid. Samas me võisime seda endale lubada (vabandused, vabandused, ehh, ehh, eeee..) sest meil oli kõva turbo alguses taga. Seega umbes kolme päeva töö oli tehtud ühe päevaga. 

Ma ei mäleta, kas meile anti lihtsalt lisavõimalus rahhhhi teenida või mis kamm sellega oli, siis meid orgunniti Keila Päevadele Keila suveniire müüma. Või tutvustama. Või näitama. Mul pole õrna aimugi. Ainuke asi, mida ma sellest tööpäevast mäletan, oli see, et ühel hetkel olin ma terve Keila rahva ees laval koos Veikko Tääriga. Ma pidin googeldama "õnne13 Raivo", et mäletada ta nime.. How bad is that et ma tean ta Õnne13'e nime aga mitte PÄRISNIME?. Olin fortuunaks ja loosisin mingis loosis osa võtnud inimestele auhindu välja. Tipphetk oli muidugi see, kui ma võtsin kausist välja paberi peavõiduga, mis läks ühele noormehele, kelle üle me tol perioodil sõbrannaga nalja tegime. Mäletan, et ma ei jõudnud ära oodata, et lavalt ära saada ja sõbrannaga naerda, et midakuradit just juhtus. 

Ja no muidugi see, et laval olles märkas mu tolleaegne crush mitte et ta seda teadnud oleks, oh ei  mind laval ja jäi seisma ning vaatama. Ma olin nii uhke, et sain laval olla ja tähelepanu keskpunktis ka veel pealekauba.. Samas jah.. ega too noormees ei tea siiani, et ta mulle meeldis. :D 

Here is a fun fact: rääkisime Criselyga mõni aeg tagasi ma suurtest "armastustest" ja noh, tuli välja, et ma polnud ainuke, kes kihelema hakkas, kui too mu lähedal oli. 

Here is a even more fun fact: Ta oli mu lähedal. Iga päev. Nimelt ta istus mu selja taga. :D 

Taaskord olin ma järgmisel aastal miljokas ilmselt. 

16-aastaselt otsustasin, et ok, aitab jamast. Teeks midagi, mis päriselt ka mulle midagi juurde annab. Tol ajal eksisteeris Keila linna veebilehel foorum ja mäletan, et üks noor tüdruk (minust aasta noorem) kirjutas, et otsib tööd. Noh, eks ma kirjutan ka siis. Ja nii ma tema nina eest töö ära napsasingi- läksin lapsehoidjaks ühesse Keilas elavasse gruusia-vene perre, kus kasvasid kolm pisikest poissi (9-kuune, 4-aastane ja 6-aastane vist..). Käisin nende juures terve suve ja ka osa septembrist, chillisin nendega Keila peal, käisime raamatukogus, mängisime aias jalkat ja sõime. Päriselt ka, me koguaeg sõime. :D Nende juures ma keetsin oma elu esimese mannapudru kellelegi teisele, samuti on see minu elunatukese juures olnud töö, kus ma KÕIGE rohkem vandusin, et mina ei saa järgmise saja aasta jooksul küll lapsi. 

Samas oli ka päris veidraid olukordi, mis tekitavad mus siiski küsimusi. Kopeerin teile oma vanast-vanast-vanast blogist ühe lõigukese: 

Kaks suuremat käisid ka loomaaia-rongiga sõitmas. Kui poisid sõitsid, ootasin ma beebiga seal kõrval. Ta magas (jess!).
Raudteeonu rääkis poistele, et sõidu ajal ei tohi püsti tõusta jne. Kui järsku ütles "Rong sõidab kaks ringi ja siis oletegi juba EMME juures tagasi."
No mida asja. Kas ma näen nii vana välja, et mul võiks olla 6-aastane poeg? Ja kokku veel 3 last?? Kas ma näen välja, et ma pool aastat tagasi sünnitasin oma viimase lapse?* Olen ma nii emmelik siis??" 

Tol ajal olin ma oma elu parimas vormis- mul oli lausa sikspäkk! Lugesin praegu oma vana tiineka-blogi edasi ja tuleb välja, et vanim poiss isegi ütles, et ma olen nagu vanaeit, sest mul on peenikesed käed. :D 

Tunnike hiljem, kui olin läbi lugenud oma parimad lapsehoidja-postitused. 

Etsjahh.. Too töö oli väga stressirohke aga samas uudne. Õppisin poistemänge mängima, töötasin rohkem kui neli tundi päevas (vahel panin 12h jutti) ja õppisin palju venekeelseid sõnu. Samuti harisin end- kas te teadsite et selline sõna nagu "dinojunn" eksisteerib? Vähemalt üks dinosauruste entsüklopeedia ütles nii. 

Too ema kirjutab mulle ikka FBs sünnipäeval õnnesoove. Nüüdseks elavad nad perega Austraalias. 

Järgmiseks suvetööks (Keila linna foorum jälle??) oli taaskord lapsehoidmine, kuid teises peres. Kaks poissi, 2 ja 4. Esimene pere oli muidugi löödud, et kuidas ma nende juurde nüüd ei lähe, aga mul oli vaheldust vaja. Toos kohas tundsin ma end eriti närviliselt, ma ei teagi miks. Ma kuidagi ei osanud lastega mängida. Ma ei suutnud mingeid tegevusi neile välja mõelda. Nad tahtsid vaid teleka ees istuda ja see oli neile põhimõtteliselt lubatud. Käisime iga päev küll mänguväljakutel (vähemalt kahes!) aga jah.. Kuidagi.. imelik tunne oli koguaeg. 

Tolle ema kaudu sain ma tööle kolmandasse perre, kus kasvas tibatillukene 2-kuune tirts. Enamus päevi veetsin teleka ees, tita rinnal magamas. Vanemad töötasid kodus, seega oli lihtsalt vaja kedagi, kes last hoiaks. Ma arvan, et too tüdruk oli esimene beebi, keda ma nii tillukesena hoidsin. Jah, ma ilmselt hoidsin süles oma pisiõde ka kui ta alles beebipunn oli aga.. kes seda aega mäletab enam! 

Kõige kriipim hetk: chillisin teleka ees, beebi süles nohisemas, telekast tuli mõrva-dokk (jep, imeline kooslus eksole :D aga no mulle on alati meeldinud krimidokid). Ja siis tuleb kuskilt hääl.. "Ma näen sind, sina mind ei näääeeee!". Ma sain reaalselt südari. Ühel hetkel taipasin: see on see neetud rääkiv koer, mis igal lapsel tänapäeval on. No see, kes ütleb, et tal on sinine kõrv ja roheline käsi. Temasse on sisse pandud erinevad mängud: peitusemäng ("Ma näen sind, sina mind ei näe!") või siis lihtsalt kui laps mängib temaga siis koer hüüab "Aiiiii, kõõõdiii onn!!!". Paraku on see lihtsalt VÄGA ehmatav, kui järsku keegi hüüab, et ta näeb mind. Koer oli kuskil mänguasja kastis ning hääl oli summutatud. Seega oli see VEEL hirmsam. 

Samuti oli see töö, kus ma tekitasin tervele Keilale kõmu, et "appi, Triin on lapse saanud.". Jalutasin ju linna peal (viisin oma raamatuid raamatukokku ära või käisin kaubamajas mingeid asju endale ostmas..) kui beebi oli mul kõhukotis. Jah, kes kannab VÕÕRAST last kõhukotis? Aga paraku oli see beebi lempar asend. Ja noh, tegelt väga vahet pole, kas kõhukott või erkpunane käru- silma jääb ikka. Eriti klatšimooridele haha mis sõna!. Iga päev tegin ma beebiga jalutades 20 000 sammu. Samuti ütles ema, et ta ei saa aru, kuidas minuga olles titt magab nii hästi, kolm tundi jutti, kui temaga olles beebi nõuab iga natukese aja tagant midagi. :) Samas oli ka olukordi, kus ema helistas mulle õhtul kümne ajal, et "triiiiiiiinnnn, palun ütle et sa veel ei maga ja ei plaani magama minna järgmise tunni jooksul!? Palun kas sa saaksid meile tulla ja MM magama panna, sest ta lihtsalt nutab ja ma ei oska midagi teha." . Eks ma siis käisin ja panin tema lapse magama. :D 

Järgmiseks töötasin oma sõbranna tädi peres, kus hoidsin ka ühte pisikest beebitirtsu. Tolle tüdrukuga oli mul koguaeg meeletu hirm, sest ta polnud eriti leplik. Ma ei tea, kas tal oli nii hea vaist või mis, aga ta koguaeg tundis, et "miski on valesti". Ja no see "miski" oli ilmselt see, et mina olin tema ema asemel. Iga kord kui tüdruk magas, hoidsin ma hinge kinni, et ÄKKI on täna see päev, kus ta ärkab rõõmsalt ja ei võõrasta. :D Paraku seda päeva vist ei tulnudki. Kõik oli korras siis kui ema ka kodus oli. Tuli ja näitas mulle mänguasju, lehvitas mulle, naeris. Aga nii kui ema ära läks, nii ma olin nagu kloun kes proovis ta tuju tõsta ja ema korraks unustama panna. Mul oli lihtsalt niii kahju, et kuidas ma olen varem iga lapsega hästi hakkama saanud aga nüüd on beebi, kes ei võta mind mitmete kuude möödumisel ka omaks, kuigi üksi olin temaga vaid aja, kui ema oli omi asju tegemas paariks tunniks. No ikka täiega nukker! Samuti oli too pere ainus, kus ma pidin helistama emale ja ütlema, et palun tule koju, beebi ainult nutab ja nutab ja ma ei oska enam midagi teha! Ja no pakkuge, mis siis juhtus.. Ema tuli koju, kui laps oli end magama nutnud. Emale sülle saades ärkas ta üles küll, kuid magas pärast ohet edasi. :D Ma tundsin, et ma olen ikka nii saamatu! 

Tol suvel töötasin ma neljas kohas korraga. Kolm perekonda ja lisaks tegin ma nö lisatööd suveks- niitsin meie maja ümbert muru, mis oli 3-4 tunni töö. 

Mäletan olukorda, kui üks emadest mainis oma stressirohkuse tõttu, et "Triin, kuula mind, ära MITTE KUNAGI tööta kahel töökohal, see on nii stressirikas!!!" ja ma pidin naerukad saama, sest .. mul oli NELI töökohta korraga, kuid talle ma seda ei öelnud. 

Siis tulid mu aupairi aastad peale. 

Perekond Fulhamis, mis iial ei lähe meelest. Isegi 2,5 aastat hiljem kirun ma end, kui loll ma olin ja ei taibanud, et see mida ma seal tegin polnud teps see, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kord rääkides Adami emale oma seiklustest, istus ta mu kõrval, oskamata midagi öelda. Ma tunnen, et tema oli rohkem sellest loost liigutatud seetõttu, et ka tema on inglane ja ta teab, kuidas elu siin peab käima. Ta oli lihtsalt nii šokeeritud kuuldes, et nädalavahetuseti teeseldi, et ma ei eksisteeri, ma sõin vanematega vaid ühe korra koos õhtusööki (esimene õhtu kui ma saabusin) ning ma elasin keldris, kus aken oli kahe läpaka ekraani suurune. Minul oli piinlik sellest rääkida, temal oli piinlik sellest kuulda. 

Perekond Streathamis, mis samuti ei lähe iial meelest. Seekord siis vastupidises võtmes- parim aasta minu elus, ilma naljata! Valusaid hetki tollest aastast on ka nii et tapab aga ma tunnen, et just tol aastal "leidsin ma end". 

Ülikooli kõrvalt sain ma tööd ühes perekonnas jälle, seekord abiõpetajana. Poiss oli paras frukt, aga noh, õpetajana oli mul oma tööülesanne ette nähtud ja teab mis põnev see polnudki. Ühel hetkel aga ema lõpetas helistamise (ta alati helistas ette, et "homme oleks vaja") ja ise ma ka ei helistanud. Tundsin, et minu poolt oleks veider lihtsalt öelda, et "ee.. kas su poeg vajab õpetamist või ei?". Seega jäi see tööots katkiseks. 

Suvel töötasin ma kohvikus uksehoidja-ettekandjana, mis on ilmselt mu elu kõige õpetavam ja kõige tõsisem töökogemus. Ilmselt ka kõige valusam. Mind ei ole kunagi üheski kohas koheldud nii, nagu mind tolles kohvikus koheldi. Ma tundsin, et ma olen lihtsalt maha tallutud töötaja ja ma võiks sealt ära jalutada nii, et see oleks justkui nende võit et lahti said must. Samas on see täiega veider, et seal töötavad inimesed, keda on täpselt sama moodi koheldud, juba 20 aastat. KUIDAS?? Lihtsalt seepärast, et kolleegid on toredad, samas kui juhtivam pool on täielik õud. Mitmeid kordi hoidsin ma pisaraid tagasi nii, et autosse istudes ma lihtsalt plahvatasin. Ja siis Adam oli nii pahane, et kuidas saab mõni inimene olla boss nii, et ta lihtsalt alandab inimesi. 

Ma arvan, et ma lihtsalt ei meeldinud omanikule. Sest mul oli oma arvamus. 

"Parim" osa oli see, kui mu töökaaslane helistas mulle kui ma olin juba töölt ära tulnud ja vaba inimene,  ja ütles, et omanik tahab, et ma tooks tagasi t-särgi, mida me ühel festivalil pidime kandma. No ikka see sama särk, mis on xxxxxxxl-suuruses, kus on AASTAARV peale trükitud ehk siis et seda järgmine aasta kanda ei saa ja no muidugi see pisifakt, et kõik teised võisid särgi endale jätta. Ei, ma ei proovinud särki endale hoida sest paraku roheline ei ole väga minu värv. Aga asi oli põhimõttes?

Samuti kuulsin töökaaslaselt hiljem, et kui ma oma viimase tööpäeva lõpetasin (just viimasel tööpäeval oli minu kord kohvikut koristada ja uksed sulgeda) siis järgmisel päeval olid spreipudelid puhastusvedelikega kadunud (neid oli umbes 3-4 tükki). No need samad pudelid, millega laudu puhastati jms. Ja kuuldavasti oli omanik täiesti tõsiselt süüdistanud mind, et ma VARASTASIN need. Mis kuradi pärast ma varastan mingeid pudeleid, mis pole midagi väärtki? Et võtta need Eestisse kaasa, sest Eesti pole üldse arenenud riik (nagu ta väitis kord meie vestluse käigus). Ahhh, ma tunnen, et ma süttin taas kui ma mõtlen tollest tööst. 

Nüüdseks on mu eks-töökaaslastega saanud sellest nali, et "noh, tahate, ma ärin teile spreipudeleid..".

Nädal tagasi käis meil noormees korterisse oma internetti panemas (jee, me ei pea ülevalt naabri oma laenama!) ja kuna ta oli nii sõbralik, siis me vatrasime terve selle aja, mis ta siin oli. Mainisin, et ma töötasin tolles kohvikus suvel, kui ta hakkas oigama, et "ei ole võimalik, eiiiiii". Sest noh, ta eks-tüdruksõber töötas ka seal ja see oli ikka nii.. pööörrsshhee kukkunud koht. 

Ja nüüd, otsin ma meeleheitlikult tööd. 

Olen kastist välja vaatama hakanud ning kaalun selliseid asju, mida ma enne vaadanudki polnud. Just minu piirkonnas elab nii palju vanu inimesi, et siin on igal ühel hooldajat vaja. Samas ma tunnen, et ma pole vaimselt nii tugev, et töötada vanada ja väetitega. Olen lihtsalt liiga õrn emotsionaalselt. 

Aga eks ma ootan ja vaatan, ehk tuleb kuskilt vastus. 

Samas saan ma oma CV'sse lisada, et olen töötanud veebidisainerite juures IT-firmas, haha. Mina, kelle käes puruneb iga tehnikavidin!

 Kannan andmeid ühelt lehelt teisele ning aitan luua uut veebilehte, mis on reaalselt põhjatu. Kuna veebileht on firmale, mis müüb autode varujuppe, siis iga automark on vaja sisse kanda põhikirjeldusega, töötavate linkide ning kolumnidega, omakorda luua kõik mudelid oma kirjelustega ning lõpuks veel kõik põhilised vead üles märkida (kirjeldus, lahendus, soovitatav jupp) .. Ütleme nii, et marke oli paarisaja kandis, mudeleid oli 1400, vigu on igal mudelil vähemalt 5.. Ütleme nii, et paras eneseületus see ole sest teha on palju. 

Aga..

Here is a fun fact: Ma ei tea MITTE MIDAGI IT-asjadest või autodest. 

Samas on see raskendatud olukord, kuna minu bossiks on.. Adam. Mul on siiralt kahju, kui palju ma teda tüütan sellega, et küsin midagi lolli autodega kohta, aga noh, ise ta mu palkas! Ja no kui minu kontoris on veel peale minu kolm meest, neist kaks küll poisikesed, siis .. jah. Selline it-nohikute gäng meil. :D Paraku ma veel it-naljadest aru ei saa. 

Oh jah.. Ma olen kindel, et mu elust on veel kümme erinevat tööd läbi käinud. Ma tunnen, et ma olen siiani neid mitte-tõsiselt-võetavaid töid teinud. 

Kas keegi oskaks mu tagatausta põhjal öelda, mis suunas ma tegelikult peaksin edasi liikuma? 

Ma tahaks siiralt olla veel selles vanuses, kui ma sain sõbrapäevikuid täita ja kirjutada:
Kelleks tahan saada: Lauljaks või tantsijaks. 

See on ilmselt megaigav teema inimeste jaoks, kes ei ole kuidagi Inglismaaga seotud.

Tahan nimelt rääkida oma teest NI-numbrini. National Insurance'i numbrini. Number, mida on vaja, et ametlikult tööle saada.

Jah, kui oled au pair, siis pole seda vaja. Vist. Mina olin esimese aasta agentuuri kaudu, seega oleksin saanud kõik nende kaela lükata, kui jama oleks tulnud. Teine aasta olin ma nii Inglismaa ja Eesti kui ka ülejäänud  maailma jaoks mõttetumees, sest polnud mul ei kindlustust ega midagi. Ärge küsige, ma ise ka ei tea kuidas või miks.
Suvel töötades Tomassi's restos sain tööandjalt mingi "ajutise numbri", aga mul on tunne, et see oli mingi skämm. Nagu päriselt. Ma ei arvanud tol ajal, et ma võikski siia nii pea tagasi sattuda ja seega lükkasin ma selle numbri tegemist edasi ja edasi ja edasi.
Igastahes, nüüd mõtlesin, et olen seaduskuulekas lõpuks ometi, ja teen selle neetud numbri ära. Enam ma sellest vist ära nihverdada ei saa.

Jah, minu ärevushood löövad väga tugevalt välja, kui ma pean kellelegi helistama. Ka seekord oli mul esimene lause paberile üles kirjutatud, kõik aadressid, telefoninumbrid ka paberil kirjas, pass kõrval, isegi oma nime kirjutasin trükitähtedega välja, sest ma teadsin, et ma pean hakkama tähthaaval ütlema oma nime, et mind registrisse kanda.

Võtsin end kokku ning helistasin.
Kujutage ette, nad ei võtnud vastu!!! Mismõttes? Ma panin sellise töö sellele kõnele taha ja nad nüüd ei võta järsku telefoni vastugi!
Teisel korral võttis naine vastu kuid ütles, et ta ei kuule mind ja kõne hakib. Ahhhh, jess! Muidugi! Meil on kodus megakehv levi. Nagu.. MEGAKEHV.
Ühel hetkel sain siiski nad kätte, küll aga seekord onkli. Tunnen, et ma rääkisin temaga nagu mingi opakaga, sest igale ta küsimusele vastasin ma "YES!! NO!!"  nii puhtalt kui võimalik, et ma ei peaks üle kordama ja ta saaks aru. Pluss meie megakehv levi muidugi. Kõik läks ludinal, mees tundus nii chill olevat ja ei kiirustanud mind takka üldse.
Ja siis see vana hea nali. Minu nimi. Paluti lõpuks siis spellida see ja eks ma teadsin, et siit tuleb paras tsirkus. Ega tähthaaval ütlemine pole lihtsalt tii-ar-dabl ai-enn stiilis. Ma olin isegi sellele mõelnud ja otsinud arvutist välja selle pappppri, kus on kirjutatud tähed sõnadega.
Mina: "T for Tango, R for Romeo, I for India, another I for India, N for November." 
Tema: "Wait.. Let's do it again. T for Tango? 
Mina: "Yes"
Tema: "R for Romeo?"
mina: "Yes." 
Tema: "I for India" 
Mina: "Yes."
Tema: "N for November." 
Mina: "I'm Estonian and we have double vowels. So there is Double I's for India and then N for November." 
Tema: "Wait.. What??" 

... ja siis läks meie otsastpeale spellimine uuesti. Lisaks seletasin, et mu eesnimes on kokku viis tähte, kaks neist on i'd ja jah, see on imelik, aga paraku on nii.


Onkel ütles, et mulle on intervjuu järgmiseks päevaks, kui ma tahan, sest keegi just enne mind oli oma ajast ära öelnud ja järgmine aeg on jaanuari lõpus (mis on väga normaalne. Võid ka intervjuule saada kaks kuud hiljem.). Eks ma võtsin sellest kinni ja lootsin, et Adam läheb järgmine päev hiljem tööle, et saab mu ära visata, sest paraku meie linnast kolis Jobcentre ära. Irooniline.

Järgmine hommik viskaski Adam mu töökeskusesse (või noh, ta tuli ka aega parajaks tegema, et hiljem koos tema kontorisse minna tööle). Ma pean tunnistama, et ma tunnen end nagu ma oleks kohalik siin ja elanud sada aastat Inglismaal. Kõik teised, kes sinna majja olid intervjuule läinud, olid Portugalist ja Indiast. Vaevuvaevu rääkisid inglise keelt, intervjueerija veel ütles, et ta räägib aeglaselt ja kasutab kehakeelt ka, et nad aru saaks. Lõpuks küsis üks meestest, kas naine räägib äkki araabia keelt. Mul oli tunne, et mu sisetunne ei valetanud, kui ma tundsin et midagi on mäda, kui nad mainisid et nad on portugaallased ja neil on vaid üks kodakondsus. Nad nägid nigeerlased välja (ma ei taha rassismi tulistada, aga nigeerlastel on "oma" nägu..), keel mida nad rääkisid polnud üldse portugali keele moodigi mitte. Aga noh, this is none of my business.

Mina sain intervjuule naise juurde, kes oli küll inglane, aga tema diktsioon oli nii kehva, et ma olen raudpolt kindel, et ma küsisin "sorry?" umbes 20 korda selle 10 minuti jooksul. Jah, mul oli piinlik, et ma ei saanud tast aru. Ma tundsin, et ma jätan talle mulje kui tüdrukust, kes tuli inglismaale aga ei saa vapsee keelest aru. Tegelikult rääkis ta läbi nina ja no raske oli "Ill e anks" juures aru saada, et ta mõtleb "Fill the blanks.". Lause lauseks, aga kui kogu vestlus niimoodi on siis andke andeks, mu kõrv ei püüa ühtegi inglisekeelset sõna niimoodi kinni. Hakkas teistest inimestest ka kahju, sest kõik tolle naise kliendid on ju välismaalased, kes tahavad endale NI-numbrit. Mitte ükski inglane seda taotlema ei pea, seega naine räägib inimestega, kellele inglise keel on ilmselt teine või kolmas keel. Ja siis see diktsioon. Ma ei osanud viisakalt küsida, et kas ma saaks intervjuu teha kellegi teisega. Seega kannatasin ma ära need kümme minutit, ise midagi arusaamata.

Ja noh, siis see klassika. JÄLLE.
Minu nimi.
Nägin, et ta kirjutas dokumentide esilehele Trin. Kui ta juba lehte keeras (paberid olid asetatud tema poole, et ta saaks neid täita), siis ma palusin, et jah, ebaviisakas küll lugeda üle laua, mida ta kirjutab sinna AGA, ta tegi mu nimes vea ja kas ta saaks selle palun ära parandada. Naine ütles, et vahet pole ju. Palusin siiski, et kuna see on osa dokumentidest, siis palun parandagu see viga ära, sest mul pole vaja mingit jama. Jah, palju neid Triin N siin ikka on, kuid DOKUMENT võiks ikka õige olla.
Ei parandanud.
Siin on täiega normaalne, kui töötaja kirjutab mina-vormis. Seletasin, et jah, ma tulin siia novembris, aga meile lubatud korter sai palju hiljem valmis, mistõttu olime sunnitud peatuma tuttavate-pere juures ja kolisime sisse alles tsuti aega tagasi. Naine kirjutas siis sinna lisadesse et "Ma kolisin F******** tänava korterisse kaks nädalat tagasi, enne seda peatusin sõprade juures ja ma ei tea nende aadressi." Väga veider, aga see on nende töö.
Naine kirjutas mitmetesse kohtadesse Trin ikka ühe i'ga, kuigi meil oli vestlus sellel teemal enne eraldi välja toodud.
No lihtsalt närrrrrvi ajas. Pisiasi ehk ja kui ametnik ütleb, et see pole oluline, siis peaks teda usaldama. Aga no kui mul on alati sada jama oma nimega, siis nahka sa ei või mulle kord head meelt teha ja parandada ära. Kui palju see üks lisa I-täht ruumi võtab?

No ja eks ma sain peapesu selle eest, et kuidas ma ei tea aadressi, kus ma peatusin. Teadsin vaid Londoni linnaosa, kus Adami vanemad elavad, ma ei tea isegi tänavanime, rääkimata postikoodist, sest mul lihtsalt polnud seda vaja!

Lõpuks ma lihtsalt põgenesin sealt intervjuult. Nii ebameeldiv ja mitte-teretulnud teenindus, kannatasin hambad ristis ära, aga ma olen nii õnnelik, et ma ei pea sinna tagasi minema.

Nüüd on lihtsalt see lõbus koht, kus ma ootan seda neetud numbrit 2-6 nädalat!!!! Ootan lihtsalt ühte ümbrikku, kus on numbrite rida.

Seega jah, soovitan selle esimesel päeval ette võtta, kui siia saabute, sest ooteaeg on pikk..